Vaadeldes Peeter Jalaka lavastust «Eesti mängud. Pulm» kunstiarvustaja pilguga, tuleks teha mõned konstateerivad eelmärkused. Ei ole uudis, et kunstisuundumuste lähenemine - konvergents - on toimunud sõjajärgses kultuuris tervikuna. Tuntavaim oli see 60ndatel, saades hoo sisse juba viiekümnendate kunsti-muusika-teatri ühiseksperimentidest. See omandas aegajalt ka üsna tülika häppeningliku esituse segavorme.
Konvergeerumine ja eri ilmingute üksteisega läbikasvamine on toimunud sestpeale jätkuvalt. See väljendus rakenduslikus plaanis ka rock-kontsertite multimediaalsuses, mille kujundusse haarati kunstnikke, tehnikaspetse ja ilmselt ka teatritaustaga lavastajaid. Aegajalt on ses arengus ka väsimuse märke tuntud, mis on kunstis väljendunud kontseptualismi ja hüperrealismi suhtelises «monomediaalsuses».
Selles valguses ei ole enam ükski polümediaalne etendus juba printsiibi tõttu mingi uuendus, mis nüüdsel ajal ei ole loomulikult mingiks etteheiteks. Mis uuendusi suurte jutustuste järgsel ajastul enam olla saabki! Sellega tahaksin lahjendada etenduse ümber tekkinud pisikest eufooriat, ja mitte õelusest, vaid soovist anda au eelkäijatele ja paralleelvaldkondade tegijatele.
Üks pähetulev näide Eesti teatri ja ka kunsti ajaloost on Leonhard Lapini kujundus, lavastus ja rezhii «Multiplitseeritud inimesele» Noorsooteatris 1980. aastal. Laval olid telerid, raadioaparaadid ja muud elektriseadmed ning pealtnägijate tunnistuste kohaselt ei töötanud need laitmatult. Kuid see oli multimediaalsuse põhimõtte esiharjutus, siin loomulikult seotuna elektroonikaga. Teater kui niisugune on ju meediate ja eri kunstialade ühendus niigi.
Ekraan kui osatäitja ja tüüpiline teater
Peeter Jalaka lavastus on tehnoloogia kasutuselt vägagi kaasaegne ja samalaadsete arengutega kunstis täiesti sünkroonne. Need arengud ei olegi muide ainult kunstikesksed, selles suunas liigub lääne-meelne kultuur tervikuna. (Jahumisena interaktiivsest ühiskonnast ja tiigrihüppest on see siiagi jõudnud.) Interaktiivsetes kunstiteostes avalduv on sellistele etendustele lähedane. Sellegipoolest on «Eesti mängud...» tüüpiline teater: näitlejad, tegevus, muusika, hääled, saalisistuvad asjasse mittesegatavad vaatajad. Siiski: teistsuguseks ja huvitavaks teeb toimuva inim-arvutietendust partituuri järgi reaalajas juhtiva lavastaja juuresviibimine, ehtne folkloorikoor (Setu koor Leiko), fakt - et arvutiprogrammeerija Priit Raspel on paratamatult kaaslavastajaks ning veel üks asjaolu, mida tahaks mainida olulisimana - läbitav ekraan.
Ekraani võiks antud juhul mõista suure emana, mille avauste kaudu näitlejad päristegelikkusesse (lavatinglikkusse) jõuavad. Siin võib laskuda psühhoanalüütiliselt mõjutatud arutellu ekraani «soost» ja lavastaja kui «isa» fallilisest osutavast kursorist ekraanil... See ei oleks huvipakkuv ainult feministidele. Etenduses võtab ekraan enesele nii maailma looja kui ka selle lõpetaja - haua - tähenduse: sealt tullakse ja sinna minnakse tagasi. Ja luulekatke ...maa on me ema... ei ole enam ainult magus poees, kunstniku (ja ka rahva) teadvuses on see kinnistunud kui maailmavaateline tõde.
Lava ning tegevusse haaratav ruum on seetõttu mitmekihiline. Ka videotalletuste maailm kuulub siia - paigad, kus on salvestatud näitlejaid. Näeme tegelasi ekraanil, siis kohe jälle ruumis (midagi sarnast juhtus ka «Imelikes inglites»). Läbi ekraani sisse-välja käimine toimib etenduse-ruumi ja teiste ruumide liitmise ja «saali-toomisena» ning loob illusiooni oma loomult sürrealistlikust ruumitransformatsioonist ning ajalistest (ja ajaloolistest) nihetest. See on vaimustav!
Kõige eelnevaga seostub ka immersiooni-küsimus, mis on moemõisteks arutlustes interaktiivse kunsti üle. Immersiooni võib lühidalt defineerida kui teose võimet vaatajat/kasutajat enese visuaalsesse ümbrusesse «tõmmata» ja «sukeldada». Selle tulemusena tekib tunne «sees- ja juuresolekust» ning ühtlasi ka «äraolekust». Mida rohkem meeli on kunstiteose tajumisse haaratud, seda suurem immersiivsus. Muidugi ei saa viimast ainult haaratud meelte hulgast tuletada, tähtis on ju ka sisu. Seetõttu võiks oletada, et mõne raamatu haaravuse ja sissetõmbavuse võimekus saab olla suuremgi kui kõrva-silmaklappide ja datakinnaste kaudu kogetaval kesisel kunstiteosel, teatrietendustest rääkimata.
Lihtsustatult võib «Pulmas» näha immersiooni skematiseerimist, kus vaatajateks ja osalejateks on ... näitlejad. Tegu oleks justkui selle protsessi puust ettetegemisega. Näitlejad liiguvad visuaalsuse erinevates dimensioonides ja olles samaaegselt pildi sees ja sellest väljas sarnanevad hämmastaval kombel interaktiivse kunsti vaatajaga. Ka viimased on vastandatud aparatuuriga, mille läbi nad «mujale» kanduvad. Mitteaktiivsete vaatajate seisukohalt on selline osaleja kui näitleja, kes tegutseb üheaegselt nii reaalses kui ka kujuteldavas ruumis. Kõike toimuvat saab võrrelda performance’iga.
Selles mõttes on «Eesti mängud. Pulm» huvipakkuv topeltetendus: näitlejad on ekraanil esitatava vaatajateks ja selles kaasategijateks, mis on kõik jälgitav päris-vaataja sekkumatu pilgu poolt. Vaid üks mees publikus laseb mõista, et publik ei ole väljaspoolne - partituuri lehti keerav ja arvutinuppe vajutav lavastaja.
Siit on väike samm olukorrani, et igal saalisistujal on arvuti, et juhtida sündmustikku oma äranägemise järgi. Sammuks edasi sellest on lunapargilik massi-atraktsioon, kus etenduse igas sõlmpunktis otsustab saal häälteenamusega tegevuse arengu üle. Interaktiivse filmi alal on see juba sündinud.
Etendub Vanemuise väikeses majas 5. oktoobril kell 19.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
John Driver, Jeffrey Hoddow. «Tshehhov Jaltas». Lavastas Peeter Tammearu. Kujundas Krista Tool. Muusika Peeter Konovalov.
Läinud aasta 17. novembril saab Viljandi teater hakkama omamoodi meeldiva julgustükiga. «Mingite ameeriklaste» näidend «Tshehhov Jaltas» näeb seal esmakordselt ilmavalgust. Näeb Eestis ja tõenäoliselt ka Euroopas. Niivõrd kaugel on Ameerika ja sedavõrd võimatuna tundub ameeriklaste sümbioos Tshehhoviga, et seda 1981. a. Los Angelese draamakriitikute preemia võitnud John Driveri ja Jeffrey Haddow’ näidendit ei leia inglise, rootsi ega soome tuttavad näitlejadki minu palvel mõne aasta jooksul. Viimaks võtab hiljuti lahkunud hea tuttav Alo kontakti sõbraga New Yorgist. Seal ostetakse see näidend esimesest Sam Frenchi raamatupoest 6 dollari eest ja töö algabki… mõne aasta pärast. Vahepeal murtakse mõttepiike, kaheldakse, vaieldakse, mõeldakse telelavastusele jne., kuni Tshehhovi ja Kunstiteatri spetsialist Eestis Reet Neimar annab lavastajale tõuget ja tuge viivitamatult asja kallale asumiseks.
Probleeme ühe väikelinna teatri jaoks on ju küllaga. Eriti rafineeritud ainevaldkond, algul uskumatuna tunduv sobivate prototüüpide olemasolu ja mis kõik veel. Liiatigi kummitab hirm tühjaksjäävate saalide ees - tegelaskujud nagu Tshehhov, Gorki, Stanislavski, Bunin, Nemirovitsh-Dantshenko, Knipper, Lilina, Moskvin, Luzhski pole Ugala saalitäituvuse suhtes kuigi soodsalt prognoositavad. Siiski toimub hämmastav üllatus - saalid on täis, etendus on aktivas, sõidetakse Moskvasse Tshehhovi festivalidelegi (koos «Kirsiaia» ja «Pianoolaga» muidugi). Mis on siis selle põhjuseks?
Esmalt näidendi faabula - sündmusterikas, tihe ja vaimukas. Reet Neimar. Üllatav ongi see, et tekstis on säilitatud nende isikute tõsiseltvõetavus, nende kunstnike suurus ja aura, kellestki pole tehtud lausa karikatuuri. /.../ On säilitatud nende loovus, isikupära, ja samal ajal on nad pandud koomilistesse situatsioonidesse /.../ ja see tekitab väga palju nalja. Minu meelest peent nalja. Tuleb välja ka topeltnali nende jaoks, kes aimavad midagi rohkemat, teavad ja on kuulnud. Küsisin: Aga neile, kellele peale Gorki ja Tshehhovi ükski nimi suurt midagi ei ütle?
R. N.: Siis võivad nad vaadata seda lugu kui ühte põnevate dialoogidega ja pööraste situatsioonidega näidendit. Ta on muide väga peene koega näidend selles mõttes, et asetades ajalooliselt eksisteerinud tegelased nende õigete nimedega peaaegu farsilikesse olukordadesse, on siin samal ajal palju äratuntavaid vihjeid ja motiive Tshehhovi näidenditest, mingeid paralleelseid situatsioone, atmosfääre, peaaegu sarnaseid dialoogikatkeid jne. Samuti on kinni peetud tshehhovlikust näidendi ülesehituse mudelist - algul mingi hulga inimeste saabumine, elevus, siis omavahelised pinged, möödarääkimised, emotsionaalne kulminatsioon ja pikapeale pudeneb see seltskond laiali ja keegi jääb üksi. Mahajäetud. Resignatsioon. See näidend on topeltpõhjaga laegas - kes tulevad teatrisse vaatama üht uut näidendit, peaksid nägema… võimalik, et komöödiat. Kes aga teab veel midagi muud ja tuleb võibolla kontrollima, mida need ameeriklased on kuulsate klassikutega teinud, siis peaksid nad rahule jääma, et midagi kurja neile tehtud pole. Aga koomilised situatsioonid pole selles näidendis mitte niivõrd nali nalja pärast, vaid teatrimaailmas üpris sageli esinevad ettevalmistavad faasid neile suurtele saavutustele, mis pärast sünnivad, mis aga unustatakse, kui loominguline saavutus ja selle kaasosalised on juba kuulsaks saanud. Need eellood või -faasid võivad aga aeg-ajalt olla uskumatult jampslikud ja kummaliselt närvesöövad… Pole võimalik vältida naeruväärseid olukordi ka kõige programmeeritumatel ja sihikindlamatel inimestel. Ja kuna ka Tshehhov on niimoodi inimesi vaadelnud, siis ambivalentsus inimeste mõistmisel ja hindamisel on tähtis tõesti. See, mis inimesele endale on tragöödia, võib kõrvaltvaatajale tunduda päris jabur. Kahju küll, aga totter. Ja selline pilk asjadele on tshehhovlik pilk.
Nii palju siis lavastuse saamisloost ja tegijate eelhäälestusest. Neile, kes etendust vaatama tulla ei saa, väike selgitus: näidendi tegevus toimub 1900. aasta aprillikuus Jaltas Tshehhovi suvilas, kuhu saabub gastrolleeriv Moskva Kunstiteatri trupp Stanislavskiga eesotsas, et saada kätte ammuoodatud «Kolme õe» käsikiri, mis päästaks teatri majanduslikust kitsikusest ja tõestaks teatrijuhtide kunstilist favoriitlust.
Hommikul enne esimest proovi lugesin Mumoni mõttetera:
Mõõgateral käimisel ja
peegelsiledal jääl jooksmisel
pole eelkäija jalajälgedest kasu.
Üle rannakaljude kõnni vabakäsi.
Selle teadmisega proovi läksingi.
Etendub Vanemuise suures majas 5. oktoobril kell 14.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
2. oktoobril avati Inglismaal Manchesteris Bankley House Studio’s (edaspidi BHS) kolmenädalase skulptuuriworkshopi lõpunäitus. BHS on hiigelsuur mahajäetud tehasehoonete kompleks, nagu neid mainitud tööstuslinnas paiguti ikka ette tuleb. Erinevuseks teistest hoonekolakatest on aga see, et see koloss on meekärjena täis ehitatud kunstnike stuudioid, milles käib elu kunstnikekoolkonna enda tavade järgi.
Üheks äraelamise väljundiks on ebaregulaarsed ühisnäitused, millele kutsutakse esinema ka mõni väliskunstnik. Tänavu on selleks noor eesti kujur Mari-Liis Tammi, kes tutvus kõnealuse ürituse eestvedaja Gill Mellinguga paar aastat tagasi Tallinnas asjaoludel, millest on lehes juba juttu olnud seoses Eesti ja Inglismaa tihenevate kunstisuhetega. Järgnev on katse aimata seda, mis inglastele Mari-Liisi loomes nii väga meeldis.
Mari-Liisi teosed pole kõnekad. Nad ei räägi, ehkki kõik, mida tema fotodel ja installatsioonides näha võib, on arusaadav ja äratuntav. Säilinud on kunstiteose struktuur, kuid selle tähendus on minema jalutanud. Väline vorm ja füüsiline mõõde on jäänud üksi galeriisse ja Mari-Liisi fotodele. Lihtsalt ruum ja seda piirav mateeria - ning pind nende vahel, mis ebalevalt kobab mõlemat. Me näeme, et pinnavorm, mida Mari-Liis paistab jumaldavat, on paasi faktuur - selle looduslik kargus, jõhker krobelisus, rabedus... Just selle jäiga materjaliga armastab kunstnik lõigata oma vaatevälja, see on see kiri, mida ta loeb. Nagu öeldud, pole see verbaalne jutt, pigem on reaalsuse tardunud struktuur muutumatult pildile astunud ning konutab siin sama sõnatult edasi. See on näide sellest, kuidas kunstiteose väline ilmumisvorm saab tema sisuks, nagu ka reaalsuse enda otstarve on ta ise. Ei tea, kas teos nüüd selle võrra ka vaesemaks on jäänud, igal juhul on vaataja sunnitud end pühendama ainult esteetikale ja mitte end võimalike tähendustega eksitama.
Teosest teosesse põrkub vaataja paekivilahvanduste heroilise esteetikaga, kus geoloogilised ajastud võitlevad rinnutsi ja sülitsi määratuid lahinguid. (Juba lipsaski sisse literatuurne metafoor!) Iga murdumine selles igaveses liikumises on Mari-Liisile teretulnud, sest just neist katkeist leiab ta oma kunstilise süzhee (või on see siiski vaataja, kes igalt poolt mingit lugu ja tähendamissõna otsib?). Oma esimesele isiknäitusele «Mõtteline monument» 1995. aastal Linnagaleriis kogus ta hulga fotomotiive paepinda kaevatud ja lõhatud Lasnamäe liikluskanalist.
Ruumi keskel troonis paekivilahmakatest ja klaasist installatsioon - jupike sealset tööstusreaalsust. Must-valged fotoseeriad galeriiseintel dokumenteerisid kaaderhaaval jupikese tuntud sõidukanali paeseinast. Kui omal ajal lõhati dünamiidiga maa sisse hiiglaslik kraav ja kisti päevavalgele paelademete geoloogiline kord, siis Mari-Liis omakorda suunab rambivalguse selle sündmuse lõpptulemusele. Purustav jõud, mida läks vaja kivi vastupanu murdmiseks, on jätnud jälje - see sein on lahinguväli pärast (tapa?)talguid. Tehtud pingutuse suurus räägib ka kivi kangusest. Seina kontuur ja faktuur, õnarused, praod, astangud, eendid, lohud ja lõhed kajastavad suure heitluse iga seika. See on arutult hargnev ja paljunev kangelassaaga, mille lõppu veel ei paista.
Tõlgenduste ahne Pegasus tuleb siiski ohjes hoida - literatuursete meeliskluste kõrval on samavõrra õigustatud formaalne arusaamine asjast. Me võime mööda vaadata tõigast, et paas on ülituntud ja kodune element Põhja-Eesti rannamaastikel - rahvusliku igikestvuse ja kanguse firmamärk - ja jälgida ainult pildile jäänud faktuuri ennast. Ka see võimalus on avatud algusest peale, sest Mari-Liis on kitsi oma töödele tähenduse andmisega.
Paepind ulatub piltidel servast servani, on totaalne ja frontaalne. Need fotod on ka kiretud dokumendid, mille esitamine galeriis lükkab nad kontseptuaalse kunsti mänguringi, kus kõike dirigeerivad formaalsed zhestid. Tegelikkuses ühe tükina eksisteeriva seina lõikamine ühesuurusteks nelinurkseteks tükkideks fotopaberil võõrandab tulemuse natuurist ja avab tee kontseptualistlikule pasjansiladumisele. Näituse tegemine ongi seega kui formaalsete reeglitega kaardimäng, milles neljale galeriiseinale jagatakse pildiga ja pildita kaarte ühest pakist ning kiibitsejail-tõlgendajail palutakse vait olla.
Rääkides reeglitest, mille Mari-Liis on endale kehtestanud, tuleb rõhutada, et lisaks tähenduste vältimisele ei vaata ta kunagi pelgalt kombatavaid objekte, vaid, nagu juba öeldud, sagedasti ka ruumi nende ümber ning selle peegeldumist materjali pinnal. Eikellegimaa õhu ja mineraalse maailma kohtumispinnal on kunstniku taide pesapaigaks. Päikeses kümblevale paekiviseinale lisanduvad «juhuslikud» ülesvõtted urbanistliku tehismaastiku rutiinist - paneelmaja katusenurk, tänavalaterna metalne kuppel, jupp viaduktipiirdest. Näib, nagu keegi oleks fotoaparaadi õhku visanud, et see siis seal jäädvustaks, mis ette juhtub. Et jumala pärast keegi mingit mõttelõnga ei leiaks ja oma kinnisideedesse ei eksiks.
Asjad pole mainitud Mari-Liisi kunstis peategelasteks, asjad justkui piiluvad häbelikult üle pildiserva, kartes vaataja eest varjata tühja taevast enda taga. Ruum domineerib ning see on juba Mari-Liisi leitud ruum, millel pole pistmist üldkasutatava elukeskkonnaga. Ime siis, et jumalast mahajäetud tehasekolossis teda kui oma inimest vastu võetakse.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
UH! Muusikat Raadio 2 saatest «Uus ja hullem»
16 great unsigned bands from Estonia (Fugata)
Kahekordsed kombed, olukorrast olenemine ja vastavalt vajadusele varieeritav väljendusviis - omade vahel otsekohesem, võõrastega valitum? - kuuluvad, tundub mulle, lausa lahutamatult igasuguse kaubandusliku käitumise juurde. Sestap käivad ka UH!-albumi kahe erikeelse esikaanekirjad just niiviisi nagu nemad käivad. Käivad sedasi, et esitet muusika on maakeeli ja vahvasti mitmetähenduslikult ära nimetet kui «uus ja hullem», aga nendesamade esitiste esitajad on välismaa keeli ja üsna ühemõtteliselt kvalifitseerit kui 16 great … bands …
Otse loomulikult ei pea need kaks teineteist tingimata välistama. «Hullus» ehk pöörasus on mingist küljest kahtlemata kiiduväärt ehk great, söakus võib vabalt olla sõgeduse nägu. Muidugist. Ainult et selle laserseibi peal need asjad sageli siiski ei kattu. «Uue ja hullema» hulgas leidub küllalt palju «tuttavlikku ja tavapärast» ning sealt vahelt, omavahel ja otse öeldes, kostab puhuti isegi üht-teist «vana ja hullemat».
Mis sedalaadi kogumiku puhul, kui valikule seab omad piirid ühe konkreetse raadiojaama ühe sarisaate materjal, kus peaasjalikult eelistatud vähemkuulduid ja varjusolnuid, on mõneti paratamatu. Ebaühtlus, ma mõtlen.
Aga algus on ihatahes päris UH!ke.
Blind - «Pieces Of My Brain». Kitarrid sööstavad pidi kiireid kurve suhteliselt riskivabalt, aga see-eest kenakesti meloodilise trajektooriga, kordagi komistamata, brain pritsib pisikesi sädemeid. Ja ega sobilikumat avangut poleks kõigist olemasolevaist variantidest võimalik võtta olnudki.
UMB 463 (uh!) pistab vahele enam-vähem kompaktselt kokkupakitud popilikku pool-heavy, millega võrreldes näiteks Metallica tänavuse «Loadi» vähem väljapaistvad palakesed sugugi värskemalt ei kõla (ja teab mis komplimenti ei kummalgi neist see kõrvutus endast ei kujuta), aga halluse sissetungi hoiab UMB 463 esialgu veel eemale. Umbes kolmeks minutiks.
Järgmised viis - WW Projekt ja «Wanna Know» - aga ei taha, vähemasti siin ja praegu, küll enam mingitpidi great-kvaliteediga seostuda. Sedasorti pomp(öössus)i kergitasid kunagi 80.-tel pinnale enamasti «progressiivse» minevikuga tegelased ning juba siis ei jaksatud paksust süntesaatorivaabast, ebamäärasest eleegilisusest, rambelt raskest rutiinrütmist ning ajuti ärkavast ja siis siin-sääl kõvemat kära tõstvast kitarrist kuigipalju kelmikat või krõbedat poppi välja pitsitada. Ega praegugi…
Psychoterrori «Politseiniku» kibe lõugamine ja igatemoodi muidu mürarikas visiit peaksid seejärel mõjuma iseäranis vänge ja värskendava kontrastina, kuid teevad seda ometigi vaid osaliselt. Bänd, mis oma nimes palju lubab psühhoosi ja terrorit, jätab lavaanarhiast digitaalseibile ümbertõstetuna hämmastavalt ohutu ja sihitu mulje. Ohutunde ennistab ja kurja kuulutab sootuks väekamalt Switch («Rage System»), moonutades metalli, koolutades ja nikastades funki ning valades selle hõõguva kägara üle sapi ja industriaalse saastaga. Üsna veenev värk. Neist ei jää eriti maha D-Hash, kes suuresti sarnaseid algmaterjale üksteisele sisse ja otsa keevitab, küll ent valmistab väikese pettumuse - kui vihaseimast f-meestest veel kõnelda - sedapuhku Die Pohhi «Powerplay». Kus play iseenesest oleks nagu, ongi täiesti olemas, power’ile aga ei saada loo lõpuni korralikult rihma peale. Kas pandi mixiga metsa, või mis?
Funk-ivad ja furioosumid pole teps mitte ainsad erksad paigad «U» ja «h» tähe all. Rauaväänajate ja räppijate-rappijate vahel sooritab indi-undi-rahvaski (kellele muidugi eales ei meeldi, et neid nõnda kutsutakse, eks?) oma paar stiilset - või ka kaunikesti kentsakat - etteastet. FM Violeti õhuline ja ebalev «Come Back To Me» kosub kuulates pisitasa ega olegi ehk õhem asi kui nende varemalt ilmutatud lood. House Of Fun teeb endiselt kitarri-primi, endiselt ilma - fututa. Ning The Syne teeb trikke - alustab ‘gut Whitesnake ja lõpetab nigu Brett Anderson & Suede.
Tuhmimad toonid, poplaulu-Lego valmisklotside kokkuklapitamise hääled hakkavad kõrva Cleaneri, Misery’ ja K.N.A.S.i paistel ning Skydanceri «Jumalanna» lõpupoolel. Valhalla, kes võiks muidu täita siinse Akvariumi aset, kannatab veidi liiga ohtra stuudio-polituuri all.
«Uue ja hullema» teravaim nurk ja vahedaim kant on lõppkokkuvõttes mitte tema üksikuis lugudes, vaid pigem nimes. Sellele maakeelses mitmemõttelisuses. Mis pakub piisavalt ruumi isegi kompileerijate-poolseks (enese?)irooniaks.