Hiljuti sarjas ekspeaministrist opositsioonipoliitik Mart Laar mind ühes teleesinemises selle eest, et julgesin nädalaks puhkusele minna. Tema omal ajal polevat saanud endale sellist luksust lubada.
Mäletame ju tõepoolest kõik, et kui Laar Eestist eemal oli, pidi ta tagasi tulles tõdema, et vahepeal on siin midagi ebameeldivat juhtunud.
Tippjuht võib endale puhkust lubada siis, kui ta on kindel, et temale alluv masinavärk ka ilma temata laitmatult edasi toimib. Hästi töötav valitsus ei torka kodanikele tavaliselt silma. Tuntavaks ja nähtavaks muutub valitsuse tegevus ikka alles siis, kui midagi on korrast ära.
Ilmset ei pandud seekord peaministri nädalast eemalolekut tähelegi. Ei maksa arvata, et selleks vajalik stabiilsus on Eestis tekkinud iseenesest.
Minu kuu aega tagasi «Postimehele» saadetud artikkel tõi kaasa diskussiooni Eesti majanduskasvu teemal.
Olen tänulik Vahur Kraftile poleemika algatamise eest ja toetan igati tema mõtet, et Eesti majanduskasv võiks olla suurem.
Paraku pole Eesti majanduses nelja rahareformist möödunud aastaga savutatud imet. Kuid me oleme otsinud lahendusi ja saavutanud kauaoodatud stabiilsuse. Sellele põhjale saame rajada ka tulevase majanduskasvu.
Imelikul kombel on kõrvuti Krafti seisukohaga esitatud ka risti vastupidiseid väiteid ning räägitud Eesti majanduselu ülekuumenemisest, mis vajaks jahutuseks külma dushshi.
Küllap asub tõde kusagil vahepeal ja see ongi mulle andnud alust rääkida mõõdukast majanduskasvust, mis sel aastal jääb oodatust väiksemaks objektiivsetel põhjustel - eelkõige külma talve tõttu, mis halvas mitmeks nädalaks sadamate tegevuse.
Eelnevaga analoogiline vaidlus käib ka välisinvesteeringute, väliskaubanduse bilansi ja eelarve laekumise teemadel. Ikka on neid, kes objektiivsetel põhjustel tekkivaid ja ületatavaid probleeme kujutavad mustades värvides kui majanduse täielikku allakäiku. Püüaksin sellistele käsitlustele vastu seada oma selgitused.
Meid hirmutatakse, et välisinvesteeringute tulek Eestisse on pidurdunud ja lakkavat varsti sootuks. Kõigepealt tuleks vaadata, kuidas ja miks on välisinvesteeringud Eestisse tulnud. Nad on tulnud selle pärast, et Eestis on olnud hea investeerimiskliima ja edukas erastamispoliitika.
Juba 1992. aastal erastati Eesti Telekom, Eesti Gaas, Kunda Tsemenditehas. Analüüsides välisinvesteeringute tulekut Eestisse, näeme, et just Telekomi, Eesti Gaasi ja Kunda Tsemenditehase tõttu oli investeeringute maht eelneval perioodil väga suur.
1995. aastal suurettevõtteid ei privatiseeritud. Sellest ka vahepealne langus. Nüüd on protsess uuesti alanud. Me oleme juba müünud Esoili ja Estonian Airi, ettevalmistusel on elektrijaamade, Eesti Laevakompanii, Kiviteri ja Silmeti privatiseerimine.
Kui valitsus need privatiseerimised läbi viib, siis sõltumata sellest, kas järgmisel kolmel aastal on võimul tööparteilased, sotsiaaldemokraadid või parempoolsed ja isamaalased, välisinvesteeringute mahuga probleeme ei tule.
Tõsiseks probleemiks peetakse väliskaubanduse defitsiiti. Vahe eksporditud ja imporditud kaubakoguste vahel on tõesti suur. Kuid kui arvesse võtta ka rahavoogusid, pole olukord sugugi hull.
Toon ühe lihtsa näite. Kui kingsepp või talunik toodab aastas 100 000 krooni eest, saab ta müüdud toodangu varal teha uusi kulutusi samuti 100 000 krooni eest. Tema «import» ja «eksport» on tasakaalus.
Ent kui ameerika onu saadab talle kingituseks 100 000 krooni ja ta võtab veel lisaks 50 000 krooni laenu, teeb ta kulutusi ilmselt 250 000 krooni eest. Kui vaatleme vaid ostetud ja müüdud kaupu, on ta omadega 150 000 krooniga miinuses. Raha lisavoogusid arvestades on aga tema tulud ja kulud tasakaalus.
Just sellises olukorras on Eesti, kuhu lisaks kohapeal teenitule tuleb hulgaliselt lisaraha investeeringute ja välislaenudena, rääkimata turistidest, kes jätavad Eestisse märkimisväärseid summasid. Kui aga tuleb sisse raha, järgneb ka kaup, mida selle raha eest osta.
Oponendid väidavad veel, et 1996. aasta eelarve ei täitu ja järgmise aasta eelarve on samuti kavandatud defitsiidiga. Prognoosid tuginevad esimese poolaasta laekumiste tulemustel. Tegelikult on eelarvesse laekumine väiksem iga aasta esimeses kvartalis.
Alates aprillist eelarvesse laekumine stabiliseerus ja viimasel kolmel kuul on leidnud aset ülelaekumine ning ma julgen väita, et mingisugust eelarvedefitsiiti tänavu oodata ei ole.
Ka järgmiseks aastaks oleme planeerinud konservatiivse eelarve, mida on hakatud juba kritiseerima, kusjuures esimene kritiseerija on olnud Isamaaliidu fraktsioon. Mul on hea meel, et saan järgmise aasta eelarvet kaitsta kunagise Isamaa valitsuse majandusnõuniku Ardo Hanssoni sõnadega.
Hansson kinnitas oma kirjas, et tema kasutuses olevate näitajate põhjal on eelarve tehtud väga hästi. Ta nimetas eelarvet meeldivalt konservatiivseks ja selles sisalduvaid prioriteete õigeks.
Riik ei suuda tõesti kõike teha, aga peab püüdma teha hästi seda, mis on riigi funktsioon. Seoses sellega on siseministeeriumi, justiitsministeeriumi, maksuameti finantseerimine, piirirajatiste ehitamine jne. jne. praegu need ülesanded, millega me peame kõige rohkem tegelema. Me peame tõhustama ja arendama riiklust Eesti Vabariigis.
Muidugi ei ole praegune valitsuskoalitsioon monoliitne. Tegemist on kolme osapoolega, kellel on omavahel nii ühisjooni kui ka lahknevusi. Samas peegeldab praegune koalitsioon Riigikogu poliitilist koosseisu ning üksmeelsemat kooslust ei suuda välja mõelda keegi, kes 101 piires arvutada oskab.
Sarnaselt maarahva erakondadele tunnistab Koonderakond vajadust maaelu toetamiseks ja efektiivse regionaalpoliitika teostamiseks. Kuid me näeme selleks erinevaid teid ega pea õigeks protektsionistlikke abinõusid.
Selles osas oleme ühel nõul Reformierakonnaga, kelle poliitilised veendumused on Koonderakonnale väga lähedased. Ent kui Reformierakond soovib oma tegevuses tugineda kitsamale ringile, siis Koonderakonna eesmärgiks on ajada laial paremtsentristlikul platvormil olevat poliitikat.
On selge, et koos jätkamiseks tuleb jätkuvalt töötada üksteisemõistmise nimel.
Koonderakond on osanud oma poliitikat ajada eelmises valitsuskoalitsioonis Keskerakonnaga ja suudab seda ka praeguses koalitsioonis. Suudab ka järgmistes võimalikes koalitsioonides, kui keegi praegustest koalitsioonikaaslastest peaks soovima kõrvale astuda.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Eesti venekeelsel poliitikal on omad iseärasused. Eesti «valimisvärinate» kõrval mõjutavad seda tuntavalt Venemaa poliitikasündmused ja väga tõenäoliselt ka näpunäited.
Vahepeal jäi see probleemistik uute sündmuste (volikogude valimise uus seadus, punapasside kehtivusaja lõpp, okupatsiooniarmees teeninute elamisload jne.) varju. Nüüd, sügisel, on asi uuesti üles võetud ja seda kvalitatiivselt uuel tasandil.
Ajaleht «Estonija» on 20. septembril algatanud kampaania «vene küsimusele lahenduse» otsimiseks, avaldades vastustega ankeedi, milles esimese lahendusvariandina on kirjas: «Anda eesti kodakondsus kõigile maa alalistele elanikele ilma mingite tingimuste ja eranditeta.» Seega jõuavad kõik üksikud teemad lõpuks välja ikkagi ühe ja sama nõudmiseni - taastada ENSV.
Kes juhivad mängu
Loomulikult ei ole venekeelne poliitika enam Savisaare-Laari valitsuste aegne lihtne miitingupidamine. Seetõttu ei ole ka Kirde-Eestil enam endist mõju, mängu juhivad Tallinna-Moskva-Strasbourg’i/Brüsseli vahet kurseerivad venelastest inimõiguste asjatundjad.
Tallinna kui vene keskuse tähtsuse tõus pole sugugi suhteline, vaid absoluutne. Aastatel 1989-96 on eestlaste osatähtsus pealinnas vähenenud 51%lt 49le. Selle nihke taga pole sugugi arvepidamise puudujäägid: venelaste absoluutarv on Tallinnas suurenenud 163 tuhandelt 173 tuhandeni!
Haridusministeeriumis küpsev põhikooli ja gümnaasiumi seaduse muutmise plaan (2000. aastaks plaanitud venekeelse keskkooli reformimise edasilükkamine) andis järjekordse sobiva võimaluse nõuda kakskeelset (s.t. mõnes piirkonnas venekeelset) Eestit, samuti võimaluse sellelt nõudmiselt sujuvalt edasi minna teiste suuremate soovide kordamisele.
Eestikeelset gümnaasiumi on tavaliselt käsitletud kui integratsiooni tegurit. Alternatiivina eestikeelsele õppimisele soovitavad poliitikud jätkata tänasel (edutul) viisil eesti keele õpetamist venekeelses koolis. Integratsiooni aspektist on aga nende kahe variandi tulemus kvalitatiivselt erinev: esimene annab üsna tugeva aluse ühisele mõtlemisele ja tegutsemisele, teine loob selleks vaid eelduse.
Meenutame siinjuures rootsi päritolu Euroopas arvestatava migratsiooniasjatundja Jonas Widgreni määratlust integratsioonile. Nimelt mõeldakse integratsiooni all sellist ühiskonna struktuuri, kui vähesed (vähemusrahvused vms.) on esindatud kõikides peamistes ühiskondlikes kihtides. Kui Eestis jätkatakse ühe riigikeelega ja kakskeelse haridussüsteemiga, siis on klassikalise integratsioonini võimatu jõuda.
Kellele on võimalikult lai ja mitmekesine venekeelne haridus Eestis kasulik? Kas vene keelt emakeeleks pidavatele inimestele? Jah, kui nad tahavad saada ja jääda kaevuriks, treialiks vms., samuti vene keele ja kultuuri asjatundjateks. Ei, kui taotluseks on jõuda Eestis kuhugi tippu.
Kas selline tee on aktsepteeritav Eesti riigile? Ainult siis, kui tunnistatakse jätkuvat segregatsiooni, mis alles hiljaaegu omandas separatismi ilmingud.
Kasulik Venemaale
On üks huviline, kellele on asjade selline käik tingimusteta kasulik. See on Venemaa.
Venekeelse hariduse saanud on talle kasulikud igal juhul. Nii siis, kui nad kolivad tagasi koju (käesoleval aastal valmiva uue Venemaa territoriaalse korralduse skeemi mustand näeb ette võimaluse 11 miljoni remigrandi vastuvõtmiseks), kui ka siis, kui Venemaa peaks oma praegustest piiridest uuesti väljuma.
Väitluses venekeelse gümnaasiumi teemal peaksidki eesti poliitikud arvestama eelkõige asjade seda külge, s.t. et tegu on endisele planeedikuuendikule vajaliku kaadri koolitamisega, mitte Eesti riigi ja riigivõimu arendamisega.
Sellise mõttekäiguga ei ole välja tulnud mõni venevastane mõtleja, vaid asjaosalised ise. Vene aktivist Solovei kirjutab (6. septembri «Vetsherni Vestnik»), et «me ei nõustu kunagi kaotama oma vene-slaavi mentaliteeti, õigeusku (isade religiooni), me ei katkesta kunagi oma vaimseid ja kultuurisidemeid oma KODUMAA - Venemaaga»
Et need taotlused oleksid paremini realiseeritavad, kutsub ta 10. septembri «Estonijas» üles segregatsioonile, s.t. lahusolemisele-elamisele eestlastest. Niisiis avatus Venemaale ja suletus Eestile.
Poliitikuid on ohtlik õpetada, sest nad on kõigist targemad ja õpetus seetõttu solvav. Kuid kui kehtiva põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eestikeelset/venekeelset gümnaasiumi puudutavat mõtet tahetakse tõsimeelselt täita, siis ei vaja kirjasolev aastaarv 2000 mingit ümbervaatamist.
2000 asendamine numbriga 2007 vms. on sisuliselt selle paragrahvi tühistamine. Kui mõnes linnas või maakonnas on asjalood kehvad, võib seal tähtaegu nihutada. Selline vajadus võib olla Kirde-Eestis, mujal mitte.
Et Tallinnas oskab 54st vene kooli direktorist ainult 10 suhelda eesti keeles, on muidugi kurb. Aga see pole mingi argument väitmaks, et Eesti pealinn eesti keelt ei vaja!
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
«Postimehes» on ilmunud palju infot konflikti kohta Tartu Ülikooli, selle arstiteaduskonna ning kliinikumi vahel.
Arusaadavatel põhjustel on lahkarvamused taandunud erinevatele isikutele ja nende eriarvamustele. Kõrvalseisjana tahaksin aga juhtida tähelepanu järgmistele seikadele.
Eriti väär on käsitleda praegusolukorda isikutevahelise siseasjana, kus võideldakse võimu ning haigekassaraha pärast.
Probleem on teatavasti selles, et Eestis tervikuna ei vasta tervishoiukorraldus teadaolevatele teooriatele ega praktilistele kogemustele. On päris selge, et tervishoiuasutusi ei saa käsitleda lihtsalt riigi- või munitsipaalasutustena või kuuluvatena kolmandate avalik-õiguslike institutsioonide koosseisu ega ka äriseadustiku alusel tegutsevate ettevõtetena.
Järelikult puudub tervikuna tervishoiusüsteemi enda avalik-õiguslik definitsioon ja seetõttu ei ole Eestis võimalik rajada arstiabisüsteemi üldtunnustatud põhimõtetel. Samal põhjusel on Tartu linn ja maakond, kes samuti peaksid pöörama tähelepanu oma elanike esmase-teisese arstiabi korraldamisele, sageli võimetud hetkeolukorras midagi otsustama ja ellu viima.
Loogiline vastuolu
See, et arstiabi korralduslikud puudujäägid avaldusid Tartus nii ägedalt, on ka arusaadav.
Arstkond, teadlased ja praktikud, kes varasematel aastatel pöörasid tähelepanu eelkõige meditsiinile ja selle kvaliteedile, on juba pikemat aega juurelnud ka tervishoiu korraldamise põhiküsimuste üle. Seega on loogiline, et just Tartus on tekkinud suur vastuolu teadmiste ja tegeliku olukorra vahel.
Õnnetuseks on suhted ülikooli, linna-maakonna ja kliinikumi vahel reguleeritud tegelikult ainult kokkulepete-otsustega, mis kehtivasse õigusruumi hästi ei sobi. Kui tänasele probleemile leitakse jällegi ajutine lahendus mingite kokkulepete teel, siis võime arvestada, et konfliktid korduvad, aga sedapuhku juba suure rahalise defitsiidi tingimustes.
Kliinikumi prioriteet
Kuidas võiks käituda? Ilmselt peaks arstkond nüüd alustatu lõpule viima ning kujundama selged ja ühemõtteliselt arusaadavad tegutsemisvormid. On üsna selge, et vaheetapina tuleb käsitleda kliinikumi riigihaiglana, mille tegutsemise prioriteediks on Tartu linna, maakonna ja ilmselt ka suure osa Lõuna-Eesti keerukamate haigusjuhtude ravi korraldamine.
Et samas toimub ka õppetegevus ehk ravitegevuse kõrval teise olulise riigihuvi rahuldamine - õdede-arstide «tootmine» -, siis kliinikumi paiknemise sobivus riigihaiglana sotsiaalministeeriumi haldusalas on väljaspool kahtlust. Hiljem, kui tekib mõistlik tervishoiukorralduse terviklik süsteem, saab kerge vaevaga liikuda edasi näiteks sellise avalik-õigusliku institutsiooni poole, mis tegelikult peaks kujunema enamiku raviasutuste toimimise põhiprintsiibiks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
8. oktoobri TV3 sotsiaaltemaatikat käsitlenud saates «Kontaktstuudio», mida talle omase delikaatsusega juhtis Enn Eesmaa, tutvustas valitsuse kavandatavaid sotsiaalreforme minister Toomas Vilosius koos oma kolleegidega sotsiaalministeeriumist.
Süüvimata spetsiifilistesse üksikasjadesse, on üldmulje kavandatavast ühene - Eesti on asumas haigete ühiskonna loomise teele. Mõned näited selle kinnituseks: haigustoetus alates neljandast päevast, haige lapse hooldamise toetus 14 päevalt 10le, visiidimaksu oluline tõstmine, ravimitoetuse vähendamine jne.
Selliste ettevõtmiste õigustamine Euroopa arenenud riikide näidete varal, nagu seda saates tegi minister, on meie oludes lausa ebaeetiline. Ravimite hindu arvestades lööb iga haigestumine juba praegu tuntava augu isegi meil ametlikku keskmist sissetulekut saava perekonna eelarvesse. Seetõttu käivad inimesed viimase võimaluseni haigena tööl, vältimaks neile majanduslikult kahjuliku haiguslehe võtmist.
Sotsiaalolude halvenemisel muutub selline käitumine veelgi üldisemaks. Selle tagajärjeks on mõne aja möödudes krooniliste haiguste ja sellega kaasnevate invaliidistumiste oluline kasv. Kust võtab ühiskond tulevikus vahendid nende abistamiseks.
See aga praegusi võimulolijaid ilmselt ei huvita (praeguse sotsiaalministri arvates on see abivajajate endi mure).
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Pärnu linnakohus mõistis raketimüüja kaheks ja pooleks aastaks vangi (PM, 7. oktoober). Endine Nõukogude armee ohvitser püüdis ostjana esinenud politseitöötajale müüa nelja Stinger-tüüpi õhutõrjeraketti Strela-2M. Relvakaupmehelt saadi kätte veel 2 tankitõrjemiini, 2 tsinkkasti automaadi AK74 padruneid, samuti vintpüssi ja nagaani padruneid, jahirelvastust ja laskemoona.
Ei saa öelda, et Pärnu linnakohus oleks erusõjaväelasest relvakaupmeest karmilt karistanud. Kohtuotsuse järgi tuleb turuväärtust omavad jahirelvad kohtukulude katteks maha müüa.
Imestama paneb aga rakettidele, miinidele ja laskemoonale tehtud «surmaotsus»: «Raketid antakse üle Eesti kaitsejõududele ja kohtuotsuse kohaselt kuuluvad nad hävitamisele... Ülejäänud relvad ja laskemoon antakse üle politseile, kes need hävitab.»
Tahaks linnakohtunikelt küsida: kas kõnesolevatel rakettidel ja laskemoonal ei ole Eesti riigikaitsele mingit väärtust? Tuletaksin meelde, et ühe aastatevanuse määruse järgi pidi Eesti territooriumil olev Nõukogude armee relvastus ja laskemoon kuuluma Eesti Vabariigile.
Saadud andmetest võib järeldada, et Pärnu linnakohus suhtub Eesti riigikaitsesse kahetsusväärselt ükskõikselt. Aga ühe naaberriigi sõjaväelaste tänu ja tunnustuse on need õigusemõistjad ilmselt küll ära teeninud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Minnes kesklinna poolt Vallikraavi tänavale tuleb mööduda uutest uhketest panga- ja hotellihoonetest. Läikivate seinte varjus toretsevad saalid, vaibatatud trepid. Paarsada sammu edasi on Tartu vähikliinik.
Lähen intensiivravipalatisse vastselt opereeritud sugulast vaatama. Ühes ruumis on koos kümmekond inimest, mehed ja naised aparaatide all või nende ootel. Voodivahedes istuvad omaksed ja tuttavad.
Keegi ei nurise, nad on tänulikud, et neid ravitakse. Ravi on siin kõrgel tasemel, asjatundlik ja täpne. Õed on hoolitsevad ja kannatlikud - omadused, mis neis tingimustes näivad ületavat inimvõimete piire.
Ma olen seni veel kõrvaltvaataja Tallinnast, kus hiljuti lugesin miljoni maksnud pangasaalist ja ikka-jälle Toompea lossirahva poolemiljonilistest autodest ja priiskamistest remontide ja sisustustega.
Asjatundjate sõnul kõhetub südametunnistus võimu ja raha mõjul kõige kiiremini. Koos sellega hoolimine ligimesest. Kuid vähk ei vali ohvreid ainult vaeste ja viletsate seast. Pangadirektorid, ärimehed, riigijuhid võivad peatselt sattuda Tartu vähikliiniku intensiivravipalatisse.
Kes aitab? Kust ja kellelt tuleb jõuline liigutus selle olukorra muutmiseks? Naiivne mõte tuleb pähe: kui iga pank ja iga suure kasumiga töötav ettevõte annetaks pool miljonit vähikliinikule, kui meie rahva esindajad hakkaksid sõitma Mercedeste asemel Fordidega ja suunaksid säästetud raha samasse valdkonda, oleks see kolmekordne heategu.
Vähihaiged saavad abi, see võib annetajale pakkuda ettearvamatut rahuldust ning meie ühiskond hakkaks uskuma, et eesti rahva ühtsusega polegi veel kõik läbi.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Poliitikud on targad. Rumalad tänapäeval läbi ei löö...juhul kui nad ei võida loteriil. Rahvas tervikuna aga loteriil võita ei saa.
Olen nüüd valimisõiguslik kodanik, aga valida ei taha. Miks? Sellepärast, et pean valima reklaami alusel. Kord näen poksikindais paksukest, kord sinist tänavareklaami kollasel taustal... Miks ei ole levitatud laialt reklaamlehti erakondadest?
Enne esimesi presidendivalimisi 1992. aastal oli mul au leida reklaamlehti Arnold Rüütlist koguni spordisaali riietumisruumis. Nüüd ei näe selliseid lehti kusagil. Erakond, kes sellega hakkama saab, saab ka minu hääle, ja arvan, et mitte ainult minu oma.
Erakond ei tohiks olla organisatsioon, mis müüb loteriid, millel võitu välja ei kraabi.