Raha kohta on vermitud aforism: vaevalt oli inimkond leiutanud raha, kui kohe kerkis küsimus - kust seda võtta? Aja kohta midagi niisugust öelda ei saa. Inimese ajatunnetus on kultuurilooliselt palju vanem kui ajanappus. Tänapäeval me seostame või isegi samastame aega ja raha, manitsedes mõlemat kokku hoidma ja mõistlikult kulutama. Time is money. See pole sugugi väär, sest nad on meie ajal tõesti seotud. Informatsiooni efektiivsus sõltub tema kasutamise kiirusest! Börsil näiteks teenitakse miljoneid sekundi murdosa jooksul.
Aga keskaja inimese jaoks ei olnud see nii. Temal oli aega küll, tal polnud kiiret selle psühholoogilise pingeseisundi mõttes, millisena elame ajahäda läbi tänapäeval.
Järelikult pidi kultuuriloos kusagil keskaja ning tänapäeva vahepeal midagi põhimõttelist juhtuma, et aega sai äkki hakata «vähe olema» (Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka / kui surmamõistetu, kel vähe aega - Marie Under). Kuhu see aeg siis kadus? Ehk teisisõnu: kuidas inimesel üldse hakkas kiire?
Rutt on inimese ning aja keeruline vahekord. Psühholoogiliselt, nagu öeldud, on tegemist stressiseisundiga. Kuid vaadata tuleks, mis seda stressi tekitab.
Keskaja inimene väärtustas maailma igavikulisuse, mitte ajalikkuse järgi. Jumal kui ülim väärtus on igavene ning asjadel on väärtust vaid sedavõrd, kuipalju neil on osadust tolle ülima igavikuga. Kõik, millele on ajas algus, on ajas ka lõpp. Veel Goethe Mephistopheles ütleb Faustile: Kõik see, mis sünnib iga tund, / on otsast peale äpardund / ja väärt, et jälle saada olematuks. Kõik, mis on märgistatud aja pitseriga, on märgistatud ajutisusega, kaduviku ja hääbumisega. Igavikule vastanduv aeg osutub niiviisi surma, mitte elu mõõduks. Ja kui aeg ei suuda mitte millelegi väärtust anda, siis pole ka tal endal väärtust. Ta ei määra mitte midagi. Ja tema abil ei määrata midagi. Kiiret pole.
Selle üle, millel väärtust napib, ei peeta täpset arvet. Kultuuriloos on kindlaks tehtud, et keskaja põhilised ajakategooriad olid aasta, aastaaeg, kuu ja päev, aga mitte tund ega minut. «Isegi pärast mehhaaniliste kellade leiutamist ja Euroopas levimist olid need kaua aega ilma minutiosutiteta,» tunnistab keskaja kultuuri uurija Aaron Gurevitsh. Rutu taga on niisiis aja liigendamise printsiip: mida väiksem on aja esmane käibeüksus, seda kiiremaks inimesel läheb. Nüüdismaailmas on vähimaks esmaseks ajamõõduks minut. Minutites liigendatakse sõiduplaane ja telekavasid, mõõdetakse kohtumisaegu ja telefonikõnede kestust. Ja meil on kiire, nii väga kiire… Arvatavasti algabki kiire Euroopas minuti avastamisest.
Kuid kiire ei seo mitte ainult inimest ning aega. Kiire seob ka aega ja ruumi. Kui on tarvis kuhugi õigeks ajaks («õigeks» ajaks!) jõuda, siis kaob kiire kohe, kui tolles kindlaksmääratud ruumipunktis päral ollakse. On niisiis kohti, kus kiire läheb üle. Need on unustuse paigad, kus aeg peatub. Mitme rahva pärimustes on juttu saartest või muudest aladest, kuhu saabunud minetavad ajataju ning missioonimälu. Homeros näiteks jutustab lotofaagide maast, kus kohalikku toitu, mesimagusat lootost maitsnuil «polnud enam mingit tahtmist sõnumiga naasta, andes järele ihale jäädagi elama lotofaagide maale, süües lootost ning unustades kodutee».
Moodsad Lotofaagiad on lõõgastuskohad, kus lastakse meelest tuleviku dimensioon. Sest kiire ei ole kunagi minevikus, kiire paikneb tulevikus. Nõnda osutub kiireoleku puudus omalaadseks «unustamiseks ettepoole», tulevikumälu vaeguseks.
Omal ajal kirjutas Goethe:
Wer nicht von 3000 Jahren
Sich weiss Rechenschaft zu geben,
Bleibt im Dunkeln, unerfahren,
Mag vom Tag zu Tage leben.
(See, kes ei mõista endale aru anda kolmest tuhandest aastast, jääb vaimupimedusse ja kogemuste puudusesse, elades vaid tänasele päevale.)
Arvata võib, et siin pole tegu mitte üksnes ümberütlusega juhanliivilikust tõeterast: kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Tulevikuta elab seegi, kes unustab tuleviku.
Oleme harjunud mõtlema, et täisväärtuslik, vastutusvõimeline inimene võtab elu tõsiselt. Ning elu tõsiseltvõtu mõõduks pidama seda, kas tal on kiire või ei ole. Kellel pole kunagi kiire, see ei tohiks olla küllalt tõsine inimene.
Nõnda on rutust saanud inimese mõõt. Selle vahega, et aeg, mis keskajal mõõtis väärtusetust, mõõdab nüüd väärtust. Ajal on kulla, ajal on inimese hind.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Jaan Kross. Vahelugemised VI (poliitilised). Bibliotheca Baltica 1995, 232 lk.
Kui neli esimest, varasema sünniajaga kirjutist järgnevast mõttelise punktiiriga lahutada, koondab «Vahelugemiste» kuues raamat aastatest 1987-1995 pärit tekste. Nii võiks ka üksnes aastanumbrite järgi selge olla, miks uued vahelugemised poliitilised on ning missugusest poliitikast on nendes jutt. See on eestlaste veretu vabadussõja aeg ja ei olegi liialdus öelda, et Krossi raamat ongi osa sellest sõjast. Tänaste lugejate vaatekohast siis küll juba tagasivaade selle võitluse sündmustele ja kulgemisele. Üheks oluliseks momendiks ajaloolise tõe meeldetuletamine, enese ja teiste mälu taasloomine. Enese ja teiste (pean silmas eestlasi ja nende naabreid) veenmine selles, et meil on õigus poliitilisele enesemääramisele ning et me seda enesemääramist vajame.
Tekste, milles Kross sellest kõneleb, on kogunenud neljakümne ringis. Ning NB! - rohkem kui pooled nendest jõuavad siin esmakordselt trükki. Mis tähendab üldjuhul seda, et nende esimene esitamine on toimunud suuliselt, nagu poliitiliste sõnumite puhul loomulik olla võiski. Neid ettekandeid ja kõnesid ei ole peetud üksnes Tallinnas, Tartus ja Rakveres, vaid ka Helsingis, Oslos ja Stockholmis. Ei puudu aga ka niisugune zhanr nagu kiri. «Akadeemik Kuderjavtsevi asjus» kujutab endast kirja soome tuttavale, kes oli «Uusi Suomis» avaldanud intervjuu nõukogude akadeemikuga, milles rängalt moonutati ja võltsiti 1940. aasta sündmusi Eestis. Tekst on ründavalt poleemiline ning poleemiline Kross, kirjanik advokaadi ja (või) prokurörina on selle raamatu üks nauditavusi. «Protsessuaalne mõttelaad» (eneseiseloomustus leheküljel 92) võib mõttekäigu mõnikord küll keeruliseks muuta, aga väitleja enda rõõm duellist on nii ilmne, et lugeja saab sellest osa. Nagu on nauditav ka selgus, täpsus ja elegants, millega Kross mõttearendusi kokku võtab ja puänteerib.
Siis veelkordne osutus ammusele äratundmisele, et Kross on loojana kuidagi interdistsiplinaarne, et ilukirjanduslik väljendus on ikkagi ainult üks võimalus tema andeliste eelduste buketis.
Krossi uusi vahelugemisi läbi vaadates tuli õige varsti üks möödunudsügisene asi meelde. Kirjutasin siis kirjanduskommentaari «Missiooni salapärane kadumine» («Eesti Päevaleht» 10. XI 1995). Oma tähelepanekuid summeerides küsisin, kas eesti kirjanduse missioonitunne on kadunud ja kui on, siis mis on lahti ja mis võiks asemele tulla. Nädal hiljem (16. XI) ilmus samas ajalehes kaks vastukaja, õigupoolest vastulauset. Mõlemad näitasid, et olin muretsenud asja pärast. Vastukõnelejate paatos oli hästi selgesti kirjas Märt Väljataga sõnavõtu pealkirjas: «Missioonitunne on vägivaldne suurus.» Kui vägivaldne, siis mõistagi paha, hülgamist väärt.
Kohustav ja siduv on missioonitunne minu arust küll, aga mitte ei saa aru, mismoodi niisugust kohustust vägivaldseks pidada saab. Missioon tähendab, vähemasti on tähendanud vabatahtlikult või ütleme siis teadlikult võetud kohustust midagi kaitsta, toetada, edendada, muidugi siis ka tagasi tõrjuda. Inimene teeb midagi, mida peab oluliseks ja vajalikuks. Eesti kirjanduse lugu on näidetest rikas, eriti muidugi seal, kus kirjanik ja poliitika, kirjandus ja ühiskondlik (rahvuslik) olemine kokku puutunud on. Ilma viimaseta on aga harva toime tuldud.
Aasta eest sinnapaika jäänud kõnelust kirjaniku missioonist jatkab Jaan Kross aruandega oma äsjasest ja loodetavasti jätkuvast poliitilisest aktiivsusest. Nii ammendavat näidet eesti kirjaniku missioonitundelisest käitumisest kui see ei olegi ehk teist nii lihtne leida? Eesti taasiseseisvumine oli õhus, oli võimalusena olemas ning kirjanik sukeldus selle teostamise nimel poliitilisse tegevusse. «Kirjanduslikuks» tulemuseks ei olnud poliitiline päevaraamat, vaid poliitilise aktiivsuse kroonika, kõneldud tekstide kronoloogiline rida, mis nüüd sidusaks tervikuks koondatud. Aga eks kanna sama ideestik ka «Möbiuse ringi»? Kui tähelepanelikumalt silmitseda, ei puudu siin ka autori enda lugu. Taasiseseisvunud Eestis pakutakse kirjanikule võimalust poliitikuna jätkata. Too nõustub kandideerima ja valitakse Riigikokku, kus satub valitsuskoalitsiooni poolele. Aasta hiljem paneb kirjanik oma kõrged volitused aga maha. Mandaadist loobumist on ta põhjendanud sooviga «saada käsi kirjandusliku töö jaoks vabaks» (lk. 211). Seda muidugi ka, looming jätkub. Aga vahelugemistes on paljukordselt kirjas ka pettumine selles, kuidas asjad taasiseseisvunud Eestis on läinud ja lähevad. Sest eelnevate aastate esinemistest selgub kujutlus Eesti riigist, mille taastamise nimel ta tegutses. Kas ütelda nüüd, et need nõudmised olid liiga kõrged, või nentida allaheitlikult, et ju siis pidi minema, nagu on läinud? «Võibolla osutub eksituseks, kui Ida-Euroopa peab raha oluliselt humaansemaks võimuvahendiks kui nood, millega tal on nii valusad poole sajandi pikkused kogemused,» oli Kross skeptiline 1990. aastal Oslos kõneldes («Vaim ja võim», esitrükk). Eks ole aeg selles asjas juba piisavalt arutust andnud - ja päris lühikese aja jooksul?
Kolm aastat hiljem on Eesti Vabariik ning asjade seis selgem. Kirjanik hoiatab noori eestlasi: rahvuslik identiteet on endiselt ohus; «nõukoguliku pihustuse halli teerulli» asemel ähvardab seda nüüd «Euroopa rahajanune laadakirevus», mille vastu puuduvad kaitserefleksid (lk. 200). Kui keegi selle hoiatuse tõsiduses kahtleb, vaadaku korraks meie tänaseid raamatulette! Ning samas noortele kodu-uurijatele peetud ettekandes veel: … ärge unustage üht, ja ärge unustage seda eriti mitte meie ajuti nii armetult rahajanusel ajal: kõik jääv, kõik fundamentaalne, mis Eestis iial on tehtud - on tehtud muidu. Mitte raha eest, autasude eest, aumärkide eest, vaid pigem kõigi nende asjade vastu endastmõistetava nimetu armastuse nimel (lk. 201).
Endastmõistetav nimetu armastus - ega see ometi missioonitundele ei viita? Kui edasi lugeda - oleme juba päris raamatu lõpus - jõuab Kross ka selle sõnani ja üsna üllatavas seoses. Ta usub, et ka äri saab olla missioonitundeline: Kirjastustegevus võib olla lausa skandaalselt halb, sellest hoolimata, et toob laitmatult sisse. Sest kirjastustegevusel on lihtsalt olemas üks teine mõõde: rahvuskultuuriline missioon (lk. 217).
Krossi tsiteerima hakata on libe tee, sest tsiteerimist väärt mõtetest need tekstid peaasjalikult koosnevadki. Küsime siis lihtsalt: kas uskuda, et on tõepoolest ikka veel olemas rahvuslik ja rahvuskultuuriline missioon ning sellele vastav toimimine, või leppida sellega, kuidas asjad Eestis üldiselt on: äri ei anna häbeneda ja äri ei ole vaja häbeneda, missugune see siis ka parajasti ei oleks.
«Vahelugemiste» uus raamat kinnitab esimest. Mispärast Jaan Kross siis ikkagi pidas need kõned ja ettekanded, võttis sõna, andis aktuaalseid intervjuusid, kirjutas deklaratsiooni Eesti riikliku iseseisvuse küsimuses (jällegi esitrükk, lk. 87-89)?
Üks tõesti väärt ja ajakohane raamat, kui me ikka tahame meeles pidada, mis on olnud, ning aru pidada selle üle, mis on ja mis tuleb.
PS. «Vahelugemiste» esimene raamat ilmus aastal 1986 ja eelviimane, viies aastal 1990. Ei oleks õige arvata, et sarja eelnevad köited läbinisti poliitikavõõrad on, eriti kui kultuuripoliitikat silmas pidada. Väikeseformaadilistest raamatutest on kasvanud suur sari, tunnistus erakordselt aktiivsest ja jõulisest osalemisest kultuuris.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Pealkirjas esitatud nimekuju selle aasta juunis Eestit külastanud Põhja-Ameerika erinevate indiaanihõimude tähistuses on ilmselt korrektsem senikäibinust. Indiaga pole neil mitte midagi ühist ning pelgalt maadeavastaja eksituse tõttu Ameerika põlisasukaid india(a)nlasteks nimetada mõjuks kaasaja geograafiliste ja etnoloogiliste teadmiste poolest märksa kõrgemat taset silmas pidades ka veidralt, ning, vähemalt allakirjutanu arvates, ka mitte eriti suupäraselt - nagu vale ikka. Ka afroameeriklasi ei nimeta keegi enam neegriteks, vaid lihtsalt kas mustadeks või afroameeriklasteks. Terminit «põlisameeriklased» (Native Americans) on eriti ametlikus asjaajamises kultiveerinud ka kõnealused ise, ning tuleb arvata, et see termin saavutab edaspidi maailmas ka ülekaalu. Käesoleval ajal kasutatakse mõlemat terminit.
Etteasted tantsu, laulu ning kombestikuliste etteastetega toimusid mitmes Eesti paigas, muuhulgas ka Tartus, kus ruumikitsikus sundis küll pealtvaatajate ringi mitmesse soori, et mitte Kassitoome nõlvalt alla veereda.
Sellegipoolest oli vaadata nii mõndagi. Looduses sageli viibivale inimesele pidid nende esitatud tantsud olema küllalt hästi mõistetavad. Sajandeid kestnud traditsioon ning kogu elusa oleva vaatlused on andnud tulemusi, mis antud, siis loodusrahvaste kultuuriruumis on viidud täiuseni. Näiteks varese lendu imiteeriva tantsijanna «lennupoognad» tulid hiljem korduvalt ka detailides silme ette, vaadeldes akna kohal pessa ja pesast lendavate lindude, tõsi küll, pääsukeste, lendu. Ning ehk tuleks siin küll jätta igasugused müstilised spekulatsioonid á la Castaneda või don Juan, vaid võtta seda kõike lihtsalt kui kaunist poeesiat.
Sest peale terve plejaadi söödavate ja mittesöödavate kultuurtaimede, koduloomade ning riietusesemete on see rahvas andnud maailmale ka ühe ning täiesti selgeltmõistetava osa oma mõttemaailmast, ja selleks on loodushoiu printsiip. Kaasaegse ökoloogilise mõtlemise olulisema vundamendikivi hulka arvatakse tuntud pealik Seattle’i kõne, tõsi küll, omajagu moderniseeritud kujul. Ent tähtsaks on peetud kõnes sisalduvat ideed, mis juba paar aastakümmet hiljem muutis oluliselt valgete ameeriklaste suhtumist loodusesse. Siit sai alguse ka mõte luua esimesed rahvuspargid maailmas - Yellowstone’is 1872. aastal, seejärel Wood Buffalos Kanadas. Tänapäeva industriaalühiskonnas ei oleks haruldaste looduslike koosluste või väljasurevate liikide kaitse ilma rahvusparkide või suuremal või vähemal määral suletud looduskaitsealadeta enam mõeldav.
Seda tuleks eriti arvesse võtta arenenud industriaalühiskonna tulevikuperspektiive hinnates. Homo sapiensi ühe vormi - homo consumicus’e» ehk tarbija-inimese (Rootsi ajaloolase Peter Englundi väljend) asemele peab ilmselt kord tahes-tahtmata astuma homo oecologicus või oeconomicus» - säästev ning ökoloogiliselt mõtlev ja tegutsev inimene. Ning tuntav on ka pöördumine vanade, traditsionaalsete kultuurivormide poole, käesoleval hetkel meil tajutav eeskätt mitmesuguste sünteesitud muusikavormide puhul, kus on kõrvu kasutatud nii kaasaegse kui loodusrahvaste muusika võimalusi. Ka Austria teadlase Karl Steinhauseri arvates astuvat pärast süvakapitalistlike tootmissuhete ammendumist esiplaanile ökoloogiline ühiskonnamudel - vorm, mida ilmselt ei allakirjutanu ega ka järeltulev põlvkond veel ei näe, ent mille ähmased piirjooned on ilmselt aimatavad. Iseenesest ei saaks ökoloogiline mudel olla Rousseau’lik nostalgiline «tagasiminek looduse rüppe», vaid ühiskonna kui terviku spiraalset arenguteed silmas pidades edasiminek kvalitatiivselt uuele tasandile, sulatades enesesse edasiviivaid, elujõulisi jooni eelmistest. Sellisel juhul oleks (ja on olnud) ka põlisameeriklastel öelda nii mõndagi. Sellele viitavad ka arengutendentsid - sotsiaalne ja ühiskondlik konsolideerumine, paljude eri rahvagruppide kasvav enesetunnetus ühtse rahvusena, samuti esimesed sammud oma haritlaskihi loomisel, mille väljundiks on esimene kõrgkool - Föderaalne Indiaani kolledzh Saskatchewanis, Kanadas, millel on olnud selle aasta vältel kontakte ka Tartu Ülikooliga.
Viimasel ajal esitatud arvamust, et eestlased ja põlisameeriklased ehk indiaanlased võivad olla kauges suguluses, tuleks ilmselt võtta küllalt tõsiselt. On arvestatud, et oma ühisest algkodust Siberis algas hõimude ränne itta. Ameerikasse umbes 10-30 tuhat aastat tagasi, ent mitte ühe suure grupina, vaid mitme lainena ulatuslikuma ajavahemiku jooksul. Teine suurem rühm Uurali aladelt liikus läände, kus esimesed soome-ugri asukad jõudsid praeguse Eesti alale juba mesoliitikumis, ulatuslikum sisseränne jääb arvatavasti III aastatuhande keskele. Kui Ameerikas leiti eest asustamata territoorium, siis Läänemere ääres kohtuti europiidse välimusega inimestega, nn. Kunda kultuuri kandjatega, kes võibolla kuulusid keltide esivanemate hulka, kellega segunemine andis ugrilastele esimesed jooned praegusest atlanti-balti rassist. Selliselt on eestlased omajagu unikaalne rahvatõug, kelle juured ulatuvad ulatuvad nii itta kui läände. Tegelik Siberist itta ja läände rändajate asuala samasus kunagises Siberi algkodus vajab veel väljaselgitamist. Käesolevaks ajaks on võimalike ühisjoontena aimatavad vaid üksikud, juhuslikud andmed, nagu kerisega leilisaun, püstkoda, alliteratsioon rahvaluules ning selle rütm, mistõttu indiaani rahvaeepose «Haiavata» kirjutaja H. W. Longfellow olevatki värsistuses eeskujuna kasutanud nimelt Soome eepost «Kalevala». Huvitav on ka akadeemik Hans Trassi teade, mille järgi eesti-mari rahvaviis on täiesti äratuntav Kanada indiaani hällilauludes (vt. reisijutt «Vikerkaar Niagara kohal»).
Täiesti läbi uurimata on põlisameerika keelte võimalik sarnasus läänemeresoome keeltele (kas leidub algsena säilinud ühiseid sõnatüvesid), oletatavad ühisjooned folklooris ja kombestikus. Teada on vaid juhuslikud katked, mitte tervikpilt, mille avamisel, olgu siis tulemuseks jah või ei, ootab teadlasi ees uus ja väga lai tööpõld.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
«Palju kära ei millestki.» Film Shakespeare’i näidendi järgi. Suurbritannia - USA 1993. Lavastaja Kenneth Branagh. 2.-7. augustini Tallinna Kinomajas.
Tegemist on ikkagi Euroopa filmiga, üks New Yorgi dekoratsioonifirma on küll plakatile «usa» juurde andnud ja näitlejate seas on mõned, keda seni ainult metsikumas Läänes tukke keerutamas on nähtud, aga kõik muu on ikkagi puhas euroopa film: palju rõhku ajastul, kostüümidel, lauludel, laotodel, maskidel ja Itaalial. Pillikeeli tehti tol ajal mingisuguse looma soolikatest, see ajas mõne mehe segadusse siis, usasoolikas on selline rullis asi, mis ajab euroopa filmimehed segadusse nüüd.
Lugu ise on selline. Messina linnapeal Leonatol, modernistil, peeglite ja prillide vahendajal, tuleb võtta vastu kuskilt üle mere saabunud rühm relvadega mehi. Salkkonda juhib keegi Don Pedro, kes end Aragoonia printsiks nimetab, tegelik prints on aga tema poolvend Don Juan, kes on valeprints Pedro käes koos oma kahe kõige ustavama teenriga salavangis. Näiliselt on vendade vahel küll rahu, sest surma ähvardusel on Juan troonist loobunud, kuid pole kahtlust, Pedro ainult otsib võimalust, et Juanil kõri läbi lõigata. Pedro on tegelikult Juani isa poolt musta araablasnaisega sigitatud sohilaps. Messinas otsustab Don Pedro naljaviluks kosida Leonato tütre. See on hea plaan, sest linnapea tütar Hero on ainus pärija. Ja raha oleks väga vaja. Hero on rumal taibukas naine. See tähendab, et ta on alati taibanud rumalate mõtete väljendamise asemel pruukida oma suud teisiti.
Don Pedrol on salgas üks väga rumal noormees Claudio, kuid too pole paraku isegi taibukas mitte. Sellele Claudiole siis nüüd don Pedro Hero kosibki, kuid hellatundelisel Juanil on seda valus vaadata. Ööl enne pulmi usaldab don Juan Claudiole, et vahel on soovitav enne tüdrukuga abiellumist, mõnel ilusal ööl, ka neiu akende poole vaadata. Rumal Claudio seda kohe teebki... ja näeb ära, et tähistaeva all rõdu peal mõistab Hero pruukida ka oma muid kohti kui suu liigutavalt ja ilma liigsete sõnadeta.
Taipamatu Claudio ajab pulmad nurja, süüdistab kõigi ees mõrsjat, et see ei olegi vanamoodne, peksab kõiki, tirib munka varrukast. Don Pedro imestab küll, et see Claudio ikka nii loll võib olla, kuid kaalub samas, kas poleks paras juhus kasutada tekkinud kähmlust üleüldise veresauna ajendina, ja siis riisuda! Kaval isand Leonato aga, nähes, et ta tütart üks ohmu mees, firenselane Claudio, tõemeeli on valmis olnud neitsiks pidama, vaimustub sellest mõttest, otsustab luua sellest endale vanaduspäevadeks kena kitshpildi ja ühtlasi on tal vaja röövlite eest päästa oma linn ja vara. Tal valmib lihtne plaan. Ta ostab ära miilits-lihunikud Koerputke ja Nuiami, need vangistavad tõelisele printsile, don Juanile ainsatena ustavaks jäänud Borachio ja Corrado. Ja piinavad siis neid nii kaua, kuni Borachio nii öelda üles tunnistab, et esiteks, Heroga rõdul hullas tema, Borachio, et teiseks, teha seda käskis tal don Juan (et ajada nurja pulmad ja külvata tüli linnarahva ja don Pedro vahele) ja et kolmandaks, see naine, Hero, ei olnudki Hero.
Valeprints Pedro kaalub pakkumist ja võtab vastu (vahepeal on linnaisal kohaliku fuuria Beatrice abil - see on selline naine, kes tunneb kunsti, kuidas mehi hulluks ajada - õnnestunud enda poole üle meelitada Benedick, hirmus mõõgavend; see seik saab otsustavaks). Probleeme ei teki. Claudiot on kerge veenda, et Hero ei ole Hero või on hoopis teine Hero või vastupidi. Hero taipab hästi, et liigse arutlemise asemel tasub tal oma suud pruukida linna päästmiseks. Pedro on rahul, sest ettekääne tõelise printsi, don Juani tapmiseks on leitud. Pidu ja lust, mis muud enam! Ühtlasi veenev näide, mida suutis inimmõte piinariistade abil juba renessansis korda saata.
Shakespeare on selle loo hästi kirjutanud, lihvitud stiilivõttena küll lastes kõike paista nii, justkui kõik olekski olnud nii, nagu kaval Leonato välja mõtles ja piinas. See annab omapärase topeltefekti, mis nüüdses lavastuses ehk filmis hiilgavalt maha on mängitud, nii et need, kes seni ehk polnudki taibanud, kuidas lugu siis päriselt oli, nüüd ometi mõistma pidid. Meile näidatakse Leonato nurjatut muinasjuttu, see on naljakas, see on lõbus ja õnneliku lõpuga - lõpp peab olema õnnelik, ei sõnad «usa» ega «thompson» ega «reeves» ega «washington» tiitrites ja plakatitel pane rahvamasse kinno minema, kui lõpp õnnelik ei ole. Tore ja lõbus on vaatamisjärgse kärinani vaataja peas: siidise, pehme ja maguslääge koe alt imbub läbi teine, elajalik, siivutu ja julm lugu. Sellist läbiimbumist ehtsates usa filmides kunagi ei juhtu. Et seda saaks juhtuda, peab tiitritest läbi jooksma salapärane rida: europa cinema... Ja kus tuleb juttu produtseerimisest, siis seal peab olema nimetatud mõni mõistatuslik firma, nimelõpuga midagi à la ...de la Culture. Sest vaatajamenust selliseid filme teha ei saa. Kuigi siin ei tule õhku lasta helikoptereid ega konstrueerida tinast inimesi, kuigi ainsaks efektvõtteks jääb naiserindade vappumine hobuselakkade lehvimise rütmis, kuigi kogu film on võetud ilmselt üsna lühikese ajaga ainult ühes kohas: Villa Vinamaggios, kuigi stsenaarium on juba mitusada aastat valmis olnud...
Niisiis, et tegelikult võiks sellist filmi ju üpris lihtne, mugav ja odavgi teha olla, Tallinnfilmilegi ei tohiks eelarve (kui usa-laste sisseostmisest loobuda) raske olla... Siis tegelikult peab taolistele filmidele ikkagi kõvasti peale maksma, sest ainuüksi sõna «shakespeare» tiitrites ja plakatitel paneb paika selle, et selliseid filme tegelikult ikkagi pea-aegu mitte keegi ei vaata. FilmiMAX näitas viis korda, iga kord oli viis vaatajat.