Emeriitprofessor EDUARD VÄÄRI sai 26. juunil 70-aastaseks. Liivi keele uurijana tuntud (kandidaadikraadi kaitses 1953. aastal, doktorikraadi 1975. aastal, üle 200 uurimuse sel alal) Vääri on ka Tartu linnavolikogu liige.
Otsisin teid eelmisel nädalal ja leidsin teid hoopiski Pärnumaalt. Te ei puhkagi siis Tartus?
Suvel olen maal, teen põllutöid ja neid hädalisi kirjatöid, mis parasjagu pooleli. Praegu on «Võõrsõnade leksikoni» uue trüki ettevalmistamine ja käsikirja koostamine põhitöö ning mõnda jooksvat, mis ette satub, selle kõrval. Olen Vändra lähedal Rõusas, kus on Jaan Jenseni sünnikoht. Lapsepõlvekodu on mul tegelikult Valgutas, kuid seal pole enam hooneid alles. Talu Pärnumaal on minu naise vanematekodu.
Nii et suvel satute Tartusse päris harva?
Ei, me sõidame ikka Tartu vahet ka. Nüüd paari päeva pärast läheme lastega Soome. Pärast seda lähen Liivimaale, 3. augustil on seal liivlaste mälestuspäev. Suvel on veel teadlaste kongress ja mulkide päev.
Olen muidu põline tartlane, kuid neljandik on mulgi verd, Valgutasse tungisid mulgid kõvasti sisse. Toimetan ka mulkide almanahhi.
Kuidas mulgi mõistus ja tartlase tarkus omavahel kooskõla leiavad?
Tunnen end tartlasena selles mõttes rohkem, et valdan vabalt tartu murret, ka ema ja vanaema rääkisid seda. Mulgi murret pole ma õppinud, muidu oleks segamini läinud, nii lähedased nagu nad on.
Te olete emeriitprofessor...
Ma ei ole seda ametit küsinud, mulle on see antud. (naerab)
Inimene, kes ei tea, arvab vist, et pärast emerituseks saamist järgneb lõputu puhkus.
Jah, mul on mitmel pool töökohti ja ka päris statsionaarne töökoht.
Loenguid peate ka mujal kui Tartu Ülikoolis?
Põllumajandusülikoolis ja muusikakoolis. Seal loen kultuurilugu.
Kuidas te üldse soomeugri keeli õppima sattusite, kas see oli juhus või läks noor mees teadlikult seda teed? Olen humanitaarinimene juba algkoolist peale. Lugesin kogu sõjajärgse kirjanduse kõik viimseni läbi. Soomes olles lugesin ka pagulaskirjanduse algusest lõpuni. Keskkooli läksin ka peamiselt sooviga seal keeli õppida, aga tookord tähendas keelte õppimine peamiselt saksa keelt, natuke inglise keelt, vene keelt vähem.
Kui ülikooli tulin, olin veendunud, et tulen ajalugu õppima, sest olin ajaloos niisugune... üle kooli priimus, kui nii võiks ütelda. Ka õpetajad sattusid äärmiselt targad. Aga viimses klassis, see oli juba nõukogude aeg, 1945, muutus ajalugu äkki poliitiliseks. Kui tulin siia dokumente sisse andma, siis kohtasin oma esimese klassi kaaslast Tõrvast, Heino Puhvelit, keda te hästi teate, praegune kirjandusteadlane. Hakkasime arutama, mida õpime ja kuhu läheme, ning otsustasime, et vähem poliitiline on eesti filoloogia.
Samas — tegelemine väikeste soomeugri rahvastega tundub ehk mõne meelest igavgi. Kas te keeleandeka inimesena ei mõelnud mõne Euroopa keele peale, millel väga pikk ja tähendusrikas kultuur, suur rahvus ja riik?
Võibolla ei mõelnud seepärast, et mul polnud üheski keeles niisugust alust. Nendele erialadele tulid inglise kolledzhi lõpetanud (peamiselt iseteadvad daamid), prantsuse lütseumi kasvandikud ja treffneristid. Minul provintsikoolist tulnuna oli ikkagi ainult saksa keel.
Milliseid võõrkeeli te vabalt valdate?
Liivi keel on täiesti käes, liivlased küsivad minult, kui neil mõni sõna puudu tuleb. Soome keelt oskan küllalt hästi, olen seal kaks aastat õpetanud ja tegelnud selle keelega ülikooliski kogu aeg. Saksa keelt olen ülikooli ajal palju õppinud, kuid nõukogude ajal polnud ju võimalik kuigivõrd suhelda. Siis õppisin ma vahepeal veel prantsuse filoloogiat. Jõudsin neljandale kursusele välja, kuid siis oli juba viis ametit ja too jäi kahjuks pooleli — mu elu üks õnnetumaid lugusid. Prantsuse keelt loen, aga ei räägi eriti.
Te olete küllap üks väheseid inimesi, kes tunneb kõiki maailma liivlasi?
Jah, ma tunnen kõiki liivlasi, kes keelt kõnelevad, isiklikult ning paljusid teisi — järeltulijaid.
Kui palju neid on?
Minu nimekirjas on 12. Neid, kes vähem oskavad, on kümmekond. Lisaks muidugi need, kes on minu juures Tartus õppinud ja nüüd Riias elavad. Samuti eestlasi — Viitso, Hint... Nojah, ei tahaks edvistada, aga mind peetakse vist praegu maailma parimaks liivi keele spetsialistiks.
Milline on hetkeseis uurali keelte uurimisel tervikuna?
Pärast sõda koondas Ariste enda ümber noori väga andekaid mehi ja igale soomeugri keelele koolitati välja üks või kaks. Kõigist ei saanud asja. Kuna ida oli avatud, käidi kõikide juures kuni samojeetideni välja. See oli fanatism — sõideti rongide, laevade, lennukitega ja hangiti igal pool ehtsat materjali. Samuti kirjutati, see oli Ariste nõue. Nõukogude Liidu lagunemine hävitas neid kontakte kõvasti. Meid peetakse nüüd välismaalasteks ja spioonideks. Rongiski jälitatakse. Välismaalastele on teised tariifid lennukiga lendamiseks. Sinna on väga raske pääseda ning Lebedi seisukoht on ju viisade väljaandmise piiramine neile, kes on vaenulikud. Ilmselt käib siis Eesti nende hulka. Maris, Joškar-Olas, on tulemas üks konverents ja ei tea, kas sinna pääseb või ei.
Nii et uurali keelte uurimine on samuti poliitiliseks muutunud.
Jah. Kuid Fenno-Ugria on väga osavalt tegutsenud. Kui nende vahendusel ida poole pääseb, on asi lootusrikkam.
Suur idanaaber kardab?
Kardab. Kardab, et pisik läheb ka nende väikerahvaste hulka. Käisin mordva rahvaste esimesel kongressil, kus räägiti väga ägedalt Moskva aadressil.
Uurali rahvaste kujunemisest on kuuldavasti uued teooriad?
Jah. Me peame lihtsalt kannatlikult ootama, kuidas nende teooriate hüpoteeside tõestamine läheb, kuidas materjali leitakse. Olen ise keeleteadust aastaid õpetanud. Üks teooria on ju näiteks, et kõik keeled on Põhja-Aafrikast välja läinud. Nüüd sihitakse sinna, et ka soomeugrilased võiksid sealt pärit olla.
Millise seisukoha võtab professor: kas püüab üliõpilasi oma koolkonda tõmmata või õpetab neile kõiki teooriad võrdselt?
Sõltuvalt ainest. Keeleteaduses, mis mulle on leiba andnud, seal peab tutvustama kõiki teooriaid, mida õppejõud üldse teab. Ja siis selgitab, et see võiks õige olla, see on ainult hüpotees, see võib õigeks osutuda. Liivi keeles saan muidugi palju kindlamaid seisukohti edastada.
Kui oluliseks te teadlasena peate tegelemist noortega, üliõpilastega?
Mina olen sündinud õpetaja. Meil pole konflikte olnud, olen ju 50. aastast sel erialal. Mul on väga häid klasse ja kursusi olnud.
Kas ma saan õigesti aru, et te ei kujutaks ette tegelemist teadusega, samal ajal mitte noori õpetades?
Ma ei ole nii püsiv. Kuigi mulle meeldib mõnda aega ka arhiivis olla, meeldib mulle siiski inimestega suhelda, noortega kaasa arvatud.
Mind ei häirinud Helsingis, kui nätsu närides tuldi loengusse või kui vahepeal mindi ära ja tuldi jälle tagasi. Meil polnud see siis veel kombeks. Või kuidas nad panid loengus juustukerad lauale, sõid kõhu täis. Kõige sellega harjud ära. Ka õllejoomisega raekoja ees. Mind see ei ärrita. Ma võin ju öelda, et kui ametisse lähed, pead panema musta ülikonna selga ja lipsu ette. Aga siin raekoja ees istud või pikutad — mul ükskõik.
Te olete linnavolikogu selle koosseisu liige. Kas olete poliitikast huvitatud või on selle teie ellu toonud juhus?
Poliitikahuvi on mul algkoolist peale. Isa ja vanaisa lugesid ajalehti ja vaidlesid. Hispaania sõda ja Abessiinia sõda olid tookord päevakorral. Siis tuli Saksa ajal rahvuslikkuse tõus ja minu klassi poistest suurem osa sõdis idarindel venelaste vastu.
Nõukogude ajal olen kogu oma huvi endasse peitnud või vähemalt väga kitsasse ringi. Kui 1987. aastal midagi liikuma hakkas, kirjutasin artikleid rahvuspoliitilistel teemadel. Kõik need kirjutised jäid tsensorisse kinni, et «Edasisse» oleks läinud, seda ei võinud loota. Üks ajakirjanik tellis minult ettekande rahvuse ja keele olukorrast, kuid toimetuses anti teada, et Vääri ei ole sobiv esindaja ja see pole ka sobiv teema. See pidi olema laiendatud parteikoosolek. Tegin ettekande ümber ja saatsin mitmele poole. Aasta-poolteist hiljem ilmus see «Keeles ja Kirjanduses». «Eesti rahva kriitilistest hetkedest» oli tema viimane pealkiri. Seda on palju kasutatud, Soome ülikoolides loeti seda eesti keele tundides.
Teise artikli kirjutasin «Rahva Häälele», kus seda edasi-tagasi tõsteti. Ühel päeval tuli toimetusse üks noormees, nimi ei tule praegu meelde, kes selle kätte sai ja ütles, et teeme ühe väljaande. Nii avati sellele artiklile väljaanne «Ausalt ja Avameelselt», mille esimeses numbris see ilmus.
Nii sattusin poliitika juurde. Muidugi osalesin kõigi nende laulva revolutsiooni sündmuste juures aastatel 1987—1989, mis olid Tartus.
Kandideerisin vahepeal paar korda Riigikokku, kuid kuivõrd ma pole üheski parteis olnud ega lähe ka... Linnavolikokku sattusin võibolla just seepärast, et on proovitud, sest mul on Tartus kindel hulk valijaid olnud.
Olete olnud volikogu haridus- ja kultuurikomisjoni esimees, kas jääte tehtuga rahule?
Ma arvan, et komisjon on oma ülesande täitnud. Lasteaednikud said palgakõrgendust, samuti haridus- ja kultuuritöötajad. Võibolla on linna majandus selle tõttu meie volikogu ajal kannatanud. Kui need summad oleksid läinud linna majandusse, näeks linn ilusam välja.
Millega te rahul ei ole?
Kõige enam pole ma rahul sellega, et pole õnnestunud saada toetust Vabadussõja mälestussambale linnavalitsuse selge vastuseisu, suutmatuse või tahtmatuse tõttu. Teiseks keeleinspektori kohaga seotud küsimused. Kolmandaks — laste mänguväljakute ja –platside olukord on küll Tartus vist kõige halvem.
Olete kandideerinud Riigikokku. Ülemnõukogu juures olite riigikeele staatust käsitlevas komisjonis.
Jah, olin seal pikka aega ja Tartust ainukene. Komisjon töötas väga ägedalt ja keeleseadus, mida küll veel enne vastuvõtmist lahjemaks tehti, on minu arust kõige parem keeleseadus, mis seni tehtud. Need lähevad järjest kehvemaks.
Eesti keel on praegu päris tugeva surve all. Milliseid ohte selles näete?
Olen veendunud, et järgmiste valimiste ajal tulevad Põhja-Eestis ilmselt võimule venekeelsed. Selle tulemuseks on varem või hiljem kahe riigikeele kehtestamine. Pärast seda peab midagi väga tõsist juhtuma, et eesti keelt ja eesti rahvast päästa. Elanike arv väheneb, lapsi sünnib minimaalselt, võiks öelda, koole pannakse kinni. Kui Põhja-Eesti kakskeelseks läheb, ei jäägi muud üle kui Tartu pealinnaks teha.
Ega te ometi pessimist ole?
Ei, seda mitte, kuid see on meie äärmiselt armetu poliitika, mis ilmselt kuskiltpoolt kinni makstakse.
Kui praegu tuleks teie juurde mõni Riigikogu liige ja küsiks teie nõusolekut kandideerimaks Eesti presidendiks. Mida te vastaksite?
(Naerab) Selle peale ütleksin, et aastaid on palju ja mul pole ka vajalikke välissuhtlemise kogemusi.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele