Ööl vastu eilset Prantsusmaalt koju jõudnud epeevehkleja Viktor Zuikov rääkis lähemalt, kuidas kulges tema tee Euroopa meistrivõistluste pronksmedalini.
Euroopa meistrivõistlusi Limoges’is alustas 65 epeemeest 31 maalt. Üle kolme võistleja ei võinud rajale saata ükski riik. Võistlus käis esimese kaotuseni. Nelja parema hulka pääsemiseks tuli võita neli kohtumist.
Tahtmine ei tohi olla liigsuur
Avaringis, veheldes pääsu eest 32 parema hulka, Zuikov raskusi ei kohanud - rumeenlase Niztori torkas ta läbi 15:5. Hoopis teisest puust oli itaallane Buroni. «Jäin 4:8 taha,» räägib Zuikov. «Liiga suur tahtmine võita segas, rohkem pidanuks esituse kvaliteedi peale mõtlema.» 15:13 võidu pigistas ta siiski välja.
Järgmiseks vastaseks kvalifitseerus Zuikovist kolm aastat noorem Souli olümpiavõitja ja mullune Euroopa meister sakslane Arnd Schmitt. «Temaga oli mõnes mõttes kergem,» nendib Zuikov, «tahtmine enam ei seganud, oli puhas vehklemine. Taktikat ma matshi käigus siiski muutsin, sest passimine ennast ei õigustanud - jäin 0:2 taha. Läksin siis ise peale ja tegin oma torked ära.» Võit 15:12 Zuikovile. Duelli jälginud Venemaa koondise kauaaegne peatreener Lev Saitshuk ütles Zuikovile, et nägi pealt tema karjääri üht paremat matshi.
Taktikamäng
Kaheksa tugevama hulka jõudnud Eesti esindaja järgmine vastane oli Ukraina vehkleja, maailma karikaetappide finalist Aleksei Gorbatshuk. Meeste viimane kohtumine enne EMi andis võidu Gorbatshukile. Nüüd, märksa kaalukamal võistlusel väljus 11:13 kaotusseisust võitjana Zuikov - 15:14. «See oli eelkõige taktikaline võit,» kommenteerib medalimees, «suutsin tema enesekindlust pausidega kõigutada.»
Medalimatshidele eelnes kolmetunnine vaheaeg. Vähemasti pronksmedal oli Viktor Zuikovile tagatud, see teadmine rahustas. «Olin vist isegi liiga rahulik, matshiks Kolobkoviga kadus säde ära,» ütleb ta.
Kahekordne maailmameister ja Barcelona olümpiahõbe Pavel Kolobkov ei harjuta töö kõrvalt, nagu paljud teised (Zuikovi arvates ka Schmitt), vaid on puhtalt vehklemisele pühendunud palgasportlane. «Erksust ei olnud, ometi juhtisin Kolobkoviga veheldes kogu aeg paari torkega. Teda toetas ja nõustas selles matshis kogu Venemaa delegatsioon (oma toetajaskonnast Zuikov ei rääkinud). Seis viigistus 12:12, 13:13 ning kui numbrid näitasid Kolobkovi edu 14:13, tegid mõlemad üheaegse torke - 15:14 võit kandis finaali ja seejärel ka kullale Pavel Kolobkovi.
Hõbe sakslasele Elmar Borrmannile, koos Zuikoviga sai pronksmedali maailma karikavõistluste üldvõitja Jean-Francois di Martino (Prantsusmaa).
Kaaberma ja Loit kolmandas kümnes
Olümpiavõitja Beketov ei võistelnud, küll aga oli Venemaa koondises noor ja vähetuntud Semenkin, kes tõrjus esimeses ringis 15:13 pealtvaatajaks Meelis Loidi (21. koht). Kaido Kaaberma (24.) alistas avaringis portugallase Carvalho 15:9 ja langes seejärel välja 10:15 kaotusega Kolobkovile. Võiduta jäänud Loidi kõrgem lõppkoht (Kaabermaga võrreldes) seletub võistlusjuhendi iseärasustega.
Ees on hulk maailma karikavõistluste etappe. Kuivõrd Eesti epeemehed neil osalevad, sõltub suuresti vehklemisliidu pingutustest kõhna rahakoti täitmisel. Sel põhjusel ei pea värske medalimees plaane, vaid eelistab harjutamist ja ootab, kellele ja kuipalju raha jaguneb.
«Ma ei pea õigeks kasutada soodsat juhust ja rind ees raha küsima minna. Ehk saab midagi järgmiseks aastaks,» loodab Zuikov.
Ja tahab lõpetuseks tänada: «Kõige parem meel on mul selle üle, et sain rõõmustada oma peret ja sõpru. Pean ennast endist viisi tartlaseks ja kasutan juhust tänada Tartu linna ja firmat Espo Grupp tänavu saadud abi eest. Euroopa meistrivõistlustel käisin vehklemisliidu ja oma raha eest.»
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kevadel (taas)sündinud «Spordilehe» kõrvale ilmus eile ajakiri «Spordielu». Mõlemat annab välja NT Kaubanduse AS ehk spordi- ja rahamees Mati Kebina.
«Spordileht» ilmub kaks korda nädalas, «Spordielu» kaks korda kuus. Tegijad ei kattu, toimetusedki Tallinna eri otstes. 48-leheküljelist ajakirja teevad noored palgalised ja nendele lisaks staazhikad lepingusuhetes ajakirjanikud. Tiraazh hakkab sõltuma lugejahuvist, trükib Printall.
Lugejahuvi praegu üksnes värviliste lehekülgedega ülal ei hoia, seda püüavad uuele ringile minejad arvestada ja ei pinguta sellega üle. Peatoimetaja Sven Sommer ütleb eile esitletud «Spordielu» avanumbri proloogloos välja põhieesmärgi: tahame pakkuda uurivat, analüüsivat ja sügavusse tungivat spordikäsitlust.
Keegi ei tea täpselt ette, kas ja kuidas see õnnestub. Hinnakem siis esialgu pealetungijulgust. Esimene number on ilus, ka sisukord kutsub tutvust tegema. Kui õnnestub saavutada (või hoida) sisu ja vormi kooskõla, kui autorkond pälvib usalduse ning säilitab rahu ka tõmbetuules, asendub uudishimu püsiva huviga.
Avanumbri sisukorrast
Avanumbris peaks igaüks leidma midagi. Paavo Kivine ja Valter Heuer mõtisklevad spordist kirjutamise teemadel, Sven Sommer vaatleb Atlanta-valguses Sydney poole, Nagano-projekti juht Sven Kolga arutleb talimängudeks valmistumise tingimuste (ja nende loomise) üle, Urmo Soonvald püüab selgemaks kirjutada Martin Müürsepa läbilöögivõimalused NBAs.
Erki Nool annab teada oma tulevasuvisest maailmarekordisoovist - «See sünnib kas Götzises või Ateenas,» loodab ta - järelikult kas mais või augustis. Tiit Sokk selgitab, miks ta ei pidanud sõna ja nõustus taas Eestit esindama. Oma jao saavad lugejad, keda huvitab NBA, NHL, autovõidusõidud. Teatud üllatusena (ja mitte halva - kõik oleneb esituse tasemest) on olemas rubriik «Sport maal».
Jaan Jürine kirjutas esimesse numbrisse lõpuloo «Jälle häda mõistuse pärast», millel on mõnus moto (rahvasuust): Kust mina tean, mis mina mõtlen,/ kui ma ei kuule, mis mina ütlen. Varugem siis aega teadasaamiseks.
«Spordielu» startis, luues materjali mõtlemiseks ja ütlemiseks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kuulus maadeuurija David Livingstone pani juba eelmisel sajandil Aafrikat külastades tähele, et sealsed elanikud paistsid silma oma väledate jalgade ning heraklesliku jõu poolest. Joostes paarikümne kilomeetri kauguselt naaberkülast tamtammi laenamas käia oli neile käkitegu ning kookospähklid tundusid mõne kogukama mehe käes justkui herneterad. Küllap saigi Livingstone’le saatuslikuks see, et ta proovis pärismaalaste kombeid järgida ning, kui vähegi võimalik, ka nendega sammu pidada. Tulemuseks oli organismi ülekurnatus, troopikapalavik ja… surm. Ta jõudis küll oma reisimuljed paberile panna, ent mustanahaliste müstiline kiiruse ja jõu saladus jäi temalgi lahendamata.
Tänapäeval ei pea enam neegrite väledate jalgade imetlemiseks Livingstone’i kombel Aafrikasse sõitma. Piisab kui minna mõnele rahvusvahelisele kergejõustikuvõistlusele ammulisui vaatama, kuidas mustad mehed ja naised nagu gasellid valgete jahipidajate eest ära jooksevad. Eriti masendav on olukord sprindis ning pikamaajooksudes. Näiteks Atlanta olümpiamängude meeste 100 meetri jooksu finaali telerist juhuslikult vaatama sattunud võhik võinuks esmapilgul arvata, et tema pildikastil on midagi viga - miks see ekraan muidu nii tume on? Ja kui siis keegi oleks kannatlikult tollele mitteasjatundjale selgitanud, et tegemist on maailma parimate sprinterite jõuprooviga, saanuks too arusaamatult käsi laiutades tõdeda: mis ajast saadik Eesti televisioon on hakanud tegema otseülekandeid Aafrika suguharude suvespartakiaadilt? Tõsi, Atlantas nähti ka valgeid meeskiirjooksjaid, ent nemad tundusid Donovan Bailey ning Frankie Fredericksi kõrval nagu merehätta sattunud Miki-hiired - et appi, appi, päästke meie hinged! Aga kes neid jaksas kuulata…
Ega pikamaajooksudeski olukord parem ole - Haile Gebreselassie ja William Tanui taolised võhmaimed lippavad, nagu oleks käes viimnepäev, muust maailmast välja tegemata. Mercedes siit, Ferrari sealt ja pensionipõlves polegi vaja enam krokodilliküttimisega aega viita, vaid võib rahulikult raha ning raamatuid lugeda. Näiteks David Livingstone’i reisikirju.
Juba vanarahvatarkus ütleb, et kui mägi ei tule Muhamedi juurde, tuleb Muhamedil minna mäe juurde - huvitav, mis võluväega küll paari shokolaadikarva sprinterit Maarjamaale elama ja treenima meelitada? Veel kümmekond aastat tagasi pidi tumedama nahavärvi nägemiseks minema kas Tallinna Merekooli lõpuaktusele või siis teatrisse Shakespeare’i «Othellot» vaatama, ent nüüd võib eebenipuuvärvi külalisi kohata juba provintsilinnadeski. Iseasi on muidugi see, kui väledate jalgadega nad on. Ka Taani jooksjatest ei teatud maailmas suurt palju midagi, ent pärast Wilson Kipketeri sinna kolimist räägitakse Taanis juba olümpiakullast. Ehk peaks Eestigi järgima Taani eeskuju, näiteks andes mõnele noorele aafrika sporditalendile stipendiumi Tartu Ülikooli? Leping olgu aus - meilt prii söök, jook, matrikkel kehakultuuriteaduskonda ning palgaks Saku Õlletehase aktsiaid, aafriklaselt seevastu ennastsalgav töö, oma hõimu jooksusaladuste paljastamine ning Eestile olümpialt maratonikulla - hea küll, kõlbab ka hõbe - toomine. Kaup missugune?
Näe, meie korvpall on juba taibanud, et mustanahaliste sissetoomine tõstab meeskonna mängutaset, imidzhit ja publikuhuvi ning need paar-kolmkümmend tuhat dollarit, mis jackile või jonathanile hooaja eest makstakse, tasuvad ennast igal juhul ära. Võibolla peaks ka Eesti jalgpalliväljakutele kutsuma neegritest väravategijaid ning publikuhuvi tõuseb taevasse nagu rakett? Väikse vihjena saan öelda, et eelmise aasta maailma parim jalgpallur libeerlane George Weah pärineb neljateistkümnelapselisest perest ning on päris loomulik, et mõni tema vennakestest ootab Monrovias veel lepingut. Geenid, geenid… Kõlaks ju päris uhkelt, kui uudisteagentuuride kaudu leviks maailmale sõnum: FC Flora sõlmis lepingu libeerlase Weah’ga. AC Milani juhid muutuksid seda uudist lugedes näost kahvatuks ning kontrolliksid ruttu, kas nende George on ikka veel Itaalias. Ja suur on nende kergendus, kui selgub, et jutt oli mõnest George Weah’ väikevennast: mamma mia, küll me ehmatasime!
Mäletan, kuidas kolmanda või neljanda klassi kehalise kasvatuse tundides mängiti liikumismängu nimega: kes kardab musta meest? Õpetaja hüüdis nii ja musta mehe rollis olev õpilane hakkas oma kaaslasi kinni püüdma. Ja tema eest lipati ära lausa ummisjalu.
Kuulates viimase aja spordiuudiseid, võib küll öelda, et algklasside jooksumängul oli oma iva sees, näiteks sajakiloste mustade poksijamürakate eest on tervislikum ära joosta juba enne nendega kohtumist. Või mis sa kostad - nädalapäevad tagasi klobis 47-aastane George Foreman profipoksi WBU-assotsiatsiooni maailmameistritiitlimatshis Crawford Grimsley nimelise ohvri lausa vaeseomaks. Kujutan ette, et lausa enesetapp oleks tülitada New Yorgi slummis jalutavat sonimütsiga Foremani üleoleva nõudmisega: kuule papi, pritsi suitsule tuld! Vanasõna, küsija suu peale ei lööda, ei peaks sealkohal enam paika, sest need võivad jääda lõuapooliku viimasteks sõnadeks. Nii et rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Ja küllap teadis seda ka dzhunglis rännanud David Livingstone, sest muidu oleks ta juba esimesel Aafrika-nädalal hinge heitnud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
3000 M TAKISTUSJOOKS
1900 6/6 George Orton (CAN) 7.34,41
8/5 John Rimmer (GBR) 12.58,42
1904 7/2 James Lightbody (USA) 7.39,63
1908 24/6 Arthur Russell (GBR) 10.47,84
1920 17/6 Percy Hodge (GBR) 10.00,4
1924 21/9 Ville Ritola (FIN) 9.33,6
1928 22/10 Toivo Loukola (FIN) 9.21,8 MR
1932 15/8 Volmari Iso-Hollo (FIN) 10.33,45
1936 28/13 Volmari Iso-Hollo (FIN) 9.03,8 MR
1948 26/12 Tore Sjöstrand (SWE) 9.04,6
1952 35/12 Horace Ashenfelter (USA) 8.45,4 MR (8.45,68)
1956 23/13 Christopher Brasher (GBR) 8.41,2 (8.41,35)
1960 32/20 Zdzislaw Krzyszkowiak (POL) 8.34,2 (8.34,30)
1964 29/19 Gaston Roelants (BEL) 8.30,8
1968 37/26 Amos Biwott (KEN) 8.51,0 (8.51,02)
1972 49/29 Kipchoge Keino (KEN) 8.23,64
1976 24/16 Anders Gärderud (SWE) 8.08,02 MR
1980 31/18 Bronislaw Malinowski (POL) 8.09,70
1984 35/25 Julius Korir (KEN) 8.11,80
1988 32/24 Julius Kariuki (KEN) 8.05,51
1992 32/23 Marhew Birir (KEN) 8.08,84
1996 35/23 Joseph Keter (KEN) 8.07,12
1 - 2500 m, 2 - 4000 m, 3 - 2590 m, 4 - 3200 m, 5 - 3460 m (eksituse tõttu joosti üks ring rohkem).
NOORIM VÕITJA: Matthew Birir (*5.07.1972), 20 aastat ja 33 päeva - 1992 Barcelona.
VANIM VÕITJA: Kipchoge Keino (*17.01.1940), 32 ja 211 - 1972 München.
NOORIM MEDALIVÕITJA: Matthew Birir, 20 ja 33 - 1992 Barcelona.
VANIM MEDALIVÕITJA: Kipchoge Keino, 32 ja 211 - 1972 München.
NOORIM OSALEJA: Arthur Newton (USA), 17 ja 166 - 1900 Pariis.
VANIM OSALEJA: Leonard Richardson (RSA), 41 ja 360 - 1924 Pariis.
ÜLEKAALUKAIM VÕIT: Percy Hodhe 10.00,4, Patrick Flynn (USA) 10.21,1 - 1920 Antverpen.
NAPIM VÕIT: John Rimmer 12.58,4, Charles Bennett (GBR) 12,58,6 - 1900 Pariis.
KAKS MEDALIT (3): Sidney Robinson (GBR), hõbe 1900 (2500 m) ja pronks 1900 (4000 m); Volmari Iso-Hollo (FIN), kuld 1932 ja 1936; Bronislaw Malinowski (POL), kuld 1980 ja hõbe 1976.
KOLMIKVÕIT: Suurbritannia - 1900 Pariis (4000 m), Soome - 1928 Amsterdam,
Rootsi - 1948 London, Keenia - 1992 Barcelona.
EESTLASED (1): Aleksander Antson (ei startinud) - 1924 Pariis.
EDUKAIMAD RIIGID
GBR 4 5 3 1 3 3 77,0
KEN 6 5 1 1 - 1 75,0
FIN 4 3 2 4 2 - 67,0
USA 2 1 5 4 5 4 66,0
SWE 2 1 1 2 2 1 34,0
POL 2 1 - 1 - - 22,0
FRA - 1 2 2 1 2 22,0
URS - 2 2 - 2 - 22,0
ITA - - 2 2 - 1 15,0
BEL 1 - - 1 1 - 12,0
CAN 1 - - - 1 1 10,0
GER 9,0; FRG 7,0; ESP 6,0; IRL 5,0; TAN 5,0; HUN 5,0; GDR 4,0; NOR 4,0; ETH 4,0; AUS 3,0; POR 3,0; AUT 2,0; TCH 2,0; YUG 1,0; BUL 1,0; NZL 1,0. Kullariike 8, medaliriike 18, punktiriike 27.
ATLANTA 1996
FINAAL. 2.08: 1. Joseph Keter (KEN) 8.07,12; 2. Moses Kiptanui (KEN) 8.08,33; 3. Alessandro Lambruschini (ITA) 8.11,28; 4. Matthew Birir (KEN) 8.17,18; 5. Mark Croghan (USA) 8.17,84; 6. Steffen Brand (GER) 8.18,52; 7. Brahim Boulami (MAR) 8.23,13; 8. Jim Svenøy (NOR) 8.23,39; 9. Angelo Carosi (ITA) 8.29,67; 10. Martin Strege (GER) 8.30,31; 11. Hicham Bouaouiche (MAR) 8.46,22; 12. Marc Davis (USA) 9.51,96.
EELJOOKSUD (poolfinaali kuus paremat + neli kiiremat aegadega). 29.07. I - 1. Joseph Keter (KEN) 8.30,23; 2. Godfrey Siamusiye (ZAM) 8.30,56; 3. Florin Ionescu (ROM) 8.31,34; 4. Alessandro Lambruschini (ITA) 8.31,69; 5. Hicham Bouaouiche (MAR) 8.31,97; 6. Martin Strege (GER) 8.32,76; 7. Jamal Hassan (QAT) 8.36,99; 8. Eduardo Henriques (POR) 8.38,58; 9. Elisardo de la Torre (ESP) 8.42,75; 10. Spencer Duval (GBR) 8.46,76; 11. Robert Gary (USA) 8.49,68. Primo Higa (SOL) EL.
II - 1. Abdelaziz Sahere (MAR) 8.26,79; 2. Matthew Birir (KEN) 8.27,09; 3. Mark Croghan (USA) 8.27,91; 4. Joel Bourgeois (CAN) 8.28,14; 5. Justin Chaston (GBR) 8.28,32; 6. Vladimir Pronin (RUS) 8.29,49; 7. Nadir Bosch (FRA) 8.31,65; 8. Kim Bauermeister (GER) 8.36,86; 9. Ricardo Vera (URU) 8.40,78; 10. Nestor Nieves (VEN) 8.47,34; 11. Vitor Almeida (POR) 8.48,16; 12. Clodoaldo do Carmo (BRA) 8.51,78.
III - 1. Angelo Carosi (ITA) 8.30,83; 2. Moses Kiptanui (KEN) 8.30,87; 3. Brahim Boulami (MAR) 8.30,97; 4. Steffen Brand (GER) 8.31,18; 5. Marc Davis (USA) 8.31,25; 6. Keith Cullen (GBR) 8.31,26; 7. Jim Svenøy (NOR) 8.31,30; 8. Chris Unthank (AUS) 8.31,86; 9. Vladimir Goliash (RUS) 8.35,50; 10. Shadrack Mogotsi (RSA) 8.46,24; 11. Ibrahim Yahya (KSA) 8.46,37.
POOLFINAALID (finaali viis paremat + kaks kiiremat aegadega). 31.07. I - 1. Davis 8.26,76; 2. Birir 8.27,16; 3. Lambruschini 8.27,32; 4. Bouaouiche 8.27,76; 5. Strege 8.27,99; 6. Ionescu 8.28,77; 7. Bourgeois 8.31,45; 8. Sahere 8.33,90; 9. Goliash 8.36,85; 10. Siamusiye 8.37,41; 11. Cullen 8.46,74; 12. Bauermeister 8.51,83. II - 1. Keter 8.18,90; 2. Kiptanui 8.18,91; 3. Brand 8.19,11; 4. Svenøy 8.19,79; 5. Boulami 8.20,43; 6. Croghan 8.21,01; 7. Carosi 8.21,86; 8. Unthank 8.25,59; 9. Chaston 8.28,50; 10. Pronin 8.34,79; 11. Hassan 8.36,40; 12. Bosch 8.47,31.