«Ühtpidi tahan ma öelda, see on ainult kunst, see ei ole kuigi oluline. Teisalt tahan ma öelda, see on kunst, see on tähtsaim asi maailmas.»
Rick Rubin, plaadifirma Def Jam liider (Beastie Boys, Slayer, Public Enemy)
Jah, kunst. Aga me jõuame selleni hiljem.
Suvine soikumine sütitab üht-teist lihtsalt igavuse peletamiseks lugema ja üle lugema. Ning sedasi leidsin ühest kriitik Jon Savage’i tsensuuri käsitlevast kirjutisest alljärgneva stoori. 1990. aasta sügisel korraldas Cincinnati Moodsa Kunsti Keskus väljapaneku Robert Mapplethorpe’i fotodest, millest seitse tundusid paraku üldsuse sündsustustundeile ohtlikud. Muuseumi direktor astus kohtu ette ja tema vastutus eksponaatide eest kippus võtma parasjagu dramaatilisi vorme. Eriti pärast seda, kui eesistuja nõudel eraldati viis rõhutatult sadomasohhistlikus võtmes pilti teistest. Fotod kippusid seeläbi ilma jääma oma õigustavast kontekstist, oma kunstilisest alibist. Ja millistena nad siis pidid tunduma? Kohtualusest direktori meenutust mööda olid vandemehed kõik lihtsad ja kunstikauged inimesed. Nende arust olid pildid rõvedad ja raskepärased, kuid meie eksperdid veensid neid, et fotod olid kunst, ja et kunst ei pea tingimata kena olema. Kohus mõistis meid kahe tunni pärast õigeks.
See pole pelgalt vihjeline seosteahel, mis käima läheb - kõrvutus nüüd juba pidurduva Kivisildniku-buumiga on enam kui ilmekas. Ning piduriks, näib mulle, on toosama lausa kurdistav kriitiline konsensus, mis Kivisildniku loomelist vabameelsust toetama tõusis. Kõigi nende kaitsekõnede kirglik paatos on mulle mõistetav ning koguni väga sümpaatne. Kui mind kohtusse tunnistajaks kutsutaks, kui Kivisildniku (ja seda enam kodanik Sildniku) vabadus või nuhtlus tõepoolest sellest sõltuks, oleksin valmis kõhklemata tunnistama, et mistahes tema solvavaimgi sõnavõtt on kunst. Ent teisalt - milleks teha asjad nõnda lihtsaks?
Säärase näriva tundega lugesin taas läbi ka Andrus Laansalu mõttearenduse «Dzhihaad» 17. juuni «Postimehest» . Laansalu sõnul on asi üheselt selge - Kivisildniku teotus kirjanike aadressil on kunst, on luule. Ja tõepoolest, ekspert-tsitaadid kinnitavad seda kõik üksteise järel, politsei peab veendud saama. Ning siiski olen ma teist meelt. Ma ei ütle, et ta kunst ei ole, kuid olen kindel, et eeskätt on ta midagi muud, midagi enamat... Ning avalikkusel, nii esteetilistel, eetilistel kui poliitilistel voimustruktuuridel tuleb lasta just selle todemusega silmitsi seista. Mis siis, kui Kivisildnik tõepoolest mõtles seda, mida ütles? Miks me tal seda otse öelda ei lase,vaid kunsti turvalise looriga lämmatame? Mis siis, kui tulemus polegi nõnda mänglevalt epateeriv ja taltsalt tinglik kui me tahaksime?
Paralleel, mis vähemalt minu jaoks tollele juhtumile nii valgust kui varje heidab, on rap. Ja tahtmatult saab taoline kõrvutus siit-sealt koguni tuge.Võetagu või näiteks Kalev Kesküla kirjutis «Usukannataja kuseb meie kaevu» («Eesti Ekspress», 12. juuli, 1996). See osutab Kivisildniku püüdu ennast «suurimaks» pidada (just mõne monomaniakaalse räppari vaimus). Seal tsiteeritakse Kivisildnikku ütlevat: ma olen skisoidne, mitte paranoidne, ning mulle meenub Cypress Hill ning nende «Insane In The Brain». Samas veel märksõnad «kaup», «masin», «jumal» - kõik populaarkultuursed äärmusvõimalused oma inimlikust nõtrusest ülemaks saada. Saada ülemaks ka mistahes vabandavatest viidetest kunstile. Vägivald siin on enamat kui metafoor.
Ice-T uuel plaadil on pealkirjaga «Rap Is Fake» tähistatud kõnekas paarikümnesekundiline dialoog. Naisajakirjanik küsib otse ja kohe - Ice-T rap’i kriminaalsete sidemete kohta on... Where did you get that information???, naerab Ice-T, nagu ei usuks ta oma kõrvu. Aga kas see kõik teie lauludes pole mitte tõde? No, no, it’s all fantasy/.../ I’m innocent. Never done anything wrong... I make movies, I make records/.../ RAP IS FAKE... Aga te peaksite kuulma, kuidas ta seda kõike räägib - justkui juba sealpool irooniat, justkui põlglikult ulatades valgele taipamatule maailmale ainsa stereotüübi, mida too mõista suudab. Muidugi, see on ju kunst! Kui lihtne! Nüüd pole ju mingit muret, nüüd pole see kõik ju ohtlik...
Mõistagi on see siin käsitlemiseks liiga mahukas teema, kuid radikaalsemate arutluste kohaselt rap mitte ei kohenda Lääne kultuurilisi skeeme lõtvade harmooniate (näiteks postmodernismi) suunas, vaid tähistab totaalset murdepunkti, laostavat lünka neis skeemides. Ma ei looda, et see on tingimata tõsi. Too muusika on ühtlasi nii erand kui reegel. Nüüdseks juba mitmeid aastaid on seda muusikat rünnatud mistahes kohtute, komisjonide ja komiteede kaudu. Ja nimelt nõndasama kaua on teda ka kaitstud - üha selgitatud tema algeid afrokultuuri suulises traditsioonis, üha sidudes teda positiivste poliitiliste platvormidega, üha selgitades tema kunstipära spetsiifikat. Ma olen seda isegi teinud ja teen veelgi - ma olen ses kultuuris autsaider, mul ehk polegi muud valida. Ent kui ometi lähemale minna, siis selgub, mäherdune vastasseis lahutab lepitavaid liberaalseid lahjendusi (valges) populaarkultuuris, kõik enamasti 60. aastate müütides kinni, ning rap’i avalikku amoraalset agressiivsust.
Rap otsib konfrontatsiooni, ärgitab ennast ära keelama, proovib taluvuse piire. Ning Kivisildnik tegi sedasama. Tollel solveleksikonil ei ole õigustusi, tal ei saa neid olla, vaid nii on ta tõhus. Ja olulisem veel sellest tülist vaenava välisilmaga on sisemine konflikt, enesetsensuuri ületamine. Luues peame me kõik ennast piirama, oma impulsse salgama, oma vaimu taltsutama - ainult nii saame püüelda kunstilist vormi kogu selle reeglipäras. Ning olgem ausad ja tunnistagem - teoses «Eesti Nõukogude Kirjanike Liit 1981. aasta seisuga. Olulist.» too eneseahistus ei toimi. Iga tema roppus on roppus - kindlasti eeskätt, võib olla ainult seda...
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ATS «Videvikus lepatriinulend», 666 (?)
Kas keegi mäletab, missugused olid luulekogud sel ajal, kui luulekogusid anti välja üksiti riiklise kirjastuse vahendusel ja iga ainumas neist väljapoole antuist mahtunuks tibutaskusse? Mäletab? Hea. Ei mäleta? Parem veel. Teile ma just kirjutan. Te ei mäleta kindlasti seda kaunikest aega, mil üllitati asju nimedega Kassett. See oli tõesti ammu. Mina ka ei mäleta. Ma olen neid tükitsaid näinud, sest toona (s.t. kuuekümnendatel) oskas mingisugune asutus toota pappkarpe. Need pappkarbid on isegi närustunuina tänapäevani vastu pidanud. Vastu on pidanud ka Paul Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Ingvar Luhaäär, Rudolf Rimmel, Linda Ruud ja terve reatäis jumalustatud elik siis tuhastustatud kunstkirjutajaid. Ja hea on. Mitu kassetitäit sai. Karbid kestavad.
Siis läks aeg, ja öeldakse, et sellel ajal oli sitavõitu. Aga inimesed said seevõrd etemad. Annan õiguse teadjaskonnale. Aeg läks.
Ja teine tuli, ei eriti parem, kuid teisest august. Inimesi pidi paigutama uutesse raamidesse. Üheks uueks raamiks sobinuks kassett. Oh häda. Enam ei saadud pappi taha. Mitte raha, vaid papjeemasheed. Karp tehti, õhuke, ja keegid sisse künti. Inimesed ahhetasid, ja ostsid. Karbid kukkusid koost. Rahvas kirus, jäi ootama uut ja paremat.
Ootas kaua, läks kehvemaks. Karp. Sisu leidis oma tee. Ja mitte halva, ehkki sest ajast saati tuli karbi asemele mingi panderoll või veider. Panderolli elik papiriba seest võis võtta välja asju, ja üks asjadest kandis autorinime Ats. Tuli, oli suuris piires adekvaatne (mis on suuris piires adekvaatsem enamikest taassünnitet Kassetide autoreist) ja ununes ära.
Sellega võiks Lugu Üks Lõppeda.
Lugu Kaks võiks rääkida tüübilikust eesti uuemast naisluulest. Aga see oleks üpriski igav lugu. Mitte et naisluule halb oleks, aga et sest on juba liiga palju räägitud. Keda asi huvitab, teavad tast niigi, ja keda ei huvita, need ei peagi teada saama.
Lood Üks ja Kaks aga loovad kuidagise teadupinna Lugu Kolmele. Ja seepärast oli neid natuke vaja. Lugu Kolm tahaks lõimida Atsi, tema uuemat värsivalikut ja üldist olukorda avaldatud tekstimaailmas, eestikeelses. Eks lõimigu. Atsi teise vihiku pealkiri annab kurbtõsise võimaluse seda raamatut mitte lahti teha. Videvikus lepatriinulend rihib oma nimeasetusega sinna kanti, kust kandist me luulevaramusse viimase viie aastakümne sees just palju arvustamistväärivat lisa tulnud ei ole. Ja kui raamatut lugema hakata sellest otsast, mist vist mõeldud, s.t. algusest, siis pruugib seelaadne mulje vast isegi süveneda. Mitte nii karmisti, seda küll. Algad ja loed ja nagu oleks ju kaunis kvaliteetne, aga kõikvõimalik uudsus on esialgu päris maha jäänud, ja kahjuks ka originaalsus. Aga - ja see on oluline - te alustasite valest otsast. Vanal heal ajal (rem. kassetid etc.) alustati tagumisest otsast ajalehtede lugemist, sest sealt oli midagi lugeda. Atsi kohta see ei kehti. Temast on midagi igalt poolt lugeda, tagumisest otsast alates saab vast parema hoo sisse.
Et mitte kiusata inimesi, kes ehk lõpuks samale järeldusele jõuavad kui minagi, ütleks pauguga pika pilli järel, et asja punkt peitub keskel. Keskmine kogusk ehk tsükkel põmmutab kõvasti. Kohati nii kõvasti, et tekitab tegelikku huvi piiluda daami laegastesse. Mine tea, on ehk hulk ballastivõitu kolmplusskraami raamatusse sisse saanud vaid (mitte)toimetamise tõttu. Möönan, tuttav lugu. Sest keskkoht avaldab ses teoses üht suurt taset. Mitte (veel) Suurt, aga juba suurt. Ja siit läheneb poiknemine tost mainit naisluulest. Ats annab oma tubli kivi sellesse müüri, kuhu nii memmed kui taadid on juba andnud, ja ei koti, kas Kareva või Kreutzwald just. Sest lepatriinuraamatu keskmise tsükli kirjutaja on vaieldamatult otsapidi suures luules sees.
On vaieldamatult otsapidi suures luules sees, kui keegi veel seda teost vaadata võtab, või saab. Ja asjal lihtkombel ununeda ei lasta. Sest uuema luuleraamatu jõudmine arvestatavat häält tegevasse kildkonda mitmest mittetallinna linnast pole nii tõenäoline, kui võiks olla. Seega kannab siinkirjutis ka ässitavat-ärgitavat laengut - otsitagu raamat välja, mõnes kohas teda ikka saada on, ja kaedagu teiste kõrvalpilkudega ka. Tasub ära küll, kui tahta teada midagi kellamehest, Wittenbergi ülikoolist ja neljateistkümnest vabamüürlasest luuletajast. Ning raamatu esimesest ja tagumisest otsast leiab samuti üht koma teist. Mida sealt ei leia, on raamatu väljaandmise aastaarv äratrükitud kujul. Seega ei saa ka mina võtta endale täit vastutust, et ma praegu mõnest hoopis varasemast kui käesoleva aasta raamatust ei kirjutanud. Kuid usaldagem pärimust ja uskugem, et teos on uus, uhke ta on nii ehk nii. Aastaarvu peaks ikka raamatusse märkima, ei tasu ju kohe alguses arvata, et ajalugu ei hakka su teose vastu huvi tundma. Hakkab, kuramus. Nõndapalju siis tehnilist kriitikat.
Ja kokkuvõtte tegemine on käsil olnud kogu loo vältel. Võtke raamat ja võtke kokku. Rõõmustage, et Eestimaal midagi tehakse, ja vahel päris heal kombel. Saab kasvada, ja kasvavad. Nad tõusev sugu, keh-keh.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Förja folkloorilugude etendus «Fii-foo-fum!» Tartu Lasteteatris.
Lavastaja Enn Lillemets. Esietendus 22. juunil.
Förjalased (taanipäraselt fäärlased) olevat Euroopas ainsa rahvana suulises traditsioonis säilitanud esialgsel kujul keskajal levinud tantsulaulu. (Arno Alas järelsõnas förja kirjaniku Jørgen-Frantz Jacobseni romaanile «Barbara», LR 1974, nr. 49-52, lk. 232.) Lasteteatri 22. juunil esietendunud förja folkloorilugusid «Fii-foo-fum!» raamibki tantsulaulu kujund förja rahvaviiside autentse esituse saatel helilindilt. Jørgen-Frantz Jacobsen on kirjeldanud oma rahva tantsulaulu nii: Asjatundjat võlub tantsu omapära. Midagi nõiduslikku, müstilist on neis kordamistes, refräänides ja tantsijate nägudes, mis korrapäraselt pealtvaatajate silme eest mööda libisevad ja pikapeale tuttavaks saavad. (Samas, lk. 233.) Midagi üsna samalaadset sünnib ka lavastuse alguses: laval tantsivad lihtsas monotoonses rütmis näidendi vaikivad tegelased, iga ringiga üha enam oma eripärades meelde jäädes ja mingeid aimdusi ning ootusi sünnitades - kaks mõistatuslikku hiigelmaski veel kõige enam.
Etenduse kahe vaatuse 5+4 loos, kus 6 tegelast (Silvi Ait, Anu Ander, Tuuli Otsus, Evald Aavik, Priit Karm ja Lembit Liivamägi) kehastavad vaheldumisi nii argielu külarahvast kui tulnukaid haldjate-kääbuste-hiiglaste ilmast, mängitaks nagu läbi inimestele igiomaseid rikkusetaotlusi ja õnneigatsusi ning arusaamatute (loodus)nähtuste müstifitseerivaid seletamispüüdeid.
Enn Lillemets on oma dramatiseeringu ja lavastuse kaks osa loonud erineva keskendusega. Allikmaterjalide vanemale kihistusele tuginev esimene vaatus näitab lugusid aegadest, mil usuti, et unenäos antakse puusepale teada tema peatsest surmast või vaesele karjapiigale juhatatakse kätte muistse kangelase kuldsarve asukoht maapõues; et haldjad vahetavad salamahti inimlapsi omade vastu; et kääbuste kolooniat pahandab inimlaste tülitsemine, julgele uudistajale kingivad nad aga omasepistatud nuge; et veevaim kive tassib, end seejuures nii ära katkestades, et saba kaotab (näe, saba jälgki veel kivi peal näha!). Preestergi on selles kujutlusilmas üsna kahtlane tegelane, sest võitleb, oma kuldristist hoolimata, haldjarahva tempude vastu pigem rahvaliku nõiatarkuse kui jumalasõnaga.
Selles vaatuses on enam tinglikku ja mängulist kujutust (ka dekoratsioonides - autor Aigi Viira) kui teises. Ekstraklass oli Priit Karmi imik: nii ehtne vääksuv, oma beebi-ilmas vehklev maimuke, et… tekitas kõhedust oma täisinimese mõõtmetes. Samalaadne ootamatu mõõtkava läks käiku ka kääbuste mängus: kogu näiteseltskond koguneb keskpõrandale kokku põlvepikkustena, igal oma eripärane nihestatud liikumisviis ja mõistetamatu kääbusekeel suus. Selles loos jahmatas päratu kääbusemask, mis päädis Priit Karmi kõhetut kogu (maskide autor ja kostüümide kujundaja Lüüdia Vallimäe-Mark) - ei kummastanud mitte niivõrd mõõtmed, kui maski «psühholoogilisus». See pallimoodi, sorakil salkudega, plastilise näokujundusega pea oleks nagu mõelnud mingeid omi salajasi mõtteid, olles peitnud need kurbliku suu ja liikumatult pärani sinisilmade taha. Kunstiteaduses on mõnikord räägitud eriti veenvate portreede puhul, et nad nagu seiraksid vaatlejat, kustahes see ka ei seisaks. Kääbusemaski ilme just millegi samalaadsega, sest tema nukravõitu enesesolemist oleks nagu aegajalt, vastavalt pea kandja liigutustele, elustanud mingi erinev emotsioon, nagu võtaks temagi elusate näitlejanägudega võrdselt kõigest osa.
Evald Aaviku preestrite lausa lummav veenmisjõud: Mis kasu oleks preestrist, kes ei suuda veenda? Sellisest ei oleks mingit kasu. Ent vaatame, mida tegid preestrid Evald Aaviku etenduses. Nad kasutasid just oma veenmisjõudu: kas nõiasõnu lausudes või näiteks mingit võimatut veevaimu-lugu teadustades mänguruumi eesservas, sugereerivalt pärani silmil ja võimsa häälega kinnitati otse publikule: Kelpie’t ei nähtud enam kunagi, aga kivi on praegugi alles. Ja hakkadki peaaegu arvama, et kui juba kivi… siis küllap ka veevaim… Kõheda tundega lähed vaheajale ja kordad ehk samast vaatusest meelde jäänud kullaleiu-und näinud tüdrukut matkides: Peaasi, et uskuma ei hakkaks!
Teise vaatuse lood on hilisematest aegadest, süzheelised ning argielulisemad. Novellilaadsete, puänteeritud pärimuste valimine või sellisteks töötlemine tundub olevat Enn Lillemetsa rida. Need pole kaugeltki tüüpiliselt muinasjutulaadsed mustvalges tehnikas lood, vaid üsna komplitseeritud tegelaspsüühikaga, tuntava huumorivürtsiga stseenid, milles adutav förjalaste rahvaloomingu eripära: Tantsulauludes on ühtaegu nii karmust kui ka südamlikkust, need on võimsad saagalaulud ja häbelik tundelüürika. (Taas Jacobsen viidatud teosest, lk. 233.)
Ja jällegi töötas pea. Vareseks hüütud paha perenaise õudsuur rohelise(!) jumega mask ei väljendanud põrmugi pelgalt kurja salakavalust, vaid ka toimekat emamuret oma inetu ja lolli tütre mehelesokutamise pärast ning pealegi veel üpris parandamatut optimismi.
Tõsi küll, esimene lugu jäi sisult siiski natuke banaalseks, järgmised aga enam mitte. Näljahädast pääsemiseks oma viimase lehmanatukese müügiks viinud vaene mees (Lembit Liivamägi) saab tundmatult vahamehelt näiliselt tobeda vahetuskaubana kolme jalaga paja, mille (või kelle?) tegevus aitab aga pererahva järjele. Mäng käivitub juba sõnatasandil: mitte «kolmejalgne», vaid «kolme jalaga» pada, mis tähendab laval seda, et tahmmustale pajale on maalitud kolm astuvat tulevärvi inimjalga, lisaks nendele on aga pajal all veel kaks Silvi Aida jalga. Seega on meil siis hoopiski viie jalaga kõnelev pada, kes silmi volksutades öösiti kõlavahäälselt väljalaskmist nõuab, et hommikul oma noosiga omanikke rõõmustada. «Pajal» inimlik mäng ja inimlik miimika! Ei või olla! Aga on.
Nii pajalugu kui lavastuse viimane, hiiglase untsuläinud armuunelm, on parasjagu satiiriga segatud: öö otsa kirglikahnelt seekleid lugenud pastoripaari (Evald Aavik ja Tuuli Otsus) jääb pärast rahaga (ja pastori ristiga) putku pannud paja tulutut jälitamist häbistavalt saatma rannarahva linnulaadaks ülenev naer; kasvava õhinaga oma tütreid hiiglasele imetööriistade vastu mahaparseldav isa (Lembit Liivamägi) nagu ei väärikski seda, et ta need tütred tänu noorima nutikusele (Anu Ander), aga lihtsameelse hiiglase petmise ja tema südame murdmise hinnaga lõpuks jälle tagasi saab (vastupidiselt isale näivad Aaviku hiiglasel olevat ju tõelised armutunded südames).
Hoopis erinevas tonaalsuses on välja peetud aga kõige eelnevaga kontrastne eelviimane, tavapärasest üldse mitmeti erinev lugu. Tuntud süzhee merehädalistest, kes oma ahastuses pääsemise tasuks midatahes tõotavad ning hiljem täitmisest mööda hiilivad (vrd. Juhan Liivi «Peipsi peal»), leiab förjalaste variandis sootuks teise lahenduse: merel udusse eksinud foogt (Evald Aavik) lubab õnneliku pääsemise eest anda tühjalt seisnud talu rendile esimesele vastutulijale, kelleks osutub oma flöödiviiside saatel ringiuitav, inimeste meelest põrunud tüdruk (Tuuli Otsus), kellest talu pidajat kuidagimoodi ei tõota tulla. Foogt püüab loost aumehelikult välja saada ning üritab neiule toeks leida sobilikku kaasat. Loodetava peigmehe (Priit Karm) eelarvamusliku hinnangu (tüdruk on ju päris totter) murrab aga muusika, mis avab noormehe silmad neiu ilu nägema ning nad ka ühendab. See novell suudab etenduses tõepoolest näidata förjalaste folkloori lüürilisemat palet, suudab tõestada, et see siiski olemas on.
Lavastus loob tervikkujundi ühtekuuluvus- või kollektiivsustundest, mis markeerib nii keskaegset ühiskonda (kus, nagu mainitud, förja pärimuste juuredki) kui suletud ja seesmiselt ühtset saarerahva kooslust. Visuaalselt sümboliseerib seda näiteks etendust raamiv ringmäng. Põneva terviku moodustas just see, et tegelaskond koosnes kahest erinevast lavakooli ja -kogemustega grupist, kus nooruse mängulust (Ander, Karm, Otsus) põimus kogemuste veenvusega (Ait, Aavik, Liivamägi).
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kaugel need sügisvihmadki enam on. Taas kisub akna taga halliks ning maja karniisil kükitavad heitunud näoga tuvid. Kultuuriministeeriumi kõrge laega värskelt värvitud kabinettidesse astuvad ametnikud - nad asetavad hellalt oma mapid kirjutuslaudadele ja panevad kohvimasinad lurtsuma. Ees seisab raske, aga ehk ka lõbus päev, tuleb teha tähtis otsus - milline teater võib järgmised viis aastat kanda rahvusteatri õilsat nime.
Hea (ning arvatavasti ka paha) lugeja on neid ridu lugedes kindlasti üllatunud. Ollakse harjunud mõttega, et Eestil on kombeks ainult üks rahvusteater ja üks rahvusooper korraga, ning need kaks väljavalitut asuvad üksteisest napilt saja meetri kaugusel, seal samas, kus lõpeb teine trolliliin. Aga võta varbast, Riigikogu erakorralisel istungil möödunud nädalal otsustati teisiti. Maameeste ettepanekul tehti mitu parandust asjaõigusseaduse muutmise seadusesse ja seejärel võeti uus seadus valdava häälteenamusega ka kibekähku vastu. Mitu vaatlejat on juba väitnud: maameestel õnnestus suvist unisust ära kasutades jälle kord linnameestele ära teha.
Mis siis asjaõigusseaduse uues variandis teisiti on? Olulisim muutus on ilmselt selles, et rahvusteatri nime ei saa ükski teater päriseks endale, vaid konkurss selle nime pärast korraldatakse iga viie aasta tagant. Täiesti selge, miks maameestele ei andnud rahu, kui pealinna kaks teatrit tahtsid sõna «rahvus» enesele krahmata. Eks mulgid taha ju ka, et nende pealinnas vähemalt aeg-ajalt oleks oma rahvusteater.
Rahvusteatri valib kultuuriministeeriumi juurde moodustatud komisjon ja selleks, et ikka valitud saada, peab iga teater näitama end kõige paremast küljest - laulma, trummi taguma või tegema midagi muud, mis neil hästi välja tuleb. Kandideeriva teatri direktor esitab viis või kuus minutit kestva programmilise kõne, kus ära toodud kõik põhjused selle kohta, miks peaks just tema juhitav teater olema rahvusteater ja ei ükski teine.
Suvepuhkust nautivad teatrijuhid said kuuldavasti päris ruttu shokist üle, jätsid purjelaua ja ujumispüksid kus kuuskümmend, ning tõttasid ruttu tagasi linna, sest sügiseste valimisteni ei ole enam palju aega jäänud. «Postimeheni» on jõudnud ka esimesed teated valimisliitudest ja näib, et vähesed teatrid söandavad minna valimistele üksi. Küllap on teatrijuhid (nad ju ikka haritud inimesed) kuulnud seda vanasõna: parem papagoi peos, kui kondor katusel. Ja kui kaks teatrit sõlmivad omavahel valimisliidu, on ju ka poole suurem võimalus valitud saada, eks siis pärast vaata, kuidas need viis aastat omavahel ära jagada.
Esialgu on olnud kuulda vaid kolmest valimisliidust: Rahvuslik Öötöö (ööklubide linna Pärnu teater Endla ning «Rohelise Ämbliku» lokaal), Neetud Muru (Von Krahli teater ning Rakvere teater) ja Kolõvan (Vene Draamateater ning selle ümber koondunud vene trupid). Kommentaatorid on aga väitnud, et neil valimistel on üksikul teatri väga raske läbi lüüa, mistõttu jääb üle vaid oodata teateid uutest valimisliitudest. Kaugel need sügisvihmadki enam on.