|
Uudised: (27)433075 |
|
Reklaam: (27)433351 |
Esmaspäev, 20. mai 1996
Kuum
|Krimi
|Võim
|Karikatuur
|Koomiks
|
Uudised: (27)433075 |
|
Reklaam: (27)433351 |
Kuum
|Krimi
|Võim
|Karikatuur
|Koomiks
| 18. mai 1996 | 21. mai 1996 |
PÕHJAMAINE KAELAKEE
JAAN KELDER
JELTSINI PROVOKATSIOON
AIVAR JARNE
Vaevalt suutnuks kümmekond aastat tagasi muusikalembese Hänikese EÕMi rühma komandör Priit Pajusaar uskuda, et tema laul jõuab Euroopa prestiizhikama laulufestivali esiviisikusse ja vallutab miljonite televaatajate südamed üle terve Euroopa.
Ka Kaari Sillamaa, kelle tütar Jaanika paar aastat tagasi asus Eestile esmakordselt sillutama teed Eurovisiooni lauluvõistlusele, ei osanud arvata, et sel teel saadab edu mitte tema tütart, vaid kedagi teist ja veelgi nooremalt.
Lõpuks see tuli. Ivo Linna ja Maarja-Liis Ilusa veidi nabokovlik duett pani laupäeva õhtul südame kiiremini põksuma tuhandetes Eesti kodudes. Hallipäine ja sümpaatne Saare habemik Iff oli Oslos 41. Eurovisiooni laulufestivali kuuekümne meetri laiusel laval hiigelsuurte monitoride vahel rahu ise ja kuigi talle peaaegu tütretütreks sobiv Maarja-Liis laulis paar nooti partituurist veidi erinevalt, ei kõigutanud see zhürii otsust kuigivõrd.
Eesti viies koht tuli zhürii poole vaadates tänu meie lähimatele naabritele ja toetajatele. Soome, Rootsi ja Island andsid Eesti laulule maksimaalsed 12, Inglismaa ja Poola 10 ja Norra 8 punkti. Geograafiliselt 50. paralleelist põhja poole jäävate riikide toetus Eesti laulule räägib ehk veidi ka rahvustevahelisest sümpaatiast.
Poliitilist külge Eurovisiooni lauluvõistlusel ruttasid rõhutama ka president ja peaminister, kes ei jätnud esinejatele ja nende meeskonnale oma tervitusi saatmata. Üldise rahvusliku vaimustuse puhul oleks see olnud ka küllalt ebariigimehelik.
Oma ühiskondlikult tähenduselt võib Eurovisiooni lauluvõistlust võrrelda näiteks jalgpalli EM-võistlustega. Kümnetesse miljonitesse ulatuvad korralduskulud, pikk ettevalmistusaeg, kuid eelkõige rahvuslikult meelestatud sajad miljonid televaatajad annavad sellele infoühiskonnas erakordselt laia kandepinna.
Paraku pole jalgpallis Eestil niipea loota isegi mitte kahekümnendat kohta, seega teadvustab Eurovisiooni viies koht Eestit maailmas võrreldamatult rohkem kui isegi näiteks Euroopa Nõukogu eesistuvaks riigiks olemine.
Samavõrd kui Ivo Linna või Maarja-Liis, on tunnustuse ära teeninud kogu ülejäänud meeskond, teiste hulgas projektijuht Jüri Pihel ja Roxette’i helirezhissöör Alar Suurna, kes mitte just kõige keerulisema helikeelega «Kaelakee häälele» vajalikud modulatsioonid ja soundi andis.
Kuid kui zhürii asemel oleks punkte jaganud põhjamaade televaatajad, oleks Ivo ja Maarja-Liis naasnud fjordidemaalt mitte viienda, vaid esimese või teise kohaga. Ainult sel juhul tulnuks järgmise Eurovisiooni lauluvõistluse nägemiseks mõnekümne miljoni võrra taskut kergendada juba Eesti maksumaksjal.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Reedel kordas Venemaa president Boriss Jeltsin oma kutset Balti riikidele ühineda SRÜga. Jeltsini meelest oleks Venemaa rõõmus, kui Balti riigid SRÜga ühineksid, sest sidemed on endiselt tihedad.
Kremli juhi niisugust üleskutset aga ei saa võtta millegi muu kui provokatsioonina või siis ebaõnnestunud naljana. Ükski Eesti vähegi tõsiseltvõetav poliitiline jõud pole SRÜ moodustamisest saati tulnud välja ideega sellega ühineda. Vastupidi, alates Mart Laari valitsusest kuni Tiit Vähi praeguse valitsuseni on Eesti andnud kindlalt teada soovist ühineda Euroopa Liidu ja NATOga.
Ka president Lennart Meri kinnitab oma eilses avalduses, et «Eesti rahvas ja valitsus ei ole huvitatud liitumisest SRÜga».
Jeltsin ise on meile valiku lihtsamaks teinud, kui ta reedel SRÜ tippkohtumise järgsel pressikonverentsil vastandas SRÜ Põhja-Atlandi Paktiga. Tema sõnul oleks Venemaal hea meel, kui «keegi teistest riikidest tahab NATO asemel ühineda SRÜga». Kui Moskva silmis on NATO alternatiiviks SRÜ, siis pole Eestil ka edaspidi vaja kõhelda, kas ikka taotleda NATOga ühinemist.
Teisalt on SRÜga ühinemise jutu kõrval tähelepanuväärne samal päeval Jeltsini suust tulnud ettepanek kohtumisteks Eesti, Läti ja Leedu riigipeaga. Selline seos annab alust arvata, justkui kutsutaks Balti riikide juhid Moskvasse sellepärast, et teha neile pakkumine Sõltumatute Riikide Ühendusega liitumiseks. Muud eesmärki sellel kutsel ei näe.
Eesti president on juba mõni aeg tagasi teatanud, et kohtumine Vene presidendiga ei ole päevakorras. Muidugi riskib Meri nõnda väljendudes mõne meie läänepartneri pahameelega, et Eesti ei kasuta võimalust oma suure idanaabriga suhteid korrastada. Ent kahju, mis sellest kokkusaamisest Venemaa valimiseelses olukorras Eestile võib järgneda, kaalub kindlasti üles Brüsselist või Washingtonist lähtuvad etteheited.
On ilmne, et Jeltsini küllakutse püüab lüüa kiilu ka Balti riikide ühtsusesse. Kindlasti on surve Leedu või Läti presidendile Jeltsiniga kohtumiseks suurem kui Eestis.
Ent loodetavasti suudavad Eesti, Läti ja Leedu juht selles küsimuses jõuda üksmeelele. Täpselt samuti kui nad suutsid seda aasta tagasi, keeldudes ühiselt osalemast võidupüha paraadil Moskvas.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
