Liivlased on asustanud Liivimaad ja Kuramaad. Liivimaa liivlaste territoorium ulatus Riia e. Liivi lahe idarannikul Väina e. Daugava jõest Eesti alani. Viimane Liivimaa liivi keelt kõnelnud liivlane olevat surnud 1868. aastal. Kui tänapäeval räägitakse Liivimaast, siis peetakse silmas Kura poolsaart, mida uhuvad Riia poolt väikese mere (pishki mer), Ventspilsi poolt aga suure mere (sur mer) lained, mis Kolka nina (Kuolka nana) kohal teineteisega risti jooksevad. Siin metsade rüpes rannajoont jälgides paiknevadki liivi külad: Piza ja Luzh, Ira e. Sur Ira (suure hirve küla), Sekrõg Ire e. Pishki Ira (väikese hirve küla), Kuoshtrõg, Pitrõg (rahvaetümoloogia järgi pitka rek - pikk tee), Sänag, Vaid (Vahe küla), Kuolka, Mustanum. Kuidas tekkis kaks teineteisest isoleerunud liivi rahvast, pole teadlastel tänaseni õnnestunud lõplikult välja selgitada.
Tänavu oli see 3. augusti hommikul, mil Ire kiriku kell kutsus jälle. Kirikuliste hulgas oli lätlasi, soomlasi, eestlasi, sakslasi, ameeriklasi ja... liivlasi. Taas olid algamas Livõd pivad.
Mis on Livõd pivad?
Kahe maailmasõja vaheline periood oli liivlaste kultuuriajaloos edukas ning paljutõotav. Hõimuliikumine äratas liivlaste rahvustunde, liivlased hakkasid võitlema õiguse eest arendada oma kultuuri, luua liivikeelset kirjandust jne. Saavutati nii mõndagi: 1921 loodi liivi laulukoor, 1923 asutati Liivi Selts, samal aastal hakati kohalikes koolides õpetama liivi keelt, ärksama vaimuga noori suunati õppima Soome ja Eestisse, et valmistada ette koolmeistreid Liivi rannakülade tarvis. Olulist abi, eriti noorte hariduspüüdluste osas, osutasid hõimurahvaste haritlased ja organisatsioonid: Oskar Loorits, Lauri Kettunen, Emakeele Selts, Suomalaisuuden Liitto, Helsingin Akateeminen Heimoklubi jt.
Nii said hariduse mitmedki Liivi rannikult võrsunud tähelepanuväärsed kultuuritegelased. Hilda Cerbach-Griva omandas muusikukutse Soomes, kus ta õppis Sibeliuse tütre juures. Kodumaale naasnud, sai temast helilooja ja muusikaõpetaja, 1972. a. lõi ta Ventspilsis liivi laulukoori «Kandla». Kuna nõukogude võim Soomes omandatud diplomit ei tunnistanud, tuli muusikaõpetajana töötamiseks Lätimaal uuesti muusikudiplom omandada. Teoloogiks õppinud Edgar Valgama aga jäigi Soome ning töötas seal kõrge eani. Panus oma rahvale tuli siiski - väikese katekismuse tõlge liivi keelde. Petõr Dambergist sai aga liivlaste hulgas tuntud literaat ja koolmeister. Vähem tuntuks jäid Alfon Berthold, kes küll kirjasõnas tugev oli ja kirjutas ka liivikeelseid luuletusi. Grizelda Berthold-Krishtina, kes elab praegu Torontos jt. Kokku oli õppima suunatuid umbes 15 noort.
Sündmuste kulg võttis rahvusliku liikumise ilme - liivlasile oli see teine ja viljakaim - mille kulminatsiooniks võiks pidada rahvamaja ehitamist Liivi randa Ire külla aastail 1938-39. Rahvamaja pühitseti 6. augustil 1939 ligi pooleteise tuhande inimese osavõtul. Praegu seisab maja fassaadil kivitahvlike, mis teatab: Sie kuoda at livlist eitõnd entsh izama Latvija ja entsh sugud suomõ, esti ja ungar rovd abkõks. (Selle maja on liivlased ehitanud oma isamaa Läti ja oma sugulaste soome, eesti ja ungari rahva abiga). Tollal olevat Kuramaal liivlasi olnud 2000 ringis.
Kõigele tõmbas kriipsu peale Teine maailmasõda.
Nõukogude võim tõi liivlaste ellu sama saatuslikke muudatusi kui meilgi. Rand piirati okastraadiga, teedel ja rannas patrullis piirivalve, merel seadis end sisse allveelaevastik, metsa rajati tankodroom, mereleminek keelati. Liivlasile, kes olid end pika ajaloo vältel elatanud kalapüügist, tähendas see nii tööst kui ka leivast ilmajäämist, seda tuli otsima minna Lätimaale. Võõras pääses Liivi randa vaid eriloaga, iga sissesõitnu oli piirivalve range kontrolli all. Liivi keele õpetamine ja isegi rääkimine keelati, Liivi Selts suleti, liivlasilt võeti rahvamaja, selles olnud raamatukogu hävitati, igasugune liivlusega tegelemine tunnistati natsionalismi ilminguks. Nõukogude passi keelduti kirjutamast liivlane, valida tuli lätlase või venelase vahel, mõnedel õnnestus saada passi rahvuse asemel kriips. On teada vaid üks inimene, kes tänu oma visadusele on alati ka passi järgi liivlane olnud.
Nii hävitati liivi kultuur ning tunnistati olematuks liivi rahvas. Ei suudetud aga hävitada üht - rahva eneseteadvust. Peaaegu väljasurnud liivi rahvas hakkas jälle jõudu koguma, mille väljenduseks oli põhiliselt kultuuri taaselustamine. Algul käidi koos sünnipäevade sildi all, kuid koputajaid sattus ka sellesse seltskonda, mistõttu peeti paremaks kooskäimine lõpetada. 1969.a. peeti liivi päev Viljandis. 1970.a. tähistati Riia lähedal Lielupes vabaõhu kalandusmuuseumi avaürituste raames liivi luuletaja Kõrli Stalte sajandat sünnipäeva. 1972.a. loodi kaks liivi lauluansamblit: «Livlist» Riias ning «Kandla» Ventspilsis, hiljem lisandus veel «Skandinieki» Riias ja «Mare» Kolkas. Tegutseda tuli muidugi poolillegaalselt, mõne asutuse või organisatsiooni ansamblina, kuid ometi oli see võimalus laulda liivi laule.
6. augustil 1989, s.o. 50 aastat pärast Liivi rahvamaja avamist, leidis Irel aset sündmus, mis tõi üle aastakümnete Liivi randa kokku tuhandeid inimesi - Liivi rahvamaja taasavamine. Sellest ajast peale tähistatakse iga aasta augustikuu esimesel nädalavahetusel Liivi rannas Ire külas liivlaste püha (Livõd pivad). See algab jumalateenistusega kirikus. Ire kirik, mille varemeis olen isegi üliõpilasena roninud, on nüüdseks korda tehtud: taas on ka altar ja altarimaal, on orel ja kellatorn, ja oma õpetaja. Lisaks kohalikule õpetajale on mitmel korral külalisena kirikus jutlust pidanud ka Edgar Valgama. Kuna neid, kes liivi keelest aru saavad, on kirikuliste hulgas vähe, peetakse jumalateenistus läti keeles. Vaid Meie Isa palvet loeb Valgama liivi keeles.
Kui jumalateenistus läbi, minnakse rahvamaja juurde. Seal heisatakse liivi lipp - roheline, valge, sinine. Liivi lipu värvid sümboliseerivad rohelist metsa, valget rannaliiva ja sinist merd. Mängitakse liivi ja läti hümni, laulavad liivi koorid, peetakse tervituskõnesid.
Siis minnakse mereranda, kus liivi kooride laulu saatel viiakse väikese kaluripaadiga merele pärg hukkunud meremeeste mälestuseks. Tunnelmahetki, ütleks soomlane, eestlasel vist puudub õige sõna toimuva väljendamiseks.
Tasapisi kogunetakse rahvamaja õuele, kus rahvariideis lauljad ja tantsijad liivlaste püha, õigem oleks ehk öelda liivlaste mälestamise püha puhul kontserdi annavad. See kestab mitu tundi. Alati on esinejaid tulnud ka Saaremaalt, sest liivlased ja saarlased on ikka teineteisega tihedas läbikäimises olnud. Kuuldavasti seekord ei usaldatud tormist merd.
Rahvamajas eksponeeritakse näitusi, tänavu oli välja pandud liivlasi ja nende elu kajastav fotonäitus. Müüakse taas väljaantavaid liivi trükiseid: aastaraamatut «Randalist Aigarõntõz», kuukirja «Livli», millistes küll liivikeelset kirjutist viimasel ajal harva leida võib.
Taastatud on ka Liivi Selts. Selle raames õpetatakse liivlaste järglastele liivi keelt, seda põhiliselt Riias. Igal suvel korraldatakse Irel laste suvelaager, kus nädala jooksul õpetatakse lastele liivi keelt, tutvustatakse liivi kultuuri ja liivikeelset kirjandust. On loodud riiklik organisatsioon «Livõd Randa», mis tegeleb Liivi ranna tulevikuprobleemidega. Esimestel aastatel kujunes traditsiooniks pidada Ire rahvamajas ka teaduslik konverents, mille eesmärgiks oli liivi keele ja kultuuri ning liivluse tutvustamine rahvale, põhilisteks töökeelteks liivi ja eesti keel. Hilisemail aastail kujunes see lätikeelseks diskussiooniks, mille sisuks oli Liivi ranna territooriumi kasutamine tulevikus. Tänavu konverentsi ei toimunud.
Selline näeb välja augusti algus Liivi rannas alates 1989. aastast. Vaevalt leidub teist väikerahvast, keda nii pidulikult pilli ja laulu saatel ajalukku saadetakse. Kas jätkub ilus traditsioon, kuni lahkub siitilmast viimane liivi soost liivi keele kõneleja, kas jätkub liivlaste mälestamine veel siiski, kui liivlasi enam pole? Juba tuleb tõdeda, et ürituse liivikesksus ja osavõtjate arv ilmutavad vähenemise tendentsi.
Kes on need liivi rahva viimased elushoidjad, lapsepõlvest säilinud emakeele väga head kõnelejad, keda ühe käe sõrmedel kokku lugeda võime?
Elfrida Zhagare (s. 1914) Sikrõgist, Hilda Griva õde. Elfrida oskab liivi keelt väga hästi, tunneb grammatikat, kuid oma tagasihoidliku iseloomu tõttu pole kuigi ladus jutustaja. Koos liivi päritolu ajaloolase Valda Suvcanega on koostanud liivi-läti vestlussõnastiku (1991). Elfrida on õpetanud liivi keelt oma tütretütardele Gitale ja Laurale. Gita lõpetas tänavu keskkooli ja tahaks meelsasti õpinguid jätkata Tartu Ülikoolis, et saada tulevikus liivi folkloori uurijaks.
Poulin Klavina (s. 1918), kuulsa Zuonkõ suguvõsa järeltulija. Kohtumine Pouliniga tema kodus Vaides jätab igale külalisele unustamatu elamuse. Meelsasti riietub perenaine liivi rahvariietesse ning hakkab külalistele jutustama lugusid Zuonkõ peremehe tempudest, rahatuledest, sinistest lehmadest, merineitsidest. Poulini lugudes domineerib folkloorne aines, esitus on elav ja värvikas. Poulini elutoa seinal on tahvlike, kuhu on kirjutatud prohvetlikud read: Livõdmõ, sin kel’ un mel’, sugid äb uot küolõn vel (Liivimaa, sinu keel ja meel pole sugugi veel surnud). Poulini aidas leidub ainulaadne muuseum, kuhu on kogutud kõikvõimalikke esemeid, mis vanal ajal liivlaste majapidamistes kasutusel olnud. Näiteks massiivne puust rotilõks, mille tööd perenaine vist kunagi demonstreerimata ei unusta.
Vaatamata kõrgele eale töötab Poulin praegugi veel Riia Toomkiriku vöörmündrina.
Zuonkõ peremehe tütar Elsa Manzhurova (1918) elab Riia äärelinnas. Temperamentne ja jutukas Elsa on küllaltki hiljutine leid, sest haigete jalgade tõttu käib ta Liivi rannas haruharva, vahest ainult surnuaiapühal. Elsa õde Zilva Rudzitis elab Bostonis ja pidavat ka veel hästi emakeelt mäletama.
Kõnesoleva suguvõsa haare ulatub Torontossegi, kust hästi liivi keelt kõnelev Grizelda Krishtina (s. 1910) 1992. aastal Irel liivi pühadel viibis.
Grizelda isa venna pojad olid Viktor ja Alfon Berthold. Viktor Bertholdist (s. 1921) sai abiellumise järel kolkalane, ta töötas seal kalakombinaadi väravavahina. Koos abikaasa Martaga õpetasid nad aastaid vabatahtlikele liivi keelt. Et Marta ülemöödunud talvel suri, elab Viktor nüüd oma vanema tütre juures Liepajas. Viktori noorem tütar abiellus kaks aastat tagasi Ameerikasse, elab seal lätlasest abikaasa ja kaasavõetud 10-aastase tütrega, laulab kirikus ja töötab presidendi nõuniku ema hooldajana. Viktori järeltulijad liivi keelt ei oska, Viktor ise räägib aga väga hästi. Talle meeldib jutustada: oma lastest ja lastelastest, sellest, kuidas sündis Kuolka nana, kuidas ehitati majakas merre, kuidas liivlased lesti suitsetasid, kuidas ta ise sõnadega roosi ravib. Ja sellestki, kuidas Zuonkõ peremees lõkke keskele liivast platsi tegi, end siis paljaks võttis ja sellisel kombel tule keskel olles karjuseid hirmutas. Viktori vanem vend Alfon Berthold suri ülemöödunud suvel Vaides oma kodus. Noorena Soomes hariduse saanud Alfon oli hiilgava mäluga, kes üksi elades aina liivi keeles mõtles, piiblit luges, liivikeelseid luuletusi kirjutas ning tulijale tundide kaupa liivlaste endisest elust rääkida võis - keeleliselt eksimatult, pikalt ja põhjalikult ning monotoonselt - nii et kaasasolnud üliõpilastele tihtilugu uni peale tikkus. Viimane ei tähenda muidugi, et Alfoni jutt oleks olnud igav - pigem võis hambutu monoloog harjumatule kõrvale mitte täiel määral arusaadav olla.
Üks on, kes veel aastaringselt Liivi rannas elab. Staltede suguvõssa kuuluv Irma Fridrikson on kaks korda Siberisse saadetud ja sealt kaks korda põgenenud ning koju tagasi tulnud. Kõige sagedamini räägibki ta oma «Siberi-reisidest», sellest, kuidas nad tänu heade inimeste abile seal toime tulid, kuidas vend Oskar koos abikaasaga on teda aidanud, kui hea minia temal on, ning kui ilus on seista Kolka ninal ja vaadata, kuidas lained kahelt poolt kokku löövad. Mõned aastad tagasi surnud vend Oskar Stalt on noorena laeval töötades maailmamered läbi sõitnud, duelli tulemusena Nõuk. Läti valitsusega ka passi järgi alati liivlaseks jäänud, oma laste ja nende perede baasil liivi lauluansambli loonud (Skandinieki) ning lastelastega nii suuliselt kui ka kirja teel r angelt ainult liivi keeles suhelnud. Kui lapselaps pöördus vanaisa poole läti keeles, ei teinud viimane seda kuulmagi. Tütre ja väimehe liivi keele oskus jäi siiski vaid laulu tasemele.
Passi järgi liivlane
On neid veelgi mõni, kes liivi soost ja keeltki oskavad, nooremad neist õppinud selle alles täiskasvanuna. Huvitav fakt on seegi, et vaatamata heade kõnelejate nappusele on neid, kes nüüd, liivlaste kolmandast ärkamisajast tiivustatuna endale passi rahvuseks liivlane valinud, praegu 300 ringis, ehkki enamus neist liivi keelt ju ei oskagi. Kas on see minevikunostalgia või tahtmine olla haruldane, või ehk seda ja teist, ei ole kõrvalseisja otsustada.
Siiski tuleb tunnistada: kaduva säilitamine ei ole enam võimalik. Ehk lisab asjale pisut optimismi akadeemik Paul Ariste järgmine mõtteavaldus: Enamikel juhtudel pole ükski rahvas ses mõttes välja surnud, et ta oleks kadunud jäägitult. Harilikult elab etnilise üksusena hääbunud rahvas edasi teise etnilise üksuse osana või teise etnilise üksusena. Endisest keelest siirdub rahvastiku uude keelde sõnavara, eriti just geograafilisi mõisteid tähistavaid oskussõnu ja kohanimesid, kuid ka foneetilisi jooni, morfoloogilisi elemente ning süntaktilist omapära.
Selline rahvas ongi liivlased. Kui neid enam ei ole, elavad nad ometi edasi lätlastes, rikastades nende vaimset kultuuri ja kandes neisse oma tõulist omapära. Segunemise tulemusena sünnib sisuliselt uus rahvas.