USA presidendivalimiste kampaanias on tähtsal kohal teledebatid. Vanasõna, et üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, kehtib eriti hästi juhtiva telerahva ameeriklaste kohta.
Möödunud nädalal võtsid teineteisest mõõtu presidendikandidaadid Clinton ja Dole, ööl vastu eilset läksid kokku Clintoni asepresident Al Gore ja tema vabariiklasest rivaal Jack Kemp.
Uudised keskenduvad arutatud teemadele. Samas on enamikule kommentaatoritele selge see, et valimistel pole küsimus mitte niivõrd kandidaatide analüüsi sügavuses kui meeldivuses, imidzhis.
Selleks, et tänapäeva ülikeerulises maailmas aru saada kandidaatide majandusprogrammi plussidest ja miinustest, peab olema vähemalt majandusüliõpilane. Moraalsetes küsimustes on ühiskond jagunenud kindlatesse leeridesse ning nende arvamust mingi televäitlus ei muuda. Välispoliitika nüansid ei huvita lõviosa valijaskonnast niikuinii.
Palju olulisem on see, kuidas kandidaadid stuudios välja näevad ja esinevad. Poliitiku näitlemisoskuse ja populaarsuse vahel on kindel seos.
Vaatajate ootusi näitab hästi eilne Reuteri uudis, kus avalõigus kaevatakse, et Gore ja Kemp väljastasid numbreid nagu kompuutrid ning kasutasid vähe ilusat retoorikat.
Vist Stanislavski ütles, et näitleja on 99 protsenti tööd ja üks protsent annet. See kehtib ka presidendikandidaatide kohta. Enne debatti istusid nad treeningulaagris, kus võtsid parema jume saavutamiseks päikest, puhkasid närve ja harjutasid õiges kohas häält tõstma ning ootamatute küsimuste puhul külma verd säilitama.
Eriti vahva oli see, et nii Clintonil kui Dole’il olid kaasas vastaskandidaati meenutavad sparringupartnerid. Raske õppusel, kerge lahingus.
Teledebattides oli harjutamine vilja kandnud. Nii presidendi- kui asepresidendikandidaadid nägid head välja, õhkusid enesekindlust ja tarkust. Vaata, vaata mind, näis anuvat kogu nende olemus.
Pärast debatte on kõige olulisem kiire avaliku arvamuse küsitlus. Need näitasid, et kodutöö oli vilja kandnud, kõik kandidaadid olid tasemel ja mingeid muutusi populaarsuses debatid kaasa ei toonud. Veidi paremaks peeti Clintonit ja Gore’i, kuid on ju ka nende populaarsus suurem.
Dole pole siiani millegi põrutavaga välja tulnud. Ka tema asepresidendikandidaat ei suutnud Clintoni omale ära teha. Vahe Clintoni ja Dole’i vahel püsib. Ajakirjanikud võivad küll asja huvitavamaks teha, kuid küllap see Clinton ikka ära valitakse. Kindlasti ka sellepärast, et ta näeb hea välja.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
USA asepresidendikandidaatide Al Gore’i ja Jack Kempi kolmapäevaõhtune teledebatt St. Petersburgis keskendus sisepoliitilistele küsimustele rohkem kui sellele eelnenud presidendikandidaatide televäitlus.
Peamiselt oli Gore’i ja Kempi televäitlus suunatud teemadele, millele Bill Clinton ja Bob Dole ei jõudnud palju tähelepanu pöörata: abordile, maksude vähendamise täpsemale plaanile ja Ameerika tulevikule.
USA ajakirjanduses oli enne seda debatti palju juttu sellest, et asepresidendikandidaadid ei kõnele niivõrd teemal «Minu boss on parem kui sinu boss», vaid et mõlemad mehed on presidendikandidaadid aastaks 2000. Enam-vähem nii ka läks.
Nii Gore kui Kemp rõhutasid pidevalt oma muret Ameerika tuleviku pärast, ehkki kummalgi mehel oli sellest erinev arusaamine.
Põhiteemaks, mille üle asepresidendikandidaadid vaidlesid, jäi siiski Dole’i kuulus plaan vähendada makse 15 protsendi võrra. Gore’i arvates viiks see eelarvedefitsiidini ja oleks riskantne.
Samas kordas Gore Clintoni saavutusi: 10,5 miljonit uut töökohta ning majanduse üleüldine kasv. Lisaks on Clintoni administratsioonil kavas luua miljon uut töökohta ja tuua tänavaile 100 000 uut politseinikku.
Gore viitas ka varasematele erimeelsustele Dole’i ja Kempi vahel möödunud aastakümnetel, öeldes, et tal oleks heameel näha Kempi tema varasemal kujul.
Varasem Kemp nimelt ei pooldanud maksude sedavõrd järsku vähendamist, nagu Dole on nüüd kampaanias välja pakkunud. Sellel teemal on vabariiklaste leeris olnud suuri erimeelsusi.
Aborte puudutaval teemal jäi Kemp kindlaks abordivastasele seisukohale, pidades sündimata elu katkestamist lubamatuks.
Välispoliitikas tundis saatejuht Jim Lehrer huvi vaid selle vastu, kas sõda Bosnias on möödas ja kas USA poliitika Mehhiko suhtes on olnud õigustatud. USA on andnud majanduskriisis vaevlevale Mehhikole pidevalt rahalist abi. Gore’i arvates on see olnud vajalik, Kempi meelest aga mitte.
Gore pidas Clintoni Bosnia-poliitikat õigustatuks, viidates ka tema edusammudele Haiitis, Lähis-Idas ja Põhja-Iirimaal, kuigi viimases on need pärast pommiplahvatusi Inglise sõjaväebaasis kõige kahtlasema väärtusega. Ongi imelik, et Kemp sellele ei osutanud.
Kemp omakorda kordas süüdistust, et Clintoni administratsioonil puudub välispoliitika.
Asepresidendikandidaatide debatt erines presidendikandidaatide omast sellegi tõttu, et puudusid kummalegi väitlejale mõeldud esimesed kaks minutit. See-eest sai kumbki kandidaat debati lõpus sõna kolmeks minutiks.
Esimesena lõppavalduse teinud Kemp pidas praegust ajajärku huvitavaimaks maailma ajaloos, mil igasugused -ismid hakkavad kaduma ja 21. sajandisse minnakse demokraatia tähe all. Iseküsimus on muidugi, kelle valitsuse all ja kas õigesti või valesti.
Gore ütles, et 27 päeva pärast teeb Ameerika oma valiku tulevikuks ja tema koos Bill Clintoniga viib ameeriklased sinna.
Kohe pärast debatti telekanalil ABC peetud analüüsis olid ajakirjanikud ja ajaloolased seda meelt, et Kemp oli filosoofilisem ja Gore otsesem. Paistis, et Gore oli väitluseks paremini valmistunud, kuid Kemp torkas silma kirglikkusega.
Rohkem tulevikku vaatamiseks saab pidada sedagi, et nii Kemp kui Gore rääkisid rohkem saatejuhi kui teineteisega.
Kolmas asepresidendikandidaat Pat Choate ei tohtinud nagu Ross Perot’gi debatil osaleda, kuid temaga vestles kohe pärast väitlust telekanalil CNN Larry King.
CNNi ja «USA Today» küsitlused enne debatti näitasid, et 51 protsenti vastanuist toetab Gore’i ja 38 protsenti Kempi. 46 protsenti hääletaks Dole’i-Kempi poolt, 54 protsenti Clintoni-Gore’i poolt. Kas need arvud muutuvad pärast debatti?
Esimesed andmed näitavad, et mitte. Tavaliselt nii palju otsustanud teleesinemised ei paista seekord kuigivõrd mõjutavat ameeriklaste suhtumist ja arvamust.
Kas on siin tegemist sellega, et eelistused on niivõrd kindlalt juba valijtele ette söödetud, kas sellega, et kogu ühiskond on selgelt polariseerunud, et valik on üks ja ainuvõimalik, sellele peavad vastuse andma tuleviku analüütikud.
Selge on aga ka see, et kõik väitlejad on äärmise põhjalikkusega ette valmistunud, sest televisioon on sageli otsustanud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Terve kvartal Helsingi kesklinnast kuulub Venemaale, Soome seadused seal ei kehti. Keset Helsingit seisab hirmuäratavate mõõtmetega endine NSVLi saatkond. Tehtaankatu, milleks saatkonda asukoha järgi kutsuti, on Soome poliitikas lausa müütiliseks muutunud koht.
Vähehaaval on terasaiatagustest juhtumitest hakanud tilkuma andmeid ka välismaailma. Endise saatkonna töötaja, julgeoleku vanemleitnandi Albert Akulovi mälestusi oodati pikisilmi, aga ootajad pidid pettuma. «Aastad Tehtaankatul» on kroonika Soome ja NSVLi suhete arengust.
Raamat on valmis vorbitud väga suure kiiruga. Põhjuseks on raamatu saamine sügishooajal poelettidele, sest sügisel müüakse raamatuid Soomes üle poole kogu aasta läbimüügist.
Akulovit peetakse Soomes KGB-laseks. Ise ta KGBd puudutavatele küsimustele selle reisi jooksul ei vastanud. Üldiselt on levinud teadmine, et aastal 1973 saadeti Akulov Soomest välja just luuretegevuse tõttu.
Lausa naljakas on, kuidas ta kirjeldab enda (raamatu järgi tõlgi!) ja suursaadiku riidu, mille lepitamine oli töökaaslastele suur töö.
Akulov selgitab soomlastele ka oma arusaamisi külma sõja aegsetest sündmustest. Ta teatab, et Moskva ei tegutsenud ainult Soomet silmas pidades, Soome oli ainult üks osa külmast sõjast.
Akulov on oma aja laps. Põhiline tegelane tema lausetes on «meie». «Mõ, mõ, mõ ...»
Lisaks väidab ta ettekirjutuste kohaselt, et Soome sisepoliitikasse ei üritanudki Nõukogude Liit kunagi puutuda. Kroonikas on siiski üksteise järel üles loetud juhtumeid, milles ta ise või keegi teine ajab Soome asju. See kõik on talle lihtsalt nii enesestmõistetav.
Akulov kirjutab palju oma Soome sõpradest, kelle nime ta ei nimeta ja Soome poliitikutest, kellega tal olid väga soojad suhted. Arvatavasti ei ole just au luurajaks peetava suurte sõprade nimekirja sattuda.
Aga Venemaa/NSVLi luurajatest ei tasu muidugi rääkida minevikus. Alles paari nädala eest käis Soome kaitsepolitsei uus juht Seppo Nevala välja, et Venemaa luuretegevus on viimasel ajal Soomes muutunud üha aktiivsemaks.
Eesti on Akulovi kroonikasse pääsenud paaris kohas. Vahepeal oli ta ka Stockholmi NSVLi saatkonnas, kus tal oli palju raskusi üliaktiivsete «Balti emigrantidega». Akulov oli Muuga sadama avamisel 1986. «Kes oleks võinud arvata, et viie aasta pärast on see sadam, kuhu me nii palju investeerisime, välisriigis,» kurdab ta.
Soomes on tema kroonika huvitavaimateks kohtadeks tõstetud kirjeldused Soomes käinud NSVLi juhtide intellektuaalsest tasemest. Ta imetles Gorbatshovi oskust rääkida kaua, seejuures midagi ütlemata. Tshernenkot võrdleb ta nõiamooriga «Lumivalgekesest ja seitsmest pöialpoisist», Kossõginit ta kiidab, Brezhnevit sõimab.
Gorbatshovi menu põhjus oli tema meelest see, et ta ei osanud ennast selgelt väljendada.
Eesti NATO-unistuste ajal on tervislik lugeda julgeoleku vanemleitnandi mälestustest: «Meie peaeesmärk oli kindlustada stabiilsed suhted Rootsiga ja takistada seda siirdumast erapooletuse positsioonidelt NATO strateegiliseks platsdarmiks.»