Improvisatsioonilise või trafareeruvana jätkuv ehe (ja võlts) traditsioon on tänapäeval ikka kas rahvamuusika, -tants või -kunst. Kes hakkakski tõsiasjaliselt, pikaajaliselt ja päriselt traditsioonilist harkadrandust, karuäkendust, ehk siis koodiga viljapeksu või muid juhuslikke eluolulisi tegevusi improviseerima. Ja tegema seda autentse mõnu saamise eesmärgil. See oleks ju tapvalt ränk harrastus. Kuid mõningad vahendatud-aheldatud seosed majandusvormiga (ning mitmete muudegi mitte-esteetilise traditsiooni elementidega) on olnud ka autentse rahvamuusika, -tantsu ning -kunsti vältimatud ning eristamatud tausttingimused.
Päriselt olemas olnud endiste aegade kultuur on toiminud totaalselt kõigis oma seostes. Tänapäeval saab ehk heal juhul efektselt üksikuid piiritletud osi nendest seostest välja rebida antud juhtudeks. Traditsiooni selline tagantjärele-võimalikkus on aga läbinisti tähendusetu. Tõelisena kehtib veel ainult mingi moodne lisandunud otstarve, ajalooline mõõde jääb aga illusoorseks.
Niisiis, käib festival ja rahvas vedeleb laiseldes lavaesisel murul. Kes ostnud ilusti viiekroonise pileti, kes hiilinud sisse niisama või kõndinud turvamehe sõbra ja sugulasena triibulise piirdelindi alt sisse nagu õige mees.
Ja laval seisavad näiteks viiulimängijad. Tuleb üks lugu Karksist ja teine Suure-Jaanist. Nagu lindi pealt mängiks maha. Võibolla tegijatel mängimise mõnu iseenesest on. Aga kommunikatsiooni kuulajatega pole. Viimased lebavad, joovad end õlut nabani täis ja kogu moos.
Pillilood on küll vist väga täpselt sellised nagu nad kunagi olid. Ettekandmise olukord on aga kuidas juhtub, seega läbinisti tänapäevane. Ning kas ongi praegu ehedat traditsiooni enam võimalik üle kanda, arendada või luua totaliseerivalt, see tähendab - kõikehaaravates olulistes tunnustes?
Traditsioon pole vana sileda eheduse algoritmeeritud süsteem. Ning tänapäevast autentsust ei saa käsitleda mitte eelkõige traditsioonilise kultuuri sajanditepikkuse struktuurse tardumuse ja püsimuse järgimisena. Pigem ilmneb ta sellega seotud pidevate süsteemitute muutuste tunnetamise ja tegemisena. Niisiis just sellena, mida keegi pole fikseerinud teksti, pilti, linti ega nooti. See on mingi juhuslik äraarvamine, venitamine ja nihutamine.
On taas võimalik mõelda, et esmane on see, mida tegija ise ütleb. Seega võtame omaks rahvamuusika kuulamise autentse mooduse. Loevad pillimängija, tantsija või laulja sisetunne ja tema kavatsused. Nende üle ei saa aga teised kunagi kuidagi otsustada.
Tänapäevane traditsioon on kõik see, mis tänapäeval olemas on. Meil on seda aga väga raske haarata. Seega jääb vabaks kitsam, vaba valiku tee, võimalus rõhuda intuitiivsele improvisatsioonile. Ja sinna juurde käib tegijapoolne jutt, et selline see moodne folkmusa siis ongi.
Alati on pärimuse seletuses olemas aga ka teine mõõde. Umbes selline, et kuidas asjad tegelikult on. See ei tee küll võimalikuks mingit tõelisemat, paremat tõlgendust. On lihtsalt sama asja teine ots. Millegi tegija ise ei saa kontrollida kõike oma tegevusest tulenevat. Näiteks uuenduste määra või vanade eeskujude püsimajäämist.
Kui võtta tänapäeval rahvamuusikat rahva poolt tunnustatud muusikana (mida näiteks tänaval omaette ümisetakse), siis oleks see küll hoopis midagi muud kui see, mida Viljandi folgil kuulata saab. Aga ka siis on vana ehedus võimalik mingi muudega võrdse algena sisestada sellesse uude. Tulevad välja folkjazzid, -rockid, -hip-hopid, -fungid, -pungid ja muud. Ja need on kahtlemata jällegi ühed huvitavamad asjad Viljandi folkfestivalil.
See pole täna muidugi enam mingi eriline uudis, et vanu rahvamuusikaelemente on võimalik mitmel huvitaval moel sulandada kokku tänapäevase muusikaga. Või vastupidi.
Ja see üllas võitlus laiahaardelise ning kivistunud folksüldi traditsiooni vastu. Enam-vähem sellise, mille puhul imekaunites rahvariietes näitsikud siin- ja sealnurgas sulnite näpuliigutustega kannelt mängivad, kui «Estonia» talveaias parajasti tähtsaid ning pidulikke koosviibimisi läbi viiakse. See pole ju samuti (vähemalt jutuna) mingi innovatsioon. Praktika peab muidugi olema pidev.
Folkmuusika olevat igal pool Õhtumaailmas bisnis. Autentne on sellisel juhul see, mis on kasulik, mis on funktsionaalne, millel läheb turul hästi. Lava on soodne ning paras paik hinge sügavamatele aimetele.
Samas võib see oma konkreetses tõelisuses siiski olla ka kasutu. Lauldud-mängitud-tantsitud päriselt, omaette, kellelegi võõrale kuulmata või teadmata. Või kui kunagi ehk lavale satutaksegi, siis ehk nii juhtumisi ja harjutamata. Ja lahkutakse niisamuti.
Traditsioonis olevat põhiline sõnum. Seega - lihtsalt millegi äraütlemine pähetuleval moel. Puhas pärimus on üks plärakas.
Kui traditsioon oleks süsteemne, siis saaks põhimõtteliselt võimalikuks (nagu laulsid Viljandis Tartu setodest Leelonaasõq) tõesti panna lindi iseenesest leelotama ning maki manitsema. Ja ei mingit pea- ega keelevaevamist. Rahvamuusikat muudkui produtseeruks. Nagu teksti.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kui ma neljapäeva õhtupoolikuks Viljandisse jõudsin, oli Festival juba alanud. Õlleõues ja selle kõrval oleva vabalava ümber tiirutas januseid inimesi, kes otsisid kas õlle või informatsiooni näol oma janule kustutust. Teine osa oli juba saanud kätte kõik, mis hing ihaldab ning vajunud lõõgastunult Festivali ühisvälja leebelt psühhedeelilisse rüppe. Väljalunastatud inforaamatuke hambus, suundusin edasi lossivaremete poole, kust kostsid pillihelid ja pealtvaatajate kaasaelavad hääled.
Esimene päev olulisi vapustusi ei pakkunud. Rõõmustavaks tähelepanekuks sai vast tõik, et festivali haare on Eestist ka ida poole hakanud ulatuma. Marilaste ansambel Mari suutis veenda. Veenda kuulajat selles, et mari rahvamuusika elab. Elab ka nõukogude estraaditraditsiooni hapnikuvaeses vees.
Ummamuudu ühisprojekt setu kooriga jättis sootuks teistsuguse mulje. Vaestest setu laulutädidest sõideti (vana)moodsa pillitehnikaga nagu juhita teerulliga üle. Tundub, et sedasorti katsetused võiksid jääda stuudioseinte vahele, kuni tegijatele jõuab kohale, mida ikkagi tahetakse teha.
Siinkohal tulebki esile vastuolu kahe sünkretistliku nähtuse vahel, mis võitlevad omavahel ühise marjamaa pärast. Üheks duellandiks on New Age, vool, mis on suunatud massile tarbimiseks, sama söödav ja populaarne oma impersonaalsuses nagu McDonaldsi hamburger ühes õunakoogiga. Tema vastas seisab lõppematus väljakujunemises etnofuturism, kantuna hajumise ning mitmekesisuse haaramatuse ihalusest. Lihtsal pealevaatamisel ei märkagi kohe erinevusi kahe suuna vahel, mõlemad tegutsevad rahvaluule ja professionaalse kunsti vahel, mõlemad pakuvad linnastunud inimesele värve tehniseerunud maailma halli igapäevaellu. Erinevus on ideoloogilistes alustalades.
New Agei aluseks olev moodsa lääne mõttemaailm suhtub ümbritsevasse valdavalt kui objekti, mida kasutatakse ning mis seejärel heidetakse kõrvale kui banaanikoor (millel hea libastuda). Etnofuturismi kannab traditsionaalsete kultuuride suhe ümbritsevaga, mille järgi maailm on iseseisev subjekt, kellega suheldakse võrdväärsetel alustel.
Newagelikus meetodis rebitakse erinevate traditsioonide üksikud elemendid välja, tembitakse nad varem väljarehkendatud söödava kastme sisse ning pakitakse seejärel pilkupüüdvasse pakendisse. Tähtis on seejuures uudsuse maik, sest massi meel tüdineb kiiresti. Seega on vaja üha uusi lisandeid, maitsestamaks saepuru, mida kosmopoliitsele massile leiva pähe müüakse. Ja nõnda saab toimida lõppematult üha uuesti, sest saepuru ju ei toida, vaid jätab pideva näljatunde.
Etnofuturistliku lähenemise meetod on vastupidine. Nagu nimigi juba ütleb, lähtutakse etnosest, oma identiteeti väärtustavast inimgrupist. Et veel lähiminevikus oli etnose ekvivalendiks rahvus, tuginebki etnofuturism praegusel ajal rahvatraditsioonile ja -loomingule. Ajalooliselt on välja kujunenud, et rahvalooming on seostunud maaeluga. Intensiivse linnastumisega kaasneb võõrandumine maaelust ja sellega seotud märgisüsteemist. Seega tuleb rahvaloomingut tõlkida uude keelde, anda sõnumile kaasaegsem vorm, et viia ta vanast märgisüsteemist võõrandunud inimesteni. Vana traditsioon saab seeläbi uue impulsi edasikestmiseks ning arenemiseks ka linnaühiskonnas.
Kui New Age kasutab surnud rahvatraditsioonide tükke viiel erineval eklektilisel moel, siis etnofuturism võimaldab rahvatraditsioonidel läbi erinevate vormide uuenemise elavalt edasi kesta, kaotamata oma identiteeti ning väärtushinnangute süsteemi. Kui New Age pakub vanade müütide asemel müstifikatsioone, siis etnofuturism annab neile müütidele tänapäevase inimese jaoks mõistetavamad ning hingelähedasemad vormid.
Neid vorme võib olla mitmesuguseid. Viljandi festivalil võis osa saada nii traditsioonilistest esitusviisidest kui ka folkrockist, -jazzist ja -pungist. Viimase vast ainus ametlik esindaja oli ühendus Minu Isa Oli Ausus Ise, kelle punkvariant vendade Johansonide populaarsest Eestimaa lükkamise laulust kujutas endast värsket tuulepuhangut esinemissaali umbses õhus. Ei saa esitada küsimust, milline vorm mahub autentsuse pjedestaalile kivikuningaks, milline mitte. Pigem saab küsida, milline konkreetne esitus on veenev, kas tal on väge või mitte. Üheks indikaatoriks selle äratundmisel on, kuivõrd esineja suudab rahva kaasa tõmmata. Viljandis olid rõõmustaval kombel ülekaalus veenvad ansamblid.
Ei taha tuua välja mingit pingerida esinejate vahel, see oleks lihtsalt ülekohtune. Siiski olid mõned juhtumid, pildikatked, mis jäävad mõneks ajaks meelde ning moodustavad takkajärele kokku mälestuspildi Festivalist - Mari, Claassen & Conssorteni, Väikeste Lõõtspillide Ühingu ja eriti Garmarna totaalseks tantsuklubiks kujunenud kontserdid. Garmarna-sarnast hardrockfolkansanblit võiks ju ka eestikeelsena kuulda. Tantsuklubi fenomen on muidugi väärt omaette käsitlemist ja analüüsi, piirduks siinkohal vaid tunnistamisega, et tast on saanud Viljandi Pärimusmuusika Festivali lahutamatu koostisosa.
Samamoodi lahutamatuks koostisosaks olid spontaanselt tekkinud minikontserdid Õlleõues, vabal laval või muidu muruplatsil. Margus Põldsepa üheksatunnist maratoni ei saa muidugi nimetada minikontserdiks, eriti kui silmas pidada seda, et kogu esituse jooksul korrati teist korda ainult paari laulu, sedagi kaasaelava ja -laulva publiku tungival nõudmisel. Mõne ansambli kümnelauluse repertuaari kõrval tundub see mõneti märkimisväärne tulemus, samuti paneb küsima, mis vägi see küll on, mis sunnib publiku nii pikaks ajaks unustusse. Et muud maailma nagu polekski.
Kõiki esinemisi ei suutnud ma jälgida. Haarata kogu festivali - seda on ühelt inimeselt liiga palju nõuda. Osa nähtust pakkus kinnitavat äratundmisrõõmu ja ei enamat. Seetõttu ei hakka ma paljast kohusetundest üles lugema kõiki neid stabiilses headuses tuntud esinejaid, kes ansamblite või projektide koosseisus Festivalil osalesid. Kindlates seltskondades kandub spetsiifiline teave mõne esineja headusest või viletsusest suulise pärimuse kaudu alati edasi, hoolimata kirjutatust. Võib vaid öelda, et heitke pilk Festivali infobukletti ja te näete, kes kinkis lisaks ilmajaamale tuhandete inimeste jaoks neli ilusamat suvepäeva. Või küsige oma tuttavate arvamusi, kes neist päevadest osa said.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Viljandi Pärimusmuusika Festivalil oli ülekaalus etnofuturismi leer. Omaette saavutusena seda kiita ei saa, küll aga seda, et valdav enamus esinejatest saavutas oma esituses väljapeetuse sellise taseme, millest alates algab kunst. Jääb vaid loota, et see tase säilib ka järgmistel festivalidel ning neistki saab kirjutada, kasutades suurt algustähte.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Muusikal on mitu võimalust olla etno. Mitu suurt ja ähmaselt piiritletud võimalust. Mingit selget klassifikatsiooni neist võimalustest ei moodustu. Kuivõrd seda ka iganes luua püütaks. Mitte midagi ei tule välja. Ei peagi tulema.
Etno organiseerib end ikka veel ise, kujuneb stiihiliselt. Osutub olevat miski, ja üürikese aja pärast juba miski muu. Teistsugune, teine. Tal ei ole mingit äratuntavat kuju ega isegi identifitseeritavat sisu, mille järgi mõõta tema etno-olemist. Ta lihtsalt on kuidagi. Või ei ole. Või mõlemat korraga.
Ent kuigi etno ise on küllaltki haaramatu, on siiski miski, mis päris hästi endast haarata laseb. Miski, mis eksponeerib end kogunisti nii silmatorkavalt, et lausa patt oleks haaramata jätta. See on inimeste ettekujutus etnost, nende soov näha vormitult hajuva mõiste taga mingit selgepiirilist seletust, toimivat definitsiooni, milles sisalduks nii asi ise kui ka suhtumised ja hoiakud, mida see asi enese ümber tekitab. See etno – hajuv ebamäärasus, nagu ta on.
Hajuvust seega ei armastata. Ihaletakse selgepiirilisust. Eeldatakse, et etno peab midagi väljendama. Kandma endaga kaasas mingit sõnumit. Konfronteeruma teistsuguste asjadega, vastandama end sellele, mis tahab ka olla etno, kasvõi osaliseltki, aga ei ole. Ja mis peamine, etno peab tulenema juurtest. Juurte pühad varjud peavad olema etno igapäevases ilmumiskujus kasvõi aimamisi äratuntavad.
Ei, see ei ole nõue autentsuse järele. Kes niisuguse sõnumiga tänapäeval rahva ette söandab ilmuda, osutub kohe väljanaerduks. Varesedki hakkaksid naerma. See igatsus juurte järele, see on midagi märksa metafüüsilisemat kui labane autentsus. Tahetakse kogeda mineviku läbitulekut ajast. Et selguks, et selle pimeduse ja ähmasusega, mis tekib ajas kaugenenust, on võimalik kommunikatsioon. Isegi siis, kui arvatakse end teadvat, et tegelikult see kommunikatsioon on parimal juhul väljamõeldis ja halvimal juhul jamps. Ajas piisavalt kaugenenu on igal juhul ihaldusväärne. Eriti, kui me suudame talle omistada meie igapäevases elu-olus puuduvaid väärtusi. Olgu peale, et hüpoteetilisi. Tahtmine on taevariik.
Ja mõnikord osutub, et ongi. Sest meid ei huvita ju autentsus. Äratundmine ja fiiling ja vägi on need asjad, mille järele küsib etno poole püüdleja. Tal on see õigus. Aga ta unustab ära ühe asja. Tegelikult etno ei pea midagi väljendama. Ei pea eneses sõnumit kandma. Vastanduma, võitlema, kehtestuma. Etno ei pea isegi juurtest tulenema. Ta olgu, nagu on. See tähendab – kujutult, vormitult. Nagu vee virvendused. Etno peaks hoiduma tehtusest. Ja eriti peaks etno hoiduma tahtest olla intellektuaalsete väärtuste kandja. Milleks etnole miski lisand, mille väljamõelduse määr on nii määratu, kui ta mõistel intellektuaalne just on. Milleks siga sadula alla. Küllap sadul saab ise ka hakkama.
See kõik ei sega teataval osal etnost olla kõrgkultuuriline fenomen. Sellel osal, mis ei manifesteeri intellektuaalsust ega eksle juurtepadrikutes. Aga, kas sellist osa etnost üldse olemas on? Noh, ega kõike ei pea ka ära seletama. Eks püüa tuult lagedal väljal!