Filmifestival «Armastus & anarhia» 20.-26. septembrini Helsingis
See võikski vastamata jääda - kui tahetaks otsida tuuma, teemat ja käsitlusi, või uurida filmikunsti hetkeolukorda. Hetkeolukorda on filmi kiiruse juures võimatu peatada, alati järgneb uus kaader, hetkeseis kaob. Siis pole ka küsimust ja pole pealkirja. Algusest peale saab kõrvale hiilitud, ja kui keegi tahakski teada kuidas oli, siis ei saa ta vastuseks muud kui milline. Milline ta siis oleks pidanud olema?
Nimi «Armastus & anarhia» («Rakkautta & Anarkiaa») anti vastsünnitatud filmifestivalile üheksa aastat tagasi ning see pole vahepeal muutunud. Juhtlause, mida mööda pisut lähemale pääseks, kõlas the stronger the evil, the stronger the film. Ütlust Hitchcocki enda vaimus ümber seades: mida vaimukam kuri, seda võimekam film. Ent see ei vastanud tõele, nagu ei koosnenud festivalgi ainult armastusest ja anarhiast. Ja samas, mis võiks paremini toita nii rockmuusikat kui kino pärast autorikeskse filmi tasast suubumist üha väiksematesse kinosaalidesse, eemale ükskõikselt krabistavast hiidpublikust? Anarhia ja protest ei kuulu ainult punkaritele. Armastus veelgi vähem.
Selle aasta külastajate hulk oli taas kord rekordiline, ületades 25 000 piiri. Anarhistlike teemade osas tähendas see nende jaoks, kes mõnel varasemal aastal nädalase maratoni läbinud, pöördvõrdeliselt ettevõtmise taseme langust. Võib-olla see nii oligi, sest tugevaid ja värvikaid, ent iseäraliku ekstravagantsuseta filme tuli ette märkimisväärselt palju. B-filmide pulbitsev radikaalsus, millega festival endale algusest saadik kuulsust kogunud, jäi märkamatult tagaplaanile. Vahel näidati tõmbenumbreid samal kellaajal, kuigi mitte kõigis neljas saalis korraga - võte, millest tuntakse kordaläinud festivali. Erakordse juhuse läbi asusid mõlemad kinod seekord suhteliselt lähestikku ja Eesti ajakirjanikud saavutasid võiduajamistel filmiprogrammiga mitmeid olulisi võite.
«Armastus & anarhia» on festival ilma zhüriita. Sportlik pinge kasvas festivali jooksul siiski sedavõrd, et korraldajad peaksid edaspidi mõtlema mõne medali väljaandmisele. Kui just mitte filmile - säiligu pealegi võrdsustav ideaal, et teoseid ei saa võrrelda - siis vähemalt ajakirjanikule, kes näitab väljapaistvaid tulemusi piletite hankimisel. Et pääseda ligi kõige olulisematele filmidele, tuli kohale saabuda vähemalt kolmveerand tundi enne kassa avamist. Kannatlikkust nõudvatel aladel oleks eestlastel ajalooliselt mitmeid eeliseid (700+50 mentaliteediks kinnistatud kannatusaastat).
Festivali nihet keskme suunas iseloomustasid eelkõige korrektsed ja alternatiive välistavad Ameerika filmid. Loomulikult olid olemas vendade Coenite vaieldamatu «Fargo» ja Hughes´ide «Dead Presidents», mis kandis autentset slummivaimu, kuid programmi olid peidetud ka Robert Altmani «Kansas City» ning Kidroni «To Wong Foo, Thanks For Everything, Julie Newmar». 4. oktoobri Kultuurilehes leiab Ühendriikides elav filmikriitik Tatjana Elmanovitsh, et tegemist on Altmani parima tööga. Silmad ei luba seda uskuda: kui tuletada meelde kõik juhuslikult nähtud filmid Ameerika 30ndate aastate majandus- (ja ennenkõike moraali)kriisist, siis vastab «Kansas City» täpselt sellele hägusale lainetavale ühispildile. Lugu liigub aeglaselt ja innuta. Altmani tribuut lapsepõlvelinnale ei sisalda kuigi elavaid mälestuspilte, jazz-vahepalad teevad sellest pigem muusikali või kriminaalopereti. Muusikagi liigub kaasa ainult selle piirini, kus valge Ameerika võib endale tagantjärele lubada uhkust musta jazzi üle. Murrangud ja pöörane improvisatsioon tulid hiljem, be-bopiga. «Kansas City» sisendas väsimust ja depressiooni mitte niivõrd teema tõttu kui väsinud silmadega filmimise pärast. Just isiklike mälestuste osas, mis ei peagi universaalselt huvitama, jäi film värvituks ja hajusaks.
Teine suurtoode, «To Wong Foo...», püüdis tähelepanu võita just värvikate tegelastega. Austraalia «Priscilla, Queen of the Desert» jälgedes on teekonnale saadetud drag queenid, kelle isikupäratuse rõhutamiseks pole paljuks peetud palgata Patrick Swayze ja Wesley Snipes. Kui drag queenidele on iseloomulikuks peetud just utreeritud, ülemängitud naiselikkust, siis kinostaaride kangelannad jäljendavad jõuka keskklassi alalhoidlikku stiili. Ümberriietatud meestest on alati palju nalja tõusnud, seekord kallutatakse vaatajat neid, ümberpöördult, tõsiselt võtma. Koguni väikelinna elanikele muutuvad nad oma sisima inimlikkusega vastuvõetavaks. (Must tulevikustsenaarium: Steven Seagal mängib korealasest psühhopaati, kes hakkab hoolitsema kodutu orvu eest ja avastab endas hella isa.)
«To Wong Foost...» oli välja jäetud kõik see, millele keskendus Nigel Finchi «Stonewall»: küsimused. Poliitiline võitlus õiguse pärast olemas olla, politseihaarangud, ja teiselt poolt ekstravagantne ja hedonistlik naisekskehastumine, mis kummaliselt põimuvad Stonewalli (gay)mässus. Drag queenide ahelik astub kankaani tantsides politseiaheliku vastu; liigutav, poliitiline ja siiski mitte liialdatud. «Stonewall» on film muutuse poliitilisest dialektikast, selgitas Finch enne surma. Nagu «Priscillas», liigendati siingi sündmusi campi klassikasse jäävate tantsunumbritega. «Stonewall» muutis läbipaistvaks 60ndate uuendusliku loosungi isiklik on poliitiline näiva vastuolulisuse. Need kaks filmi, millega heauskse vaataja provotseerimine veel ei lõppenud, moodustasid festivalil sektsiooni «Armastus ja anarhia riidekapis».
Prantsuse filmid paistsid festivalianarhias silma kompromissitu prantslaslikkusega. Mitmed neist tõid ekraanile autori enda või vähemalt filmitegija kuju. Jean-Luc Godard´i «JLG/JLG - Autoportrait de Décembre» oli meditatiivne essee Godard´ist filmis ja filmist Godard´is, mõtetest, piltidest ja nende põimumisest filmile ainuvõimalikul kujul. Paiguti oli tee autorini tehtud raskestiläbitavaks. Godard kasutas varjamist ehk rohkemgi kui näitamist.
Lisaks Romain Goupilile, kes ainsana oleks äärepealt suutnud vaataja ringist välja nokauti lüüa, olid filmitegijad sihikul Olivier Assayas´ «Irma Vepis». Filmiprotsess saavutab seal oma sihi, paroodiana, autori hullumises ja segases filmilõigus, mille ta veel enne krahhi valmis saab.
Helsingis leidis samal ajal aset ka sündmus, millel oli festivaliga suhteliselt vähe pistmist. Nimelt külastas linna Mister Universum ja restoraniomanik Arnold Schwartzenegger.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
NENEH CHERRY - Man (Virgin)
Geenid, iseenesest ja ainult, pole ei päästmatu põhjamineku pant ega vääramatu edukuse turvavöö. Pärilikkus päris kõige eest lõplikku hoolt ei kanna. Ja parem ongi. Teinekord. Teada, et (hääs mõttes) soodsa keskkonna ja selle kujundajate määrata jääb samuti midagi olulist. Elulist. Kunstilist.
Kas nüüd tahetakse öelda, et «võetagu ja kaetagu või Neneh Cherry juhtumit»? Tahetakse jah, ja võetakse ja kaetaksegi. Sest. Sellest, kesasja kujutas endast modernse musta muusika ühe tähelepanuväärsema ja tõsiseltvõetavama diiva Neneh Cherry’ pärispaps, ei ole lauljannasse puutuvate pikimategi kirjutiste pikemateski sissejuhatustes minu märkamist mööda kunagi juttu tehtud. Võimalik, et sest suurt ei teatagi. See-eest mäletatakse veel värskelt ja jäädakse kindlasti kauaks mäletama, kui väga väärt mees oli Neneh’ kasuisa Don Cherry (1936-1995). Võrratult mitmeplaaniline helilooja ja instrumentalist, taltsutamatu reisikihuga maailmakunstnik ja dzhässiuuendaja, orkestrite juht ja ansamblimängija ja kidumatu kujutlusvõimega improvisaator. Seda loomingulise poole pealt. Vanemlikust küljest - mis selle harukordse famiili juures on muusikalisest taustast tegelikult lahutamatu - ei arva ei kasutütar Neneh ega keegi teine arvukaist Cherry-võsudest samuti end millestki tõepoolest olulisest ilma jäänud olevat. Oma kaunis kummalisil kasvuaastail, mil isa-ema ja kogu lastetuba olid pidevalt ratastel, alatasa teel eelmisest kontserdikohast järgmisse. Elades ja loomuldasa leppides teadmisega, et kui kusagil Skandinaavias või Ameerikas ongi paik, mida parajasti koduks peetakse, siis see veel ei tähenda, et ükskord sinna naastes võiks kohvrid rahulikult lahti pakkida ja vaikselt-paikselt perekeskseks hakata. Ei sugugi. Tavaliselt korjati komps varsti jälle kokku, ja mindi. Edasi-tagasi-ellu, mida «stabiilseks» ja «turvaliseks» just ei nimeta, mis aga noore Neneh Cherry viis varakult kokku terve rea afro-ameerika ja euroopa helikunsti põnevamate loojaisiksustega ning seeläbi kindlasti mõjutas tema tulevast muusikalist käekirja.
Olnuks neiu pärit «normaalsest» lastetoast, jäänuks nood olulised kohtumised olemata ja too eriline õhkkond kogemata. Muidugi ei tule donna Neneh’ praeguse paljutahulise popi kõiki väljapaistvusi seepräast vaid isa Doni viljastava vaimu tööks lugeda. Tõmmul daamil pidi ikka endal ka talenti, taipu ja ettevõtlikkust piisavalt olema. Vastasel juhul poleks ta eales jõudnud tasemele, kus ta nüüd suursuguse enesekindlusega liigub - afro-ameerika menumuusika erinevate stiilide vahel räpist rockini ja soulist funkini. Lastes oma häälel vabalt valitseda mistahes toonide ja teemade üle. Lubades endale tihtipeale üsna otsesõnalist moraalijutlustamistki - eriti kahel esimesel sooloalbumil oli Nenh Cherryl eriti meesinimestele aeg-ajalt teistkomakolmandat nina pääle visata ja alla hõõruda -, aga sedagi tehes pole ta minu arust iial mõjunud emmelikult, tädilikult, abitult, bimbolikult, ülbelt, totralt või maitsetult. Liiatigi kirjutab ta nonde söakate naisepistlite kõrval seesuguseid relvitukstegevalt avalatundelisi laulusid nagu 92. aasta «Homebrew»-plaadi «Move With Me», mis...
Mis ehk ongi tema kõigi aegade parim ballaad. Kuigi uue albumi kõlalt sarnased - tekstidelt muusuunalised - «Feel It», «Everything» ja «Woman» (isevärki hilinenud vastus James Browni kolmkümmend aastat vanale hitile «It’s A Man’s Man’s Man’s World») on peaaegu sama nägusad. Rääkimata Youssou N’Douriga kahasse meisterdatud «7 sekundist»! Ning akustilise koega «Beastiality» ja «Golden Ring» (flamenco-kitarri saatega) on veelgi haprama tegumoega kui mistahes kaunispalad «Homebrew’lt» või «Raw Like Sushil» (‘89). Tasakaalustavad kõiki neid siivsusi korralikult ülesärritatud kitarrid («Hornbeam», «Kootchi»), trip-hipilikult lõtkuvaisse rütmesse kängitsetud paranoia («Together Now» kos Tricky-mehega) ja Marvin Gaye’ valulik linnabluus «Trouble Man», mis Neneh Cherry tõlgitsuses meenutab pigem PJ Harvey’t koos Portisheadiga!
Kolm kauamängivat ligemale seitsme aasta kestel, lisaks näpuotsaga lugusid siin-sääl tribuut-plaatel ja muudel kirjudel kogumikel ei kõnele teab kui tormilisest produktiivsusest. Kvaliteet aga, mis kogusest kaalukam, räägib kahtlemata Neneh Cherry kasuks. Neljas album, kui see ka alles järgmisel aastatuhandel peaks ilmuma, on samuti väärt ootamist.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Sel aastal läks Nobeli kirjandusauhind Poolasse - Krakowis elavale luuletajale Wislawa Szymborskale (sünd 1923). Poetessi kaks esimest luulekogu «Seepärast elame» (1952) ja «Endale esitatud küsimused» (1954) olid ajale ja kohale vastavad - ehk siis sotsrealistlikud. Läbimurre tõelisse kirjandusse toimus kolmanda koguga «Tule tagasi, Jeti» (1957). Ka järgmised kogud - «Sool» (1962), «Naera või lõhki» (1967), «Juhuslik juhtum» (1972), «Suured numbrid» (1976), «Inimesed sillal» (1986) ning «Lõpp ja algus» (1993) - kujunesid kõik kirjandussündmusteks. Szymborska mõtteluulet, mille peateemadeks on inimese eksistents ning üksikisiku ja ajaloo suhe, on tõlgitud paarikümnesse keelde, ulatuslikud valimikud on ilmunud inglise, saksa, rootsi ja tshehhi keeles.
Henrdik Lindepuu
Ilmsi ei haihtu nagu haihtuvad uned.
Mingi sumin, mingi helin
ei hajuta seda, mingi karje ega kolin
ei kisu sellest.
Hägused ja tähenduslikud
on unede pildid,
neid lahti seletada
saab mitmel erineval moel.
Ilmsi tähendab ilmsit,
ja see on suuremgi mõistatus.
Unede jaoks on võtmed.
Ilmsi avaneb ise
ja kinni seda enam ei saa.
Sellest pudenevad
koolitunnistused ja taevatähed,
langevad liblikad
ja vanad pressrauad,
peadeta mütsid
ja pilvedest pealuud.
Neist kuhjub reebus,
mida keegi ei lahenda.
lma meieta ei oleks unesid.
Seda, kelleta ei oleks ilmsit,
me ei tunne,
aga tema unetuse produkti
jagub
igale ärkajale.