|
Uudised: (27)433075 |
|
Reklaam: (27)433351 |
Kolmapäev, 21. august 1996
Kuum
|Krimi
|Võim
|Karikatuur
|Koomiks
|
Uudised: (27)433075 |
|
Reklaam: (27)433351 |
Kuum
|Krimi
|Võim
|Karikatuur
|Koomiks
| 20. august 1996 |  Tartu Postimees |
 Tallinna Postimees |
22. august 1996 |
TARTU TÕUKAB
Repliik
STATOIL LOOB TRADITSIOONI
JAAN KELDER
Meie armsa ja suviselt tolmuse Tartu viimased linnapead on hämmastava üksmeelega rüganud ühes suunas - see linn Emajõe ääres tuleb muust maailmast ära lõigata. Seda saab teha mitmeti - näiteks tühje otsuseid tehes. Ja uniselt noogutades ja ka asjadest mitte aru saades.
Need, kes on üritanud siin inimesi liigutada, on mujale vaatamas. Suuremate firmade peakorterid lähevad Tallinna, meelelahutajad Pärnusse. Aga meelelahutus on otsustav. Suvel iseäranis.
Sealsamas Pärnus on suvel seesama Tartu linnaametnik, kes oma päikesepruuni kõhukest sügades mingit kadedusevirvet ei tunne, nähes rannajoonel kodulinnast pärit rahakotiga inimesi. Aga peaks.
Tartus on igav, pole õhku ja liikumist. Selle eest on südalinn, mis on täis õhtuti pimedaid kontoreid.
Koonderakonna mehed ajavad raekojas mingit asja, millest tavakodanik aru ei saa, aga miski on nende päevades mäda, kui ettevõtjad siit pagevad ja hulkuv raha nende järel. «Postimees» on kindel, et neid, kes tahaks oma äri, olme ja meelelahutuse eest siinsamas maksta, on omajagu.
Linnal puudub särav juht, kes adub, mis on linna arenguks tähtsam, kas linna poolt toetatud suur ja kaunis suvefestival või koloss Lille mäel. Selle surnud mõtte reanimeerimine on ehk kõige veidram asi praeguse linnapea Väino Kulli valitsemisajal.
Linnapea ei tohi und saada, nähes teiste linnade tormilist arengut ja ajada siinset tuimust mere puudumise süüks. Linnal pole tõmmet, on ainult tõuge.
Linnapea peaks lausa piketeerima selle vastu, et Tartu-Tallinna maantee on terve pika suve tee-ehitajate meelevallas. Teed peab remontima küll, aga mitte kolm kuud jutti ja korraga kümnete kilomeetrite kaupa. Keegi ei tule sel suvel seda linna vaatama, sest reis siia on painajalik elamus, millest inimesed väljuvad higiste ja tolmustena, suu liiva täis.
Tänasest on teada, et ettevõtja Neinar Seli on linnapeakandidaadina valmis proovima Tartut liikvele lükata. Aga kas ta saab üle kiusatusest ja ei lükka karjaväravat lahti üksnes oma firmade jaoks, suunates teised tupikusse. Ja ei maksa kätte neile, kellega koos enam äri ei aeta. Keegi ei tea.
Linnapea peab olema kas parandamatu idealist, kelle põhimõtteid ei muuda valuvelgedel veerev kiusatus või inimene, kes rahast üle on, sest teda juba piisavalt omab. Üks huviline arvas, et siin linnas ollakse rentimiste ja müümistega veel nii poole peal, et siin ei krabaks vaid Ameerika multimiljardär George Soros. Loodetavasti ta eksib.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Kas keegi mäletab, kui palju maksis bensiin Eestis aasta tagasi? Neli krooni. Kaks aastat tagasi? Ei mäleta? Need küsimused tekivad paratamatult, kui autoomanik leiab bensiinijaama sisse sõites hinnasiltidelt viimase aasta jooksul teab juba mitmendat korda paarikümne sendi võrra suuremad numbrid kui päev varem. Ning kaunis traditsiooniliselt kipub see esimesena juhtuma sini-kollases «teeäärses kuningriigis».
Statoil näib tuima järjekindlusega tahtvat luua Eesti bensiiniturul traditsiooni, et kõik hinnaliikumised saavad alguse just temast. Nii oli see möödunud oktoobris ja selle aasta aprillis, kui bensiini hind tõusis 30-40 senti, samuti ka mais, kui hind alanes 15 senti.
Esimesena hinna kallale minek annab tunnistust Eesti kütuseturust 10% kontrolliva Norra riigifirma tahtest olla agressiivsem «tegija» kui turuosa lubaks. Nii see ongi, sest Statoili eeskujule järgnevad nii Shell kui Neste ja varsti on sunnitud sama rada käima ka Eesti kütusefirmad.
Kütusefirmade hinnapoliitika ei põhine küll päris nooleviskamisel, kuid enamik Eesti autoomanikest ei seosta seda kunagi ka näiteks Iraagi nafta mõjuga maailmaturul. Paraku tuleb seda teha, vähemasti niikaua, kuni mõjutajaks ei ole näiteks Sõrve sääre või Ruhnu sügaviku leiukohtade kasutuselevõtt.
Seepärast tuleb osta paak täis ja oodata, kuni hind maailmaturul alaneb ja Statoil tõestab oma paindlikkust ka tarbijasõbralikumas suunas.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
