Teist nädalat Jõhvi lähedal Oru turbaväljadel põlengut kustutavad mehed valmistuvad kõige halvemaks. Kui ilmaennustus peab paika ja paari päeva pärast hakkab seal puhuma tugev lõunatuul, võib põlengu piirkond suureneda kuni kolm korda - 750 hektarini.
Eile hommikul ütles riigi päästeameti peadirektori asetäitja Mati Raidma, kes juhib Oru turbaväljal kustutustöid, et seni on olukord suhteliselt normaalne.
14. septembril süttinud turbaväljale saabusid Eesti kõik suurimad päästeüksused kaks päeva hiljem ning pärast seda on seal töötatud 24 tundi ööpäevas.
Möödunud nädalal lendasid põlevatelt turbavallidelt sädemed ohtlikult lähedale sajakonna meetri kaugusel asuvale metsale ja sealtkaudu Puhatu rabale, kuid siis suudeti tule levikule piir panna. Laupäeval lubati taas tuule järsku tugevnemist, mida õnneks siiski ei juhtunud.
«Tänu mitmepäevasele vaiksele tuulele oleme nüüd saanud päris head tööd teha ja asuda kustutama turbavälja,» rääkis Mati Raidma. «Kõigi olemasolevate võimalustega püüame tulekahju kokku suruda, tulekoldeid ongi vähemaks jäänud.» Põlengu üldpindala on aga endiselt 250 hektari ringis.
Teist nädalat kustutustöid juhtiv Raidma ja tema mehed on väsinud, habetunud ja turbatolmust korpas huultega. Raidma peab kõige ohtlikumaks, kui tõeks osutub seni mitteametlik ilmateade, et kolmapäeval võib tuul tugevneda ja hakata puhuma lõunast.
«Kui see juhtub, siis turbavälja töömeeste mälestuste järgi peaks tulekahju pindala juba pooleteise tunniga suurenema kaks-kolm korda, sest lõunatuulega jäävad sädemetele avatuks turbaraba suured töödeldud alad,» selgitas Raidma.
Kustutustööde staabis on igaks juhuks koostatud evakuatsiooni kava, kuna lõunatuulega matab tihe suits staabi endasse. «Staap ja sidetehnika viiakse siis ümber Jõhvi-poolsesse metsaserva ning jätkame tööd,» teatas Raidma.
Kustutamas on 150 meest
Eesti viimaste aastate suurimat turbavälja põlengut kustutab umbes 150 meest, öösiti jääb neist tööle 50. Pidevalt püütakse kurnatud üksusi uute vastu välja vahetada. Nii on Oru turbavälja kustutanud või kustutavad praegu Jõhvi, Kose ja Luunja päästekompaniid, Tartu linna ja Viljandimaa päästeteenistused, Ida-Virumaa kõik päästeüksused, metsaamet, riigikaitseakadeemia päästekolledzh, Väike-Maarja päästekool, AS Oru töötajad ning Harju-Risti tuletõrjekomando.
Aeg-ajalt peavad nad tegelema ka hoopis kõrvaliste probleemidega. Nii näiteks hilines eile turbaväljale kaks metsaameti kustutusautot, kel tuli likvideerida Iisaku metskonnas Viru pataljoni sõdurite süüdatud lõke.
Voolikutega kastetakse põlevaid turbavalle. Sealsamas songitakse labidatega turbamullast võimalikke tulekoldeid. Veidi eemal mürisevad AS Oru buldooserid ja traktorid kuumenenud turbavalle laiali lükates. Teisel pool luuakse autodel asuvatest neljast pumbajaamast ja jämedatest voolikutest veevarustussüsteemi. Ning tegutsetakse selle nimel, et Konsu järvest turbavälja piiravatesse kanalitesse tulev vesi kaotsi ei läheks, möödunud nädala lõpus lõhati selleks neli looduslikku takistust. Kaugemal sõidab väike kustutusrong, mille vedur veab 4-5-tonnist veetsisterni.
Umbes selline nägi välja eile ennelõunal päästeteenistuste askeldamine Oru turbaväljadel. Oli vähe lahtist tuld, kuid palju valget suitsu ja veel rohkem ninna-silma-kõrva-kurku ja kraevahele tungivat turbatolmu.
Tehnika väsib
«Sõitis GAZ-66 mööda turbavälja. Äkki oli auto kadunud, ainult radiaator paistis pruunist turbamullast,» kirjeldas Ilmar Tammearu riigi päästeametist. See pidi olema tavaline, et pumbajaamad või voolikuautod vajuvad sügavalt sisse ja traktorid püüavad neid siis välja tõmmata.
«Maavalitsusest meile antud Niva pidas tublilt kolm päeva vastu, siis oli mootor turbatolmu täis ja kogu lugu,» jätkas Tammearu kirjeldust tehnika väsimisest.
Tulekahju Oru turbaväljadel on peaaegu ammendanud kogu riigi päästeteenistuste 150 mm magistraalliinide tagavarad. Vaid Tallinna on jäänud väike reserv. Kõik ülejäänu viidi turbaväljale, kus on lahti rullitud kokku ligi 12 km voolikuid. «Juhtuks nüüd kusagil veel midagi sellist, siis oleksime tõsiselt käpuli,» väitis Tammearu.
Kustutustööde juht Mati Raidma loodab, et kui on õnne ja läheb hästi, võib alanud nädala viimastel päevadel hakata rääkima Oru turbapõlengu lõplikust kustutamisest. «Kui muidugi ilm kõike ära ei riku,» lisas Raidma mornilt.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
10-aastasena ema käekõrval balletikooli ukse paotanud Stanislav Jermakovist (20) on saanud kümne aastaga tõusev täht, mitme rahvusvahelise konkursi medalist, kelle poole on uudishimulikke pilke heitnud mitmed edukad Õhtumaa balletiteatrid. Alanud hooajal esietendunud «Luikede järves» särab ta koos Kaie Kõrbiga veel Estonia laval. Kauaks?
Kust on pärit teie väga hea eesti keel?
Eesti lasteaiast. Läheduses polnud vene lasteaeda ja siis tuli eesti omasse minna.
Teis pidi voolama Petserimaa verd?
On küll. Minu ema on pärit Petseri rajoonist Saatse lähedalt, praegu Vene poolel asuvast Molozhva külast. Sinna pääseda on raske, viisa vormistamine on väga keeruline. Isa on pärit aga Valgevenest.
Kes on praegu parim Eestist võrsunud meesballetitantsija?
Ei oskagi öelda, ma ei ole paljusid tantsimas näinud. Eestlasi on ju igas maailmas otsas. Mulle meeldib väga Toomas Edur - ta on ikka väga suur staar, Eesti meestantsijatest kõige edukam.
Milline on tema taustal Jermakovi tase?
Ma olen alles algaja. Mul pole veel nii palju kogemusi. Samas, kui on vähe etendusi, ei saagi neid olla. «Luikede järve» oleme nüüd tantsinud kaks korda ja ma võin öelda, et teisel etendusel oli juba absoluutselt teine tunne. Hoopis kindlam ja tasakaalukam. Esimese etenduse ajal segas kogu aeg mõte, et teeks selle vaid kuidagi ära, nii et ei kukuks. Teise etenduse ajal mõtlesin ainult etendusele, püüdsin sellesse midagi uut juurde panna, omalt poolt midagi anda.
Kus te praegu kaasa teete?
«Luikede järves» ja «Tuhkatriinus» - ongi kõik. Lisaks võin kaasa teha kontsertnumbrites lühipaladega. Eelmisel aastal tantsisin «Don Quijotes» - ma loodan, et see millalgi jälle mängukavasse tuleb.
Kas te olete oma praeguse koormusega rahul?
Hetkel on küll päris palju tööd. Kuigi selline pinev periood saab kohe jälle otsa. Just oli kaks kontserti Soomes. Valmistame ette ka balletti «Daphnis ja Chloe», mida lavastab Mai Murdmaa. Kuu aega kestavad proovid, minu teada sel ajal esinemisi eriti ei ole.
Igavaks ei lähe?
Muidugi läheb. Lavale tahaks. Iga kord, kui saad lavale publiku ette, läheb kuidagi kergemaks. Kui on liiga pikk esinemispaus, lähed laval krampi. Kõige tähtsam, et saaks pidevalt, korrapäraselt publikule esineda.
Kas senise koormusega üldse saab Estoniast piisavalt kogemusi? Kas te võite näiteks 25-aastasena, pärast viit Estonias tantsitud aastat, öelda, et nüüd olen kogenud?
Ei usu. On vaja rohkem tööd, tunduvalt rohkem esinemisi.
Kas soleerimine «Luikede järves» - paljude tantsijate unistuste etenduses - koos Kaie Kõrbiga ei kompenseeri vähest rakendatust?
Väga huvitav töö, mida tahaks kindlasti jätkata. Aga sedagi tahaks tantsida rohkem ja paremini.
Kuidas iseloomustate Kaie Kõrbi?
Kaie Kõrbi? Fantastiline baleriin. Temaga on kerge tantsida. Kaie on raudselt parim partner, kes mul on olnud. Tal on suured kogemused, ta on tantsinud väga paljude partneritega, ta teab alati, mida öelda, kui asi välja ei tule. Ühesõnaga, ta on täielik proff.
Kui on vähe tööd ja etendusi, aitavad konkursid... Te olete võitnud Jaapanis pronksi ja Soomes hõbeda, osalenud Lõuna-Aafrika Vabariigis, USAs ja Ungaris - mitmel korral finaalis. Kuld on veel puudu.
Seda küll, kuid Pariisis on tulemas suur rahvusvaheline konkurss, kuhu kutsuti ka kõik Ungari konkursi finalistid. Ma tahaksin väga Pariisis osaleda ja ennast heast küljest näidata. Ikkagi Euroopa keskpunkt.
Jah, tõesti, kui pole palju tööd, annab konkurss palju juurde. Juba seetõttu, et on võimalus näha ja võrrelda end väga paljude tantsijatega, kusjuures nad ei ole keskmikud, vaid parimad.
Mis konkurssidesse puutub, siis võib seal küll osaleda ja näidata, et suudad hästi tantsida, kuid kõige olulisem on ikkagi töötada, etendustes tantsida. Mitte et sa näitad vaid konkursinumbreid, vaid sul on võimalus tantsida näiteks «Don Quijotes».
Nii nagu spordis on olümpiamängud ja Euroopa meistrivõistlused erineva kaaluga, on erinevad ka balletikonkursid. Kuhu liigitub Pariisi konkurss?
Ma arvan, et see on võrreldav olümpiamängudega. Seal tantsivad tipud.
Viitasin ennist sellele, et konkursil näidatud hea tantsu põhjal on võimalik sõlmida tulus tööleping.
Enamasti minnaksegi konkursile selleks, et saada tulus tööleping. Milleks veel konkurss, kui on hea töökoht, palju tööd - ühesõnaga, eluga ollakse rahul. Kui aga tantsija tunneb, et temas peitub tegelikult rohkem, kui tal on võimalik temast olenematutel põhjustel realiseerida, jääb üle ainult konkursil osaleda.
Näiteks Age Oks ja Toomas Edur võitsid Inglismaal ühe konkursi ja neile pakuti kohe tööd. Praegu on nad Londonis rahvusballeti esipaar. Samas ma mäletan hästi, kuidas Age tantsis kooli lõpus. Algaja. Nüüd on viis aastat möödas ja ta on staar.
Nende edu tiivustab?
Muidugi.
Teie õpetaja Enn Suve kiitis välismaiste balletiteatrite värbajaid, et nad oskavad noored anded ka maa alt üles otsida. Mitu tööpakkumist on teile tehtud?
Neid ikka on tehtud, aga seni pole midagi välja tulnud.
Mis põhjusel?
Näiteks pärast eelmise aasta Helsingi konkurssi arvestatavaima pakkumise teinud Berliini Staatsoperi direktoril tekkisid hiljem Saksamaal mingid probleemid ja ta pidi ametist lahkuma. Jätsime sinna muidugi minu andmed, et kui tuleb uus direktor, las ta siis vaatab ja kui on huvitatud, võtab ühendust. Põhimõtteliselt pakub see teater mulle huvi, sest tegemist on väga professionaalse asutusega. Käisin nende etendust ise vaatamas.
Otsuse kusagile minna või minemata jätta langetate koos treeneriga?
Ikka. Me oleme arutanud, et kui üldse minna, tuleb valida suure linna suur teater, mitte mõni provintsiteater. Tähtis on ka see, et pakutaks just solisti osa, rearolle võib ka siin tantsida.
Kui Pariisis edukalt läheb ja pakkumine tehakse või otsustab Berliini teater teie kasuks, olete kindel mineja?
Ma arvan küll.
Kas kodused on teie tõenäolise äraminekuga leppinud?
Isegi mina ei ole veel. Ma tean, et on vaja minna, aga samas ei tahaks kuidagi Eestist lahkuda. Siin on hea elada. Oleks Estonias palju tööd, ei läheks kuskile.
Kes Estoniasse jääb, kui kõik ära lähevad?
Ehk hakkavad need, kes on olnud juba kaua ära, tagasi tulema.
Kui juba lähete, kas tulete ka tagasi?
Kindlasti. Töö võib ju seal olla, aga elada ma välismaal küll ei tahaks. Ma olen proovinud kuu aega välismaal olla, see on väga raske.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Läti sulges laupäeval rahapuuduse tõttu ühepoolse otsusega Valga ja Mõisaküla vahel asuva Ungurini piiripunkti. Lätlaste ühepoolne otsus tähendab ka Ungurinile Eesti poolelt vastas olnud Lilli piiripunkti sulgemist.
Eesti piirivalveameti andmeil oli Lilli-Ungurini piiripunkt mõeldud piiri ületamiseks ainult kahe riigi elanikele. Piiripunkti sulgemine toob ebamugavusi eelkõige kohalikele elanikele, sest piiripunkti koormatus ei olnud väga suur. Aastas ületas Lilli-Ungurini punkti kaudu piiri kuni 6000 inimest.
Nimetatud punktis oli varem ka tollipunkt, kuid vähese üleveetava kauba hulga tõttu võeti toll kahe poole kokkuleppel juba mõnda aega tagasi maha. Piirivalveamet soovitab Lätti sõitjatel ületada piir Valga või Mõisaküla piiripunkti kaudu.
Eesti-Läti piiripunktide kohta on 12. juulist 1996 kokkulepe, millel on kahe riigi välisministri allkiri. Selle leppe järgi käiks selleliigilise piiripunkti nagu Ungurini-Lilli avamine, sulgemine või töörezhiimi muutmine osapoolte volitatud piiriesindajate vastastikuse kokkuleppe alusel.
Paraku jõustub eespool nimetatud lepe alles päevast, mil osapooled teatavad teineteisele kirjalikult, et kõik kokkuleppe jõustumiseks vajalikud põhiseaduslikud nõuded on täidetud.
Et vastavaid teateid ei ole veel edastatud, on ka lepe jõustamata.
Seni Lilli piiripunktis töötanud Eesti piirivalvurid tööta ei jää, nad jätkavad piiri valvamist ja piki piiri patrullimist, sest käesoleva aasta jooksul on täheldatud salakaubaveo intensiivistumist.
Eesti piirvalveameti hinnangul oleks vaja Eesti-Läti piiril veel paar pisikest piiripunkti avada, kust kohalikud elanikud teatud päevadel ja kellaaegadel üle saaksid, kuid seda kava ei ole praegu võimalik raha- ja kaadripuuduse tõttu teoks teha. Eesti piirivalve komplekteeritus Läti piiril on umbes 60 protsenti.
Praegu on Eesti-Läti piiri võimalik ületada üheksast kohast. Need on Vana-Ikla piiripunkt (jalakäijatest kohalikud elanikud), Ikla-Ainazhi rahvusvaheline piiripunkt (kõigile), Jäärja-Ramata piiripunkt (kahe riigi elanikele), Mõisaküla-Ipiki piiripunkt (kahe riigi elanikele), Valga kolm piirpunkti, Vastse-Roosa-Ape piiripunkt (kahe riigi elanikele) ja Murati-Veclaicene rahvusvaheline piiripunkt (kõigile).
Finantsprobleemid
Läti pool on Ungurini piiripunkti sulgemise põhjuseks toonud rahanappuse ja piirivalvurite vähesuse. Samalaadsed probleemid, mis piiril Eestiga, on BNSi teatel Lätil ka piiril Venemaaga.
Läti Seimi liige Janis Adamsons, kes on ka Balti Assamblee kommunikatsioonikomitee esimees, ütles, et Eesti ja Leedu valitsus mõistavad piirikaitse tähtsust ja on oma piirivalvestruktuuride kujundamisel Lätist kaugele ette jõudnud. Läti pole aga tükk aega piirivalvesse investeerinud santiimigi.
Eriti katastroofiliseks peab Adamsons olukorda Läti-Vene piiril, mida tema sõnul sisuliselt ei kaitsta ega valvata.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
USA Föderaalse Juurdlusbüroo (FBI) esinduse avamist Tallinnas hindavad Eesti politseivõimude juhid väga oluliseks hüppeks professionaalses koostöös.
Järgmise aasta alguses avab FBI oma büroo Tallinnas ning USA saatkonna juures hakkavad tööle kaks FBI suurte kogemustega agenti. (FBI agent ei ole palgaline informaator, vaid kaadriohvitser.)
Büroo avamist Tallinnas valmistab ette FBI välissuhete asedirektor Allen Ringgold, kes käis möödunud nädalal Eestis. Ringgold ütles ajakirjanikele, et büroo eesmärgiks on tihendada infovahetust Eesti politseistruktuuridega, takistamaks organiseeritud kuritegevuse levimist Eesti kaudu USAsse ja ka vastupidi.
Eelkõige püüab FBI hoida USAst eemal rahvusvahelist terrorismi ja organiseeritud kuritegevust, mistõttu suurendab kahekordselt oma välisriikides töötavate agentide arvu.
Ringgoldi hinnangul jõuab Eestist USAsse eelõige «valgekraeline» ehk majanduskuritegevus, näiteks maksupettused, samuti võidakse Ameerika mandril otsida võimalusi Eestis kuritegelikul teel saadud kasumi paigutamiseks.
FBI välissuhete asedirektor ei välista, et kui Eestis areneb kinnisvaraturg, soovivad USA kurjategijad ka siia investeerida.
Ringgold kinnitas, et FBI ei hakka Eestis iseseisvalt korraldama operatsioone ja tema agentide põhitegevus on infovahetus. FBI tahab saada Tallinnast informatsiooni, mis teda aitaks, ning on nõus vastu andma Eesti politseivõime huvitavat teavet.
Politseiameti peadirektor Ain Seppik ütles «Postimehele», et FBI büroo avamisel Tallinnas on «hiiglasuur tähendus professionaalsest seisukohast, kuna saame võimaluse vahetuks suhtlemiseks». Seppik, kellele alluv keskkriminaalpolitsei tegeleb ka organiseeritud kuritegevuse tõkestamisega, kinnitas: «Eesti politseil ja FBIl ei ole veel olnud ühisoperatsioone, küll aga on olnud töiseid kontakte ja infovahetust konkreetsetes asjades.»
Viimase kahe-kolme aasta jooksul on FBI korraldanud nii oma akadeemias kui ka Tallinnas mitmeid kursusi kokku kümnetele Eesti politseiametnikele. Ainsa Eesti politseinikuna on FBI akadeemia lõpetanud praegune Saare prefekt Kalle Laanet.
«Seni ongi FBI teinud panuse meie väljaõppele, nüüd tõuseb esiplaanile ka info vahetus,» rääkis kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl. «Kahtlemata muutub edaspidi koostöö võitluses rahvusvahelise kuritegevusega oluliselt tõhusamaks.»
Ka Pihl, kelle ametkond peab ohjeldama korruptsiooni ja terrorismi ning tegelema vastuluurega, ütles, et seni pole tema alluvad koos FBIga korraldanud ühtegi ühisoperatsiooni.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Pärnu seafarmis on hoiul 600 liitrit kunagi imeravimiks peetud preparaati AU-8. Seitsmekümnendate aastate lõpus ja kaheksakümnendate alguses sõitsid inimesed kõigist Eestimaa nurkadest kokku, et jõuda varavalgeks müügipunkti ees venivasse järjekorda ja saada pudelike imeravimit.
Tookord maksis pruuni värvi salapärane vedelik kuni 100 rubla pudel, nüüd ei osata Pärnu seafarmis sellega midagi peale hakata.
AU-8 on villitud 20-liitrilistesse klaaspudelitesse ja asub Pärnu seafarmi ühes väljalülitatud külmkambris. Sinna on see jäänud seitsmekümnendate aastate lõpust, mil oli mõeldud juhuks, kui muu ravim enam seakarja päästa ei suuda. Tookordse Pärnu seavabriku direktori Kalju Järve sõnul valmistati AUd tonnises roostevabast terasest koorevannis. Lähteaineteks olid mesi, arbuusid, naistepuna, kibuvits jne. Kokku sisaldas AU ligi 80 liiki baktereid ja selle jõud olnud rabav.
Uskujad tarvitasid AUd kõigi haiguste puhul, alates vähist ja lõpetades närvihaigustega. Arstid suhtusid AUsse algusest peale umbusuga, kuid mingil määral kasutasid seda haavade ravimisel. Imerohtu ei kasutatud ainult ravimina, vaid ka muudes eluvaldkondades. Üks omapärasemaid neist oli seasõnniku töötlemine, mille tulemusena olevat seasõnnik muutunud söödavaks. Mõningal määral kasutati seda võimalust Pärnu seavabrikus, Nõos aga läks Kalju Järve sõnul kogu sõnnik sigade kõhtu tagasi.
Imerohu kuulsus levis üle Nõukogude Liidu ja ka väljapoole tema piire. «AUd uuriti Tartu, Leningradi ja Lumumba-nimelises ülikoolis, huvi tunti Saksamaal ja Austrias,» meenutab Kalju Järv.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Tänavu möödub 100 aastat, mil arheoloogiast huvitatud balti-saksa haritlased panid aluse Pärnu muuseumile. Praegu on muuseumis hoiul kokku 65 183 mitmesugust eset, millest ruumikitsikuse tõttu on eksponeeritud veidi rohkem kui 1%.
Peamiselt kajastavad väljapanekud Pärnu linna ja maakonna ajalugu ning loodust. Muuseumi direktori Omar Volmeri hinnangul on muuseumil kiviaja tööriistade kollektsioon, millesse kuulub ligikaudu 2000 üle-euroopalise tähtsusega eset.
Esimesteks Pärnu muuseumi eksponaatideks olid Pärnu jõe kruusast leitud kiviaegsed luust tööriistad ja linnakodanike poolt annetatud igapäevase elu-oluga seotud esemed. Täpsemad andmed pärinevad 1901. aastast, siis sisaldas muuseumi kogu 884 eset, umbes 2000 münti ja 1569 raamatut. 20ndail aastail täienes märgatavalt etnograafiakogu. Viimase sõja päevil hävis nii muuseumi hoone kui suurem osa kogudest, säilis vaid see osa, mis oli jõutud evakueerida Kõima mõisa Mihkli lähedal. Lisaks oma eksponaatidele läksid tuleroaks ka Pärnusse hoiule toodud Tori muuseumi varad ja Amandus Adamsoni tööde kavandid.
1944. aastal asus Pärnu muuseum oma praegusse asukohta Rüütli tänavas. Alustada tuli sisuliselt otsast peale. Tänaseks päevaks on muuseumi saalid eksponaatidele lootusetult kitsaks jäänud. Kavakohaselt peaks muuseum koos arhiivi ja raamatukoguga saama uued ruumid Pikas tänavas asuvasse vanasse aita, kuid esialgu puudub isegi hoone ümberehitamise projekt.
Pärnu muuseumi viimase aja töödest pidas Omar Volmer olulisemateks uurimust Pärnumaa mõisatest ning sadama ja kaubanduse arengust.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Suve lõpul said Tõravere päikesekiirguse uurijad üksteise järel kaks mõõduriista, mis on iga aktinomeetriajaama unistuseks.
Esimese neist - Shveitsis valmistatud nn. pürheliomeetri PMO-6 - tõi kohale doktor Schroff Zürichi Kõrgemast Tehnikainstituudist. Schroffi ülesandeks oli peale aparatuuri seadistamise ka ülevaate saamine jaamast, kuhu kallis kink saadeti.
Küllap jäädi rahule, sest üllatuseks tuli peagi USAst suur kast uue mõõteriistaga - aktinomeetriga NIP, mis hakkab pidevalt mõõtma päikese otsest kiirgust.
Esialgselt pidi NIP saadetama Brasiiliasse, hiljem muudeti sihtkohta. Põhjuseks see, et Tõravere jaam valiti mõni aasta tagasi maailma 1200 päikesekiirguse mõõtmise jaamast 27 baasjaama hulka. Oma vaatlusrea kestvuselt on Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudile (EMHI) kuuluv Tõravere jaam Põhja-Euroopa parimate seas. Mahajäämuseks on välismaised inspekteerijad enamasti maininud nõukogudeaegset aparatuuri, mis ei vasta baasjaama tasemele.
Vanu kiirgusvastuvõtjaid on asendatud osaliselt ka Tõraveres konstrueeritud riistadega, nende kõlblikkuse määramiseks ongi PMO-6 sobiv vahend. Uus aktinomeeter on efektiivne just atmosfääri läbipaistvuse hindamiseks (kliimamuutused!). Seda uuritakse koostöös Tartu Observatooriumi (endine astro- ja atmosfäärifüüsika instituut) teadlastega. Kogu aparatuuri seadistamine võtab veel aega, saadavaid andmeid hakatakse registreerima uue aparatuuriga, mis on muretsetud Eesti Teadusfondi abiga.
Zürichis asuva Maailma Kiirgusandmete Keskuse hinnangul on Tõravere jaama üheks puuduseks meteoandmete vähene mõõtmissagedus - neli korda ööpäevas. See aga muutub oktoobris, kui algavad vaatlused iga tunni tagant.
Kevadel tuli EMHI-le Prantsusmaalt meeldiva üllatusena ettepanek lüüa kaasa rahvusvahelises projektis «Satellight», mille eesmärgiks on anda teavet majanduslikult olulise päevavalguse rezhiimi kohta Euroopas. Eelvõistlus mitmete konkurentidega lõppes meile edukalt, lõpparvamuse ütleb nüüd Brüssel, s.o. Euroopa Liit.
Mis saab vaatlusjaamast?
Alates juulist, kui teatati erastamisagentuuri nõukogu otsusest lülitada erastamisnimekirja Tartu Ülenurmel asuv lennujaam, on ajakirjanduses sageli juttu olnud ka seal 1949. aastast asuvast lennumeteojaamast, mida ähvardab finantseerimise lõppemisel sulgemine. Valitsuse tasemel käib samasugune jutt nagu olen kuulnud Saksamaal, Inglismaal - teil on rikas riik, kui meteojaamad asetsevad nii tihedalt (Suurbritannias loetakse optimaalseks 80-100 km).
Seega on Damoklese mõõk rippumas mitte ainult Ülenurme, vaid ka Tõravere meteojaama kohal, sest nende vahemaa on vaid 14-15 km.
Tartus alustati pidevaid ilmavaatlusi 1865. aastal, kui loodi Tartu Ülikooli Meteoroloogia Observatoorium (hilisem Tartu Geofüüsika Observatoorium). See töötas Tartus vähemalt kuues paigas, ilmaelemente mõõdeti nii maapinna lähedal kui hoonete katusel. Seega on klimatoloogidel sageli raske andmeid praegustega võrrelda.
Linna mõju oli eriti suur päikesekiirguse mõõtmistele, sellepärast asutati 1950. aastal uus aktinomeetriajaam linna piirile Valga maantee äärde.
1954. a. likvideeriti Geofüüsika Observatoorium, selle järglasteks on loetud nii Tallinna Hüdrometeoroloogia Observatoorium kui ka aktinomeetriajaam, mis 1965. aastal kolis astronoomide juurde 15 km eemale Tõravere mäele (jaama kõrgus küll langes 76 meetrilt 70-le!).
Mõnda aega toimusid vaatlused ka endises jaamas. Mingeid olulisi muutusi ei täheldatud meteoandmete võrdlemisel. Rahvusvaheliselt tuntaksegi aktinomeetriajaama Tartu-Tõravere jaama nime all.
Meilt on sageli küsitud, milline on vahe Tõravere ja Ülenurme andmetel. Kogumikus «Tartu kliima ja selle muutumine viimastel kümnenditel» (1990) on toodud kahe jaama võrdlused aastaist 1955-1989.
Selgus, et aasta keskmine temperatuur on Tõraveres 0,2°C võrra soojem kui Ülenurmel, sademeid oli 5% rohkem. Tänavu augustis langes maksimumtemperatuur 27,8°C isegi täpselt kokku. Tallinnas on sageli temperatuurierinevused palju suuremad - Harkus ja Ülemistel kuni 8-9°C.
Kokkuvõtteks saab öelda, et meil on alanud sama valuline protsess, mis jätkub näiteks Ida-Saksamaal: rahapuudusel vähendatakse jaamade tihedust. Üks mu saksa tuttav sõidab nüüd tööle 70 km kaugusele.
Meteoroloogide seisukohalt oleks muidugi oluline mõlema jaama käigushoidmine. Kui säilib lennujaam, on väga vajalik kvaliteetse info saamine kohapeal, samuti ei ole otstarbekas ka teise eelpoolmainitud jaama sulgemine.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Viljandi päästeamet, politsei ja kiirabi harjutasid koostööd reedesel õppusel, kus kahe sõiduauto ja bussiga liiklusavariis sai «surma» kaks mannekeeni ning «vigastada» viis inimest.
Viljandimaa esimese taolise ühisõppuse kavandanud Viljandi päästeameti ülema asetäitja Jaan Sims ütles sündmuskohal, et niipalju kui tema püromaani rollis kolleege jälgida sai, võib päästetööde välise pildiga rahule jääda. Sims tunnistas, et mõnestki plaanitud riukast tuli õppuse käigus loobuda, sest päästemeeskond ennetas võimalikke ohte.
Viljandi päästeameti ülema Raivo Härmi sõnul on kolm osapoolt huvitatud ühistest õppustest ning praegu valitseb Viljandi politsei, kiirabi ja päästeameti vahel päris hea koostöö.
Viljandi operatiivtöötajaid eelnenud nädala jooksul juhendanud Rootsi päästeteenistuse spetsialistid ütlesid likvideeritud avarii järel, et neile avaldas muljet õppusel osalenute professionaalsus ning ladus koostöö eri üksuste vahel. Rootsi asjatundjad toonitasid, et õnnetuste puhul on tähtis see, kes juhib päästetöid ja et igaüks peab oma ülesannet täitma.
Tegelikkuses toimus Viljandimaal reedesele õppusele vastava raskusega õnnetus viimati 1988. aastal, kui Abja lähedal sõitis sillalt ojja Volga ning seitsmest inimesest pääses eluga vaid üks. Üks politseinik meenutas, et toona sõitis päästemeeskond kohale kahe kangiga. Üks kannatanu pidi kolm tundi ootama, enne kui ta autost välja suudeti aidata. Päästeameti ülema asetäitja Jaan Sims ütles selle kohta, et tol ajal käisid nad ainult tulekahjusid kustutamas ning muid päästevahendeid ei olnud. Päästeteenistuse ülesannete laienedes paranes ka päästevahendite varustus. Praegu jääksid Viljandi päästemehed hätta vaid keemia-avarii puhul, sõnas päästeameti ülem.
Jaan Sims kinnitas, et sarnaseid ühisõppusi tuleks koostöö harjutamiseks teha iga kvartal.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Eesti Post laseb kolmapäeval käibele uue margi, mis kujutab 1871. aastal rajatud Vaindloo tuletorni. Margi nominaalväärtus on 2,5 krooni ja ta jätkab möödunud aastal alanud tuletornide sarja. Lisaks margile on Roman Matkiewicz kujundanud ka esimese päeva ümbriku ja templi. Viimane on ilmumispäeval kasutusel Tallinna Postimajas.
Vaindloo saar (rootsi keeles Stenskär) on Eesti kaugeim põhjapoolne territoorium. Kivirahnulise saarekese mõõtmed on vaid 512 x 149 meetrit ning ta asub Kundast umbes 16 miili kaugusel põhjaloodes.
Vaindloo 17-meetrine tuletorn on meie randade madalaim malmist majakas. Ehkki saare kõrgus merepinnast on vaid 8,5 meetrit, paistab märgutuli 13 miili kaugusele.
Juba 1805. aastal otustas Venemaa Admiraliteet ehitada mitmele saarele ja neemele päevamärgid. Üks selline rajati ka Vaindloo saarele. Sajandi teisel poolel projekteeriti samasse tuletorn. Aastakümneid teenindas tuletorni vahetustega töötanud majakavahtide meeskond. Nüüd asendab mehi tehnika, energiat saadakse päikesepatareidest.
Uuel margil on ka tuletorni koordinaadid, esimese päeva ümbrikul saare kaart 1930. aastatest. Eritempel kujutab tuletorni tipust lähtuvat prozhektorivalgust. Ümbrikku on trükitud 5000 ning osa neist tuleb müügile margistamata, et filatelistid saaksid ise tervikasju valmistada.