Kui liberaalsed naisaktivistid otsustasid korraldada Chicagos baptistliku kiriku ees abordivastaste vastase (sic!) meeleavalduse, kutsusid nad osavõtjaid riietuma nii, et nad shokeeriksid ja avaldaksid muljet. Aga kõige tähtsam oli, et nad avaldaksid oma viha nende vastu, kes tahavad naistelt võtta valikuvabaduse, kas sünnitada või mitte.
Viha ja raevu demonstreerimine on muutunud Ameerikas, maailma vabaduse ja võrdsuse kantsis, paljude huvi- ja surverühmituste peamiseks võitlusvahendiks. Nood usuvad, et see on ainus argument, mida rõhuv ühiskond tänapäeval kuulda võtab; ainus argument, mille abil jalge alla tallatud õigusi ja vabadusi nõuda.
Chicago naisaktivistid, kelle seas oli nii anarhistlikke teismelisi, ultrafeministe, homoseksuaale kui poliitiliste ja sõjavangide vabastamise eest võitlejaid, näitasid oma raevukust kogu selle mitmekesisuses. Osa kandis rinnamärke, mis kuulutasid: «Ma olen feministlik nõid» ja «Toeta vaginaalset uhkust». Teised andsid kirikus annetuste kogujaile raha asemel preservatiive. Söakamad katsid kiriku seinu gaysid ja abordiõigust kaitsva graffitiga, loopisid pühakoja klaasuksi kividega ja torkasid sõiduautode kumme läbi. Sõjaloosungiks hüüdsid nad: Rassistid, seksistid, anti-gayd, tõmmake uttu, me ei vaja teid!
Paljude gruppide viha ühiskonna ja igasuguste rõhujate vastu on nii suur, et väärib koguni akadeemilist konverentsi. Ühe sellise on seksuaalse või rahvusliku kuuluvuse põhjal ahistatuile korraldanud California riiklik ülikool San Marcoses. San Francisco ülikooli transseksuaalne õppejõud Susan Stryker, kes nimetab end väikseks poisiks, väljendas konverentsil viha lesbide peale, et nood ei pea teda naisterahvaks. Ta oli vihane kogu kultuuri peale, mis suhtub nahka armastavaisse transseksuaalidesse vaenulikult.
Homoaktivist Jay Chipman Pittsburghi ülikoolist kutsus delegaate koguni lahinguks valmistuma. Ta selgitas, et heteroseksuaalsus on ühiskonnas niivõrd valdav ja privilegeeritud, et võib rääkida mitmesuunalisest ja mitmetahulisest kultuurisõjast, ehkki see ei ole veel jõudnud relvastatud konflikti faasi. Kõne lõpus rebis ta särgi rinna eest lahti ja näitas simuleeritud haavu tõestamaks, kuidas Ameerikas gaysid pekstakse. Seejärel tõmbas ta selga sõjaväemundri, et teatada oma võitlusvalmidusest.
Gay-olukorra üle väljendas oma nördimust ka Ian Bernard San Diego riiklikust ülikoolist. Kõnes «Fuck-ühiskond: ehk miks ma toetan gayde peksmist» valas radikaalne homo Bernard oma viha mitteradikaalsete homode ehk tema sõnul enesekesksete valgete gayde ja ennasttäis valgete lesbide peale, süüdistades neid soovis sulada ühte ülejäänud Ameerikaga.
Sheng-mei Ma James Madisoni ülikoolist Virginia osariigis rääkis teemal «Kuidas aitab California idaosa aasia-ameerika kirjandus tunnetada ohvristaatust». Ta oli vihane üliõpilaste ükskõiksuse peale, mistõttu ohvristaatusest arusaamise süvendamine ei edene hästi. Samuti pole idaranniku valged tudengid saanud tema väitel aru, et nad on süüdi aasia päritolu ameeriklaste rõhumises. Näiteks? Kui Ma tudeng oli, sai ta raamatukogus töötamise eest kõigest 3 dollarit tunnis, nüüd peab ta aga õpetama teisejärgulises ülikoolis.
Kõige rohkem kaastunnet pälvis konverentsil Alabama ülikooli Shakespeare’i asjatundja Sharon O’Dair, kes oli vihane iseenda peale. Nimelt kurtis ta, et on nagu kits kahe heinakuhja vahel: ühelt poolt mäletab ta oma töölisklassi juuri, teisalt tajub professorina süütunnet intellektuaalsete privileegide pärast. Ta tahab, et ka sinikraed õpiksid Shakespeare’i armastama, kuid samas saab aru, et raamatud on ühiskondliku kontrolli instrumendid. O’Dairi resümee: ta on vaenlaste käes vangis, võõrandunud oma päritolust, enda peale vihane ega tea, mida teha.
Peamised viha külvajad pärinevad just nende seast, kes nimetavad end minoriteetideks ja liberaalideks. Näiteks mustanahaline räpilauljatar Sister Souljah, kes on küsinud: Miks mitte korraldada valgete inimeste tapmise nädal? Või gayaktivistid, kes kutsuvad üles moodustama homodest terrorirühmitusi. Või feministid, kes kandsid Rutgersi ülikoolis loosungit: «Ärge keppide meiega!» Või naisõiguslase Gloria Steinemi moto «Viha+naised=võim», mis ülistab viha kui vabaduse märki.
Isegi Ameerika kunstiringkonnad keevad vihast. Kuulus Whitney muuseum New Yorgis on aastaid korraldanud näitusi, mis propageerivad nihilismi ja destruktiivsust. Mustanahaliste räppmuusikute raevukas «kasuta ja vägista»-suhtumine naistesse on põhjustanud proteste isegi nende rassikaaslaste seas, muusikakriitikuist rääkimata. Ühendriikide president Bill Clintongi pole jäänud kõrvaltvaatajaks. Valimisvõitluse tuhinas pole ta muuseas unustanud avaldada hukkamõistu viha ja ühiskondliku lõhestatuse tekitajate, paranoia õhutajate suhtes. Paraku kõlab viha- ja raevukriitikute hääl nõrgemini kui raevutsejate hääl.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Limonovi skandaalid
Septembris toimunud Venemaa II rahvusvahelisel raamatumessil puhkes võitlus Eduard Limonovi värske teose «Supermani viimased päevad» kirjastamisõiguse pärast. Trükkimisele pretendeerisid «Terra», «Tsentrpoligraaf», «Armaada» ning «Golos», kusjuures oluliselt komplitseeris situatsiooni fakt, et autor on avaldamisõiguse müünud juba kirjastusele «Eksmo».
Seevastu ilma dokumentideta messile ilmunud Eduard Limonovit ennast ei tahtnud turvamehed sisse lasta, millest - tõsi - skandaali ei tulnud. «Knizhnoje obozrenije» ajakirjaniku hõige - «See on tema, Editshka!» - tõendas piisavalt kirjaniku isikut, parafraseerides ühtlasi osavalt Limonovi esikromaani pealkirja («See olen mina - Editshka!»).
Kirjanduslikud kiirusrekordid
Moskva kirjastus «Leksika» üllitas nelja nädalaga Lev Tolstoi 8-köitelise teostekogu, sama operatiivselt ilmusid ka 8 raamatut Dostojevskilt ning 6 Tshehhovilt. Oktoobrisse on planeeritud Gontsharovi 5-köiteline väljaanne. Firma direktor kinnitab, et raamatute-ühepäevaliblikatega täidetud turul leiab klassika alati oma lugeja.
Ajaloo trikk
Moskvas Punasel väljakul otse mausoleumi kõrval teevad nüüd vigureid akrobaadid ning hüppavad hobused. 5.-10. oktoobril toimus seal Ülemaailmne Tsirkusefestival ja UNESCO egiidi all tegutseva tsirkuseinstituudi konverents; tõepoolest - eks ole Bahtini karnevaliteooria sobilik rakendamiseks eelkõige oma sünnimaal.
Kashpirovski ümberkehastumine
Pensionär Solouhhina (Sverdlovski obl.) kaevas oma koduaiast välja imeliku kartuli. Hiiglaslik kilogrammine kartul tundus talle ootamatult sarnane Anatoli Kashpirovski peaga - pea kaotanud pensionäri põrnitsesid liikumatud kartulisilmad, tahtejõuliselt suletud huuled panid südame värisema. Omanik pesi kartulipea hoolikalt puhtaks ning asetas kindlasse kohta. Pensionär Solouhhina kinnituste kohaselt tundnud ta end juba kahe päeva pärast poole paremini.
Kodumaa pärgab prohveteid
Skulptor, kunstnik ja filosoof Ernst Neizvestnõi tegi illustratsioonid inglise-vene paralleeltekstiga Koguja raamatule. Columbia ülikooli filosoofiaprofessorist kunstniku tööd rippusid üleval Moskvas Pushkini-nimelises muuseumis 2 päeva kestnud näitusel, mille kaalukust võiks illustreerida see, et avamisel viibisid kultuuriminister Jevgeni Sidorov, Boriss Jeltsini tütred, Jegor Gaidar jpt. Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, ja jälle kord kogunevad võimukandjad eilsete dissidentide ümber.
Mitkiaana
Septembri lõpus viibis ofitsiaalsel visiidil Tallinnas mitkide liikumise juhtfiguur Dmitri Shagin. Toimunud üritused kandsid koondnimetust «Mitkidelt laevastikule» («Mitki flotu») ja olid pühendatud Vene laevastiku 300.ndale aastapäevale. Presenteeriti järjekordset albumit sarjast «Mitkide laulud», toimus Dmitri Shagini maalide näitus ning asetati lilli «Russalka» jalamile. Muu hulgas esitles Shagin oma installatsiooni «Madrusesärk kuuele», mis koosnes seitsmest ühisesse madrusesärki riietunud isikust, kes hoidsid käes õllekruuse või siis haarasid nende järele.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Nii võib eesti lugeja tõesti küsida, kui on tutvunud viimases «Kultuurilehes» (11. 10. 1996) ilmunud Wis»awa Szymborska kolme luuletusega (tõlkija Mats Traat). Miks ei saanud Nobeli preemiat Jaan Kaplinski, kes on kirjutanud palju paremaid luuletusi? Või mõni teine eesti luuletaja - kas või Mats Traat, kes ju kah päris häid värsse loonud? Milles siis asi? Vastus on lihtne - asi on tõlkes. Szymborska on öelnud, et vaevalt oleks ta Nobeli preemiat saanud ilma heade tõlkijateta (näiteks saksa keelde Karl Dedecius, rootsi keelde Anders Bodegard).
Mats Traat on tõlkinud Szymborskat lohakalt ja pealiskaudselt, poetessi mõjuvad luuletused on eesti keelde ümberpanduna kohmakad ja konarlikud.
Konkreetsemalt: luuletuses «Prospekt» (sisuliselt õigem tõlge oleks «Reklaam», kuna prospekt ei tähenda poola keeles laia sirget tänavat, vaid ainult tutvustavat või reklaamtrükist) on read oled mulle tänulik, / kui langed neljale käpale. Väljend padaƒ na cztery »apy on sõnasõnalises tõlkes küll «langeda neljale käpale», ent tegemist on fraseologismiga, mille eestikeelne vaste oleks pääseda terve nahaga. «Tagasitulekute» (õigem oleks «Kojutulekud», nt. ka S. Baranczaki ja C. Cavanagh’ ingliskeelses tõlkes on on pealkirjaks «Going home») kuues värss on millegipärast tõlgitud minavormi - Olen peaaegu neljakümnene, kuid mitte sel hetkel. Vähegi poola keelt oskavale on selge, et Ma oko»o czterdziestki tähendab ta on umbes neljakümnene. Inglise keelde on vastav värss tõlgitud: He’s about forty, but not at this moment (raamatus: Wis»awa Szymborska, «Sounds, Feelings, Toughts», Princeton, 1981, tõlkijad M. J. Krynski ja R. A. Maguire) ja He’s nearly forty, but not at the moment. (raamatus Wis»awa Szymborska, «View With a Grain of Sand», Harvest, 1995, tõlkijad S. Baranczak ja C. Cavanagh).
Samas luuletuses on read: Ta on sama vana kui emaihus - / seitsme naha taga, turvalises pimeduses. Originaalis on tegemist sõnademänguga, za siedmioma skórami (seitsme naha taga) on samakõlaline väljendiga za siedmioma górami (seitsme maa taga), mille eestikeelne vaste oleks seitsme maa ja mere taga. Lamedakõlaline «seitsme naha taga» ei tekita ju eesti lugejal mingeid mõistlikke assotsiatsioone. Saatesõnas on Mats Traat tõlkinud luulekogu «Sto pociech» eesti keelde kui «Sada lohutust». Jah, sto on poola keeles sada ja pociecha lohutus, aga need sõnad koos tähendavad (kellegi või millegi üle) lõhki naerma, (kellegi kulul) kõvasti nalja heitma. «The Great Polish-English Dictionary» (Warszawa, 1969) annab sõnapaarile vasteks no end of fun ja great fun; «Wielki s»ownik polsko-rosyjski» (Warszawa, 1980) - evjhf. Ning sellises tähenduses kasutab Szymborska seda ka luulekogu nimiluuletuses.
Väiksematel vigadel pole vist mõtet pikemalt peatudagi - luulekogu «Lõpp ja algus» ilmus 1993, mitte 1995; «Tule tagasi, Jeti» (Mats Traadi tõlkes «Üleskutse lumeinimesele») - 1957, mitte 1956; luuletuses «Prospekt» on kuhugi kadunud stroofivahed enne viimast ja eeleelviimast värsirida.
Kindlasti tundub mõnelegi minu repliik erapoolikuna, olen ju isegi Szymborskat tõlkinud («Postimees» 11. 10. 1996; «Sõnumileht» 12. 10. 96). Ei, ma ei arva sugugi, et minu tõlked oleksid head. Mitte sinnapoolegi, päevakajalisusest lähtuvalt tegin minagi oma tööd kiirustades, ma ei tunne oma tõlgete üle mingit uhkust (eriti kui ajalehtedes veel omatahtsi värsiridu kokku ja lahti tõstetakse). Szymborska-taolise tippluuletaja tõlkimine nõuab palju enam süvenemist ja unetuid öötunde. Kuid ometigi, kusagilt läheb piir, millest allapoole kirjutav inimene ei tohiks laskuda, vähemalt Nobeli laureaadi luulet tõlkides.
Lõpetaksin ühe tõestisündinud looga. Soome laevafirma tahtis üht oma laeva Prantsuse firmale maha müüa. Et raha kokku hoida, siis võeti ärimeeste kohtumist tõlkima professionaalsete tõlkide asemel (kelle tunnitasu on päris kopsakas) kaks koolis prantsuse keelt õppivat gümnasistineiut. Ning ärikohtumise lõppedes arvas kumbki pool, et on kõik oma laevad teisele poolele maha müünud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Eesti teater peab lähemal ajal üle elama revolutsioonilise situatsiooni. See on see, kui ühed enam ei saa, teised enam ei taha ning üldse on kehv olla. Isegi ilmad kisuvad külmaks, mis ühe korraliku revolutsiooni puhul on hädatarvilik asi: paneb inimesed tänaval kiiremini sibama. Nagu ikka, käärimine hakkab pihta provintsist ja kandub sealt edasi pealinna.
Alles see oli, kui Eesti teatrid panid oma parimad lavastused ree peale, andsid suksule siraka mööda ribikonte ning sõit läkski pikast teekonnast hoolimata Emajõe Atlantise poole, kus pidi laata korraldatama, Draama ’96 nimeks. Kohale sõitnud välismaised hindajad ja ostjad polnud aga kaubast sugugi sedavõrd vaimustatud, nagu talumehed isekeskis olid arvanud. Mõni kena kasvu ja läikiva karvaga loom oli küll sekka sattunud, aga üldiselt kippusid nad kõik ühte nägu & tegu olema, kõlas külaliste karm otsus.
Provintsist saigi tuule tiibadesse jutt, et Eesti teatrites on küll häid näitlejaid, aga head lavastajad on kui võluvitsa väel kuhugi kadunud, ja üldse on eesti teater üks väga vana ja väga igav teater. Kõik tingimused revolutsioonilise situatsiooni tekkeks on täidetud, midagi peab muutuma, sest muidu jääbki eesti rahvas kogu maailma ees häbisse, on edumeelsemad teatraalid veendunud. Mõistagi oleks naiivne arvata, et asi on iseäranis sel sügisel hulluks läinud, revolutsiooniline situatsioon küpseb teadagi kaua nagu mõni kuldkollane kakuke. Aga kus suitsu, seal välgumihklit, on vanarahvas ikka öelnud.
Draama ’96 auväärse zhürii esimees Tõnu Tepandi hoiatas nooremat sugupõlve selle vea eest, et 23-aastasena kiputakse halvasti & igavalt mängitud ja lavastatud lugu ikka traditsiooniliseks nimetama. Ehkki siinkirjutaja on tollest kriitilisest east juba õnnelikult üle saanud, ei tahaks ta zhürii esimehe arvamisega seekord nõusse jääda. Vahest võib isegi kasuks tulla, kui teatritükki traditsiooniliseks sõimata, sest on traditsioone, mis ei kõlba enam karu hänna allagi. Kunagi kõlbasid, aga enam mitte.
Üheks selliseks on viis, kuidas meil komöödiaid lavastatakse. Ega asjata saanud seda juttu üles võetud, näide on ukse kõrvalt varnast võtta: eile õhtul esietendus Draamateatris Bahri komöödia «Mees, naine ja kontsert». Midagi tavapärasemat oleks raske välja mõelda: papist seinad, kena ports uksi nendes seintes (uksed on vajalikud selleks, et neist sisse ja välja tormata!) ning kahus parukad näitlejate peas. Näidend, mis oli ajakohane 1910. aastal ja koguni 1972. aastal, ei pruugi seda enam olla mõni aasta enne aastatuhande vahetumist.
Miks tehakse meil sellist vanaaegset teatrit ikka edasi? Üks põhjus võib olla selles, et viimased kolmkümmend (või mõni teine sobilik arv) aastat on nõnda tehtud, rahvas käib ja on sellega harjunud - järelikult on kõik hästi. Komöödiazhanr just kui eeldaks poolearulist publikut, kelle vaimne areng jäi kängu juba põhikooli kuuendas klassis. Maksaks aga vist meelde tuletada, et rahvas on oma vihas hirmus - miks muidu kõik revolutsioonid nii veriselt lõpevad.
Näitlejad on meil aga tõesti head.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele