Eile saadeti Palal viimsele teekonnale möödunud reedel liiklusõnnetuses hukkunud lapsi. Valitsuse määrusega oli eilne päev kuulutatud üleriigiliseks leinapäevaks.
Eile keskpäevaks oli Pala põhikooli õuele üksteise järele asetatud kaheksa väikest kirstu. Kaheksa väikest kirstu, milles lebasid möödunud reedel Pala ja Nõva vahelisel teelõigul koolibussi ja veoauto kokkupõrkes hukkunud laste surnukehad. Mängis vaikne leinamuusika, üle maa kõlasid kirikukellad. Eestimaa leinas.
Valitsuse nimel asetasid hukkunute sarkade juurde nimelised pärjad peaminister Tiit Vähi, haridusminister Jaak Aaviksoo, Jõgeva maavanem Meelis Paavel ja haridusministeeriumi juhtivad ametnikud. Kogu Eestist oli Palale saabunud koolide delegatsioone. Väike alevik oli inimtühi, kõik olid koondunud koolimaja õuele.
Matusetalituse avanud Pala vallavanema Raivo Vadi sõnul näitavad just traagilised õnnetused, kui väike on Eesti ja kui tihedalt on omavahel seotud inimesed, sest Pala õnnetus puudutas kõiki ja jättis jälje kogu Eestimaale. Raivo Vadi sõnul on võimatu kokku lugeda kaastundeavaldusi nii kodu- kui välismaalt, nii kirjalikke kui telefoni teel tulnuid.
Oma esinemises meenutas Pala kooli kirjandusõpetaja Leili Lind hukkunud lapsi. Õpetaja leidis neis kõigis midagi kordumatut ja unustamatut, midagi väga isikupärast, midagi, mis jääb ja ei unune iial. Õpetaja sõnul olid hukkunud tüdrukud alati koos, nii koolis kui ka kõrvuti klassipiltidel. Kõrvuti kirstudes olid nad ka eile. «Lapsed, aega teil sai nii vähe...» kõneles õpetaja Lind.
President Meri kaastundeavalduse Pala ja kogu Eesti rahvale luges ette Pala vallavanem Raivo Vadi. «Kaheksa last ei astu iial enam üle koduläve. Ja vigastatute arvu ma veel ei tea,» kirjutas president.
«Eesti emad ja isad jagavad Pala perekondade kaotust ja valu. Eesti seisab teie kõrval, ja mitte ainult täna. Nõva teeristil näitasid paljud kaaskodanikud, et õnnetushetkel oskab eestlane olla abivalmis ja ennastsalgav. Raskeid katsumusi suudamegi üle elada vaid üheskoos,» kirjutas president Lennart Meri oma kaastundeavalduses Pala ja kogu Eesti rahvale.
Oma järelehüüdes ootamatult lahkunud õpilastele ütles Pala põhikooli direktor Malle Weinrauch, et nad jäävad igaveseks meelde heade ja tarkadena, sest sellised nad ka olid.
Peaminister Tiit Vähi ütles oma pöördumises, et täna võib leinajate mõiste alla paigutada kogu eesti rahva. Peaministri sõnul ei läinud traagiline liiklusõnnetus mitte kellestki Eestimaal mööda.
Tiit Vähi sõnade kohaselt on õige, et Eesti saavutas oma iseseivuse veretult, kuid vabadus ei tähenda tema sõnade järgi kõikelubatavust, nagu ei õigusta vabadus hoolimatust üksteise vastu. Peaminister ütles, et peale Eesti taasiseseisvumist on Eestisse tekkinud lubamatult palju kalmukünkaid, mille põhjuseks on hoolimatus teiste suhtes.
Haridusminister Jaak Aaviksoo palus oma lühikeses pöördumises järele mõelda, kas me oleme teinud kõik, et midagi sellist enam ei korduks.
Leinatseremoonia lõpetanud EELK assessor praost Joel Luhamets rääkis, et mattes täna meie seast traagiliselt lahkunud kaheksat last, ei mata me mitte üksi neid, vaid ka tükikest endast. «Me jätame täna teiega hüvasti. Küll tahaks teha rohkem. Kas hüvasti jätmisest piisab? Piisab,» lausus praost Luhamets.
Ja siis, veidi enne ühte, kui muidu uduses alevikus vilksatas korraks päike, kanti mööda kitsast kooliteed, teed, mida mööda enam iial ei astu kaheksa väikest jalapaari, kooliõuest igavikku õnnetult hukkunud lapsed.
Krista Korbelainen, Triinu Laumets, Meelis Metsaäär, Kert Mõru, Kristi Oja, Merit Pajumäe, Rita Rüütli ja Anton Salum on igavesti noored.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Edgar Savisaar lindistas kaasosaliste teadmata poliitikute omavahelised vestlused, on Vilja Laanaru pihtinud Ülo Russakule raamatu «Teist elu pole mulle antud» ettevalmistamisel.
«Seoses minu vastu algatatud kohtuprotsessiga olin sunnitud üle kuulama kõik raamatu kirjutamise aluseks olnud jutuajamiste lindistused. Ei mäletanudki enam seda jutuajamist, kus Laanaru selgelt räägib, et lindistas Savisaar,» ütles Russak eile «Postimehele».
Küsimus, kes lindistas, on vaevanud nii avalikkust kui kaitsepolitseid lindiskandaali puhkemisest peale. 10. oktoobril 1995 tegi siseminister Savisaare nõunik Laanaru avalikkusele avalduse, milles võttis lindistamise enda peale.
Laanaru toonast, lindiskandaali haripunktis tehtud avaldust ei uskunud avalikkus ega kaitsepolitsei. Pärast seda on Laanaru ja Savisaar keeldunud vastamast küsimusele, kes lindistas.
Väidetavalt peatselt abielluvad Laanaru ja Savisaar keeldusid ka kaitsepolitseis ülekuulamisel vastamast küsimusele, kes lindistas. Mõlemad põhjendasid keeldumist õigusega mitte anda tunnistusi iseenda ja oma lähedaste vastu.
«Postimees» kuulas Russaku kasutuses olevat linti. Laanaru räägib Russakule muu hulgas, et tema teada alustas Savisaar lindistamist juba aastatel 1991-1992.
Laanaru põhjendab Savisaare lindistamishimu sellega, et Savisaar tahtis säilitada kohtumistel vesteldu täpset teksti.
Laanaru sõnul olid kõik SIA läbiotsimisel leitud viis linti ka nende kodus. «Meil ei olnud nende lintidega mingit paha eesmärki,» väidab Laanaru, kelle kinnitusel kaasvestlejad ei teadnud, et Savisaar lindistab.
Eraldi märgib Laanaru, et kohtumise Vähiga lindistas Savisaar põhjusel, et Savisaar ei usaldanud Vähit.
Laanaru on kohtus vaidlustanud raamatu «Teist elu pole mulle antud» autorluse küsimuse. «Olen meie jutuajamiste lintide koopiad andnud ka kohtule, et kohus saaks ülevaate,» tõdes end raamatu autoriks pidav Russak.
Russak teatas, et täna kell 13 korraldab ta Von Krahli teatris Laanaru lintide oksjoni. «Koopiad on kohtus, koopiad on mul, aga ettevõtjana näen lihtsalt, et need lindid võivad ajakirjandusele huvi pakkuda. Miks siis mitte korraldada oksjon,» lausus ta.
26. juulil lõpetas riigiprokurör Indrek Meelak kaitsepolitseis lindiskandaali uurimiseks eraldi algatatud kriminaalasja ja Savisaar pääses võimalikust süüdistusest ebaseaduslikus jälitustegevuses.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Hoolimata mõningatest möödalaskmistest võib Estonia merehädaliste päästmise operatsioone hinnata üldjoontes kordaläinuks, ütles Estonia huku põhjusi uuriva komisjoni esimees Uno Laur pärast komisjoni selleteemalist istungit Helsingis.
Eile lõppenud kolmepäevasel istungil Helsingis arutas komisjon lõpparuande peatükki päästetööde läbiviimise kohta.
«Käsitlesime peaasjalikult neid puudujääke, mis esinesid päästetööde organisatsioonis kui ka ettenähtud skeemide täitmisel, et neid vigu tulevikus vältida. Minu arvates on see väga tähtis, õnnetustest peab õppima,» ütles komisjoni esimees Uno Laur.
Algul levis valeinfo
Lauri sõnul ilmnesid peamised puudujäägid päästestruktuuride alarmeerimises ning teatavas valeinfo levimises õnnetuse esimestel minutitel ja tundidel.
«Suuri apse ei olnud. Alarmeerimine ei toimunud ehk päris õiges järjekorras. Stockholmi ei läinud algul õige info Mayday-signaalist, vaid lihtsalt teade Estonia kreenist. Sellepärast Stockholmis ka väga ei kiirustatud,» rääkis Laur.
Komisjoni esimees märkis, et viivitus juhtus Turu merepäästekeskuses.
«Ma arvan, et alguses ei saanud keegi õieti aru, et on juhtunud tõepoolest suur õnnetus. Võttis aega, kuni inimesed seda mõistsid. Seega oli viivitus tingitud puhtinimlikest põhjustest,» rääkis Laur.
Uno Lauri hinnangul töötas kogu päästesüsteem üldiselt rahuldavalt, ehkki selle toimimist on võimalik parandada.
Estonia-komisjoni esimees kiitis ka teiste reisilaevade leidlikkust Estonialt merehätta sattunud inimeste päästmisel.
«Need olid suured parvlaevad, mis pole mingil määral ette nähtud inimeste päästmiseks. See, mis nad päästmiseks tegid, oli väga leidlikult tehtud,» rääkis Laur. «Kolm laeva olid Estoniale lähedal, neist esimene jõudis kohale 40 minuti jooksul. Oli pime ja tormine, suure laeva pealt inimeste päästmine oli väga keeruline. Laevad lasid aga oma päästeparved oma inimestega alla ja tõstsid siis merehädalisi üles.»
Estonia komisjoni lõpparuande osadest peab komisjon läbi vaatama veel lõppjärelduste peatüki.
Uno Laur märkis, et komisjoni Rootsi osapool lubas lähipäevil ka selgitada Rootsi meresõiduameti kahe aasta vanuse ettekande väidetavat vastuolu Estonial käinud tuukrite hilisemate tunnistustega.
«Rootsi pool lubas uurida, kas on tegemist tõlkeveaga või millegi muuga. Kui vaja, siis me pöördume selles küsimuses uuesti ka tuukrite poole,» lubas Laur.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Eile Tartus esitletud USA algselt sõjaliseks otstarbeks loodud satelliidisüsteem GPS (global positioning system) võib Eestis kasutamise korral kaasa tuua revolutsioonilise muutuse nii maareformis ja maamõõtjate töös kui politseis ja militaarvallas.
Kaardikirjastus Regio demonstreeris eile ligi sajale huvilisele, kelle hulgas oli inimesi nii riigiasutustest, sõjaväest kui politseist ja kõrgkoolidest, satelliitidel põhinevat globaalset koordinaatide määramise süsteemi.
GPS-süsteem võimaldab määrata asukohta maakera suvalises punktis ühe sentimeetri kuni 100 meetri täpsusega.
GPS on algselt loodud USA kaitseministeeriumi vajadusi (tiibrakettide juhtimine) silmas pidades ja see läks maksma 12 miljardit dollarit.
Süsteemi aluseks on 24 satelliiti, mis tiirlevad 20 000 kilomeetri kõrgusel maapinnast ja edastavad kellaaega ning oma asukohta.
Regio tegevdirektor Teet Jagomägi ütles «Postimehele», et süsteemi töö põhimõtteks on aja mõõtmine, mille jooksul jõuab signaal satelliitidelt vastuvõtjani. Selle järgi arvutataksegi koordinaadid lähtudes valguse kiirusest ja ajast.
Mõõta tuleb väga täpselt, sest juba 0,0001-sekundiline viga aja mõõtmisel tähendab 30-kilomeetrist viga kauguse arvutamisel.
Algselt sõjalisel otstarbel loodud süsteemi kasutatakse praegu üle maailma teadusuuringutes, geodeesias, kartograafias, transpordis, kaitsejõududes jne.
USA ise segab signaali
Et süsteem on algselt tehtud USA sõjaväe tarbeks, on sel mõned iseärasused, mis tsiviiltarbijaid võivad häirida. Satelliidid edastavad kaht erineva sagedusega signaali, kuid üks neist on kodeeritud ja seda suudavad dekodeerida ainult USA sõjaväe GPS-vastuvõtjad. Tsiviilkasutajad tohivad kasutada teist signaali, mis on aga ebatäpsem ja lubab ilma järelkorrektsioonita asukohta määrata 100-meetrise täpsusega.
Teet Jagomägi sõnul on aga ka meetod, mis aitab vigu tunduvalt vähendada.
«Selleks fikseeritakse üks vastuvõtja kindlas punktis, mille asukoht on täpselt teada, samas võrreldakse seda reaalset asukohta andmetega, mida annab satelliit. Selle järgi tehakse kindlaks viga, ja kuna võib eeldada, et kõik teised vastuvõtjad saavad umbes 300 kilomeetri raadiuses samasugust viga, tuleb neid samavõrra korrigeerida,» selgitas Jagomägi.
Kasutusvõimalused Eestis
Siiani on Eestis GPS-süsteeme kasutatud põhiliselt merenavigatsioonis. Ometi annaks GPSi rakendamine ka maismaal suurt efekti, leiab Teet Jagomägi, kes on kaardikirjastuses Regio tegelnud Eesti digitaalkaardi loomisega.
«GPS-tehnoloogia võimaldab palju kordi kiirendada maamõõdutöid, seda eriti maapiirkondades, ja niiviisi edendada maareformi. Et satelliidiinfo põhjal on võimalik saavutada näiteks kuni 10-sentimeetrine täpsus, on see maal kruntide mahamärkimiseks täiesti piisav. Samuti vähendab GPSide kasutamine riiklike investeeringute vajadust geodeetilise põhivõrgu rajamiseks, milleks kulub aastas umbes 15 miljonit krooni ja seda mitu aastat järjest,» leiab Jagomägi.
Tema andmeil maksab GPS-komplekt, mida maamõõtjad vajaksid, kõige rohkem 400 000 Soome marka. Selline aparatuur tagaks juba täpsuse kuni üks sentimeeter.
Regio kasutab aparatuuri, mis võimaldab määrata asukohta täpsusega kaks kuni kümme sentimeetrit. See seade maksab umbes 200 000 krooni.
«Võrreldes teodoliidiga, mis maksab 300 000 krooni, on see odavam,» kinnitab Jagomägi.
Metsaski läheb satelliiti vaja
Teet Jagomägi sõnul on täiesti otstarbekas ja võimalik odavamate (hind alates 4000 kroonist) GPS-seadmete kasutamine näiteks metsas seenel või marjul käies.
«Jätate oma auto metsa vahele, fikseerite nupulevajutusega GPSi mällu oma asukoha, korjate marju või seeni, käite mööda metsa. Kui tahate tagasi minna, näitab teile seade, mis on umbes mobiiltelefoni suurune, millises suunas minna, kui kaugele olete liikunud, milline oleks optimaalne tagasitee ja palju see võiks aega võtta. Selliste seadmete täpsus on kuni 25 meetrit ja metsas peaks sellest täiesti piisama,» leiab Teet Jagomägi.
Oluline oleks GPS-seadmestik ka päästeteenistustele näiteks juhul, kui õnnetus juhtub kusagil metsade ja mägede vahel.
Politseil oleks näiteks patrullautosid GPSide ja lisasidega varustades võimalik luua süsteem, mille abil saaks juhtimiskeskus ekraanil oleval kaardil näha kõigi patrullautode liikumist, täpset asukohta, kiirust jne.
Kui autos ühendada seadmega näiteks laptop-arvuti, milles on kaart, siis on võimalik ka autos olles pidevalt näha oma asukohta ja saada infot liikumise kohta. Üks autos kasutatav GPS maksab umbes 4000 krooni, juhtimiskeskuse seade ehk pool miljonit.
Huvi GPSi kasutamise vastu Eestis on tundnud nii kaitsejõudude, piirivalve ja politsei kui turvafirmade ja transpordifirmade esindajad.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kui parlamenti jõudnud järgmise aasta riigieelarve eelnõu võetakse seadusena vastu, tähendab see piirivalve arengu peatumist ning mitmete programmide külmutamist.
«Ma pean eesti rahvale ausalt ütlema, et 1997. aasta eelarveprojekt tähendab piirivalve arengu seiskumist ja ei võimalda meil professionaliseeruda,» kinnitas piirivalveameti peadirektor Tarmo Kõuts.
Riigieelarve maht tervikuna suureneb 13,3%, piirivalvel aga kõigest 7,5%. Nii näiteks planeeritakse järgmisel aastal piirivalveametniku keskmiseks palgaks 2782 krooni, samal ajal kui riigi keskmiseks palgaks ennustab rahandusministeerium 3200 krooni. Kaitseministeeriumi haldusalas töötavatele ametnikele kavandatakse maksta keskmiselt 5904 krooni.
«Pole minu asi avaldada arvamust teiste ametkondade palkade kohta,» ei soovinud Tarmo Kõuts seda viimast numbrit kommenteerida.
Küll aga ütles ta, et praegu ringlev eelarveprojekt ei leevenda probleeme näiteks Tallinna sadama piirikontrollipunktis ning ammugi mitte Eesti-Läti piiril. «Kui lätlased loobuvad lõplikult oma «rohelise piiri» valvamisest, peame meie kahekordse pingega tööle hakkama, kuna seal asub üks peamisi ebaseadusliku transiidi kanaleid,» sõnas Kõuts.
Valitsus olevat oma määrusega otsustanud vähendada ajateenijate arvu piirivalves 300 mehe võrra.
Praegu on Eestis 1142 elukutselist piirivalvurit, 229 piirivalveohvitseri, 305 kaadriallohvitseri ja 432 ajateenijat.
«Piirivalve on riigile nagu laevatrepp, mis loob esmase ettekujutuse kogu laevast,» mõtiskles mereväekapten Tarmo Kõuts.
Riigieelarve eelnõu kohaselt vähenevad piirivalvele ette nähtud investeeringud 13% võrra, millega need langevad 1995. aasta tasemele.
«Ma ei taha lugeda teiste rahakoti sisu, aga kas mõned õhutõrjeraketid on tähtsamad kui uus piirivalvelaev?» küsis Tarmo Kõuts, kes on kindel, et piirivalvele eraldatav raha on osa Eesti kaitsekuludest, kuigi seda makstakse siseministeeriumi eelarvest.
Ta kahtles, kas järgmiseks aastaks planeeritud rahaga saab piirivalve täies mahus täita nõudmisi, mida seab võimalik viisavabadus või Eesti lähenemine Euroopa Liidule.
Riigikogu riigikaitsekomisjon on kahel korral arutanud piirivalve finantseerimist. Sel esmaspäeval olevat Tarmo Kõutsil soovitatud riigieelarve eelnõus tõmmata punased jooned sinna, kust võiks raha piirivalve kasuks ära võtta. «Me oleme parlamendikomisjonis tõesti piirivalve arengu võimalikku peatumist arutanud, kuid ma ei pea õigeks neid arutelusid kommenteerida,» vältis Tarmo Kõuts otsest vastust.
«Postimehe» käsutuses on tabel, millest nähtub, et kui kaitseministeeriumi eelarve on alates 1994. aastast suurenenud 287,9%, siis piirivalve oma on suurenenud 207%.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Koonderakonna ja Reformierakonna taaspuhkenud tüli võib erimeelsuste pärast riigieelarve raha jagamisel ja peaminister Tiit Vähi süüdistuste tõttu viia koalitsiooni lagunemiseni.
Reformierakonna ja Koonderakonna uued lahkhelid said alguse teisipäeval, kui Koonderakonna esimees ja peaminister Tiit Vähi süüdistas Reformierakonna ministreid selles, et need ei tule tööga toime.
Kolmapäeval teatas valitsuse Reformierakonda esindav siseminister Märt Rask, et kaalub oma tagasiastumist, kui Riigikogu ei suurenda järgmise aasta riigieelarves siseministeeriumile ette nähtud raha.
Kommenteerides siseminister Märt Raski tagasiastumisähvardust eilses «Postimehes», ütles peaminister Tiit Vähi ETA teatel, et asendamatuid ministreid ei ole.
«Valitsuse istungitel Rask oma ministeeriumi eelarve suhtes ei protesteerinud. Jääb arusaamatuks, miks eelistas Rask valitsuse istungitel vaikida, nüüd aga kasutab oma protesti väljendamiseks ajakirjandust ja ähvardab tagasiastumisega,» ütles Tiit Vähi.
Peaministri arvates ei opereeri Rask eelarvenumbritega objektiivselt. Siseministeeriumi kulutusteks eraldas riik küll tänavu rohkem raha, kui on planeeritud järgmise aasta eelarveprojekti, kuid tänavuaastased kulutused sisaldasid ka suuri investeeringuid.
«Seega ei saa kuidagi väita, et siseministeerium oleks halvemas olukorras kui teised ministeeriumid,» lausus peaminister.
Siseministri tegevusele hinnangut andes ütles Vähi, et igasugune võimlemine on kasulik nii vaimsele kui ka füüsilisele tervisele.
Tüli on tõsine
Reformierakonna peasekretär Heiki Kranich ütles BNSile, et pärast kohalikke valimisi kogunev Reformierakonna volikogu kaalub valitsusest lahkumist, sest erakonna hinnangul on tüli koalitsioonis väga tõsine. Tüli koalitsioonis kinnitas ka Reformierakonna esimees välisminister Siim Kallas. «Koostöövõimalused koalitsioonis on halvemad kui enne,» märkis ta.
Kranich peab Tiit Vähi süüdistusi Reformierakonna ministrite vastu pretsedendituks. «Peaminister pole meie ministrite poole isiklikult pöördunud,» sõnas Reformierakonna peasekretär, kinnitades, et Vähi süüdistused on tingitud närvilisusest Reformierakonna võimalikult hea esinemise pärast kohalikel valimistel.
Sama kinnitas kaudselt ka Koonderakonna fraktsiooni aseesimees Vahur Glaase, ennustades valitsustüli ägenemist juhul, kui Reformierakond võidab kohalikud valimised, sest sellega suureneksid viimase ambitsioonid. «Oleks naiivne arvata, et valimiste võitmise järel ei nõua reformierakondlased tugevamaid positsioone valitsemises,» tähendas Glaase.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Valitsusliidu sisemistele tõmblustele lisab oma varjundi valitsusliidu Maarahva Erakonna fraktsiooni, Maaliidu fraktsiooni ning Perede ja Pensionäride fraktsiooni kirjalikult sõnastatud rahulolematus järgmise aasta eelarveprojekti ja valitsuse poliitikaga.
«Problemaatiline on mootorikütuse aktsiisi mahu kasv - 39,6 protsenti, mille määra bensiini puhul planeeritakse suurendada 50 protsenti, kuid mille summaarne laekumine käesoleva aasta kaheksa kuuga moodustas vaid 43,5 protsenti 1996. aastaks kavandatust,» teatavad kolme fraktsiooni juhid Andres Varik, Arvo Sirendi ja Raoul Üksvärav oma valitsusliidu partneritele.
Variku, Sirendi ja Üksvärava väitel ei ole põhjendatud mootorsõidukiaktsiisi kui sõidukimaksu kehtestamine üleriigilise teedemaksuna.
«See dubleeriks tarbetult mootorikütuseaktsiisi, mis märgatavalt paremini peegeldab konkreetse sõiduki koormust teedele. Kolme valitsusliidu fraktsiooni esimehe arvates oleks üleriigiline sõidukimaks ebaõiglane vaesemate elanike suhtes, «kes sõiduautosid kasutavad piiratult, hädavajadusel», ja ka vaesema majandusharu - põllumajanduse - suhtes, «kus tootmise hooajalisuse tõttu on kirjas hulgaliselt veoautosid».
Vaja on tasakaalustustolle
Maarahva Ühenduse juhid peavad hädavajalikuks mõõdukate, 5-15-protsendiliste, tasakaalustustollide kohaldamist imporditavatele põllumajandussaadustele ja -toodetele.
«Nii laekuks ilma tarbijahindu oluliselt suurendamata, umbes 9- miljardilist tarbimist arvestades 200-400 miljonit krooni aastas. Laekuva summa varal saaks leevendada põllumajanduse maksukoormust käibemaksusoodustusega,» väidavad nad.
1997. aasta riigieelarve projekti kulude poolelt peavad Varik, Sirendi ja Üksvärav küsitavaks alamastme kohtute rahastamise kasvu 74 protsenti ja prokuratuuri rahastamise kasvu koguni 95 protsenti.
«Kaitseministeeriumi puhul kasvavad aparaadikulud 44,8 protsenti, sh. töötasud 32,3 protsenti ja kogukulud 43 protsenti. Kaitsekulutuste suurendamise olulisusele vaatamata võiks kaaluda osa kasvusummade suunamist noorte tervise ja kaitsetahte parandamiseks koolides,» teatavad nad.
«Ebapiisav on põllumajanduse ja maaelu nagu ka regionaalse arengu programmide osa riigieelarve projektis. Põhjendamatu on ühistranspordi sõidusoodustuste kompensatsiooni ärajätmine, samas busside soetamise doteerimine 15 miljoni krooniga,» täiendavad Maarahva Ühenduse juhid eelarve kriitikat.
Valitsusliidu poliitika ei rahulda
«Kõige murettekitavam probleem on endiselt maaaelu ja põllumajandus. Jätkuvaks allakäiguks tuleb pidada olukorda, kus juba ligi kolmandik Eesti põllumaast kasvatab ohakaid,» on Varik, Sirendi ja Üksvärav seisukohal.
Põllumajandustootmine on vähenenud esimesel poolaastal 10 kuni 15 protsenti. Tegelik töötute protsent maapiirkondades on 20-30 protsenti, mistõttu sotsiaalabi vajadus on ebamõistlikult suur, pankrottide laine on haaranud liha- ja piimatööstust, seakasvatus kui tootmisharu on likvideerumas,» muretsevad nad.
Maarahva Ühenduse juhid väidavad, et riigile strateegilise tähtsusega infrastruktuuri ettevõtete - elektrienergeetika, põlevkivitööstus, raudtee, sadamad, sidesüsteemid - erastamine või osaliselt riigi omandina säilitamine vajab senisest märksa põhjalikumat kaalumist.
«Peame vajalikuks kiiresti kaasata sellesse protsessi kodumaine teadlaskond ja majanduspraktikud ning anda vastavasisuliste otsuste langetamine Riigikogu pädevusse valitsuse argumenteeritud ettepanekute alusel,» tahavad nad.
Varik, Sirendi ja Üksvärav leiavad, et mõistlik oleks maa omandamise ulatuse suhtes teha kitsendusi välismaalastele ja välisriikidele. «Maa on riigi suveräänsuse põhitagatis,» põhjendavad nad.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit kuulutas aasta sponsori leidmiseks välja avaliku konkursi, et tugevdada heategevuslikke traditsioone. Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi ja Avatud Eesti Fondi uurimuse kohaselt kulutavad Eesti firmad heategevuseks vähe raha.
Esmakordse korporatiivse filantroopia uuringu tulemusena selgus, et Eesti firmad kulutavad heategevuseks vähe raha - neljandik firmadest (24%) ei kulutanud üldse raha heategevusele ja 50% firmadest kulutas aasta jooksul heategevuseks vähem kui 50 000 krooni.
ASi Saar-Poll kevadine küsitlus hõlmas 211 juhuslikult valitud firmat üle Eesti. Alavalim loodi Eesti TOP-100 hulka kuuluvate firmade seast, kokku kuulus sinna 34 juhuslikult valitud äriliidrit.
Äriliidritele ehk edukatele ja rikastele firmadele on heategevus normiks. Praktiliselt kõik (97%) nad on aasta jooksul heategevust rahastanud. Firmad jaotusid kolmeks. Sümboolse heategevusorientatsiooniga firmade rühma, mis kulutavad alla 50 000 krooni aastas, kuulub 25% äriliidritest. Küsitluse tulemusel selgus, et sümboolsete kulutajate filantroopiline potentsiaal on ligi miljon krooni aastas.
Keskmise heategevuspotentsiaaliga firmad kulutavad aasta jooksul 51 000 - 500 000 krooni, selliseid on eliitfirmade seas 45%, keskmiste kulutajate potentsiaal on ligi 10 miljon krooni aastas. Aktiivselt heategevusele suunatud firmad, Eesti tingimustes suursponsorid, kulutavad aastas igaüks üle 500 000 krooni, neid on kokku 19% äriliidritest. Suursponsorite filantroopiline potentsiaal on ligi 12 miljonit krooni aastas.
Kui firmade esindajatelt küsiti, kas nad tänavu kavatsevad kulutada heategevuseks rohkem raha kui 1995. aastal, siis selgus, et tänavu kavatsetakse kulutada vähem.
«Heategevusliku potentsiaali oodatav vähenemine Eesti firmade hulgas on ühelt poolt seotud majandamistingimuste pingestumisega, teisalt tuleb otsida põhjusi ka motivatsioonis,» kirjutavad uurimuse kokkuvõttes Voldemar Kolga ja Jüri Kruusvall.
Korporatiivse heategevuse meelisvaldkonnad on kehakultuur ja rahvasport, samuti sotsiaalhoole ja haridus. Kõige vähem toetatakse teadust, poliitikat, loodushoidu ja kirikut.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Võrus Tamula järve kaldal esitatakse järgmise aasta augustis Händeli «Veemuusikat» ja «Tulevärgimuusikat». Teoste ettekannet kaunistab tulevärk, kinnitas Eesti Kontserdi peaadministraator Toivo Tuberik.
Tuberiku sõnul on kontserdi korraldajad Võru linnavalitsus, Eesti Kontsert ja Eesti Turismiamet. Muusika eest hoolitseb Eesti Kontsert, Võrus lahendab kontserdiga seotud probleeme Võru linnavalitsus. Eesti Turismiamet levitab kontserti puudutavat informatsiooni.
23. augustil musitseerib Tamula järve ääres ERSO ja dirigeerib Eri Klas (mitte Neeme Järvi, nagu väideti «Eesti Ekspressis» ). Proovide käigus paugutamist ei tule, see läheks liiga kulukaks, selgitas Toivo Tuberik.
Eesti Konsterdi peaadministraator nentis, et lisaks piletirahale teevad muusikahuvilised Võrus muidki kulutusi, mistõttu ettevõtmine peaks Võru linnale igati kasu tooma.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Ööl vastu eilset tabasid keskkriminaalpolitsei ja K-komando võitlejad Kohtla-Järvelt kaks ohtlikku kurjategijat neljast, kes olid põgenenud ööl vastu 23. augustit Patarei vanglast.
«Operatsioon toimus kella poole kolme ja kolme vahel öösel. Otsitavad olid õhtul viina võtnud ja magasid. Nende jaoks toimus kõik nii äkki, et nad ei jõudnud vastupanule mõeldagi,» rääkis keskkriminaalpolitsei töötaja «Postimehele».
Kohtla-Järvelt Järveküla teel kesklinnas asuva neljakorruselise hrushtshovka kolmandal korrusel asuvast korterist tabas politsei Anatoli Fortuna (23) ja Anatoli Shihhalijevi (44).
Politsei leidis meeste juurest ka isevalmistatud, kuid täiesti kasutamiskõlbliku laskeriista koos kolme padruniga.
Valmistusid lahkuma
Keskkriminaalpolitsei andmeil olid mehed sealkandis olnud juba pikemat aega, nimetatud korteris aga paar-kolm nädalat. Põgenenud vangid olid seal ilmselt valmistunud Eestist lahkumiseks.
Keskkriminaalpolitsei töötaja sõnul ei olnud ajalehtedes avaldatud fotodest kurjategijate jälile jõudmisel abi. «Nende korterinaabrid olid näinud küll, et mingid mehed käivad, olid ka kursis, et vanglast on põgenetud, kuid ei osanud arvata nende seost,» rääkis ta.
Võikad kuritööd
Ööl vastu 23. augustit põgenesid neli vangid Patarei vanglast kambri seina uuristatud augu, korstnalõõri ja keldri kaudu. Põgenemise vedruks arvati olevat Kohtla-Järvelt pärit Anatoli Shihhalijevit, kes on varem erinevatest kinnipidamiskohtadest põgenenud kolmel korral - 1970., 1991. ja 1992. aastal.
Shihhalijevit (hüüdnimega Shahh) karistas kohus viimati 1990. aastal röövimise eest, Anatoli Fortunat 1991. aastal tapmise, vägistamise ja varguse eest.
Fortuna oli tollal alaealisena osaline võikas kaksikmõrvas. Korterivaraste omavahelises tülis tapeti toona aserbaidzhaani nooruk, seejärel tapeti võikalt ka tütarlaps, kes oleks võinud esimese mõrva asjus tunnistusi anda. «Tüdrukul oli kästud end ise uputada, kui ta selleks võimeline polnud, oli ta maetud veel elavana Jägala kandis ehitatava teetammi sisse. Kohtuarstid leidsid ta kopsudest liiva,» rääkis juhtunuga tegelnud politseinik.
Praegu on neljast vanglapõgenikust vabaduses veel Peeter Anushev (29), kes kandis karistust tapmise eest, ning Nagoi Nurbi (35), kes istus röövimise pärast.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Täna sada aastat tagasi, 17. oktoobril 1896, sõitis Pärnu-Valga liinil Eesti kitsarööpmelise raudtee esimene rong. Sajanditagust sündmust tähistab Eesti Post täna kolme mitmevärvitrükis margi käibelelaskmisega.
Müügile tuleb ka esimese päeva ümbrik ning kasutusel on eritempel. Viimane asub kell 8-10 ja taas alates kella 13st Tallinna Postimajas. Vahepealsel ajal saab sellega marke kustutada Eesti Muinsuskaitse Seltsis Pikk tänav 46, kus kell 10.30 algab rongiseeria esitlus. Margid, ümbriku ja templi on kujundanud Tarmo Tali.
Markide nimiväärtus on 3,2, 3,5 ja 4,5 krooni. Esimest on trükikojalt Vaba Maa tellitud 0,8 ning kahte ülejäänut kumbagi pool miljonit. Need on esimesed raudteele pühendatud Eesti postiminiatuurid. Et filateelias on raudtee teema üsnagi levinud, võiks sellega nende erisus piirdudagi, kui mõlemat markidel kujutatud vedurit, samuti mootorvagunit, poleks sõjaeelses Eestis valmistatud.
Praegu, mil üldsuse meeli erutavad arutlused mitme laiarööpmelise raudteeharu perspektiivi(tuse) üle, tundub see arvatavasti uskumatu. Ehkki ka nüüd ajakohastatakse diiselrongide vedureid Tallinnas, kuigi detailid ostetakse Saksamaalt.
3,2-kroonisel margil on Gk-seeria auruvedur. Neid ehitati vanade USA vedurite baasil. Planeeritud tosinast raudruunast jõuti sõja eel valmis neli. Veduri projekti autor oli veoameti insener Georgi Dementjev, kes täiendas end korduvalt Saksamaal. 1939. aasta suvel valminud esimese veduri katel tehti Riigiraudtee Peatehastes Tallinnas, muud detailid aga Mõisaküla Raudteetehastes, kus vedur ka kokku pandi. Vaatamata sellele, et raudtee juhtkond ei uskunud projekti õnnestumisse, suutis Gk vedada reisivaguneid kiirusega kuni 75 kilomeetrit tunnis.
3,5-kroonisel margil on mootorvagun DeM. Neid valmis Tallinna Sadamatehastes aastail 1935-1937 samuti neli. Kitsarööpmelised mootorvagunid olid tuntud ka mulgi ekspressi nime all, sest nad kurseerisid Tallinna ja Viljandi ning Viljandi ja Pärnu vahel.
Seoses Läti teedeministri visiidiga Eestisse püstitas mootorvagun 1936. aastal kitsarööpmelise raudtee rekordi - Pärnu ja Tallinna vahemaa läbiti keskmise kiirusega 69,7 kilomeetrit tunnis. Üks mootorvagun oli ametivagunina rivis kuni kitsarööpmelise raudtee likvideerimiseni (viimane reis oli Mõisaküla-Ikla liinil 30. septembril 1975).
4,5-kroonisel margil kujutatud auruvedur Sk projekteeriti Saksamaal, neid ehitati aga Fr. Krulli tehastes Tallinnas. Esimene 16st seda tüüpi vedurist valmis 1931. aastal. Mitmed selle seeria vedurid leidsid hiljem uue peremehe Venemaal. Viis Eestisse jäänud võimsat ja heade sõiduomadustega Sk-vedurit olid kasutusel 1962. aastani, mil mootorvedurid nad välja vahetasid. Uuralites tegi üks Sk viimase sõidu 1980. aastal.
Lavassaares asub eraõiguslik kitsarööpmelise raudtee muuseum, mida juhib Eesti Muinsuskaitse Seltsi tehnikamälestiste ekspert Mehis Helme. Muuseumil on praegu 36 suuremat eksponaati, lisaks kitsarööpmelist raudteed tutvustav ekspositsioon. Raudteemarkide ilmumise päevaks jõudis Lavassaare Muuseum trükkida esimese värvipostkaardi oma kavandatud seeriast. Ehkki sellel fotol pole ühtki markidel kujutatud vedurit-vagunit, pakub kaart kollektsionääridele tõenäoliselt suurt huvi. Postkaarti on trükitud 4000 eksemplari.
Muuseum ise tähistab Eesti kitsarööpmelise raudtee postuumset juubelit laupäeval, 19. oktoobril. Sel päeval esitleb Mehis Helme ka enda koostatud raamatut «Eesti kitsarööpmelised raudteed 1896-1996», mida levitatakse Eesti Muinsuskaitse Seltsi kaudu.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Küsisin Jõhvis või Kuremaal nädal enne valimisi inimeste käest, kelle poolt nad hääletada kavatsevad. «Ah et jälle valimised tulevad või,» kostab ikka veel päris tavaline vastus.
Aga ega nad seepärast veel valimas käimata jäta. Vastavalt isikutüübile analüüsitakse olukorda - «Valin sama, keda eelmine kordki, siis ikka hullemaks ei lähe» (alalhoidlik) või «Sama enam küll tagasi ei taha, rohkem hullemaks ju ei saa minna» (radikaal).
Suuremates linnades on valimiste toimumise fakt rohkem pärale jõudnud ning plakatite, tele- ja raadioreklaamiga on söövitatud publiku teadvusse ka mõned loosungid. 882 725 hääleõiguslike isikute registris olija enamikule toovad need siiski vähe valgust.
Siiralt võib kaasa tunda inimesele, kes pole ise (olnud) mõne erakonnaga seotud, kelle isiklik tuttav või sugulane ei kandideeri, kelle põhiküsimuseks pole ka vene keel, kuid kes ometi arvab, et valimata jättes teeb seda tema eest keegi teine.
Millele toetudes ta oma valiku võiks langetada?
Kampaania suunati kõigile
Kohalik kampaania pidanuks olema poliitilise marketingi täppistöö, kuid enamasti see nii polnud.
Olnuks ju loomulik eeldada, et kampaania keskendunuks Riigikogu valimistega võrreldes väiksematele huvirühmadele. Sihikul võinuks olla veelgi kitsamad kategooriad kui lihtsalt pensionärid, paljulapselised pered, üürnikud, majaomanikud, tööandjad, töövõtjad, talunikud või ühistutegelased.
See oleks tähendanud, et konkureerivad nimekirjad oleks selgemalt eristunud oma sihtrühmade järgi. Üha rohkem kihistuvale publikule oleks see andnud parema võimaluse poliitikataevas orienteerumiseks.
Tegelik kampaaniapilt näitas, et sihtrühmadest sisuliselt ei räägitud - programmides, meedias ja isegi linnaosade kõnekoosolekutelgi veel seletati, et loodetakse saada kogu linnarahva toetust.
Pärimise peale selgitati näiteks Tartus, et Reformierakond on valdavalt ettevõtjate, Mõõdukad palgasaajate (krae värvus pole tähtis) ja sotsiaalselt vähemkaitstute ning Isamaaliit väikeomanike ja haritlaste keskne seltskond. Keskerakonna rõhk tagastatud majade üürnikele oli meeldiv erand.
Teise äärmusena lubasid samad nimekirjad nii paljudele vastanduvatele kategooriatele kõike, mida suudeti välja mõelda.
Parim näiteks praeguse linnavõimu nimekiri Tartu 2000, mis meelitas ühekorraga tasuta bussisõidule pensionäre, koolilõunale õpilasi ja pealegi lubas iga Tartus ilmale tuleva lapse eest 10 000 krooni peo peale. Löögi alla sattus ainult kandideeriva linnavalitsuse kolmandik ametnikke - nende töökohad lubati kaotada.
Korraga kõigi häälte püüdmise juures ei saagi imeks panna, et erakondade avatud kõnekoosolekuile, kohviõhtutele ja perepäevadele kogunevad valdavalt ainult lipsus ja lõhnastatud kandidaadid ise ning nende pereliikmed - sellele publikule, kelle veenmiseks tegelikult vaeva ja raha kulutati, jäid paljud iseenesest nutikad üritused võõraks.
Loeb paberil programm
Võrreldes 1993. aasta kohalike ja 1995. aasta Riigikogu valimistega on hellitlevalt esseekonkursiks ristitud programmikirjutamise võistlus siiski edasi arenenud.
Linnades kohtab üha harvemini tegelasi, kes enesele vastu rinda lüües kinnitaks, et nad võivad programmi asemel rääkida oma senisest elust ja kogemustest (nagu Jüri Toomepuu eelmistel valimistel). Nüüd annab lubaduse mõõdu välja ikkagi ainult paber, kus vähemalt kümmekondki punkti ritta seatud. Mida ambitsioonikam seltskond, seda pikem on tavaliselt ka programm.
Kuigi kõikidesse omavalitsustesse ei suuda veel kandideerida ükski erakond, on kõik tõsisemad tegijad programmilised alused üle riigi vähemalt paberil kooskõlastanud.
Isamaalaste koostööpartnerite 10 küsimust
Isamaaliit (I), Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond (ametlik lühend Rahvaerakond, rohkem tuntud Parempoolsete nime all) ja Eesti Talurahva Erakond (ETRE) panid kohalikeks valimisteks abiks kandidaadile kokku 10-punktilise koostööpartnerite küsimustiku.
Autoriteks Tõnis Lukas (kooliharidus), Peeter Kudu ja Tiit Sinissaar (kaks lugu sotsiaalkindlustusest), Lauri Vahtre (maareform), Jüri Adams (korruptsioon), Toivo Jürgenson (tollid), Mart Laar ja Kaido Kama (Tallinna-kesksus), Mart Nutt ja Mart Laar (idakaubandus).
Rahvaerakonna kampaaniajuht Sulev Alajõe ütleb, et küsimustik oli mõeldud kohtadele metoodiliseks juhendmaterjaliks ning ei sobi Võhmas või Mustvees loosungina tarvitamiseks. Isamaaliidu programmitoimkonna juhtiv ideoloog Jaanus Betlem leiab vastupidi, et tegu on justnimelt loosungliku alusmaterjaliga.
Alajõe hinnangul ca 50 «elava» liikmega Rahvaerakonna suure programmi värskendamisega tegelevad Illar Hallaste, Ilmar Pärtelpoeg ja Vootele Hansen (majandus, rahandus, keskkond); Indrek Kannik, Enn Tarto, Rein Helme (välispoliitika, julgeolek) ning Alajõe ise (sotsiaalala, kultuur ja haridus).
Isamaaliidu esimees Toivo Jürgenson ütleb, et erakonna üleriigilise platvormina võib käsitleda ERSPga ühinenud Isamaa programmi «Eesti 2000» ning nende fraktsiooni poolt esitatud seadusalgatusi Riigikogus.
Isamaalaste programmilise poliitika kujundamisest on Jürgensoni sõnul peale parteilaste osa võtnud umbes veerandsada ärimeest, kelle nimesid ta pole volitatud ütlema. Pärimisel ilmneb siiski, et konsulteeritud on näiteks Anti Oidsalu ja Peeter Paluga.
Majanduspoliitika selgitamise alal on kaasa löönud Raul Täkker majandusministeeriumist ning omavalitsusproblemaatikas on aidanud orienteeruda Rait Roosvee ja Toivo Külaviir.
Mõõdukate käitumiseeskiri
Mõõdukate (M) programmitoimkond (Marju Lauristin, Ardo Ojasalu, Aare Lapõnin, Peep Peterson, Uku Hänni, Valdar Parve, Jaak Herodes, Sirje Kaur, Ulvi Valdja) andis partei volikogule kinnitada erakonna programmilised seisukohad.
M volikogu esimees Tõnu Ints selgitab, et tegemist on metoodilise abimaterjaliga, kus pole lubaduste kogumit, mida teha konkreetsete koolide, haiglate ja üürnikega, vaid tegu on käitumiseeskirjaga.
Kohtadel tehtud programmidest sai volikogu ülevaate tagantjärele ja leidis need kõik olevat «piisavalt sotsiaalsed». Arvestades käitumiseeskirja avarat raami, ei saanudki programmilisi erimeelsusi naljalt tekkida.
Keskel on kindel
Keskerakonna (KE) üleriigilise platvormi pähe pakuti välja artiklikogumik «Keskel on kindel» (koostas Peeter Kreitzberg). Piirkondlike programmide kirjutamist kureerisid peasekretär Küllo Arjaka sõnul partei juhatuse liikmed (kes sageli kuuluvad ka Riigikokku).
Nõuet kohalikud programmid erakonna juhatusega kooskõlastada Keskerakonnas pole ja Arjakas pole kuulnud, et kusagil oleks mindud vastuollu erakonna programmiga.
Et Arjakale ei meenu mingit tõsist poliitilist teemat, mis oleks enne valimisi olnud terves parteis poliitilise diskussiooni objektiks, ei saa kohalike programmide erimeelsuste puudumist ka imeks panna.
Kuigi Arjakas ei välista, et programmide kirjutamisel võis kohtadel nõuandjaina osaleda inimesi, kes ei kuulu KEsse ega kandideeri ka KEga seotud nimekirjades, polnud tema kinnitusel nende hulgas esimese suurusjärgu tähti.
Reformierakonna aprilliteesid
Reformierakonna (RE) volikogu võttis aprilli lõpul vastu partei teesid kohalikeks valimisteks, nende lõpliku redaktsiooni kinnitas kuu aega hiljem RE piirkonnajuhtide ja juhatuse üldkoosolek.
RE peasekretär Heiki Kranich välistab võimaluse, et partei või ka selle kohalike programmide kirjutamist mõjutanuks inimesed, kes pole RE liikmed või ei kandideeri RE nimekirjades.
Tartus avaldas Reformierakond esimese ja ainukesena aegsasti oma programmi algvariandi. Kahju, mis tekkis üksikute loosungite näppamisest konkurentide poolt, oli kindlasti väiksem kui kasu, mis saadi selgelt ebapopulaarsete punktide programmist väljarookimisest (kohalikud maksud).
Koonderakonna juhtnöörid ministritelt
Koonderakonnal (K) asendasid valimisprogrammi ministrite poolt erakonnas laiali jagatud juhtnöörid, kuidas kohalikel valimistel näiteks riigikaitse, rahanduse ja põllumajanduse küsimustele läheneda. K programmitoimkonda, mis tegeleb tervele parteile uue programmi kirjutamisega, juhib Jaak Allik.
Kohapealsete valimisühenduste programmide kinnitamisest kohalike parteiorganisatsioonide poolt ei oska K peasekretär Märt Kubo kuigi veenvalt kõnelda. «Paljud meie liikmed on pärit ühest teisest parteist ja võtavad nüüd kogu seda asja natuke lõdvemalt,» tunnistab Kubo juba päris ausalt.
Kohalike valimismanifestide ühtse stiili järgi otsustades jääb aga mulje, et K allorganisatsioonide informaalne side K keskusega on olnud tugevamgi kui valimistel avalikult oma nime eksponeerivatel parteidel.
Erakondade programmid, valimismanifestid ja loosungikoostamise kunst pole ega saa kunagi olema reavalijale määravaks abimaterjaliks. Küll võib iga huviline nende abil saada aimu erakondade elujõust, nende demokraatlikkusest ja suhtlemisstiilist.