Teist nädalat Jõhvi lähedal Oru turbaväljadel põlengut kustutavad mehed valmistuvad kõige halvemaks. Kui ilmaennustus peab paika ja paari päeva pärast hakkab seal puhuma tugev lõunatuul, võib põlengu piirkond suureneda kuni kolm korda - 750 hektarini.
Eile hommikul ütles riigi päästeameti peadirektori asetäitja Mati Raidma, kes juhib Oru turbaväljal kustutustöid, et seni on olukord suhteliselt normaalne.
14. septembril süttinud turbaväljale saabusid Eesti kõik suurimad päästeüksused kaks päeva hiljem ning pärast seda on seal töötatud 24 tundi ööpäevas.
Möödunud nädalal lendasid põlevatelt turbavallidelt sädemed ohtlikult lähedale sajakonna meetri kaugusel asuvale metsale ja sealtkaudu Puhatu rabale, kuid siis suudeti tule levikule piir panna. Laupäeval lubati taas tuule järsku tugevnemist, mida õnneks siiski ei juhtunud.
«Tänu mitmepäevasele vaiksele tuulele oleme nüüd saanud päris head tööd teha ja asuda kustutama turbavälja,» rääkis Mati Raidma. «Kõigi olemasolevate võimalustega püüame tulekahju kokku suruda, tulekoldeid ongi vähemaks jäänud.» Põlengu üldpindala on aga endiselt 250 hektari ringis.
Teist nädalat kustutustöid juhtiv Raidma ja tema mehed on väsinud, habetunud ja turbatolmust korpas huultega. Raidma peab kõige ohtlikumaks, kui tõeks osutub seni mitteametlik ilmateade, et kolmapäeval võib tuul tugevneda ja hakata puhuma lõunast.
«Kui see juhtub, siis turbavälja töömeeste mälestuste järgi peaks tulekahju pindala juba pooleteise tunniga suurenema kaks-kolm korda, sest lõunatuulega jäävad sädemetele avatuks turbaraba suured töödeldud alad,» selgitas Raidma.
Kustutustööde staabis on igaks juhuks koostatud evakuatsiooni kava, kuna lõunatuulega matab tihe suits staabi endasse. «Staap ja sidetehnika viiakse siis ümber Jõhvi-poolsesse metsaserva ning jätkame tööd,» teatas Raidma.
Kustutamas on 150 meest
Eesti viimaste aastate suurimat turbavälja põlengut kustutab umbes 150 meest, öösiti jääb neist tööle 50. Pidevalt püütakse kurnatud üksusi uute vastu välja vahetada. Nii on Oru turbavälja kustutanud või kustutavad praegu Jõhvi, Kose ja Luunja päästekompaniid, Tartu linna ja Viljandimaa päästeteenistused, Ida-Virumaa kõik päästeüksused, metsaamet, riigikaitseakadeemia päästekolledzh, Väike-Maarja päästekool, AS Oru töötajad ning Harju-Risti tuletõrjekomando.
Aeg-ajalt peavad nad tegelema ka hoopis kõrvaliste probleemidega. Nii näiteks hilines eile turbaväljale kaks metsaameti kustutusautot, kel tuli likvideerida Iisaku metskonnas Viru pataljoni sõdurite süüdatud lõke.
Voolikutega kastetakse põlevaid turbavalle. Sealsamas songitakse labidatega turbamullast võimalikke tulekoldeid. Veidi eemal mürisevad AS Oru buldooserid ja traktorid kuumenenud turbavalle laiali lükates. Teisel pool luuakse autodel asuvatest neljast pumbajaamast ja jämedatest voolikutest veevarustussüsteemi. Ning tegutsetakse selle nimel, et Konsu järvest turbavälja piiravatesse kanalitesse tulev vesi kaotsi ei läheks, möödunud nädala lõpus lõhati selleks neli looduslikku takistust. Kaugemal sõidab väike kustutusrong, mille vedur veab 4-5-tonnist veetsisterni.
Umbes selline nägi välja eile ennelõunal päästeteenistuste askeldamine Oru turbaväljadel. Oli vähe lahtist tuld, kuid palju valget suitsu ja veel rohkem ninna-silma-kõrva-kurku ja kraevahele tungivat turbatolmu.
Tehnika väsib
«Sõitis GAZ-66 mööda turbavälja. Äkki oli auto kadunud, ainult radiaator paistis pruunist turbamullast,» kirjeldas Ilmar Tammearu riigi päästeametist. See pidi olema tavaline, et pumbajaamad või voolikuautod vajuvad sügavalt sisse ja traktorid püüavad neid siis välja tõmmata.
«Maavalitsusest meile antud Niva pidas tublilt kolm päeva vastu, siis oli mootor turbatolmu täis ja kogu lugu,» jätkas Tammearu kirjeldust tehnika väsimisest.
Tulekahju Oru turbaväljadel on peaaegu ammendanud kogu riigi päästeteenistuste 150 mm magistraalliinide tagavarad. Vaid Tallinna on jäänud väike reserv. Kõik ülejäänu viidi turbaväljale, kus on lahti rullitud kokku ligi 12 km voolikuid. «Juhtuks nüüd kusagil veel midagi sellist, siis oleksime tõsiselt käpuli,» väitis Tammearu.
Kustutustööde juht Mati Raidma loodab, et kui on õnne ja läheb hästi, võib alanud nädala viimastel päevadel hakata rääkima Oru turbapõlengu lõplikust kustutamisest. «Kui muidugi ilm kõike ära ei riku,» lisas Raidma mornilt.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
10-aastasena ema käekõrval balletikooli ukse paotanud Stanislav Jermakovist (20) on saanud kümne aastaga tõusev täht, mitme rahvusvahelise konkursi medalist, kelle poole on uudishimulikke pilke heitnud mitmed edukad Õhtumaa balletiteatrid. Alanud hooajal esietendunud «Luikede järves» särab ta koos Kaie Kõrbiga veel Estonia laval. Kauaks?
Kust on pärit teie väga hea eesti keel?
Eesti lasteaiast. Läheduses polnud vene lasteaeda ja siis tuli eesti omasse minna.
Teis pidi voolama Petserimaa verd?
On küll. Minu ema on pärit Petseri rajoonist Saatse lähedalt, praegu Vene poolel asuvast Molozhva külast. Sinna pääseda on raske, viisa vormistamine on väga keeruline. Isa on pärit aga Valgevenest.
Kes on praegu parim Eestist võrsunud meesballetitantsija?
Ei oskagi öelda, ma ei ole paljusid tantsimas näinud. Eestlasi on ju igas maailmas otsas. Mulle meeldib väga Toomas Edur - ta on ikka väga suur staar, Eesti meestantsijatest kõige edukam.
Milline on tema taustal Jermakovi tase?
Ma olen alles algaja. Mul pole veel nii palju kogemusi. Samas, kui on vähe etendusi, ei saagi neid olla. «Luikede järve» oleme nüüd tantsinud kaks korda ja ma võin öelda, et teisel etendusel oli juba absoluutselt teine tunne. Hoopis kindlam ja tasakaalukam. Esimese etenduse ajal segas kogu aeg mõte, et teeks selle vaid kuidagi ära, nii et ei kukuks. Teise etenduse ajal mõtlesin ainult etendusele, püüdsin sellesse midagi uut juurde panna, omalt poolt midagi anda.
Kus te praegu kaasa teete?
«Luikede järves» ja «Tuhkatriinus» - ongi kõik. Lisaks võin kaasa teha kontsertnumbrites lühipaladega. Eelmisel aastal tantsisin «Don Quijotes» - ma loodan, et see millalgi jälle mängukavasse tuleb.
Kas te olete oma praeguse koormusega rahul?
Hetkel on küll päris palju tööd. Kuigi selline pinev periood saab kohe jälle otsa. Just oli kaks kontserti Soomes. Valmistame ette ka balletti «Daphnis ja Chloe», mida lavastab Mai Murdmaa. Kuu aega kestavad proovid, minu teada sel ajal esinemisi eriti ei ole.
Igavaks ei lähe?
Muidugi läheb. Lavale tahaks. Iga kord, kui saad lavale publiku ette, läheb kuidagi kergemaks. Kui on liiga pikk esinemispaus, lähed laval krampi. Kõige tähtsam, et saaks pidevalt, korrapäraselt publikule esineda.
Kas senise koormusega üldse saab Estoniast piisavalt kogemusi? Kas te võite näiteks 25-aastasena, pärast viit Estonias tantsitud aastat, öelda, et nüüd olen kogenud?
Ei usu. On vaja rohkem tööd, tunduvalt rohkem esinemisi.
Kas soleerimine «Luikede järves» - paljude tantsijate unistuste etenduses - koos Kaie Kõrbiga ei kompenseeri vähest rakendatust?
Väga huvitav töö, mida tahaks kindlasti jätkata. Aga sedagi tahaks tantsida rohkem ja paremini.
Kuidas iseloomustate Kaie Kõrbi?
Kaie Kõrbi? Fantastiline baleriin. Temaga on kerge tantsida. Kaie on raudselt parim partner, kes mul on olnud. Tal on suured kogemused, ta on tantsinud väga paljude partneritega, ta teab alati, mida öelda, kui asi välja ei tule. Ühesõnaga, ta on täielik proff.
Kui on vähe tööd ja etendusi, aitavad konkursid... Te olete võitnud Jaapanis pronksi ja Soomes hõbeda, osalenud Lõuna-Aafrika Vabariigis, USAs ja Ungaris - mitmel korral finaalis. Kuld on veel puudu.
Seda küll, kuid Pariisis on tulemas suur rahvusvaheline konkurss, kuhu kutsuti ka kõik Ungari konkursi finalistid. Ma tahaksin väga Pariisis osaleda ja ennast heast küljest näidata. Ikkagi Euroopa keskpunkt.
Jah, tõesti, kui pole palju tööd, annab konkurss palju juurde. Juba seetõttu, et on võimalus näha ja võrrelda end väga paljude tantsijatega, kusjuures nad ei ole keskmikud, vaid parimad.
Mis konkurssidesse puutub, siis võib seal küll osaleda ja näidata, et suudad hästi tantsida, kuid kõige olulisem on ikkagi töötada, etendustes tantsida. Mitte et sa näitad vaid konkursinumbreid, vaid sul on võimalus tantsida näiteks «Don Quijotes».
Nii nagu spordis on olümpiamängud ja Euroopa meistrivõistlused erineva kaaluga, on erinevad ka balletikonkursid. Kuhu liigitub Pariisi konkurss?
Ma arvan, et see on võrreldav olümpiamängudega. Seal tantsivad tipud.
Viitasin ennist sellele, et konkursil näidatud hea tantsu põhjal on võimalik sõlmida tulus tööleping.
Enamasti minnaksegi konkursile selleks, et saada tulus tööleping. Milleks veel konkurss, kui on hea töökoht, palju tööd - ühesõnaga, eluga ollakse rahul. Kui aga tantsija tunneb, et temas peitub tegelikult rohkem, kui tal on võimalik temast olenematutel põhjustel realiseerida, jääb üle ainult konkursil osaleda.
Näiteks Age Oks ja Toomas Edur võitsid Inglismaal ühe konkursi ja neile pakuti kohe tööd. Praegu on nad Londonis rahvusballeti esipaar. Samas ma mäletan hästi, kuidas Age tantsis kooli lõpus. Algaja. Nüüd on viis aastat möödas ja ta on staar.
Nende edu tiivustab?
Muidugi.
Teie õpetaja Enn Suve kiitis välismaiste balletiteatrite värbajaid, et nad oskavad noored anded ka maa alt üles otsida. Mitu tööpakkumist on teile tehtud?
Neid ikka on tehtud, aga seni pole midagi välja tulnud.
Mis põhjusel?
Näiteks pärast eelmise aasta Helsingi konkurssi arvestatavaima pakkumise teinud Berliini Staatsoperi direktoril tekkisid hiljem Saksamaal mingid probleemid ja ta pidi ametist lahkuma. Jätsime sinna muidugi minu andmed, et kui tuleb uus direktor, las ta siis vaatab ja kui on huvitatud, võtab ühendust. Põhimõtteliselt pakub see teater mulle huvi, sest tegemist on väga professionaalse asutusega. Käisin nende etendust ise vaatamas.
Otsuse kusagile minna või minemata jätta langetate koos treeneriga?
Ikka. Me oleme arutanud, et kui üldse minna, tuleb valida suure linna suur teater, mitte mõni provintsiteater. Tähtis on ka see, et pakutaks just solisti osa, rearolle võib ka siin tantsida.
Kui Pariisis edukalt läheb ja pakkumine tehakse või otsustab Berliini teater teie kasuks, olete kindel mineja?
Ma arvan küll.
Kas kodused on teie tõenäolise äraminekuga leppinud?
Isegi mina ei ole veel. Ma tean, et on vaja minna, aga samas ei tahaks kuidagi Eestist lahkuda. Siin on hea elada. Oleks Estonias palju tööd, ei läheks kuskile.
Kes Estoniasse jääb, kui kõik ära lähevad?
Ehk hakkavad need, kes on olnud juba kaua ära, tagasi tulema.
Kui juba lähete, kas tulete ka tagasi?
Kindlasti. Töö võib ju seal olla, aga elada ma välismaal küll ei tahaks. Ma olen proovinud kuu aega välismaal olla, see on väga raske.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Läti sulges laupäeval rahapuuduse tõttu ühepoolse otsusega Valga ja Mõisaküla vahel asuva Ungurini piiripunkti. Lätlaste ühepoolne otsus tähendab ka Ungurinile Eesti poolelt vastas olnud Lilli piiripunkti sulgemist.
Eesti piirivalveameti andmeil oli Lilli-Ungurini piiripunkt mõeldud piiri ületamiseks ainult kahe riigi elanikele. Piiripunkti sulgemine toob ebamugavusi eelkõige kohalikele elanikele, sest piiripunkti koormatus ei olnud väga suur. Aastas ületas Lilli-Ungurini punkti kaudu piiri kuni 6000 inimest.
Nimetatud punktis oli varem ka tollipunkt, kuid vähese üleveetava kauba hulga tõttu võeti toll kahe poole kokkuleppel juba mõnda aega tagasi maha. Piirivalveamet soovitab Lätti sõitjatel ületada piir Valga või Mõisaküla piiripunkti kaudu.
Eesti-Läti piiripunktide kohta on 12. juulist 1996 kokkulepe, millel on kahe riigi välisministri allkiri. Selle leppe järgi käiks selleliigilise piiripunkti nagu Ungurini-Lilli avamine, sulgemine või töörezhiimi muutmine osapoolte volitatud piiriesindajate vastastikuse kokkuleppe alusel.
Paraku jõustub eespool nimetatud lepe alles päevast, mil osapooled teatavad teineteisele kirjalikult, et kõik kokkuleppe jõustumiseks vajalikud põhiseaduslikud nõuded on täidetud.
Et vastavaid teateid ei ole veel edastatud, on ka lepe jõustamata.
Seni Lilli piiripunktis töötanud Eesti piirivalvurid tööta ei jää, nad jätkavad piiri valvamist ja piki piiri patrullimist, sest käesoleva aasta jooksul on täheldatud salakaubaveo intensiivistumist.
Eesti piirvalveameti hinnangul oleks vaja Eesti-Läti piiril veel paar pisikest piiripunkti avada, kust kohalikud elanikud teatud päevadel ja kellaaegadel üle saaksid, kuid seda kava ei ole praegu võimalik raha- ja kaadripuuduse tõttu teoks teha. Eesti piirivalve komplekteeritus Läti piiril on umbes 60 protsenti.
Praegu on Eesti-Läti piiri võimalik ületada üheksast kohast. Need on Vana-Ikla piiripunkt (jalakäijatest kohalikud elanikud), Ikla-Ainazhi rahvusvaheline piiripunkt (kõigile), Jäärja-Ramata piiripunkt (kahe riigi elanikele), Mõisaküla-Ipiki piiripunkt (kahe riigi elanikele), Valga kolm piirpunkti, Vastse-Roosa-Ape piiripunkt (kahe riigi elanikele) ja Murati-Veclaicene rahvusvaheline piiripunkt (kõigile).
Finantsprobleemid
Läti pool on Ungurini piiripunkti sulgemise põhjuseks toonud rahanappuse ja piirivalvurite vähesuse. Samalaadsed probleemid, mis piiril Eestiga, on BNSi teatel Lätil ka piiril Venemaaga.
Läti Seimi liige Janis Adamsons, kes on ka Balti Assamblee kommunikatsioonikomitee esimees, ütles, et Eesti ja Leedu valitsus mõistavad piirikaitse tähtsust ja on oma piirivalvestruktuuride kujundamisel Lätist kaugele ette jõudnud. Läti pole aga tükk aega piirivalvesse investeerinud santiimigi.
Eriti katastroofiliseks peab Adamsons olukorda Läti-Vene piiril, mida tema sõnul sisuliselt ei kaitsta ega valvata.