Treee 26. oktoobril klubis Illusioon.
Treee on üks olulisemaid uustulnukaid siinses elektroonilises tantsumuusikas, isegi kui võtta arvesse, et eesliite «tantsu-» kohta on ühel neist liiga kaalukas taust. Ammugi pole tegemist lihtsalt uustulnukaga. Treee on kohe hõlmanud küllaltki määratlematu paiga mitmekesiselt igavavõitu pildil. Siin annavad mõnede tippude kiuste tooni klassikud, degusteerijad, kõmistajad, bluuslangilööjad või igasugusele leidlikkusele immuunsed tähed.
Eesti muusikaturu suhtes asutakse meeldivalt äärel. Hoolimata raadiohitist («Head aega») kaldub nende tegevus siiski taldriku sellele servale, kuhu Lobsand Dorje või Lu:ki sarnased suhteliselt tundmatud road on tõrjutud. Samas, kui mainitud nimed nii või teisiti kuuluvad kohaliku klubiliikumise hulka, siis Treee ei taha arvestada sellega kaasnevaid piiranguid. Rütmi füsioloogia jaoks sisaldavad nad liiga palju.
Treee algab juurtest, nagu iga organism, nagu päevalilled või kõrkjadki. Kuhu need lõpuks välja viivad, teab puu ise, teised kuulavad, mis välja kostab. Klubi Illusioon polnud selleks just parim paik - heli kadus saali kajasse ja oma kopsikuga ämbri-sarnasest kõlast ammutades sai kätte vähe. Terve kiht taustahelisid kadus enne kuulmekäiku. Nii jäi Treeest mulje kui improvisatsioonilise jazzi jäljendusest rütmimustril, mis mitte just alati ei leia sellega ühist keelt. Treee helides sai rütmi järgi orienteeruda, ent kus kaart näitas sämplingut, seal asus tuhm ja vormitu laik.
Lähemal kuulamisel on kõik siiski teisiti. Kõigepealt tuleb välja see müütiline jazz, mis Ronny Jordanit meenutavatesse kitarripiruettidesse on kodeeritud. Sellisel kergusel on risk samastuda ammustest vikerviisidest tuttava igahommikuse painajaga, ent nende läheduse tunnistamisega tuleks siiski oodata. Treee easy listening-lisandused jäävad ajutisteks ega kata kinni teisi juureharusid. Siin kohal hakkabki Treee klubimuusika valmistoodangust kaugenema, haarates üht ja teist kaugemalt, viimaks isegi suundadelt, mille ühildamiseks muusikapõhja tuleb kasutada sirgjoonelise sämplimise meetodeid. Kuidas Kolumbus muna püsti seisma pani, ei tarvitse kuulajale iga kord huvitav olla.
Millisest paigast Treee mööda proovib pääseda, seda iseloomustab ehk röövikust nukuks muutunud Una Bomba, Röövel Ööbiku taaskehastus maa peal. Una Bombast on saanud ökonoomsuse ideaal - kontsentraat, millele tuleb lisada isiklikud ettekujutused ja varasemad plaadid. Rütm, lõbu ja teravus surutakse kokku sellise tiheduseni, et nad muutuvad abstraktseks, liikumatuks. Pääsemaks Una Bombale ligi, peab enne teadma ainete vahekorda ja retsepti. Keskeltläbi läheb vaja viis osa house’i ja üks osa The Falli, et pomm plahvatama panna. Ja ka siis ei õnnestu mitte iga kord. Una Bomba esitab üleskutse joovastuseks, asub seda helides realiseerima ning fikseerub järsult just vahetult enne endakehtestatud raamidest väljumist. Just siis, kui põnevaks hakkab minema.
Treee, tundub, ei sea mingisuguseid piire peale nende, mis kaasaegset elektroonilist muusikat ja jazzi teiselt poolt loomupäraselt ümbritsevad. Nii, kuidas parajasti käepärasem juhtub olema, sirututakse küll ladina rütmide, küll breakbeatide poole. Selles liikuvuses ei kaotata pead või siis antud juhul tüve. Puuu tähendaks nii (kasvõi) arvuti kaustasüsteemi, milles hierarhiline järjestus ei takista suvaliselt liikumast. Lisaks informatiivset laadi võrdlustele jääb Treees alati ka midagi üle, mis ei allu juba öeldule ning kipub märgistamise alt välja libisema. Kui mitte muu, on see ühe e liialdus nimes. Ta ahvatleb end igal võimalikul juhul kordama. Pärast Treee kontserti ei saagi esialgu öelda muud kui, Eeee... ma’i tea.
Treee vaba liikumine muusikasuundade vahel toob kaasa ka kaotusi. Muidugi on see isiklik ehk Treeest sõltumatu, mida oodata. Kui kusagilt alumistest kihtidest hakkab kostma trip-hopi psühhootiline hõre muster, siis ei pea see tingimata nii jätkuma. Ent Treee lahendused tunduvad paiguti otsitud. Lood nõuaksid lihtsalt süütut meloodilist käiku, mille kaudu sellesse muusikasse kohale jõuda. Selle asemel seatakse sinna abstraktseid teemaarendusi, mis ei häälestu kõige muuga ühele lainele. Mõnest New Yorki klubist pärinevad tõsise jazzi konstruktsioonid jäävad suhteliselt arenemisvõimetuteks poogeteks. Paljusus tuleb erinevates lugudes erinevalt välja, kuid ei hakka alati tööle seesmistes sünteesides ega pääse vabalt liikuma. Sel juhul saab Treeed tunnistada ainult nii, nagu ta parajasti on, eikuhugi suunatud eksperimendina.
Samamoodi kalduvad küll ühele, küll teisele poole improvisatsioonilised soolod. Vahel ei mahu nad lugudesse päriselt ära; vahel tunduvad, nagu ühe e liialdus nimes, jälle hädavajalikud ja nauditavad. Illusioonis mängitud «H-A-P-P-Y» kuulus vajalikumasse poolde. Treeele lisavad kindlust, kui see ka digitaalset kõlapilti arvestades kummaline peaks tunduma, just «autent-sed» ja nostalgilised kõlad, hääl ja käsitööinstrument kitarr. Midagi olulist juhtub siin siiski ka «päriselt» - see jääb klubimuusika raamidest välja.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Rein Saluri. Naised ja loomad. Kirjastus «Varrak», 1996, 80 lk.
Kaheksakümnest leheküljest umbes kolmekümnele on ta kirjutanud Masti tipus magaja, kolmeteistkümnele kaheksa novelli, viimased leheküljed 53-78 on vormilt lühinäidendid. Raamatus ei ole leheküljenumbreid 51-53, millel sisukorra järgi peaks olema nimilugu Naised ja loomad. Miks?
Homme torman raamatupoodi ja küsin vihaselt, miks ei ole ta julgenud neid lehti täis kirjutada. Ta pole seda tahtnudki? Ta on otsustanud jätta need leheküljed «neitsilikult» valgeks, nagu ta algul oma lehtedest räägib? Ilukõneleja. Neitsilikult tühjad, neitsilikult valged räägivad ainult oma teiste pooltega - valge ja tühi. Vastus on olemas, aga sellest on targem mitte mõelda.
Vastus on telefonis. Neitsilikkuse on sülg suhu toonud, poeetilisus on kohatu. Ta ei helista, sest Peremees võtaks vastu (kardab).
Ta ei helista, sest ta võib toru otsa ootama jääda, senikaua kuni toru piibitab, meenub lapsepõlv, vanamees, sissemurdmine, Peremees ei võta vastu, targem on toru ära panna, sest peremees võib olla väljamõeldis. Surmale tohib alles siis helistada, kui oled hirmust üle saanud.
Ära hüüa Hunti. Kõige ausam raamat on need kolm lehekülge, neitsilikult tühjad, sest tühjus on sõnadest parem, ta ongi täiuslik. Sõnad reedavad. Tema kirjutamine on kavatsetud reetmine, iseenda ülesandmine nendele, kes lugeda viitsivad. Näiline iseendale meenutamine, näilised küsimused Peremehele, meie kuuldes, variserist melanhoolik räägib Peremehega tuhandes eksemplaris lootuses, et tuntakse kaasa. Tuhkagi. Ta nähakse läbi.
Peremeest ei ole. Peremees ei võta toru vastu. Peremees on usaldustelefon, ta kuulab su ära, kui ta on kenasti rääkinud, kirjutatakse hää arvustus, kui ta on teinud seda halvasti, ei julge lehte lugedagi. Tema piilub esmalt (lehe võib ju puruks rebida)... tal vedas.
Trükitud ja paljundatud lehed on enesemüümise vorm, millega saadakse hakkama päeval, kui saarelt ära ollakse. Tema kasutab teda ära, tema kirjeldab tema ööd - lesepõlve, vangilaagrit, hobuseid, surmahirmu. Sõnade taga on enesehaletsust, hirmu, valet, mida tähistab - neitsilik. Teine sõna, millega ta vahele jääb on - JU. Ju märgib ebakindlust, see on küsimus mulle ja Peremehele üheaegselt. «Ma ei saatnud talle ju kirja, peremees, ma ei saatnud midagi!»
Kui sa ei oleks öelnud ju, siis võiks seda uskuda. Kas Peremees peab teadma, kes, millal ja kas su kirju saadab, või mida sa neisse kirjutad. Võidurõõm paistab läbi - ma ei saatnud ju, ma ei saatnud ju...ju? Sa ei saa lahti kiusatusest mõista neid headeks ja halbadeks. Kui poeg tuli rehabiliteerimistunnistust tahtma... see jutt oli ropp! Enda oled sa juba ette õigeks mõistnud, sest sa arvad teadvat, kuidas tuleks olla. Kuidas siis tuleks? Kas Peremees seda sulle ei öelnud? Ära hinda neid, kes proovivad olla, ja siis sa küsid Peremehelt - ega ma saatnud ju? Ise mängid Peremeest, milleks sulle veel telefoni vaja, Peremehe arvamus ei lähe sulle karvavõrdki korda, ainult et sul on hirm, järsku helistab ta, kurat võtaks, ise.
Tõmba juhe välja, Peremehega pole sul põhjust rääkida. Kes on kirjutama hakanud, see on süüdi. Poolele teele ei saa pidama jääda. Camus ütleb, et Peremeest ei ole, nii et veereta oma kivi ise ja ära vahi, kuidas teised seda teevad, see pole sinu asi. Capote ütleb, et kui sa oled sest aru saanud, pole mõtet nägusid teha, ära valeta!
Rein Saluri raamat on õhuke, selle saab ühe jutiga läbi lugeda. Lugege õhtul, istuge voi külitage kurva Saluriga ühes toas, see ei tüüta. Sõna kurb ta ise ei kasuta. Kui ta liiga õpetlikuks muutub, andke talle andeks, kiusatus õpetada ja teada, kuidas asjad tegelikult käivad, on laialt levinud tõbi, pole ravitav.
Ta kirjutab heas eesti keeles, ja ei keeruta üleliia, juhul, kui ta midagi varjata ei kavatse. Kuigi kirjutamine on alati varjamine, isegi kui näiliselt lastakse püksid alla.
Ta on väga hea novellist.
Ta on sentimentaalne nagu venelane. Eesti küünikute ja iroonikute seltskonnas mõjub nagu leid üksikult saarelt. Saluri pikemast loost võib isegi vahele jätta või mitte tähele panna, see ei muuda midagi. Keel on muusika, saab kuulata algusest või lõpust, mingeid tõdesid ta niikuinii ei ütle, neid ei olegi. Kui olete läbi saanud, pugege teki alla ja nähke unes edasi, te muutute paremaks, ilusamaks, mõtlikumaks. Veidemann rääkis sõnumist, mille Kaalep tõlkis läkituseks. Saluri on kurbade prillidega läkitaja (pilt on tagakaanel), kes tahaks rääkida, kuulake ta ära, see ei ole kallis. Maa on saari täis, millel on telefone, mida ei kasutata. Parem on saata pudelkirju, siis ei tunne ennast nii üksi. Kui oled selle merre visanud, on sul kujuteldav sõber.
Peremees!
Lase tal olla. Niikuinii ei saa me vastust, isegi kui me väga tahaksime eesriide taga ära käia, sealt ei pääse ju tagasi.
Peremees, helista talle jaanuaris. Ütle, et antakse Tuglase preemia. Raha on tal niikuinii vaja, saab paadi osta.