|
Uudised: (27)433075 |
|
Reklaam: (27)433351 |
Reede, 9. august 1996
Kuum
|Krimi
|Võim
|Karikatuur
|Koomiks
|
Uudised: (27)433075 |
|
Reklaam: (27)433351 |
Kuum
|Krimi
|Võim
|Karikatuur
|Koomiks
| 8. august 1996 | 10. august 1996 |
PERSSON KINKIS HOBUSE
Repliik
KARIKAKRAMÄNG LINNUSES
VAHUR KALMRE
Rootsi peaminister Göran Persson kinkis USA president Bill Clintonile Washingtonis hobuse. Oma pool meetrit kõrge, puust, ilusat punast värvi dalarna hobuse. See sümboliseerib tugevat ja eneseteadlikku Rootsit, kes esineb maailmas oma maa ja oma piirkonna nimel, ütles Persson kingitust üle andes uhkelt.
Rootslased kardavad aga vaikselt seda, kas ameeriklased ei püüa suhteliselt edevale ning Carl Bildti välispoliitilise autoriteediga võistlevale Perssonile vastukingiks sokutada ühe teise tuntud puuhobuse, mille kreeklased kunagi troojalastele kinkisid.
Ameeriklased ütlesid pärast kohtumist, et neile meeldib Rootsi programm Läänemere ruumis stabiilsuse edendamiseks. Justkui selle kinnituseks sai peaminister oma Läänemere nõukogusse Bosnia rahulepitamise raskekahuri Richard Holbrooke’i.
Jääb üle loota, et Holbrooke’il ei lähe selles nõukogus vaja oma eelmise töökoha kogemusi.
Jänkide plaan näib olevat suhteliselt lihtne: aktiviseerida kõikide vahenditega Rootsit tegema Läänemere ääres ära see töö, millega ise ei taheta venkusid ärritada. Präänikuks pakutakse Rootsile vihjamisi kohta ÜRO Julgeolekunõukogus.
Rootsi on Eestile hea partner kõikides muudes valdkondades peale otsese sõjalise koostöö. Rootsi on meie eest seisnud vastu Venemaa väidetele, nagu rikutaks Eestis ja Lätis inimõigusi. Rootsi oli nõus ka sellel kohtumisel Eesti huve vahendama.
Ei ole põhjust kahelda, et nii USA kui ka Rootsi suhtuvad soosivalt meie riigi iseseisvusesse. Rootsi ise ei saa aga võtta endale ülesannet, mida ta ei suuda täita: garanteerida Eesti julgeolekut.
Seda saavad teha ikkagi ainult USA ja NATO.
Clintoni ja Perssoni kohtumine oli ikkagi ja eelkõige kahe maa vaheline asi, hoolimata sellest, et seal puudutati kogu meie regiooni asju.
Tähelepanu pööramine Läänemere ruumile ja selle tulevikule on Eestile alati kasulik.
Sündmuste edasist liikumist Rootsis dikteerib rahvusliku julgeoleku mõtteviis ning sellest tingitud välispoliitiline tahe. Sellest sõltub, kui mitu sammu tuleb Rootsi meile vastu teel Euroopasse.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Kas tõesti Maarahva Erakond ei küsinud oma liidri nõusolekut, enne kui avalikult teatas, et tema presidendikandidaat on Arnold Rüütel? Nii küsis eilses «Postimehes» mõõdukas Liia Hänni ning tabas naiselikult päris täpselt matsipartei pihta.
Nimelt on Maarahva Erakonna juhtkonnast tulnud kaks teineteisele risti vastukäivat informatsiooni.
Juhatuse liige Tiit Tammsaar väitis, et Rüütel pole erakonna kindel ja ainus kandidaat, keda presidendivalimistel toetada. Peasekretär Andres Varik jälle väitis, et erakond ei aruta teiste kandidaatide ülesseadmist. Hiljem on Tammsaar püüdnud pugeda selle taha, nagu poleks ajakirjanikud temast aru saanud. Varik on jälle lubanud Tammsaare küsimust arutada erakonna juhatuses.
Maast kaugel eemal linnamüüride vahel istumine on maapoliitikute meeled päris segi ajanud. Või veel hullem, ka Toompeal on nad jätkanud karikakramängu «toetame-ei toeta-toetame-ei toeta».
Kuigi poliitikas just niimoodi pahatihti tehakse, ei tõsta selle mängu avalik esitamine küll Maarahva Erakonna mainet. Eriti veel maarahva silmis, kes on seda mängu harjunud mängima hoopistükis päikeseloojangulisel põlluveerel ja palju igavikulisemal põhjusel.
Matsid peaksid ju kindlama meelega olema kui linnavurled.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
