Aapo Puki portreed ja kompositsioonid Rüütli galeriis
Viieaastane vabakutselise kogemus seljataga, ilmus Aapo Pukk oma töödega kodulinna esindusgaleriisse. Värvikas fotosein portreedest (224 fotot) ja maalid. Teame, et kiire, väga kiire käega portretist. Huvi inimese kujutamise vastu, vaadata tähelepanelikult oma kaasaegsele silma. Pole teist, kes oleks ses suhtes taolist järjekindlust üles näidanud.
Mind ei huvita praegu, kas Aapo Pukk võiks osutuda bulvarikunsti kuningaks Montmartre’il või Arbatil või ei kusagil. Ei inspireeri ka see, mida tema piltides pole. Käesoleval näitusel on portreede kõrval näha kaks suuremõõtmelist akadeemilises laadis figuraalset kompositsiooni Lohengrin ja Mars ja Veenus. Mõlemad õlid, 1996. Need panevad mõtlema mitme asja üle. See on midagi uut nii kunstniku enda suhtes kui üldises kunstisituatsioonis. Puki varasemad balletiteemalised pildid siin ei loe.
Näeksime justkui möödunud sajandi lõpu akademismi. Kunstnik on pöördunud aega, kuhu Läänes impressionistid, Venemaal peredvizhnikud sisse astusid. Millise tõesuse kohaselt oleks võimalik käesolevate piltide olemust mõista? Antiigiihalus ja aadellikud taotlused. Võibolla vaimulooline analoogia shveitslase Arnold Böckliniga (1827-1901), veel enam saksa maalija Max Klingeriga (1857-1920). Pseudomütoloogia ja klassikaline müüt. Et kihistuste paljusus ei muutuks surnud elemente kandvaks väliseks tegevuseks.
Algses, s.t. kreekalikus mõttes on müüt vaid sedavõrd müüt, kuivõrd tema kaudu ilmneb jumalik. Jumal peab kohal olema, ainult nii võib müüti mõista. See pole lihtsalt lugu täiuslikult kaunite tegelastega, kel jumalate nimed. Kaunis vorm peab sügava tundega täidetud olema, olemaks jumalik. «Tühi» vorm ei kanna sädet. Ise sädet kandmata ei ole ka mida jagada. Sellelt pinnalt arenes 19. sajandi teisel poolel konflikt, vormiuuenduslikest probleemidest rääkimata. Akadeemilise stuudiumi lõpetamisel aga nõuti noorelt kunstnikult figuraalset kompositsiooni mütoloogilisel või ajaloo teemal. Portree oli mõistagi madal zhanr.
Ja samas, lõpuidee. Antiigi lõpu eelaimdus. Arnold Böcklini «Surmasaar» (esimene variant 1880 - kunstnik tegi viis varianti allvariantidega) on sugestiivne pilt, millel vana maailma viimane inimene sõuab eelviimast surmasaarele. Paat on päral. Pildist õhkub eksistentsiaalset üksindust ja tühjust. Jumalad on lahkunud. Möödas!
Sajandilõpu kunsti paljukihilisus ja paljud võimalused. Akadeemiline kunstiharidus ja klassikaline gümnaasium. Kummaline ring on täitumas. Ka Johann Köler Viljandist maalis müüti, aga ka portreesid, et ära elada. Tõsi küll, õpiajal tegi ta maalritööd.
Alljärgnev on pärit mitmest eri vestlusest Andrus Kasemaa ja Aapo Pukiga 9.-11. augustil, 1996.
Kasemaa: Suurtes kultuurimaades on palju rahvast. Nendel on kunstniku valik ja valmissaamise teed teised. Igal noorel oma loomulik arenguruum, oma tee. Meie tahame, et igast, kes õpib, midagi välja tuleb. Nende pedagoogika on rajatud vabadusele. Mismoodi Läänes seda tehakse, ma aktsepteerin. Klassikalist õpetust seal tavaliselt enam ei ole, aga mõni jõuab akadeemilise algeni ise välja.
Meil siin on praegu äärmuslik seisund. Meil ei nõuta enam midagi, pole distsipliini. Nii mõnigi õpetaja õpetab, et palka saada. See ongi kogu tema kontseptsioon. Mõned kardavad hilisemat konkurentsi.
Pukk: Töö peab pidev olema. Ja kui konkreetsel juhul sädet ei teki, ei tähenda see, et areng pooleli jääb. Küsimus pole mitte tipu tagaajamises, vaid põhja tõstmises. Kõrgem tulemus on uue tõusu põhjaks. Vabaks tuleb saada, kui on, millest vabaks saada. Paljud räägivad vabadusest, et kaitsta oma küündimatust.
Kasemaa: Moraali kriis on väga suur. Ainult usklikud võivad praegu veel ausad olla.
Pukk: Ainult eetika läbi võib kunst jätkuda. Kõik see algab juba algklasside õpetajatest.
Kasemaa: Meie kunstis on liig palju võimu joodikute käes. See pole traagiline, see on karikatuur. Vaadake «Lahkumist Las Vegasest». Pärast seda filmi tahaksin rääkida ainult tõtt. Tallinnas on inimesi rohkem, asi klaarub, Tartus küll ei klaaru.
Raha märk juures. Väikestel töödel väikese, suurtel suure raha märk. Muide, me saame teha ainult seda, mida ühiskond eeldab. Põhjamaades on noorte kunstnike looming salongikunstist lahus hoitud. Stipendiumid on nii suured, et noor inimene ei pea iga päev raha peale mõtlema.
Südamlikud portreed. Aapo ise on ka südamlik ja tahab inimestele meeldida. Kunstis ei tähenda rahamärk halba, kui anne ja pürgimised võrdselt kaasas käivad. Sealt võib häid asju leida. Kuidas ühe töö kallal rassida, siin on Aapol suured plussid. Kuigi kunsti tegemine ja armastamine raha eest on prostitutsioon. Aga võibolla Aapo ei tea, mis on kunst selles mõttes, mis mina arvan. Võibolla pole ta teinud hüpet impressionismist cezannismi. Nüüd hüppab ta oma kompositsioonidega pseudoellu.
Raha paneb inimese kvaliteedi nimel tööle, kuid loomingu nimel töötamise mehhanism on selline, mis raha ei võimalda. «Kaupmehed templist välja!» - see on modernismi ideoloogia. «Käige mu vaimu järgi ja siis saate kõik muu pealeselle.» Eesti on nii väike, et raske on ära oodata, millal see kõik muu tuleb, kui tuleb. Sa pead loll olema, kui hakkad ootama! Impressionistid ootasid ära, aga inimesele ei saa ette heita, kui elu talle rohkem meeldib kui kunst.
Modernismil on veel palju teid pooleli, olenevalt maast ja rahvast. Seesama mäng mängitakse uuesti läbi. Ise modernismi harjal küpsenud, olen teisi suunanud hüperrealismi või muud tegema.
Aga ajaloo paradoks seisneb selles, eesti paljuski epigoonliku kunsti foonil eriti hästi ilmsiks tulevalt - kui Aapo Pukk jõuab looma moodi tööd summada, siis ühel päeval hakatakse tema töid taga otsima. Ka neid töid, mille üle mõni mees praegu naerab. Mõnda meest aga ei tunne tulevikus keegi.
Ükskõik kui hea meie töö siis ka poleks, kultuuri kontekstiline väärtus on suur metropoli meestel. Kommunikatiivsuse jõud on suur suurtes kunstikeskustes. Valiku küsimus. Kui Aapo tahab sama elustandardit siin, mis lääne kolleegidel Läänes, tuleb see loomingu arvelt.
Pukk: Näen kaost ümberringi. Tahan sellest välja. Olen väsinud jamast, mille kajastusi kunst kannab, materialismi võidukäigust nimelt. Olen kogenud jõudu, mis Taevas mulle andnud. Mida nimetada Taevaks, on igaühe oma hinge probleem.
Ruum on liig kitsaks jäänud. Kui tahad areneda, on vaja luua uued mängureeglid, vallandada uued energiaallikad. Siiani on kitsas ruum mulle kasuks tulnud. Siit tuleb distsipliin.
Vaimne konkurents on Eestis nii väike, et isegi tipud manduvad. Konkurents toimub materiaalsete asjade pärast. Kunstniku kasvamine tema piltides sõltub tema töövõimest ja lae kõrgusest. Paljud on ise endalt töövõime ära võtnud. Tasapisi võetakse publikult ideaalid. Kuivõrd meil publikut üldse ongi?
Igal taimel on oma õitseaeg. Mõnel väga lühike, aga mõni taim, mis halva pinna peal kasvanud, ei hakka kunagi õitsema. Mõlemal on oma olemise õigus.
Ma pole töötanud ainult raha pärast. Minu juurde ei tulda kauba järele. Inimene tahab saada psühholoogilist portreed. Siit algab. Ma ei saa seda teha ilma tasuta, aga ma olen ka tasuta tööd teinud. Kuna mul on suurem töövõime, on minu käest rohkem raha läbi käinud kui mõnel teisel minuealisel kunstnikul. Ma ei vaja teist ala, et oma näitusi kinni maksta. Muide, viie aasta pärast mõjub see jutt naiivselt. Oleks vaja rääkida portreest kui zhanrist ja zhanri parameetritest, aga mitte rahast. Ka galeriides käib praegu kõrgete ideede peenrahaks vahetamine.
Portreedest ma ei loobu. Kui ma suudaksin portreedega omandatud oskusi figuraalsetes kompositsioonides ära kasutada, oleksin rahul. Mulle on antud teatud omaduste kogum. Kui poleks neid omadusi, poleks midagi. Töö on kõik. Muul pole tähtsust. Minu piltidest pole kirjutatud, on kirjutatud imidzhist. Aeg on pinnapealne.
Olen teel. Pole mõtet tõmmata finishijoont ei läbi Tartu ega läbi Tallinna. Loov kunstnik ei saa vist kunagi valmis. Ideed liiguvad, kuid energiaallikaid tuleks kodust leida. Paljudel pole see enam nii. Paljudel pole oma rahvaga vaimset kontakti.
Ei kirjutanud minagi midagi konkreetset Aapo Puki konkreetsete piltide kohta. Aga eks kirjutajaid tuleb edaspidi teisigi. Koduväravat ei panda kinni, ütleb Võrumaa vanarahvas.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Sport on lai mõiste. Inimesed võistlevad, kes kiiremini mäest üles jõuab, riigid poole kilo malmi pärast ühe elaniku kohta, pangad rahaautomaatide arvu pärast, galeriid katsuvad jõudu, kes suudab panna välja kõige jaburama saalikujunduse. Mõned näitavad rahvale suurt põllukivi või punaste nutvate kuubikutega pilti, teised leiavad üles muud põnevat. Galeriis «Sammas» oli sellel aastal väljas juba teine hea näitus. Esimene hea kujutas endast kasutamata värvide, puhaste pintslite, avamata tuubide, rikkumata paberi ja muu välismaise pudi-padi väljapanekut - eksponeeritava tehnikaga ei oldud veel midagi rikkuda jõutud, puudus vaatajale koormav kunstiinimese fantaasia. Samas jäi alles sportlik moment - milline kunstnikest millise tuubi sisse vehib ning mida ta sellega seoses oma järgmisel näitusel eksponeerib. Kohtunike puuduse tõttu jäid tulemused välja kuulutamata.
Nüüd aga rippusid «Samba» seintel eestimaise spordiga seotud plakatid läbi aegade.
Plakatid on pärit Tartu spordimuuseumist, vanim neist kuulutas võistlusi 1902. aastal. Kes «Sambasse» läks, sai palju targemaks ning ühtlasi aru ka kohutavalt kiirest ajakaost.
Sajandi alguse sportlikud tõmbenumbrid paistavad olevat tõstmine, rebimine ja Greeka-stiilis maadlemine. Me kõik mäletame legende eesti mehe (Lurich, Hackenschmidt (pooleldi sakslane), Jaakson jpt.) tugevusest. Samas meeldisid rahvale toona hästi ka vabad piramiided, marmor grupped (bengalitule valgel), Piiteri linna lõbu esimaadleja hr. Wiedemann, tuntud traadi pääl kõndija Madisson, rahva poolt lugupeetud jongler Blumann, etendused lugupeetava õhuturnija Andreewi lahkel kaasabil, parim keelpillikvartett, hea hobuseühendus ning muud sportlikud vaatemängud. See näitus on kahjuks liiga väike, muidu oleks ajastute võlu salapärast veel parema pildi saanud.
Et näitus püüab muljetada Eesti spordiplakatist läbi aegade, kuni plakatini «Tõnud ja Toomad ja Tõnisted», on kahju. Isegi siis kui oma ruumidest oleks visatud välja galerii direktor, ei oleks plakatite parimik ära mahtunud. Peaaegu sajand otsa tihedat rahvaelu jättis «Sambasse» seetõttu tagasihoidliku jälje. Kuigi imelik, et Tiina Randoja, hea näituse koostaja, üldse valikut teha oskas. Esimene asi, mis tuleks lugupeetud Randojal sellistest plakatitest kokku seada ning kellegi kulu ja kirjadega trükki lasta, oleks korralik raamat, varustatud spordiasjatundja kommentaaridega, mis võimaldaks teose sirvijal paremini ajastut mõista. Üks kuulutus kommentaaritagi annab kahekümnendate aastate kultuuraelust parema pildi kui lehekülg ajalooraamatust.
Eestis on üks mees, Valdeko Vende, kes on püüdnud aastate vältel teha tänapäeva inimesele arusaadavaks kõiksuguseid uskumatuid asju nagu esimene auto, viimane voorimees, sajandivanused ajalehed, ringkäik ümber eelmise sajandi Tallinnat ja palju muud. Ning inimesed usuvad Vendet. Ta raamatud on hästi illustreeritud, tekst pikitud piltide, dokumentide ning pressiartiklitega kõne all olevast ajast. Hõng on see, mis tihtipeale asja usutavuse määrab, hõngu ei saa aga niisama lihtsalt taastada.
Hõng on olemas Valdeko Vende töödes ning hõng kerkib ka neist samadest kõigi poolt unustatud huvitavatest plakatitest. Galerii saalis seguneb vaatajate higilõhn surnud sportlaste, kõrgele hüppajate ja ilusti võimlejate omaga. Pluss muusika. Parim pasunakoor komplekteeritud kirja järgi vabatahtlikest pritsimeestest.
Lõbu-jõustiku nime all tunti, noil aegadel, mil vanaema veel alles nukule süüa ja õele tappa andis, kergejõustikut. Termin «lõbujõustik» on surnud, ent kui ta ellu äratada, siis teisenenud. Lõbujõustik ei ole enam pelgalt sport, sport on ehk üks lõbujõustiku osadest. Lõbujõustik on, nagu nimigi ütleb, küll veidi jõudu võttev, ent pööraselt lõbus tegevus. Lõbujõustik on eestlase Jaanipäev, uusaasta ja niisama mingi piknik, kus lõbusalt jõudu raisates kõiksugu mõttetusi tehakse. Tänapäeva sport sellisele auväärt terminile pretendeerida ei saagi. Kui me vaatame kuidas tilkuv Salumäe, keel lenksul, muudkui ringiratast sõidab, ei ole see mitte operett, milles saavutab iga pala naeru ja mugavust, ega ka näitemäng «Ühiskondlised püksid». See pidev väntamine on hullem kui uni, ei ole mingi lõbu, vaid kõik paistab rohkem kohustusena riidatäis puid juba täna ära lõhkuda.
Lõbu-jõustik tähendab niisiis ühiskondliseid pükse, nagu näiteks näituse avamine, kust pooled shampused kaduma läksid. Lõbu kui palju, ent pudelite tassimisteks läheb vaja ka jõudu. Puudus ainult lendav post armunutele, või seda soovijatele, nagu igal korralikul spordiüritusel seitsekümmend aastat tagasi. Galerii kõrval «Metropoli» ees logelevad noored ja muldvanad lõbujõustiklased, kes näitusele ei saanud tulla, jõuavad loodetavasti seda lõbu endale veel lubada.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Minu meelest olid just tema ja temasugused need, kelle toel seisis püsti nõukogude võim. Kuulas lihtsurelik kongresside ettekandeid? Kui ta just totaaläärmus ei olnud, siis ei. Luges vastavas vaimus kirjandust? Kooli kohustusliku piires, kui sedagi. Aga estraadi lihtsurelik kuulas. Tahes või tahtmata, pääsu sellest polnud.
Praeguseks olen maailmaasjades asunud neutraalse vaatleja positsioonile, kuid minu minevik oli vägagi punasekarvaline. See, et mul pole hinge taga ühtki tänase päeva patukahetsusregistrisse kuuluvat tegu, on nii tänu ajafaktorile - nõukogude võim lõppes koos mu pioneeriaastatega. Tagasivaatavalt ütlen, et kõrvu lugupeetud lasteaiakasvatajatega oli mu ilmapildi kujundamisel üheks teenelisemaks tegelaseks seesama Leshtshenko. Oma häälega, mis kuulatavuselt ületas kaugelt kõigi kohalike sama eriala esindajate omi, siiruse ja peaaegu ideaalse sots-realistliku välimusega, oli ta mu lapsearule märkimisväärseks autoriteediks. Ja kui ilusate ööbiku-, rästa- ja kajakateemaliste laulude vahele ka üht-teist maailmavaatelist kuulata oli, hakkaski tunduma, et kõik see oma ilult ööbikulaulust mitte kaugele maha ei jää. Võimalik, et siin pakun ma veidi üle. Täpsemalt järele mõeldes, üle paari-kolme puhtideoloogilise laulu Leshtshenko tolleaegse repertuaari hulgas ei meenugi. Mis olid, olid piiripealsed.
Aeg läks edasi. Perestroikaperioodil rabas Leshtshenko mind lauluga targast mehest, kes ainukesena taipas, et käänaku taga võib olla ka valgus. Midagi tobedamat oleks olnud raske välja mõelda. Kui mõnel pool ongi mõttekas lauldes maailma pöörata, siis teisal oleks sobilikum vaikida.
Siinkandis Leshtshenko hääl enam kõrvu ei kosta, Venemaal kõlab see rõõmsalt praegugi. Ei tea väita kogu Venemaa kohta, kuid Moskva võib oma nõukogudevaenulikkuselt julgelt Eestiga konkureerida. Neil seal on aga meie ees üks eelis, mis teeb tuulepöörded ühiskonnas oluliselt kergemini talutavateks. Pole vaja iidoleid kukutada, iidolid pöörduvad ise tuulesuunda. Nagu muistegi saadavad Leshtshenko lavale ilmumist tormilised kiiduavaldused. Nagu muistegi ilusad laulud lilledest, linnukestest ja armastusest - nüüd juba veidi nostalgiliselt - vahele aga paar ideoloogilisema suunitlusega ühikut. Teistsugusena kui varem, kuid ikka sama ilusat, hingestatut ja siirast. Ja tõsi on, nagu lapsena kõigutamatult Leshtshenko siirusesse uskusin, nii jään sellesse uskuma ka praegu.
Moskva peal räägitakse, et Leshtshenkol olla tavaks saanud pool-küsitava legaalsusega üritustel oma «Võidupüha» laulda ning mitte eriti kainetel bisnismenidel olla kombeks selle järgi kankaani tantsida. Ühelt poolt - Moskvas on käigus kõik vähegi välja mõeldavad jutud, ning teisalt - kui lood ongi nii, mis sellest. Purjus peaga on hullematki tehtud. Inimlik. Inimese hindamiseks on nüüd hoopis teised kriteeriumid. Estraadilauljaid hinnatakse laserplaatide arvu järgi. Leshtshenkol on neid üks. Kinnitab, et teise jaoks olla laulude valikuga raskusi.
Kes tahab tänapäeva Moskvas keegi olla, peab omama firmat ja officet. Parem veel muudki, mida võõrsõnaga nimetada annab. On oma firma ja office ka Leshtshenkol, mänedzheri, stuudio ja kohviaparaadiga. Ühes ohvitseride majas pööningutrepist üles vasemat kätt. Vähemalt nii oli see mullu.
Vastuvõtu läänelikkust on seatud vähendama sekretärineiu, kes kohvi serveerides jõuab anda ülevaate oma elust kuni lahutuseni ning ka sellele järgnevast perioodist. Värvilahendus Leshtshenko kabinetis on jällegi täisväärtuslikult aja- ja asjakohane.
Leshtshenko on mees, kelle inimlike omaduste suurepärasust rõhutatakse mitte ainult juubelite puhul. Ta headusest ja vastutulelikkusest tehakse juttu ka argipäeviti. Tõsi, hea inimese mulje ta jätab. Võimalikkuse piirides. Nagu seda võib olla inimene nii kõrge lennuga, et lihtsurelike mõtted talle võõrkeelsetena tunduvad. Kuid lihtsurelik seda ei tea. Tavainimese jaoks on ehtveneliku järjekindlusega kella mitte tundev ja maksatsirroosi trotsiv Leshtshenko vägagi svoi paren.
Käies Leshtshenkole välja idee Tartusse laulma tulla, lähtusin viisakuse nõudmistest. Ka arvasin, et poleks paha Tartus kord ka tõesti ilusahäälelist estraadi kuulata. Kuid nüüd, kus Venemaa estraadi supertäheks reklaamitud Leshtshenko tõepoolest täna õhtul «Vanemuise» lavale jõuab, tundub mulle, et see saab olema miskit enamat. See mees, sellelt maalt ja siin linnas. See on nähtuse nime väärt. Kes oleks veel võimeline millekski nii unikaaalseks - lükata kontsert edasi, kuna Venemaa presidendi valimiskampaania on vaja läbi viia ning suunduda seda läbiviimist teostama Brighton Beachile. Vene kodanikke on seal vast küll vähem kui meil, kuid kui palju ilusamad on seal ilmad.
Veel niipalju. Nagu öeldud, mu usk Leshtshenko siirusesse pole kõikuma löönud, kuid tema sinisilmsuse kohta ma üht-teist tean. Väljaspool lava pole ta silmad sugugi nii süütult säravsinised kui laiem publik sellega harjunud on. Ilma kontaktläätseta on nad mudarohelised.