Võõrtööliste probleem on siiani olnud võrreldes meie kõigi teiste majandusküsimustega küllaltki kolmandajärguline. Et tööjõu (vaba) liikumine on probleem, näitab kasvõi meie naabri Soome käitumine, kes püüab oma suure tööpuuduse pärast muretsedes praegu ja kindlasti ka tulevikus takistada eestlaste vaba töötamist (liikumist) Soomes. Eriti aktuaalseks muutub probleem veel siis, kui Eesti soovib ühineda Euroopa Liiduga.
Paraku pole meil sellest Euroopa Liidu vabadusest - tööjõu vabast liikumisest - eriti juttu tehtud. See, mis praegu tundub eksootiline - mustanahaline baarman või mulatitarist sekretär -, võib Euroopa Liiduga ühinemisel osutuda kibedaks kogemuseks. Ilmselt ei taju me veel, mida tähendab ühele ametipostile kandideerimine koos võõrspetsialistiga, kes valdab vabalt viit võõrkeelt. Praegu täidetakse hästitasustatavaid ametikohti enamikul juhtudel à la sõber soovitas.
Kodumaise tööjõu kaitseks
Kuidas on riigil võimalik kaitsta ennast võõrtööjõu eest ja kas seda on üldse vaja teha?
Mida saab riik teha selleks, et kaitsta kodumaist tööturgu väljastpoolt sissetulijate eest?
Riik teostab töö(jõu)poliitikat kõige üldisemal tasemel. (vt. tabel).
See nimekiri ei ole sugugi lõplik. Sõltub riigi üldisest poliitilisest orientatsioonist, kui palju sekkutakse majandusse ja tööturu küsimustesse. Skandinaaviamaad kui sotsiaaldemokraatlikud riigid on reguleerinud tööturu küsimused väga põhjalikult riiklikul tasemel, liberaalse majandusideoloogiaga riigid (USA) on jätnud need küsimused turujõudude meelevalda.
Lisaks riigile kaitseb igas riigis töötajaskonna huve ametiühing. Ametiühing püüab oma juhtorganite ja lobby-tegevuse tulemusel läbi suruda sellised seadused, mis tulevad kasuks kodumaisele tööjõule ja kaitsevad teda ühelt poolt ettevõtjate omavoli ja teisalt ka võõrtööjõu eest. Seega on ametiühingutel võrreldes riigiga vähemalt sama suur roll oma kodumaise tööturu kaitsmisel ja need on survegrupp, mis sunnib riiki kehtestama mängureegleid kodumaise tööjõu kaitseks.
Paljud riigid on oma tööturu kaitseks rakendanud miinimumpalga nõuet. Paljudes Euroopa riikides on kehtestatud suhteliselt kõrge miinimumpalk, mis tähendab seda, et kui näiteks kohalikku keelt halvasti valdav võõrtööline konkureerib koos kohaliku töötajaga samale ametipostile, eelistab tööandja kindlasti kodumaist, sest talle peab hakkama maksma piisavalt kõrget (miinimum)palka ega pea tegema lisakulutusi tema keeleoskuse parandamiseks ja kultuurikeskkonnaga kohanemiseks. Töötaja palkamise kulud on muutunud nii kõrgeks, et ettevõtja eelistab kodumaist töötajat puhtmajanduslikest kaalutlustest lähtudes: tema väljaõpetamise kulud on väiksemad.
Ülaltoodu kehtib loomulikult ainult ametliku tööjõu kohta, sest töötajaid mitteametlikult (makse mitte makstes ning igasuguseid töökaitse-eeskirju ja normatiive eirates) värvates eelistatakse kindlasti ka odavamat ja vähemnõudlikku välismaist töötajat.
Kas kaitsmisel on mõtet?
Kas selline kaitsmine on otstarbekas ja milline on riikide praktika? Vaatame kolmkümmend aastat ajas tagasi. Paljud Euroopa riigid (näiteks Saksamaa ja Taani) viljelesid võõrtöötajate importimise poliitikat peamiselt kuuekümnendatel aastatel, kui massiliselt toodi võõrtöötajaid sisse Türgist, Pakistanist ja teistestki Aasia maadest. Tegemist oli väga kiire majandusliku kasvu perioodiga ja kohalikust tööjõust jäi lihtsalt väheks, et rahuldada riigi majanduse vajadusi.
Praeguseks on need riigid (eriti Saksamaa) uue probleemi ees: nüüdseks juba Saksamaa kodanikeks saanud võõrtöölistele vaadatakse viltu ja tahetakse nendest lahti saada, siit ka noorsoo rassirahutused Saksamaal. On selge, et majandusliku languse perioodil tehakse üldsuse silmis peamisteks patuoinasteks võõrtöölised, kes kohalikelt töö ära võtavad.
Türgi on aga näide riigist, mis ergutab oma inimeste töötamist välismaal, sest imporditud türklased, toetades oma lähikondlasi materiaalselt, toetavad kaudselt kogu Türgi majandust: välismaal teenitud raha on ju oluline majandussüst. Mõned majandusanalüütikud on isegi väitnud, et nn. Türgi majandusime põhinebki sellisel tööjõu impordil.
Avatud tööturg kehtib ja kehtis ka varem kõrgelt haritud (tasustatud) spetsialistide puhul, kus mingi ala asjatundja võib vabalt liikuda ühest riigist teise, kus vajatakse tema erilisi oskusi või teadmisi. Lisaks spetsialistidele on selline süsteem juba pikemat aega toiminud ka akadeemilises maailmas, kus riigipiiride ületamine pole eriline probleem ühest ülikoolist (teaduslaborist) teise üleminekul. Sellist liikumist takistada oleks mõtlematu samm, sest haritud tööjõu kasutamine toob kasu kogu riigi majandusele.
Teine on lugu vähem kvalifitseeritud tööjõuga. Siin on igasuguste protektsionistlike meetmete kasutamine õigustatud seda enam, et tööpuuduse kasvades teravneb kindlasti ka konkurents kodumaise ja võõrtööjõu vahel.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Eelmine nädal möödus järelturul suhteliselt rahulikult ja ilma eriliste üllatusteta. Kolmapäeval ja neljapäeval ulatus börsi käive küll üle 10 miljoni krooni, kuid mõlemal päeval andsid suure osa käibest suurtehingud vastavalt Hansapanga ja Tallinna Panga aktsiatega.
Nii põhinimekirja kui ka vabaturu käive jäid eelmisel nädalal tagasihoidlikuks, mis näitab, et kauplemine pole veel hoogu sisse saanud. Aktsiate hinnad püsivad stabiilsetena, ühel päeval pisut tõustes, teisel langedes. TALSE-indeks langes kogu nädala, kuid väga väikeste hüpetega. Tundub, et 98 punktist on indeksil raske üle saada.
Traditsiooniliselt oli eelmisel nädalal enim kaubeldud Hansapanga aktsia, millega sooritati kõige rohkem tehinguid ja ka käive oli suurim. Hansapanga aktsia on endiselt üks suhteliselt odavamaid aktsiaid ning aktiivne kauplemine võib viia korraliku hinnatõusuni, mis võib tulla päris kiire, kui müüjaid jääb vähemaks. Hansapanga aktsia liikus eelmisel nädalal 94 ja 95 krooni vahel.
Forekspanga aktsia on viimasel ajal langenud. Eelmisel nädalal kukkus hind alla 77 krooni piiri, millele on raske ühest põhjendust leida.
Hoiupanga oktoobrikuise 3,2 miljoni aktsia suuruse emissiooni kohta selgub midagi täpsemat tõenäoliselt 30. septembril, kui peetakse aktsionäride erakorraline üldkoosolek. Panga aktsia hind on viimasel ajal liikunud vahemikus 37.20-37.50. Lähiajal peaks aktsia käekäik sõltuma sellest, millise hinnaga tuleb uus emissioon ja kas Eesti Pank, EBRD ja Hansapank otsustavad kasutada oma eelisostuõigust proportsionaalselt neile kuuluvate aktsiatega.
Ühispanga aktsia tegi reedel läbi languse 1,8 krooni ehk 8,1% võrra, kukkudes 20.40 kroonile. Põhjuseks on tõenäoliselt panga avalikustatud kava eelisaktsiate emiteerimiseks. Alla 20 krooni piiri aktsiahind vaevalt et kukub.
Prognoositust elavamalt on börsiväliselt kaubeldud Rakvere lihakombinaadi aktsiaga, mis jõudis järelturule 12. septembril, pärast viimase aktsiate avaliku müügi vooru tulemuste kinnitamist.
29% Rakvere lihakombinaadi aktsiate erastamisel kujunes tasakaaluhind võrreldes tuumikinvestorite poolt ettevõtte kontrollpaki erastamisel makstud 4,07 krooniga lausa uskumatult madalaks - 1,52 krooni. See on mõnevõrra üllatav, sest oli ju teada, et tegemist on nüüdisaegse suurettevõttega, mille aktsial on kõik eeldused saada väga likviidseks ja turvaliseks instrumendiks. Ilmselt on põhjus selles, et viimased kaks erastamisvooru olid suvel lähestikku, mistõttu suurinvestorid ei jõudnud piisavalt EVPsid kokku osta. Võib arvata, et investoreid tegi ettevaatlikuks Kalevi aktsia hinna ülekuumenemine üle-eelmises erastamisvoorus, kus aktsia hind kujunes märksa kõrgemaks kui see on hiljem olnud järelturul. Rakvere lihakombinaadi puhul ei suudetud EVP-kogust, mille ulatuses pakkumisi tehakse, õigesti ennustada. Igatahes oli tegemist suurepärase abtitraazhivõimalusega, mida 600 investorit ei jätnud kasutamata.
Aktsia kõrgeim hind järelturul on olnud 4,75 krooni, ostunoteeringud on pisut alla 4 ja müüginoteeringud üle 4 krooni. See tähendab rohkem kui 100-protsendilist võitu lühikese ajaga, kui ei tehtud kõrge hinnaga pakkumist.
Rakvere lihakombinaat oli poolaasta seisuga küll jooksvas kahjumis, kuid 400 000-kroonine kahjum on väga väike number võrreldes ettevõtte käibe- ja aktsiakapitali suurusega. Möödunud aastal oli ettevõtte käive 509,37 ja kahjum 19,30 miljonit krooni. Erinevalt paljudest teistest hiljuti erakätesse läinud riigiettevõtetest ei vaja Rakvere lihakombinaat suuri investeeringuid tehnoloogiasse, sest enamik seadmetest on pärit Lääne-Euroopast ja olid paigaldamisel 80ndate lõpus maailma tipptehnoloogia tasemel. Seega võiks idee järgi kasumi, mida tulevikus päris kindlasti teenitakse, omanikele lihtsalt välja maksta.
Erastamisjärgne omanikering on viinud kombinaadi toiduainetetööstuskontserni ETFC Grupp haldusesse, mis peaks ettevõtte projektidele finantseerimise korraldamist ja toodangu realiseerimist märkimisväärselt hõlbustama ning lubab pikemas perspektiivis loota aktsia väärtuse kasvu.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
20. septembri «Postimehes» ilmunud artikkel «Maksuamet taotleb…» vajab ühistupoolset selgitust olukorrale ja selle tagamaadele.
15. detsembril 1995 esitas Keskpiimaühistu Tartu Piim Eesti riigile erastamisagentuuri (EEA) näol taotluse äriplaani muutmise kohta. See sisaldas plaani kriisist väljatulemiseks ettevõtte ümberstruktureerimise ja talle mittevajaliku kinnisvara müügi kaudu. Vastavasisuline taotlus esitati ka riigi maksuameti kaudu.
Esimene positiivne nihe toimus 22. märtsil, mil maksuameti vastne peadirektor Kalev Järvelill aktsepteeris ühistu plaane ja kirjutas alla riigimaksete tasumise graafikule. 1996. aasta jooksvate maksete osas jõuti kokkuleppele, et need tasutakse kinnisvara müügist saadavatest summadest. Kokkulepitud pakkumine oli reaalne, sest ühele hoonele oli olemas reaalne ostja 7 miljoni krooni eest ja suusõnaline lubadus EEA poolt, et müügiluba tuleb. Olime veendunud, et ühistu on kriisist väljumas.
Hoonete müügi luba küll tuli (27.05.96), aga alles kolm päeva pärast sellel tugineva maksegraafiku tühistamist ja pankrotihoiatuse tegemist (24.05.96). Selgus, et meie ettekujutus Eesti riigist kui enam-vähem ausast partnerist on illusioon.
Seepärast tundub 20. septembri «Postimehes» avaldatud maksuameti esindaja Aivar Pilve avaldus algatada kriminaalasi seoses varaga tehtud tehingutega kummaline.
See, et erastamise hetkel Eesti riik ühistut ilustatud bilansiga ettevõtet müües 7,5 miljoniga pettis, on isegi piisavalt kurioosne. Nüüd annab seesama riik ise loa «kriminaalkuriteo» sooritamiseks ja kui see on tehtud, soovib alustada kriminaalasja. Tundub, et käed ei tea, mis jalad teevad ja pead ei ole üldse olemas.
Ühistu kohustused võlausaldajate ees on praegu (kaasa arvatud piimavõlad) ca 25 miljonit krooni (erastamise hetkel ca 40 miljonit). Varade väärtus turuhindades on ca 45 miljonit. Hr. Pilve esinemisest tundub, justkui tekiks riigile tõsiseid probleeme, kui ta ei saa eelisõigust kasutades 19 miljonise võlanõudega 45 miljoni eest vara.
KPÜ Tartu Piima peahoonet ei võõrandatud alla bilansilist väärtust: 5,15 miljonit (5 miljonit ülesostetud piimavõlgu) on suurem kui 0,11 miljonit. Seega müüdi maja 5,04 miljoni võrra bilansilisest väärtusest kallimalt.
Kõik ühistu juhatuse ja juhtkonna poolt tehtu on seaduslik ja pole kahjustanud kreeditoride huve. Tõsi küll, kahjustatud on nende huvisid, kes lootsid ebaausate võtetega Tartu Piima lammutamisega saada odavalt varade omanikuks või tahtsid lihtsalt soomust teha.
7. augustil tegi ühistu riigi maksuametile pakkumise maksuvõlgade tagamiseks Rannu tsehhi müügiga. Pakutud summa ületab tunduvalt ühistu maksuvõla. Vastust pakkumisele pole senini tulnud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Nädalavahetusel kohtusid Iirimaa pealinnas Dublinis Euroopa Liidu rahandusministrid, kes arutasid liikmesriikide eelarvedefitsiitide kärpimist ning valuutakursse pärast kavandatavat üleminekut rahaliidule 1999. aastal.
Maailma finantsturud peavad juba täna euro käibeletulekut pöördumatuks. Samas ollakse kindlad, et valuutaliidu liikmeks saamise tingimusi suudavad täita vaid üksikud Euroopa Liidu liikmesriigid, mille seas pole ilmselt ka valuutaliidu idee eestvedajaid Saksamaad ja Prantsusmaad.
Saksamaa rahandusministri Theo Waigeli kinnitusi Saksa eelarvedefitsiidi vähendamise kohta alla 3% sisemajanduse kogutoodangust, nagu on valuutaliidu liikmeks saamiseks vaja, ei pea eksperdid eriti usutavateks. Prantsusmaa valitsus on aga asunud oma riigieelarvet parandama arvestuslike meetoditega.
Kindlus rahaliidu realiseerumise osas on AP-BNSi teatel aga kasvanud, sest kõikide riikide valitsused on asunud agaralt täitma valuutaliidu nõudeid.
Lisaks liikmesriikide raskustele valuutaliidu normide täitmisel on tähtis küsimus stabiliseerimispakti ellurakendamine, mis väldiks süsteemi kokkuvarisemist pärast üleminekut eurole. Euroopa Liidu rahandusametnikud on leppinud põhimõtteliselt kokku trahvide kehtestamise valuutaliitu kuuluvate riikide hulgas, kui riikide eelarvedefitsiit ületab 3% sisemajanduse kogutoodangust. Samas on riigid lahkarvamusel trahvide suuruse ja nende rakendamise meetodite üle.
Maastrichti lepingu kohaselt otsustavad Euroopa Liidu liikmesriigid 1998. aastal 1997. aasta majandusnäitajate põhjal, kas valuutaliit saab teoks 1999. aasta algul nagu kavatsetud ning kes liiduga ühinevad. Ühine raha peab selleks ajaks olema juba tehniliselt ette valmistatud.
Euro peab olema turvaline
Valuutaliidu nõuete täitmise sünged perspektiivid muudavad kõik tehnilised ettevalmistused euro kasutuselevõtuks tarbetuks, kuigi tehnilised probleemid on seni ainukesed, mida on suudetud lahendada vastavalt eelnenud plaanile.
2002. aastal käibele tulevate paberist eurode ja müntide tehnilise väljatöötamisega tegeldakse juba pikka aega. Detsembris toimuval Euroopa Liidu valitsusjuhtide kohtumisel kinnitatakse euro tehniline ettevalmistamine lõplikult.
Tuleviku Euroopa ühisraha euro peab olema turvaline ja võltsimiskindel, esialgsete kavade kohaselt valmistatakse uued mündid näiteks kolmekihilisena ning kahevärvilisena.
Kolmekihilised ning kahevärvilised mündid oleksid maailmas ainulaadsed ning seega ka äärmiselt turvalised, kuigi samas kallimad. Väga tähtis on ka see, et erinevates Euroopa Liidu liikmesriikides valmistatavad mündid oleksid sama kvaliteediga.
Müntide tootja vajab vähemalt kolm aastat enne müntide väljalaskmise alustamist täpset informatsiooni müntide läbimõõdu, paksuse ja muude omaduste kohta. Kaks aastat enne väljalaskmist lähevad uued mündid testimisele. See tähendab, et müntide omadused tuleb Euroopa Liidul kinnitada juba enne 1998. aastat, kui otsustatakse valuutaliidu liikmeks saavate riikide nimekiri.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Tshehhi valitsus peatas eelmisel nädalal pangandussektoris valitseva pingelise olukorra tõttu riigi nelja suurima panga erastamise. Tshehhi peaministri Vaclav Klausi sõnul pole pankade kiire erastamine kujunenud olukorras võimalik.
Eelmisel nädalal määras Tshehhi keskpank riigi suuruselt viiendale pangale ning suurimale erapangale - Agrobankale - halduri. 70 miljardi Tshehhi krooni (32 miljardi Eesti krooni) suuruse bilansimahuga Agrobanka on seega juba 11. pank, millele keskpank on kolme viimase aasta jooksul halduri määranud.
Valitsuse sekkumine Agrobanka tegevusse pani eksperdid arvama, et paljude investeerimisgruppidega seotud Agrobanka krahh võib põhjustada kriisi kogu Tshehhi finantssektoris.
Tshehhi pangandusringkondades valitseb arvamus, et põhilist rolli Agrobanka finantsraskuste tekkimisel mängisid neli suurimat riigile kuuluvat panka - Kommertspank, Tshehhi Kaubanduspank, Hoiukassa ning Investeerimis- ja Postipank.
Valitsuse poolt määratud halduri Jiri Klumpari sõnul otsustasid riiklikud suurpangad mingil põhjusel Agrobankale raha enam mitte laenata, mistõttu viimane ei suutnud oma likviidsuse tagamiseks nii kiiresti uusi rahaallikaid leida. Ilmselt lootsid riiklikud pangad koos keskpangaga suruda pangandusest välja riigi tugevamaid finantsgruppe - Motoinvesti, mis kontrollis Agrobanka ja pankrotistunud Pilseni Krediidipanka. Motoinvest püüdis edutult omandada ka suurt osa Hoiukassa aktsiatest.
Eksperdid teadsid juba ammu, et Tshehhi pangasektoris on probleeme. Pärast kommunistide kukutamist 1989. aastal võis pangalitsentsi saada iga soovija, kes oli võimeline saama kokku aktsiakapitali minimaalsuuruseks määratud 50 miljonit Tshehhi krooni (23 miljonit Eesti krooni). Litsentsisoovijate tagamaid keskpank dpa teatel tollal ei uurinud.
Tshehhi kriis sarnaneb Eesti omaga
Sarnaselt mõne aasta eest Eestis juhtunuga kasutasid paljud ärimehed võimalust laenata oma pangalt iseendale ja oma lähikondlastele suuri summasid, see on ekspertide hinnangul enamiku pankade laostumise peapõhjus. Pankade pankrotid on põhjustanud Tshehhi majandusele seni kahju kokku 60 miljardit Tshehhi krooni (27 miljardit Eesti krooni), vastutusele ei võetud aga esialgu kedagi.
Alles eelmise aasta 12 miljardi Tshehhi krooni suuruse (5,5 miljardi Eesti krooni suuruse) kahjumiga lõpetanud Pilseni Krediidipanga kokkuvarisemine sundis riiki pankade probleemidesse sekkuma. Pärast kolmenädalast uurimist arreteeriti kuus kahtlusalust, kellele heideti ette finantsmahhinatsioone.
Karistamata ei jää ka keskpanga järelevalveorganid, mis pidid teadma Pilseni Krediidipangas valitsevast korralagedusest juba kolm aastat tagasi.
Peaminister Vaclav Klaus näeb finantssektori ebastabiilsuses suurt ohtu Tshehhi majanduse stabiilsele arengule. Klaus on teatanud parlamendikomisjoni moodustamisest rohkete pangakrahhide uurimiseks.
Opositsioonis olevate sotsiaaldemokraatide esindaja Michal Kraus teatas, et pangandussektoris liigub must raha ja pankade ning erastamisfondide riskantsed investeeringud lubasid juba varem ennustada panganduskriisi.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Eelmisel nädalal kinnitas kriisis vaevleva Itaalia tehnoloogiafirma Olivetti juhatus ettevõtte uueks juhiks Roberto Colaninno. See oli kulminatsiooniks kaks nädalat väldanud kriisile, mille käigus langes Olivetti aktsiate kurss rekordiliselt madalale.
Tormilised sündmused Olivetti juhtkonnas algasid 18 aastat ettevõtet juhtinud Carlo De Benedetti tagasiastumisega kontserni presidendi kohalt 3. septembril. De Benedetti ei jõudnud aktsionäride ja firma uue juhatuse esimehe Fransesco Caioga kokkuleppele suurt kahjumit andva personaalarvutite tootmise ümberkujundamises.
Olivetti loodab arvutitootmise maha müüa või leida sellele tugeva partneri. Esimesel poolaastal müüs Olivetti 360 000 personaalarvutit, kasumisse jõuaks firma alles 900 000 arvutiga aastas.
Fransesco Caio vastu on dpa teatel algatatud kaks kohtulikku juurdlust, mis puudutavad kahtlustusi, et Olivetti juhtkond on võltsinud esimese poolaasta bilansi andmeid, ja Caio varasemat tegevust Olivetti mobiilsidega tegeleva tütarettevõtte Omniteli juhina. Finantsnäitajate võltsimist on ajalehe «Handelsblatt» teatel kinnitanud ka Olivetti endine finantsdirektor Renzo Fransesconi, kes astuks protestiks juhtkonna vastu üle-eelmisel nädalal kohalt tagasi.
Neljapäeval peatati Milano börsil finantsraskustes Olivetti aktsiatega kauplemine aktsia hinna tugeva tõusu tõttu, mis järgnes Roberto Colaninno uueks peadirektoriks nimetamisele. Aktsia hind tõusis juba pärast börsi avamist üle lubatud 10%. Diilerite hinnangul seisavad aktsiahinna taga De Benedettiga seotud rahandusinstitutsioonide suured ostud.
Uut juhti ei usaldata
Diilerid hoiatasid, et aktsiate hinna järsu tõusu puhul on tegemist pigem lühiajaliste spekulatsioonide kui usalduseavaldusega uuele peadirektorile, teatab Reuter-BNS. «Ei ole mingit mõtet rutata praegu Olivetti aktsiaid ostma, olukord ei ole veel kaugeltki selge ja uut meest peetakse De Benedetti koopiaks,» märkis üks Milano diiler.
De Benedetti, kes on ligi 15%lise osalusega Olivetti suurim aktsionär, oli tõenäoliselt Caio väljatõrjumise juures peamine niiditõmbaja. Analüütikute hinnangul võib Colaninno olla Olivetti eesotsas ajutine mees, kuni firma leiab endale uue juhi. Caio tegevuse ettevõtte juhina muutis raskeks asjaolu, et kontserni juhatuse viiest liikmest on neli tihedalt seotud De Benedettiga.
70% Olivetti aktsiatest kuulub välismaistele fondidele ning välismaised investorid soovivad kutsuda kiiremas korras kokku aktsionäride üldkoosoleku, et vahetada välja kogu juhatus.
Olivetti eelmise aasta käive oli ajakirja «Wirtschaftswoche» andmetel 69,55 miljardit ning kahjum 11,3 miljardit Eesti krooni. Esimese poolaasta lõpetas Olivetti 3,5 miljardi krooni suuruse kahjumiga. Olivetti on üks Euroopa suurimaid personaalarvutite ja kontoritehnika tootjaid.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele