Gabriel García Marquez. «Armastus koolera ajal». Tõlkinud Marin Mõttus. Varrak, 351 lk.
Nostalgia on ilus sõna, aga kunagi oli ta paha. Vabadust (veel üks sõna!), vabandust, siis veel polnud, aga ta oli kohe-kohe tulemas. Loomingu toimetuses käis siis erutatult ringi Rein Veidemann, peatoimetaja, ning kirus nostalgiat, küllap oli teisigi, aga tema jäi meelde. See olevat utopistlik vanade aegade ihalus, mis teeb palju halba, sest uinutab inimesi tegutsemise asemel. Mul hakkas hirm, sest kandsin endaga igal pool kaasas Prousti, kolme köidet, kokku kolme ja poolt tuhandet lehekülge, lisaks veel Prousti teenijanna Celeste’i mälestusi oma peremehest, mis polnud küll kuigi mahukas, kuid millest õhkus samasugust nostalgiat kui «Kaotatud aegadest». Kõik need leheküljed tolknesid mul kuuekrae vahelt välja ja olid kaugele nähtavad, raamatud libisesid kaenla alt välja ja kukkusid tänavale, kust ma neid kõikide nähes uuesti üles korjama pidin. Eriti nähtavaks muutus mu lemmikteos just siis, kui mainiti sõnu, mis olid Prousti mõistmisel olulised - siis läksid leheküljed krae vahelt näkku, valet täis silmadesse, kurtidesse kõrvadesse, sest ma ei tahtnud sellest kuuldagi, et too kallis sõna - NOSTALGIA - on halb, ega näha neid, kes niimoodi öelda julgevad.
Kust see kõik tuleb? küsiti ükskord Gabriel García Marquezi käest. Millest saate inspiratsiooni?
Kõik tuleb nostalgiast. Tunnen igatsust oma maa, elu enese järele. Mul oli erakordne lapsepõlv, mind ümbritsesid elava kujutlusvõimega ebausklikud inimesed, kelle maailm oli täis viirastusi. Minu vanaemal näiteks oli kombeks rääkida mulle lugusid, mis tõstsid mul peas juuksed püsti. Mõistagi tegi ta seda tahtmatult. Minu vanaisa suri, kui olin kaheksane. Ma armastasin teda väga. Ta rääkis mulle oma elust ja kõigest sellest, mis külas mäletamatutest aegadest peale aset oli leidnud, sõdadest, millest ta ise osa oli võtnud ning banaaniistandustes minu sünniaastal toime pandud veristest tapatalgutest. Minu ema on suurepärane naine. Kui tema käest küsiti, millest tuleb tema poja talent, vastas ta silmagi pilgutamata «Kalamaksaõlist».(Tegelikult ütles ema veidi teisiti, Scotti emulsioon, aga ega seal suurt vahet pole, üks isutegija kõik, pealegi sõidab kogu Kolumbia, iberoameerika kultuur ja Lõuna-Ameerika manner selle ühe sõna seljas kibekähku Eestile lähemale.) Kogu minu perekond on mulle väga tähtis, kõik tema liikmed ilmuvad minu loomingus ühel või teisel kujul. Ma ei unusta seda kunagi, et olen Aracataca postiametniku poeg.
Nii kõlas Marquezi vastus, kaudselt on ära öeldud ka see, millest räägib «Armastus koolera ajal». Armastusest. Koolerast mitte. Koolerast küll räägitakse, ta hiilib kuskil tagaplaanil, sümbolistlikul tasandil koos kõue ja mürina, välguvälgutamise ja niiske, iga hetk veeks muutuva õhuga.
Tal pole õiget jõudu, kuigi lõpus on ta õiges kohas, pannes peategelast, armastusest kurnatud, kuid ikka armastust indlevat Florentino Arizat koolerakorjuste vahel looviva laeva pardal ütlema ainuõigeid sõnu.
Kapten vaatas Fermina Dazale otsa ja nägi tema ripsmetel esimest talvist härmatist. Siis vaatas ta Florentino Arizat, tema võitmatut jõudu, tema kartmatut armastust, ja äkki ehmatas kaptenit kahtlus, et võibolla on otsatu hoopis elu ja mitte surm.
«Ja kui kaua me teie arvates siin niimoodi edasi-tagasi jõlgutame?» küsis ta.
Vastust sellele küsimusele oli Florentino Ariza teadnud juba viiskümmend kolm aastat, seitse kuud ja üksteist päeva, ööd kaasa arvatud.
«Terve eluaja,» ütles ta.
Seda teose lõpulõiku on muudeski arvustustes tsiteeritud ning enamasti alati tõe pähe. Kuid tõde on alati keerulisem kui pealt paista, eriti veel kui tegu suurte - veel suuremategi - tõdedega, millest ladina-ameerika temperamendil kunagi puudust ei tule. See, mis põhjamaalase käe läbi kirja panduna tunduks õõnsa üldistuse või suisa maitsetusena, on lõunamaalasele loomuomane. Kirjutanuks «Armastuse» eesti kirjanik, oleks tegu puhtakujulise priapismiga. Mäletan vaid üht eesti lugu, kus asjasse huumoriga suhtuti, see oli üks Jüri Tuuliku novell, mille pealkirja kahjuks enam ei mäleta, kuid sealgi räägiti «kordadest», mis ühele isasele inimesele määratud, kuid villase viskamisest hoolimata kumas hirm-hirmuke, et ükskord lõpevad need korrad otsa ja ei tea, mis siis küll saab. Võiks nüüd arvata, et neil seal kaugel dzhunglites sellist pelgu pole, kuid teksti lähemal uurimisel (mis iseendast muidugi koomiline tegevus) selgub, et Marquezki tunneb ennast oma kangelaste hüperseksuaalsuse motiveerimisel mõnevõrra kohmetult. Järgneva lugemisel võetagu arvesse või kujutatagu endale ette (mis tegelikult üks ja sama), et mõlemad, nii Fermina kui Florentino (nimede sümbolismist ei tasu mitte rääkidagi) on juba raugad, vist ligemale saja-aastased.
Fermina polnud enam kakskümmend aastat armastanud ja hoidis end pisut tagasi, kuna teda huvitas, mis tunne võiks olla seda teha niisuguses vanuses ja pärast nii pikka vaheaega. Aga Florentino ei olnud andnud talle isegi aega aru saada, kas ka tema keha armastab või ei. Kõik oli olnud kiirustav ja kurb ning Fermina mõtles: «Nüüd retsisime kõik ära.» ...Pikka aega ei proovinudki nad enam armastada, kuni ükskord tuju peale tuli, ilma et nad ise oleksid selleks midagi ette võtnud. (Ja nüüd kuulake! - T.R.) Aga muidu rahuldusid nad lihtsalt koosolemise rõõmuga. (lk.340)
Kes see loll on, kes seda usub? Eriti kui kõik eelnev läbi loetud. Armastus on armastus, ei kordagi armatsemine, nagu see meil vast välja kukuks. Varem või hiljem. Unes või ilmsi. Küll targutatakse ohtralt selle üle, kumb on õigem, kas armastuse lihaline või vaimne vorm, kumb ees, kumb taga või mõlemad korraga ja koos. Õnneks on kirjanduslikul tekstil see hea omadus, et vähetark filosoofitsemine seal mitte alati rumal välja ei paista. Selle eest kannavad hoolt raamatu kangelased ise, Marquezi puhul nii armsad ja abitud, kirevad nagu paabulinnud või papagoid, kes ütlevad seda, mis ees öeldakse, kuid kes mõnikord tänu oma ebasünkroonsusele on samasugused tõekuulutajad kui Delfi oraakel.
«Sa lurjus!» karjus mees.
Papagoi vastas täpselt samasuguse häälega: «Sa ise oled veel suurem lurjus, doktor!»
Nii sureb doktor Juvenal Urbino, Florentino eluaegne rivaal - juhuslikult, mõttetult, topeltsümbolistlikult, sest on ta just minemas ühe oma sõbra, vabatahtlikult siitilmast lahkunud fotograafi ning malepartneri Jeremiah de Saint-Amouri matustele. Ning nüüd need pärisseiklused, päriskirevused ning (öelgem rõõmsalt) perverssused alles algavad. Kusjuures - ning see on väga oluline - kõik on loomulik! Sellepärast saigi alguses öeldud, et too teine plaan, mille Marquez oma raamatusse sisse on konstrueerinud, enamasti, s.t. emotsionaalselt ei tööta - katkul pole jõudu, koolerast ja sõdadest (ka need kaks on kokku traageldatud) inimesed küll surevad, jõge pidi hulbib ikka enam ja enam laipu, aga armastus ei võrdsustu haigusega. Või siis on see haigus, ehk ainuke haigus, millesse kõik nakatuda igatsevad ning millest tervenemine oleks tõbi. Kui uhke olnuks arvustuse pealkirjaks panna näiteks «Armastus on haigus, haigus on koolera, armastus on koolera.» Aga ei saanud, mõistus tuli õigel ajal koju. (Prousti puhul, muuseas, olnuks taoline onnitamine omal kohal olnud.) Nostalgia on ka ilus sõna, mis kunagi... aga sellest ma juba rääkisin.
Millest veel? Vast sellest, et maagiline realism või see, mida selle nimega nimetatakse, kuid mida selle pärast veel olemas olla ei pruugi, on meilgi juba koduseks saanud - kodustatud - nähtus. Selle kallal on kätt proovinud kirjanik A ja kirjanik B, kuulukse, et varsti lisandub neile veel C. Ja ongi kokku ABC, lugemise ABC, mis jälle ühe teise raamatu pealkiri: Ezra Poundi oma, mis ka kuuldavasti tõlkimisel. Kuid ettekujutusega Ladina-Ameerikast kui maagilise realismi kodust kaasneb see oht, et unustatakse realiteedid. Sellele on Marquez ise oma Nobeli preemia kõnes osutanud, öeldes:
Poeetidel ja kerjustel, muusikutel ja prohvetitel, sõjameestel ja lurjustel, kõigil neil piirideta reaalsuse elanikel polegi muule toetuda kui fantaasiale, sest selleks, et meie elusid usutavaks teha, puuduvad meil kõige tavalisemad vahendid. See, mu sõbrad, on meie üksinduse põhjus.
Ükskord juhtunud selline lugu, et üks endine kasakas, kes elas USAs ning kuulus 1905. aastal Odessas veresauna korraldanud rügementi, juhtus nägema Sergei Eisensteini «Soomuslaev Potjomkinit». Pärast filmi nägemist tärkas mehes südametunnistus. Ta pöördus Ameerika kohtu poole ning palus ennast süüdi mõista. Ta oli kasakas, lihtne inimene, mitte kindral; kindralid kohtu ette ei trügi.
«Armastus ja koolera» ei kuulu olemuslikult selliste kunstiteoste hulka, mis sunniks inimest ennast muutma. Kasakas võis kohtu ette astuda, meie mitte: lunastust selle eest, mida me tolles olnud, tagasivõetamatus ajas tegemata jätsime, keda või mida reetsime, pole olemas.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Elvis Costello & The Attractions All this Useless Beauty (Warner). Ray Charles Strong Love Affair (Warner).
Õhulised kokkupuuted ehk ajutised kõrvast-kõrva kohtumised on ilmselt ainus lävimisviis, mis nende kahe kange loojaisiksuse, afro-ameerika muusika veteransümboli Ray «The Genius» Charlesi ning temast kakskümmend viis aastat noorema mehe, briti post-punkarite põlvkonna andekaim laulumeisterdaja Elvis «The Imposter» Costello vahel eales toiminud on. Isiklikult kohtunud pole nemad tõenäoliselt kordagi. Igatahes ei kirjuta sellest kroonikud, ei räägi raamatud, ei näita seda film. Sellegipoolest, kaudne kommunikatsioon kõnealuste kodanike vahel - ühtpidi muusikaline, teistpidi suusõnaline - on siiski aset leidnud. Kunagi. (Kuidas? Õhutsi, ikka õhutsi. Õhk suuri laevu kannab, õhk ennast võngutada ja lainetada annab, ja laineina, teadagi, heli levib. Sinusoidselt.) Tõsi, ei saa öelda, et suurmeister Charlesi ja tulevase meistri Costello katkendlik «infovahetus» oleks toona päris võrdväärne olnud. Pigem vastupidi. Eks arutagem.
Viiekümnendate aastate lõpul musta popmuusika mitmekülgsemate ja tõhusamate edendajate hulka tõusnud Ray Charlesi (mitte küll ainuisikuliseks, kuid ometi ülioluliseks) teeneks tuleb otseselt pidada klassikalise souli rajamist, aga üldisemas plaanis maksab möönda sedagi, et ka üsna suur osa «kahvanäolisest» popist, niihästi ohtrasti orkestreeritud ballaadlus kui kirglikult kähe rütmibluusimine, ehk rokkimine, kõlavad nii nagu nemad veel tihti tänapäevalgi kõlavad paljuski just tänu Ray Charlesi poolt kujundatud mallidele. Ja pole loomulikult Elvis Costellogi sest kõigest puutumata jäänud. Päris avalikult tunnistavad seda tema kaheksakümnendate alguse albumid «Get Happy» ja «Punch The Clock», tänavune stiilikirju ja varjundirohke «All This Senseless Beauty» («Kõikse mõttetu ilu») sisaldab niisuguseid viiteid varjatumas vormis ja vähemal hulgal. Aga sisaldab siiski: bluusilikult retooriline «Why Can't A Man Stand Alone» on iseäranis sedalaadi lugu, mida laulmas oleks ütlemata intrigeeriv kuulda... Ray Charlesi. Kasvõi. Sest see pala ja souli-isa Ray vääriksid teineteist igati. Charlesi - ka praegusajal, nagu näitab tema enese «Strong Love Affair» tundlikuist tõlgendusist, peenest ja paindlikust häälevalitsusest võiksid põnevasti ümber sündida mitmed teisedki Costello impressiivsemad ballaadid. Mitte vast «Kõikse mõttetu ilu» lood, millest vaiksematel ja vaguramatelgi on küljes Costello isepäiselt muutlike meloodiate ja kärmelt ümberrivistuvate tempode niivõrd tugev isikupärane shiffer, et selle ladus lahtimuukimine ja uuestikodeerimine ei pruugi tänasele Ray Charlesile lihtsalt kuigi loomulähedane või isegi päriselt kontimööda olla. («Strong Love Affair» tunneb ainult kolme käiku: nobe, poolkiire, hästiaeglane.) Küll aga võiks näiteks Costello vana originaal - «Alisoni» (1977) ja Linda Ronstadti kehvakese katteversiooni kõrval leiduda koht ka Ray Charlesi soliidsele esitusele. Miks mitte...
Miks seda mitte ei sünni, miks need kehutavad kujutelmad pole usutavasti kunagi määratud teoks saama, seda kardetavasti parandamatut põhjust mäletavad mõrudasti nii Costello ja Charles kui ka mõlema võrratu muusiku andunud austajaskonnad. Nimelt «juhtus» aastaid tagasi, et oma kolmandat albumit Ühendriikides tutvustav nooruke Elvis Costello, taltsutamatult tige kogu maailma, iseenda ja ameerikamaiste menumusamaotuste pääle, kaanis enda silmini lakku täis ja ajas vastutustundetus seisundis suust välja vastutustundetut möla. Muuhulgas teotas avalikult Ray Charlesi ja James Browni. Mille eest juhtumisi juuresviibinud eks-hipi Stephen Stills ja «sinisilmse bluusi» kunagisi populaarsemaid piigasid Bonnie Bramlett uus-Elvisele lõpuks vastu vahtimist äsasid, sest muu enam ei aidanud. - «Äärmiselt mõjus moodus lolli jutu lõpetamiseks,» märkis tagantjärele tark Costello hiljem. Ja kahetses ilget intsidenti. Mille järellained kahtlemata ka Ray Charlesi kõrvu jõudsid. Mil moel solvatu sellele reageeris, ei tea. Võibolla «oli sellest üle». Samas pole täiesti mõeldamatu, et veel nüüdki on ainus asi, mis Ray Charlesil seondub nimega Elvis Costello, mälestus kellestki nolgist, kes teda ükskord «pimedaks nürimeelseks nigeriks» sõimas.
See jutt, muide, ei püüa päädida moraaliga, et «joogu moosekandid ainult vabarnavarreteed ja elagu ikka sõbralikult, nii et poleks vaja pääle surma üksteist kummitamas käia». Või et «Costello-poiss oli täitsamees, ei peljanud oma totrust tunnistada, aga meil, näe, noriti neegriga niisama möödaminnes ja ei häbeneta midagi». Või et «kehtestatagu kuiv seadus ja lastagu marihuaana rivitult». Ei. Tegel’t hoopis neljatmoodi tahab veerg ennast kokku võtta. - «Strong Love Affair» ei püüa õhust uusi ideid kaugeltki nõnda nobedasti kui Ray Charlesi noorepõlve plaadid, aga tähelepanemist väärib see mõõdukalt modernne soulialbum ikkagi sellel sisalduva muusika, mitte üksnes tegija legendaarse nime tõttu pakendil. «Kõikse mõttetu ilu» tiitlist võiks aga keskmise sõna mõttes vabalt kõrvaldada. Need kaks, mis alles jäävad, pole Elvis Costello kõigi aegade ühele õnnestunumale kauamängivale sugugi liiga lahke hinnang.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Läinud nädalal 5. taasasutamisaastapäeva tähistanud sihtasutist Fenno-Ugria võib õigusega pidada soome-ugri väikerahvaste keele ning kultuuriga tegelejate jaoks kõige tähtsamaks organisatsiooniks. 1927. aastal loodud Fenno-Ugria koordineerib soome-ugri väikerahvaste suhtlust ja aitab kaasa nende kultuuri tutvustamisele Eestis ning välismaal.
Sihtasutise tööd juhib nõukogu, mille esimeheks on alates käesolevast aastast Kaido Kama.
30. mail, Fenno-Ugria 5. taasasutamispäevale pühendatud kõnekoosolekul rääkis direktor Jaak Prozes nii Fenno-Ugria missioonist hõimuliikumise edendajana kui ka abist soome-ugri väikerahvaste kultuuri ja hariduse arendamisel. Loend sellest, mis toimub Fenno-Ugria kaudu, sai aukartustäratavalt pikk, ja kardetavasti tekitaksid kõik need «koordineerimised», «organiseerimised» ja «abistamised» Fenno-Ugriast kontorliku mulje. Kontor on Fenno-Ugria aga vaid väliselt. Tegelikult kujutab sihtasutis endast makrostruktuuri, mis ühendab soome-ugri rahvaid Põhja-Jäämerre suubuvast Obi jõest Kuramaa tipu ja Doonauni. Kui kellelgi tekib vajadus sõita näiteks Udmurtiasse või Komimaale kultuurikonverentsile, siis helistades Fenno-Ugria telefoninumbril võib kindel olla, et tema sõidumured lahendatakse.
Ons Fenno-Ugria äkki mingi poolmüütiline asutus, mis tegeleb «igavese» loomistööga. Et kui tuletaks siinkohal meelde soome-ugri loomismüüti veelinnust (pardist), kes sukeldudes nokaga muda (= maad) vee põhjast üles toob, luues seega inimeksistentsiks vajalikku keskkonda.
Olgu müütidega kuidas on, kuid organisatoorse asjaajamise kõrval on oluline ka Fenno-Ugria vaimne poolus. See avaldub meenutamises. Mille või kelle, võib nüüd küsida kärsitum lugeja. Seda enam, et juurtest kõnelemises pole ju midagi uut ja seda, et oleme soome-ugri rahvas, teame niigi.
Meenutamine ei tähenda ainult igasügisesteks hõimupäevadeks siiasõidutatud külalisi, kellest enamik pole kunagi nii suurel laval, nagu seda on meie Rahvusraamatukogu oma, laulnud ega tantsinud. Meenutamine tähendab pigem tähelepanu juhtimist meie enda ununema hakkavale soome-ugri maailmapildile. Tundub, et tänapäevainimene vajab vahendajat mitte ainult elutarvilike kaupade maaletoomisel, vaid ka iseenda identifitseerimisel. Viimastki võib piltlikult mõista «maaletoomisena». Kas pidada hõimurahvaid meile meie soome-ugri maailmapildi vahendajaks või meid nende maailmapildi kinnituseks, on iseasi. Hõimurahvastest filme vaadates ja hõimupäevadel neid rahvaid enda ees nähes mõtleme me salamahti ennast nendeks. Me imetleme nende ehedust ja samas oleme uhked eestlaste omariikluse üle. Me samastame ja vastandame end ühekorraga.
Tutvumine soome-ugri väikerahvaste kultuuriga tekitab paljudes kultuuriinimestes shoki, ütles oma ettekandes folkloristikadoktor Ingrid Rüütel. Miks? Rüütli sõnul on see, mille üle teadlased diskuteerivad ja teoretiseerivad, nendel rahvastel elav elu. Samal kõnekoosolekul soomeugrilaste maailmapilti vaaginud etnoloog Art Leete väidetel on see soomeugrilastel ühest küljest markantne, teisest küljest aga marginaalne. Ja soomeugrilasest on vahel üsna raske aru saada.
Kuidas suhtub aga Venemaal elava soome-ugri väikerahva esindaja eestlastesse? Kui võõras või kui «oma» on eestlane kaugematele hõimurahvastele? Rahvamuusikakonverentside ja rahvamuusikaalaste väljaannete koostamisega tegelnud Ingrid Rüütli sõnavõtust jäi mulje, et soome-ugri väikerahva vajab eestlast kui toetajat ja väärtustajat omakultuuri arendamisel. Eestlase kui nn. vanema venna staatust analüüsinud Soome-Ugri Rahvaste Infokeskuse juhataja Andres Heinapuu väidetel on 1990. aastal päevakorrale kerkinud vajadus eestlase kui nõuandja ja eestkostja järele asendunud vajadusega eestlase kui tasakaalustava jõu järele suhtlemisel maailmakultuuriga. (Vt. «Sõnumileht», 31. mai.) Venemaa soomeugrilastel jääb puudu eneseteadvusest ja enesekinnitusest, ütles Heinapuu. Sellest ülesaamiseks tuleb aidata neil arendada kultuurikontakte ning infovahetust.
Alustanud identiteedist kui mikro- ja makrosootsiumisse kuulumise mõjutajast jõudis Ingrid Rüütel oma ettekandes «Kultuur ja identiteet soome-ugri perspektiivis» riigirahvuse mõisteni. Ingrid Rüütli sõnul peaks Eestiski rahvust kasutama riikluse tähenduses.
Kõneldes soome-ugri maailmavaate eetilistest alustest peatus Ingrid Rüütel traditsioonilise kultuuri väärtustel. Just traditsioonilise kultuuri mõistmiseks vajame me sugulasrahvastel säilinud materjale. Traditsiooniline kultuur eeldavat ühistegevust ja inimese vajadust osalustunde järele.
Soomeugrilus ei tähenda ainult ühe kitsa ringi inimeste erahuvi ega mingil juhul tagasiteepropagandat harkadra ning suitsutare suunas. Pigem on see soome-ugri maailmapildi teadvustamine. Kui ühtne on soome-ugri maailmapilt ja kas ühtsus tähendab muutumatus või hoopis muutumist, on omaette teema. Soome-ugri maailmapildi teadvustamist võiks aga võrrelda ootamatult peegli ette sattumisega. Meie esimene mõte on, et oleme seda, kes meile peeglist vastu vaatab, juba kusagil näinud. Samastumine toimub hetk hiljem.