«Järgmisel päeval olime kõik keskkomitees,» meenutas Raimonds Pauls liivlaste peol Mazirbes kunagist valitsusele saadetud kirja. Allakirjutanud taotlesid luba märkida passi rahvust liivlane.
Miks me, bussitäis eestlasi, läksime vanale Liivimaale, Kuramaale, Kurzemesse, kus nõukogude võim tegi kunagise suure ja jõuka liivlaste hõimu kallal lõplikku hävitustööd?
Retk Liivimaale sai teoks sihtasutise Fenno Ugria ja Tallinna Võru Seltsi organiseerimisel. Läksime, et näha, mis on saanud liivlastest ja Liivimaast. Et näha, kuidas liivlased kokku tulevad ja oma iga-aastast pidu peavad.
Ilus maa, aga laastatud. Põnev ajalugu, aga palju inimesi ei ole järele jäänud. Kümmekond, võibolla veidi enam on neid, kes oskavad rääkida liivi keelt nagu oma emakeelt. 1990. aastal oli neid, kes liivi keelt oskasid, üle kolmekümne, vabalt tuli emakeelega toime vaid viisteist inimest. Uksh on liivi keeles uks, shiemishe paik on söögikoht...
Iga-aastasele liivlaste peole Mazirbes oli kogunenud kenake rahvahulk. Peeti jumalateenistus liivlaste kirikus, kokkutulnuid tervitasid saadikud Soomest ja Saarest, ka Eesti suursaadik Lätis Toomas Tiivel oli kohal. Lauldi ja tantsiti. Heideti vette lillevanikud mälestamaks neid, keda meri on võtnud...
Liivimaa on lagunevate paatide maa. Nõukogude võim sealseid elanikke merele ei lasknud. Nii tõi mererahvas paadid kaldale ja jättiski sinna. Piirivalve ei lasknud kedagi ligi. Kadusid töökohad, koolid, teenindus - nii nad minema läksid. Pidid minema.
Liivlaste lipu värvid on sinine, valge ja roheline. Liivlaste maa, nagu nimigi ütleb, on liivane. Siin pole kive. Liivlased käisid Saaremaa rannast kive toomas, kui oli vaja midagi ehitada. Ja kui nad siis koju tulid, paistis neile silmapiirilt roheline männivöönd, valge rannaliiv ja sinine meri. Sealt saigi liivlaste lipp oma värvid.
Raimonds Pauls Kurzemes
Raimonds Pauls oli liivlaste peol üksinda. «Mul on häid sõpru, kes siit pärit,» ütles ta. Raimonds Paulsi allkiri oli kunagisel liivlaste kirjal nõukogude valitsusele, et see lubaks passi märkida rahvust liivlane. Ei lubatud. Ja allakirjutanuile tuli sellest pahandus. «Järgmisel päeval olime kõik keskkomitees,» meenutas Pauls.
«Armastan seda kanti, mulle meeldib üksi nendes vanades kohtades ringi sõita,» ütles parajasti puhkusel viibiv helilooja. «Kurzeme kuulub merele...» on Raimonds Paulsi laul. «Kuid see oli kogu aeg kinni, piiritsoon. Mäletan, läks vaja eriluba, et siia pääseda. Ja kahjuks hävis kõik, mis siin oli. Paljud sõitsid minema, jätsid kodu maha. Rahvast on vähe jäänud. Elu endisel tasemel ei ole siin kerge taastada,» ohkas Pauls.
Praegune Läti presidendi kultuurinõunik Raimonds Pauls elab Riia lähedal. «Hakkasin taas küllaltki aktiivselt osalema kontserttegevuses. Valmistume Laima Vaikulega kontserdiks New Yorgis,» rääkis ta plaanidest ja lisas, et ei suuda kuidagi lõpetada oma 60. sünnipäeva pühitsemist, mis algas juba jaanuaris.
Pauls ei paistnud eriti optimistlikuna, kui rääkis Läti valitsuse kultuuripoliitikast ja üldisest olukorrast. «Riik on vaene. Läti ajalehtedes on avaldatud palju artikleid, et miks Eestis on parem kui meil,» märkis Pauls. Läti pensionär saab kuus 40 latti ehk umbes 850 krooni, hinnad on aga enamasti kõrgemad kui Eestis.
Raimonds Pauls ütles oma puhkuse kestvat 25. augustini, mil president saabub tagasi. Paulsi puhkust aitavad sisustada kaks tütretütart. «Majas on kole kisa, siin puhkan,» naeris Pauls.
Eestlane liivlaste hulgas
Meie giidiks liivlaste maal oli Tõnu Karma, elav entsüklopeedia. Ta on liivlastega kokku puutunud 1948. aastast peale ja sestsaadik neile truuks jäänud. Professor Paul Ariste korraldatud ekspeditsioon Liivi randa määras Tõnu Karma saatuse. Hiljem ta abiellus filoloogist aspirandiga ja asus tööle Riia Ülikooli raamatukokku, uurides samal ajal liivlasi, nende keelt ja kultuurilugu.
«Liivi kirjakeele loomisega alustati 1920.-30ndatel aastatel,» rääkis Tõnu Karma. «Esimene mulje on, et liivi keel on eesti keelest hirmus kaugel. Ja ongi tõsi: et lõpuni mõista liivi keelt, tuleks osata ka läti keelt. Liivlased on väga kaua kontakteerunud läti keelega, palju on läti laene. Kuid näiteks õ-täht on eesti keelest üle võetud. Kirjakeele loomisel oli põhimõtteks, et need asjad, mida läti keeles polnud, võeti üle eesti või soome keelest.»
Liivi keele kirjapilt on üsna tavatu, sest näiteks õ-tähe katuse peal on sageli veel üks sirge kriips. Kahekordse katusega tähed tulenevad läti kirjaviisist, kus hääliku pikkust märgitakse kriipsuga tähe peal.
Kui palju liivlasi on veel alles jäänud? «Üks Soome ajakirjanik, kes tegi liivlastest hiljuti filmi, pani sellele pealkirjaks «Kymmenen ihmisen kansa», «Kümne inimese rahvas»,» rääkis Tõnu Karma, kes on isegi liivlastele liivi keelt õpetanud. «Võibolla see pole päris täpne, on ehk mõniteistkümmend inimest, kes emakeele tasemel liivi keelt räägivad. Aga neid, kelle passis on rahvuseks liivlane, kes on Liivi Seltsi liikmed või ennast liivlaseks peavad, on mitusada.»
Pärast Läti taasiseseisvumist sai igaüks, kes end liivlasena tundis, märkida passi rahvuseks liivlane. «Aga siis hakkasid muulased, kel liivlastega mingit pistmist pole, end liivlasteks tunnistama. Ja nüüd on nii, et peab olema Liivi Seltsi tõend või muud moodi tõestatud, et oled liivlane,» ütles Tõnu Karma.
Euroopa keskpunkt
«Viimeiset liiviläiset kulkevat hiukset tuulessa liehuen. Tie on omituinen -kansaasi ei enää ole mutta sinä olet vielä elossa!» on luuletanud Uldis Krasts, liivi luuletaja, kes kirjutab läti keeles. (Soomekeelne tõlge on siinkohal toodud seetõttu, et liivi keeles pole võimalik arvutil kirjutada.)
Viimased liivlased lähevad, juuksed tuules lehvimas. Tee on imelik - sinu rahvast enam ei ole, aga sina oled veel elus!
Kolka nina on koht, kus lained risti kokku löövad -ühelt poolt Riia (Liivi) laht ehk väike meri ja teiselt poolt Läänemeri ehk suur meri. Siin olevat Euroopa keskpunkt.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Eesti estraadimuusika esinduskolmik Jaak Joala, Tõnis Mägi ja Ivo Linna, keda viimasel ajal nimetatakse põhiliselt saurusteks, kolmeks tenoriks ja kolmeks paksuks, alustas üleeile suurejoonelist turneed.
Ettevõtmine, mis sai alguse tänavu 11. jaanuaril Jaak Joala köögis, on end seni ilmutanud kahe 60ndate ja 70ndate aastate hitte sisaldava laserplaadina «Las jääda kõik, mis hea».
20. juunil ilmunud esimene plaat on kuni tänaseni, kokku seitse nädalat, olnud Raadio 2 koostatavas Eesti laserplaatide müügitabelis esikohal, püstitades sellega peaaegu et tabeli absoluutse rekordi. See tähendab seda, et Linna, Mägi ja Joala hitikogumikust rohkem pole Eestis varem mitte kunagi ühtegi laserplaati ostetud.
Teine plaat, mis asjaosaliste endi sõnul on esimesest tunduvalt parem, on müügil alates neljapäevast. Esialgu on plaat saadaval siiski ainult Tallinnas, turnee edenedes ka ülejäänud Eesti osades.
Selle nädala alguses Tallinnas oma teist ühis-plaati ja turneed tutvustades lükkasid reipad saurused kaljukindlalt ümber kahtlused, et neile võiks 11 kontserti 11 päevaga Eesti eri paigus liiga teha.
Ettevõtmise eestvedaja ja produtsendi Jaak Joala sõnul on aeg neid kolme küll kapitaalselt ja kardinaalselt muutnud, aga mitte vanaks. «Meie esimesel «Las jääda...» kontserdil Pirita kloostris tundsin end laval oma tegelikust vanusest vähemalt poole nooremana,» kinnitas Joala.