Presidendivalimistega on selleks korraks rahu majas. Kuid mõnevõrra üllatuslikult kujunes kampaania hoopis põnevamaks kui veel pool aastat tagasi arvati. Ei olnud ta midagi mingi formaalsuse õiendamine, vaid meie erakonnad olid sunnitud ennast tõsiselt pingutama.
Lennart Meri on oma võiduga loomulikult rahul, kuid kas ta on rahul ka sellega, kuidas võit saavutati? Meri on esinemistes rõhutanud, et ta on kogu rahva president ja võibolla selline pidev rõhutamine tekitas temas tunde, et ta peaks saama valitud peaaegu automaatselt.
Üllatavalt on tema poolt antud kõikvõimalikud toetused üsna ühesugused - Riigikogus sai ta lõpuks kätte 52%, valimiskogu teises voorus kasvatas ta oma toetajaskonna peaaegu 53%ni, kuid ka viimaste küsitluste järgi poleks rahva hulgas saanud enamat kui 56%. Võib väita, et praegu toetab presidenti rasketes olukordades väike enamus meie ühiskonnast.
Meri kimpus seaduste ja Riigikoguga
Kuid see enamus ei tähenda, et presidendi kohal võiks viieks aastaks kummuda pilvitu taevas. Meri on korduvalt rõhutanud, et oma ametivandes on ta andnud ja annab pühaliku tõotuse kaitsta vankumatult Eesti põhiseadust, kuid miskipärast ei ole ta rõhutanud, et vande teksti järgi peab ta sama vankumatult kaitsma ka Eesti seadusi.
Siit algavadki probleemid. Põhiseaduse kohaselt on presidendi esmaseks kohustuseks Eesti esindamine rahvusvahelises suhtlemises ning tundub, et Meri on seda sätet siiani tõlgendanud üsna avaralt.
Kuid lisaks põhiseadusele on olemas veel välissuhtlemisseadus ning see seadus sunnib riigipea tegevuse juba võrdlemisi kitsastesse raamidesse. Selle seaduse järgi annab väita, et välissuhtluses on peamiseks teguriks välisministeerium, sellele järgneb valitsus, siis Riigikogu ja alles siis tuleb president. Siit moraal: Meri peab tuntavalt vähendama ehk siis tasakaalustama oma osalemist välispoliitikas.
Teine vastuolu on seotud Riigikoguga. Põhiseaduse järgi on riigipeal kohustus kinnitada Riigikogus vastuvõetud seadused, kuid ta võib seda ka mitte teha. Meri on nelja aasta jooksul tagasi saatnud oma paarkümmend seadust ning loomulikult ei ole see mitte pärikarva silitamine.
Teisalt on Riigikogu ilma erilise võitluseta omaks võtnud suurema osa presidendi märkustest ning on nende vaimus seadused ümber teinud. Siit saab järeldada, et teatud juhtudel pole Riigikogu suutnud tegutseda professionaalselt.
Võib ju muidugi kurta, et parlamendis on vähe juriste, kuid kui neid massiliselt sinna ei valita, siis pole ka midagi parata. Kes aga on keelanud Riigikogul moodustada ekspertide gruppe niisuguste seaduste ettevalmistamiseks, et presidendi meeskond ei suudaks avastada vastuolusid põhiseadusega?
Riigipea ja valitsuskoalitsioon
Riigikogu ei ole poliitiliselt ühtne ja loomulikult kerkib üles küsimus, kuidas võiks riigipea lähemate aastate jooksul läbi saada erakondadega, ja just nendega, mis kuuluvad valitsuskoalitsiooni?
Reformierakonna fraktsioon toetas ilmselt täielikult Meri tagasivalimist, Koonderakonna fraktsioon arvatavasti oma enamuses. Võib järeldada, et Meri peaks eelkõige neile kahele erakonnale olema suisa tänulik enda tagasivalimise eest. Seega võiksid pooled rahul olla ning üksmeeles edasi tegutseda.
Ent mõeldes Reformierakond, räägime välisministeeriumist. Praegu võib Siim Kallas kindlasti rahul olla, kuid kas see pole Pyrrhose võit? Usun, et kohalikel valimistel Reformierakonna reiting tänu edukatele presidendivalimistele tõuseb, kuid kas strateegiliselt poleks reformimeestele sobinud välispoliitiliselt vähem ambitsioonikam kandidaat?
Kas ei teki oht, et Reformierakond on sunnitud paari aasta pärast, enne järgmisi Riigikogu valimisi, tagasi tõmbuma? President on valitud ikkagi viieks aastaks ja Meri teab, et pärast seda ta enam kandideerida ei saa. Kas ei anna see teadmine talle lisajõudu?
Ega Koonderakonnalgi kergem saa olema. Meri vastu oli kindlasti Endel Lippmaa ja arvatavasti sama kindlalt seisis Enn Tõugu taga Peeter Lorents. Need kaks poliitikut ei ole Koonderakonnas sugugi tagapingimehed. Ehk on presidendivalimised suutnud lõhestada Koonderakonna ja seda mitte ainult kaheks tükiks?
Arnold Rüütlil ainult kolmandik
Usun, et Rüütel tundis end pärast valimisi Riigikogus üsna hästi: saada ikkagi kolmandik parlamendi häältest oli kindlasti enam kui ta lootis. Lisaks täitus niimoodi ka maaerakondade soov viia valimised valimiskogusse, kus Rüütli võimalused tundusid olevat juba võrdlemisi suured mitte ainult enda näitamiseks, vaid ka valituks osutumiseks.
Eestis on oma paarsada valda ja kuna nende volikogud on suuresti seotud põllumajandusega, võinuksid nad tõsiselt toetada maaparteide seisukohti.
Plusspoolele võis Rüütel arvestada ka oma esinemise televäitluses, kus ta suutis jätta sügavama mulje kui Meri, eriti just omavahelises keskustelus.
Seega oleks ülioptimistlik variant võinud Rüütlile pakkuda valimiskogus isegi oma paarsada häält.
Selle taustal võib valimiskogu esimeses voorus saadud 85 häält pidada läbikukkumiseks. Need tagasid küll edasipääsu, kuid sama selge oli seegi, et Rüütel Kadriorgu ei pääse. Teises voorus juurde tulnud 4 ristikest osutavad tegelikult sellele, et ka valimiskogus toetas Rüütlit ainult kolmandik ning mitte rohkem.
Rüütlil isiklikult sellest kõigest tõsiseid järeldusi teha pole tarvis. Selle eest peavad veel tõsisemalt oma tegemistesse ja arusaamadesse suhtuma maaparteid.
Peamine märk on muidugi see, et enamik valdades tegutsevaid maapoliitikuid ei jaga oma Toompea kolleegide arvamust. Muidugi võivad maaparteid ennast lohutada organisatsiooniliste nõrkustega, ressursside puudumisega või valimissüsteemi ebaõiglusega, kuid kas mitte Maarahva Ühendusse kuuluvad erakonnad ei peaks oma poliitikat maarahvale rohkem suupärasemaks tegema?
Kui Koonderakonnas midagi tõsist ei juhtu ja nad suudavad säilitada oma sisemise ühtsuse, siis oma põllumeestest liitlastega neil lähitulevikus tõsiseid probleeme ei teki. Ja kui kuu aja pärast saame rääkida valimisliidu Rahvuslik Koostöö nõrgast esinemisest kohalikel valimistel, võib seos maarahva parteide ja Koonderakonna vahel veelgi tugevneda.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Detsentraliseerimine on ilusaks võitlushüüdeks nii valimistel kui mistahes demokraatiajutluses. Sama põhimõtte oluline osa on ka riigivõimu hajutamine. Paraku ei ole see viimane tihtipeale vastuvõetav suurematelegi demokraatidele.
Hoolimata teatavatest koordineerimisraskustest tuleb Eestis hajutada nii ministeeriume kui muid riigivõimu esindavaid ametkondi. Võimalikud tekkivad koordineerimisraskused lahenevad juba töö käigus, siis kui riigivõimu hajutamisega ollakse harjunud - s.t. süsteem on toimima hakanud. Pealegi pakub side areng Eesti-sugusel väikesel territooriumil kindlasti võimalusi institutsioonidevaheliseks koostööks ka siis, kui nad paiknevad erinevates linnades.
Sellega, et kogu riigivõimuaparaat on koondatud Tallinnasse, ollakse lihtsalt nii harjunud, et teistmoodi ei kujutata ette.
Mõte Tallinnast kui linnriigist on juurdunud juba sel määral, et selle mõtte vilju - pealinna nn. ülekuumenemist ja teiste piirkondade vaid ülalpeetavateks jäämist - saab ära hoida ainult regionaalpoliitiliste otsustavate meetmetega. Ja nii kiiresti kui võimalik. Isegi hoolimata tugevast vastuseisust, sest tulevikus võib see vastuseis võimu ja raha veelgi suurema koondumisega pealinna ainult suureneda.
Ministeeriumide, ametite ja muu sellise paigutamisel mitmesse kohta on veel üks pluss. Need pealinlased, kes leiavad, et ülejäänud maad on vaja ainult selleks, et nad saaksid kolm korda aastas hea tuju korral linna taga lilli noppimas käia, peaksid hakkama veidi sagedamini ringi liikuma. Kui nende hulgas on ka ametnikke, kelle teadmistest sõltub riigi tegelik areng, tuleks inimeste niisugune silmaringi laiendamine riigile ainult kasuks.
Nooruse linn
Siiani saame rääkida veel Tartust kui nooruse linnast. Formaalselt, üliõpilaskohtadega põhjendades võibki see nii olla. Samas on aga oluliselt langenud siinsetes kõrgkoolides õppijate huvi siduda oma tulevikku Tartuga, see tähendab kasutada siinkogutud teadmisi just siin. Tartust lahkutakse tasuvamatele töökohtadele erasfääris, samuti riigitööle.
Muidugi on edasipürgivamate noorte lahkumine Tartust seotud suurema raha liikumisega mujal, aga mitte ainult sellega. Esialgu huvitab noort lisaks palgale ka võimalik perspektiiv oma erialal. Teda saaks kasvõi mõneks ajaks siduda nii avatud konkurssidega omavalitsusametitesse kui töökohtadega riigistruktuurides. Kui neid oleks pakkuda.
Riigitööle minemise oluliseks eelduseks on praegu elukohavahetus. Oleks hea, kui vähemalt osa Tartu Ülikoolide lõpetajaid ei peaks seda ette võtma. Juba kasvõi seepärast, et piisava tasemega töökohtade olemasolul on neil odavam alustada õpingutejärgset elu Tartus kui Tallinnas.
Riigi kohaloleku suurenemine Tartus tuleb kasuks ka eraettevõtlusele. Töökohti luuakse kergemini paigas, kus on tagatud teatav tellimuste stabiilsus ja informatsioon. Just sellist kindlust annab riigi kohalolek. Pealegi ei paiguta riik oma ametkondi ajutist laadi majanduslike muudatuste tõttu niisama kergesti mujale ümber.
Tartu huvi mõnede riigi keskasutuste ületoomise suhtes peaks olema põhjendatud aga muugagi kui siinsete sotsiaalmajanduslike vajadustega või sooviga olla üks Eesti olulisemaid keskusi.
Ministeeriumid Tartusse
Põhjendus peab olema veelgi vettpidavam - nii nagu on seda Riigikohtu Tartus asumise puhul. See põhjendus on siinsetes ülikoolides ja juba kujunenud erialatraditsioonides. Just vastavate erialade teadusuuringute toimumise, autoriteetsete õppejõudude ja perspektiivikate üliõpilaste olemasolu tõttu võiksime kindla kava järgi Tartusse tuua keskkonnaministeeriumi ja kultuuriministeeriumi, samuti regionaalministri ja riigiarhivaari institutsioonid.
Keskkonnaministeeriumi kui nimetatutest kõige kopsakama koosseise just praegu kärbitakse. Nii võiks selle paigutamine Tartusse ikkagi kõne alla tulla. Mitutki tema tegevusala on siit juba traditsiooniliselt juhitud. Sellisel juhul paikneks ministeerium ka senisest rohkem selle keskkonna keskel, mille hoidmisega ta tegeleb. Tartus ei oleks ta ka ehk strateegilisemate ehituslubade andmisel nii suure majandusringkondade surve all kui Tallinnas.
Kultuuriministeerium ei juhi enam kultuuri sel määral kui veel mõned aastad tagasi. Enamus professionaalse kultuuri ilminguid elab ilma ministeeriumita. Viimase koordineerivat jõudu ja tihedamat sekkumist on tarvis rohkem muuseumivarade hoidmise, raamatukogude, muinsuskaitse ja vähetasuvama rahvakultuurialase tegevuse nõustamiseks ja toetamiseks. Nende valdkondadega tegelemisel on Tartus pikaajaline traditsioon ja soodne asend riigi erinevate piirkondade suhtes.
Mõlema kõne all olnud ministeeriumi võimaliku Tartusse toomise argumendid ongi juba osaliselt regionaalpoliitilised. Pealegi on just Tartu Ülikool ja Eesti Põllumajandusülikool selle valdkonna teadusuuringuteks sobivaimad Eestis. Kui lisada siia veel suhteline lähedus mitmetele probleemsematele piirkondadele, peaks Tartu olema küll sobiv koht regionaalministri residentsiks.
Riigiarhivaari positsioon riigi arhiiviasjade korraldamiseks saab Tartus tuge ajalooarhiivist ja Eesti ainsast arhivaare koolitavast õppeasutusest - Tartu Ülikoolist. Tema kaugus pealinnast aitab ehk ka poliitilisel keskvõimul säilitada teatud neutraalsust niisuguse ajalooliste dokumentidega tegelemise tundeküllase valdkonna suhtes.
Miks rääkida kohalike valimiste eel hoopis riigi osast kohtadel? Sellepärast, et oma linna ja kogu Lõuna-Eesti vajadusi saab rahuldada senisest märksa aktiivsema tegevusega rollile vastavate võimaluste taotlemisel. Nii saab linnavalitsus olla senisest aktiivsem ka näiteks Eesti Rahva Muuseumi uue hoone ehitamise ettevalmistamisel.
Kuigi ühe riigimuuseumi mured võivad paista väljaspool linna pädevust olevatena, tooks üle kahesajamiljoniline investeering tööd nii Tartu ehitajatele kui teedeehitajatele, töökohti kultuuriinimestele ja elevust nii linlastele kui külalistele.
Just oma rollile vastavalt paljudele võimalusi pakkuva linna maine taastamist võiks nimetada Tartu taassünniks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Tartus on pahameelt tekitanud valimiskomisjoni otsus mitte registreerida linnavolikogu valimisteks kandidaate, kes polnud kantud Tartu linna kodanike registrisse.
Valimiskomisjon juhindus «Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadusest». Seaduses on sätestatud, et kohaliku omavalitsuse volikogu liikmeks võib kandideerida iga vähemalt 18-aastane hääleõiguslik Eesti kodanik, kes hiljemalt valimiste aasta 1. juunil elab püsivalt selle kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil ning on kantud Eesti hääleõiguslike kodanike riiklikku registrisse selles vallas või linnas.
Samuti juhindus valimiskomisjon vabariigi valimiskomisjoni 4. septembri 1996. a. kirjast, kus on öeldud, et kui kandideerida soovija ei olnud 1. juunil 1996 selle valla või linna registris, kus ta kandideerida tahab, on tal õigus kandideerida, kui tema andmed kantakse registrisse enne tema kandidaadina registreerimiseks esitamist.
Oma kirjalikus kandideerimisnõusolekus kinnitasid kõik kandideerida soovijad nendele nõuetele vastavust, paraku ei vastanud see kinnitus registrisse kantuse kohta üheksa kandidaadi puhul tõele.
Kandidaatide registreerimiseks esitamine lõppes 5. septembril. Aavo Pikkuus kanti Tartu hääleõiguslike kodanike registrisse 6. septembril. Valimiskomisjon kontrollis võimalike vigade vältimiseks sedagi, kas Pikkuus oli eelmiste valimiste ajal Tartu hääleõiguslike kodanike registris. Registriteenistuse andmeil ei olnud.
Hääleõiguslike kodanike registrisse mittekuulumine ei ole pisipuudus või viga dokumendis, vaid süümevande ja eesti keele oskuse kõrval oluline eeldus kandideerimiseks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
14. septembri «Postimehe» kirjas kirjutab Vaike Liidaru: «Nüüd langeb väljapääsu leidmine suurel määral kohalike omavalitsuste õlule, kes hakkavad kandma ka vastutust tulevase presidendi käitumise eest keerulistes kriisisituatsioonides.»
Praeguseks on president valitud, tänu just valimiskogule, kus oli hulgaliselt kohalike omavalitsuste esindajaid, ent kuidas siis jääb selle vastutusega. Kas tõesti hakkavad kohalikud omavalitsused kandma vastutust presidendi käitumise eest?
Kelle ees ikkagi vastutab Eesti riigi president? Lennart Meri ise võiks öelda, et oma südametunnistuse ja põhiseaduse ees ja ega ma oskaks sellele vastusele suurt ette heita. Liidaru lause aga lisab ka kriisiolukorra võimaluse.
Senini pole kriisiolukorda olnud, ent kas ei oleks just praegu õige aeg arutada, mida ikkagi teeb riigi president riigikaitse kõrgema juhina ja kriisiolukorras. Kaitseseadused annavad talle oma rolli ja ülesanded, ent kusagil pole arutatud, milline on presidendi roll siis, kui tekivad erimeelsused riigikaitse osas.
Ja ometi väideti viimaste valimiste eel teledebatis, et presidendil on riigis stabiliseeriv ja tasakaalustav roll. Kuidas võiks see küll avalduda kaitsealaste erimeelsustega seoses?
Millegipärast tuleb mul meelde, et president Meri on minevikus hoopiski kiitnud eesti jonni kui väärtuslikku omadust. Kas ka kriisiolukorras?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
21. septembri KUKU-raadio saates käsitlesid stuudiosviibijad äsjamöödunud presidendivalimisi. Sedapuhku jõudis üsna vaimuvaene jutuvada hoopis omapärase leiuni: kusagilt kuuldule viidates meenutas Kalle Muuli, et mõnel tegelasel polnud sugugi selge, millise sõna käändega Tõugu puhul ikka tegemist oli.
Arusaadavatel põhjustel võivad eesti keele sõnavara ja grammatikaga seotud küsimused edaspidigi probleeme tekitada. Kuigi teame, et eksimine on inimlik, küllap ka keelekasutuse ja harva halbade kavatsuste korral leitakse mõnigi kord, et tegu on kellegi au ja väärikuse teotamisega.
Nii võib eksituste allikaks osutuda ka sõna «muuli». Kehvapoolselt grammatikat tundev inimene võib paha soovimata arvata, et tegemist on mitmuse osastava lühivormiga sõnast «muul». Viimase kohta võib igaüks lugeda Eesti Entsüklopeedia 6. köitest.
Küllap on sõnal «muuli» teisigi tõlgendamisvõimalusi, mida huvilised saavad uurida asjakohastest allikatest. Seejuures võiks vahel meenutada ka neid tõdesid, mida eesti vanarahvas au sees hoidnud. Üks nendest kõlab nii: nimi ei riku meest.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Vaatasin 21. septembril Bengt von Zur Mühleni filmi «Lennart Meri - elades Eestimaale». Film oli huvitav.
Jahmatama pani mind üks lõik eestikeelsest tõlkest. Lennart Meri jutustas parasjagu sellest, et nende perekonnal tuli kolida Pariisist Berliini. Eestikeelne tõlge kõlas: elukoha Pariisis peab Meri vahetama loomaaia vastu.
Tegelikult ei elanud Meri loomaaias, tema saksakeelsest jutust sain aru, et perekond elas Berliinis am Tiergarteni tänaval. Tiergarten on küll sõna-sõnalises tõlkes loomaaed, aga ...
Need, kes saksa keelt ei valda ning pidid filmi jälgides leppima eestikeelse tõlkega, võivad küll kenakesti hämmingus olla.
Kiri toimetajale
ANTS PAABUT, Tartu linna valimiskomisjoni esimees
TIINA TAMMAN, Inglismaa
PEETER LORENTS, Tallinn
M. PASTAK, Tartu