Juulis jäätisetootmist alustanud aktsiaselts Balbiino tahab järgmisel aastal müüa 1700 tonni jäätist, millest umbes kolmandik peaks minema ekspordiks.
Balbiino juhataja Aarne Solvak ütles eile, et jäätisetootmise idee tekkis eelmise aasta juunis ja tänavu 9. juulil müüs ettevõte esimese koguse jäätist.
Norma Grupp on tehase rajamisse ning seadmetesse investeerinud 17,5 miljonit krooni, investeeringu tasuvusajaks on kavandatud viis aastat.
Solvak mainis, et tänavune aasta on tehase käivitusaeg. Järgmisel aastal tahab miljoni krooni suuruse aktsiakapitaliga Balbiino saavutada käibeks 50 miljonit krooni ning toota 1700 tonni jäätist. Umbes kolmandik sellest peab minema ekspordiks.
Skandinaavias süüakse kolm korda rohkem jäätist
Balbiino jäätist turustava aktsiaseltsi Balbi müügidirektor Aivar Aus ütles, et Eesti jäätiseturu uuringut ei ole keegi teinud, kuid erinevate hinnangute põhjal on turu suurus umbes 250 miljonit krooni aastas, millest Soome Valiole kuulub 26-27, Jäälillele 18-20, Balbiinole 15-16 ning Marsile 10-11 protsenti. Ülejäänud jäätiste osa on tunduvalt väiksem ning moodustab kokku 25-30 protsenti. Marsi osa on suhteliselt suur tänu kõrgele hinnale.
Aus märkis, et iga Eesti elanik sööb aastas keskmiselt 4-5 liitrit jäätist. Skandinaavias on sama näitaja 12-15 liitrit, seega on Eesti jäätiseturul veel piisavalt kasvuruumi.
Norma Gruppi kuuluva aktsiaseltsi Balbiino toodang erineb välismaistest jäätisesortidest tehisainete puudumise tõttu, Tallinna Külmhoonet, mis toodab Jäälille kaubamärgiga jäätist, tahab Balbiino aga edestada suurema sortimendiga.
Aarne Solvaku sõnul on Balbiino jäätiste müük olnud edukas - novembri kahe nädalaga turustati samapalju kui suvel kahe kuuga. Praegu toodab tehas seitset erinevat sorti, millele varsti lisandub veel viis ning enne jõule jõuab müügile ka jäätisetort. Kevadel on pakk- ja pulgajäätisele lisaks oodata koonusjäätist.
Solvak märkis, et Balbiino ei taha saada Eesti suurimaks jäätisetootjaks, sest tehas on Tallinna Külmhoonest kaks korda väiksem. See annab Balbiinole võimaluse paindlikult tootmist muuta ja uuendada vastavalt turunõudlusele.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kui Venemaaga piirilepingu sõlmimine peaks lähikuudel tõesti õnnestuma, võib sellest loota läbimurret Eesti-Vene majandussuhetes, mida on juba kaua oodatud. Karta on, et Venemaa ei soovi majandusküsimusi poliitilistest eraldi käsitleda.
Eesti peaks olema headest majandussuhetest Venemaaga praegu märksa rohkem huvitatud kui vastaspool, sest praeguse olukorra kestmine kahjustab järjest enam Eesti majanduse väljavaateid.
Eesti siseturg on konkurentsile üsna pretsedenditult avatud, Eesti tootjate pääs nii ida- kui lääneturule on samas olnud häiritud vastavalt kaitsetollide ja tiheda konkurentsi tõttu. Olukorra tõsidust kinnitab see, et hiljuti avaldatud peaministri kümnest käsust Eesti majanduse arendamiseks tõdes esimene, et on vaja tegelda just turgude avamisega.
Riigisiseselt on kõik suhteliselt ladusalt sujunud. Majandusreformid on Eestis olnud edukamad kui mitmetes teistes Kesk- ja Ida-Euroopa maades.
Üsna selge ettekujutus on ka sellest, mida on tarvis lähiajal teha, et tagada majanduskasvu suurenemine. Prioriteetide hulgas on näiteks transiidi arendamine ja investeeringud, mis on otseselt seotud Venemaaga.
Eesti suurettevõtjad hakkavad Venemaal teenimata jääva raha pärast kannatust kaotama, nagu on näha kasvõi 11 tööstusjuhi kirjast Venemaa tööstusministrile, mis on iseenesest üsna pretsedenditu ja meeleheitlik samm.
Eesti-Vene majandussuhete normaliseerimine tähendaks siinse investeerimiskliima olulist paranemist ja juhiks lääne investorite tähelepanu taas Eestile kui atraktiivsele investeerimispaigale.
See temaatika on olnud Londonis, kus otsustatakse märkimisväärse koguse Eestisse tehtavate portfelliinvesteeringute üle, pidevalt luubi all.
Konkreetsed uudised võivad kujundada investorite suhtumist siinsele aktsiaturule soodsas suunas. Kui kõik laabub, peaksid kujunema eriti atraktiivseks nüüdisaegse juhtimise ja tehnoloogiaga Eesti suurettevõtted, millel on veel endistest aegadest turg Venemaal.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Balti riikide peaministrid allkirjastavad täna Läti pealinna hotellis Radisson SAS nn Riia deklaratsiooni rahapesu vastasest võitlusest. ÜRO ja Euroopa Liit korraldavad Riias kahepäevase esindusliku rahapesualase konverentsi, kuhu lisaks peaminister Tiit Vähile suundusid ka rahandusminister Mart Opmann ja keskpanga juht Vahur Kraft.
Euroopa Liidu Komisjoni tuleb Riiga esindama rahanduskomissar Mario Monti, kellega peaminister Vähil on täna ka eraldi kohtumine.
Rahapesu pole kuritegu?
Valitsuse pressiteenistuse andmeil rõhutab Vähi täna konverentsil peetavas ettekandes, et Eesti on teel Euroopa Liitu asunud rahapesu tõkestamiseks aktiivselt täitma seadusandlikku tühimikku. Peaminister käsitleb «Eesti Vabariigi valitsuse prioriteete rahapesu kui organiseeritud kuritegevuse ühe alaliigi vastu võitlemisel», seisab teates.
Rahapesu ise ei ole Eestis praegu kuritegu, kuid kriminaalkorras on karistatav selle tõkestamata jätmine pangatöötaja poolt. Kriminaalkoodeksi §148 punktis 8 on öeldud, et kui krediidiasutuse juht või töötaja jätab rahapesu tõkestamata, saab teda karistada rahatrahviga koos teataval alal töötamise õiguse äravõtmisega või ka ilma selleta.
Eestis kehtiv krediidiasutuste seadus kirjeldab rahapesu kui kuritegelikul teel saadud raha paigutamist legaalsesse äritegevusse või investeeringutesse. Seadus sätestab, et krediidiasutus on kohustatud vältima pangasüsteemi kasutamist rahapesuks.
Muu hulgas ei tohi pangad Eestis teha tehinguid anonüümsete isikutega, kuigi tegelikult nõutakse kliendilt näiteks valuuta vahetamisel dokumente vaid suuremate summade korral. Otsene kohustus kõik isikud identifitseerida lasub pankadel, kui tehingu summa on sularahas üle 7500 eküü (üks ELi eküü on umbes 15 Eesti krooni) või arveldamisel üle 15 000 eküü.
Illegaalse raha seaduslikuks muutmine ei pruugi käia pankade kaudu, kurjategijad võivad selleks asutada ka variettevõtteid, luua investeerimisfirmasid või koostada hoopis keerukamaid tegutsemisskeeme. Rahapesu teebki kuriteona ohtlikuks tema rahvusvahelisus ja lai levik. Täna Riias peetav rahapesuvastane konverents on seni esinduslikem sellealane üritus Balti riikides.
Lisaks euroliidule on Riia konverentsi korraldamas ÜRO Uimastikontrolliprogramm (UNDCP), üritusest võtavad osa ka Vene föderaalse piirivalveteenistuse juht Andrei Nikolajev, IMFi, Interpoli ja Balti riikide ametkondade esindajad.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Valga liha- ja konservitööstus avas eile uue vorstitsehhi, mis on direktor Elmut Paaveli sõnul parima sisseseadega Eestis.
Hoonesse ja seadmetesse on investeeritud 19 miljonit krooni. Finantseerimiseks kaasati lisaks omakapitalile veel 7 miljonit krooni pangalaenu.
Hooned, millesse tootmine üle viidi, olid endised konservilaod, mis ehitati 1980. aastal. Tööde käigus remonditi põrandad, seinad ja laed, märkis direktor Paavel. «Vanad vorstitsehhi hooned olid täielikult amortiseerunud, üks osa isegi kokkukukkumisohus», põhjendas Paavel uude hoonesse kolimise hädavajalikkust.
Kuigi paari ruumi on vaja osta täiendavalt seadmeid, on uue hoone sisseseade kaasaegne. «Saksa päritolu termokambrid, millesse investeerisime 5 miljonit krooni, on Eestis kindlasti kõige paremad,» kinnitas Elmut Paavel.
Valga liha- ja konservitööstus on Paaveli sõnul ainuke suurematest lihatööstustest Eestis, mis toodab nii lihatooteid kui ka konserve. «Kokku on tootmises umbes 60 nimetust erinevaid lihatooteid,» ütles Paavel.
Tööstus annab praegu tööd ligi 300 inimesele. Kogu toodang valmistatakse kohalikust toorainest. Ettevõtte realiseerimise netokäive oli möödunud aastal 109 miljonit krooni. Selle aasta 9 kuu käive ulatub 108 miljoni kroonini.
Elmut Paaveli hinnangul peaks 19 miljoni krooni suurune investeering ära tasuma 2-3 aasta jooksul. Valga liha- ja konservitööstus kasutab hetkel 1/3 oma konservitootmise võimsusest, mis tähendab 2 tonni konserve päevas. Alakoormatus on tingitud turustusvõimaluste vähenemisest Venemaal. Tööstus müüb valdava osa oma toodangust Eesti piires.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Veidi üle aasta on jäänud päevani, kui Euroopa Liidu riigid peavad oma kiivalt kaitstud telekommunikatsioonituru konkurentsile avama. Eestile see ei loe - ELi kuuluvate Soome ja Rootsi riigifirmad säilitavad osaluse kaudu Eesti Telefonis veel aastateks ainuõiguse siin rahvusvahelist telefonsidet korraldada.
1992. aasta lõpul Eesti valitsuse ja ühisaktsiaseltsi vahel sõlmitud kontsessioonileping oli tollal omal kohal. Tõenäoliselt saavutati sellega Eesti side infrastruktuuri ülesehitamiseks parimad tingimused, mis võimalikud. Kuid juba täna saab alustada tööd selleks, et pärast sajandivahetust oleks helistajal võimalik ka teisi operaatoreid valida. Tulevikku vaadates on selge, et Eesti Telefoni monopol peab murduma ning kui seda ei juhtu, on riigi sidepoliitika ebaõnnestunud.
Samas oleks lihtsameelne arvata, et kontsessioonileping on tekitanud jäist hirmu British Telecomi, AT&T ja muude kommunikatsioonihaide südameis. Eesti Telefoni võrgudirektor Jaak Ulman mäletab, et USA kompaniid U.S. West, Bell ja AT&T olid mõned aastad tagasi nõus Eestiga kõnelusi pidama, kuid loobusid kuuldes, et neil tuleks lisaks rahvusvahelisele sidele tegeleda ka kahe naabertalu vaheliste kõnedega. Suurt trügimist ei ole oodata ka kontsessiooni lõppemisel, isegi juhul, kui see peaks esialgu paikapandud hetkest veidi varem toimuma. Nii või teisiti jääb Eesti Telefon riigi suurima sidevõrgu haldajaks, kellega kõigil võistlejatel tuleb edaspidigi arvestada.
Kõige suuremad kavad Eesti Telefoni kõrvale püsti tõusta on ette võtnud Levicomi gruppi kuuluvad firmad, kes on end mobiiltelefonimüügi ja kaabeltelega äris juba suutnud tõestada. Kui varem tegutsemist alustanud konkurentide üleolevatest arvamustest tõsisemaid takistusi ei ilmne, võib jääda huviga ootama, kas Levicomil õnnestub ka sideoperaatorina jalgu alla saada, sest vähemalt kolmanda mobiilsidevõrgu Ritabell käivitamist on juba alustatud konkreetsete investeeringutega.
Kas kolm mobiilsidefirmat on Eestile liiga palju või mitte? Tipp TV kehv käekäik ja RTV/EVTV ühinemine peaksid tõestama, et ega telemaastik mingi moosikelder ole, kuid ometi ilmub jälle uusi jaamu. Kunagi võivad ju ka Eesti telefonioperaatorid ühinemisi alustada.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Tolliamet on süüdistanud mitmeid Eesti bensiinimüüjaid seotuses salakütust Eestisse toovate riiulifirmadega. Kuid kohalikud kütusemüüjad peavad tolliameti süüdistusi alusetuks.
Salakütuse Eestisse toomiseks on mitu skeemi. Kõige lihtsama kohaselt toob riiulifirma kütuse Eestisse ning see ladustatakse ametlikult kütuseterminalis. Kütuse maale toonud firma saaks kütuse ametlikult maha müüa alles siis, kui on tasutud kõik riigimaksud ja viidud lõpuni tollivormistus.
Tihti võimaldab aga kütuseterminal müüa kütuse vaatamata tolli ettekirjutustele. Tolliameti peadirektor Rein Talvik tõi näiteks tuntuima salakütuse müügiga tegelenud riiulifirma Parevek, mis oli kogu aeg tolli jälgimise all. «Tegime terminalile ettekirjutuse, et terminal ei väljastaks seda kütust, mille Parevek on sisse toonud, kuid terminal jätkas kütuse väljastamist,» lisas ta.
Järgmiseks kaob aga kütuse Eestisse toonud riiulifirma riigimakse tasumata teadmatusse.
Kütus kaob Eestis ära
Rein Talvik tõi näiteks ka taasväljaveo protseduuril ärakadunud kütuse, mis on välja veetud Transoili terminali kaudu. «Oleme mitu korda tõestanud, et see kütus pole Eestist väljunud,» sõnas Talvik. «See tähendab seda, et kütus, mis võetakse välja Transoili terminalist ja peab minema Eestist välja, jääb Eestisse ja laaditakse üldjuhul väikestesse tanklatesse tühjaks,» põhjendas Talvik ülimadalaid hindu paljudes väiketanklates.
«Väga suur kogus salakütust väljastati Termoili terminalist, kütuse müük peatati seal alles siis, kui me läksime meeskonnaga kohale ja palusime abi politseilt,» sõnas Talvik. Ta lisas, et kütust jõuti hakata väljastama ka Tartu ja Rakvere terminalist, kuid peale tolli ettekirjutust kütuse väljastamine sealt peatati.
Talviku sõnul pole kõikidel juhtudel võimalik alustada firmade vastu, keda kahtlustatakse seotuses salakütusega, kohtulikku menetlust. «Kui on tõestamata, et ettevõte on saanud otsest majanduslikku kasu, siis on väga raske kriminaalasja algatada,» sõnas ta. Talviku hinnangul ei saa öelda, et enamik Eesti suurematest kütusefirmadest oleks seotud salakütuse müügiga.
Müüjate tausta tuleb uurida
Mitmed kütusefirmad on teatanud, et nad ei pea kütust ostes kontrollima kõiki müüja dokumente. Tolliamet on aga vastupidisel seisukohal. «Kui Eesti kütusefirmad väidavad, et nad ei saa enam ise kütust riiki sisse tuua, sest siseriigist on odavam osta, siis mindi tegelikult teadlikult salakütuse ostmise teele, sest kütusefirmad teavad väga hästi, millise hinnaga kütust müüakse,» sõnas Talvik.
«EK ja AA-Trading on väitnud, et nende käes on 30% Eesti kütuseturust ja nad maksavad 50% riigi maksudest. Tolli andmetel maksavad nad kokku 20% aktsiisist. Kui jääb paika väide, et neil on 30% turust, siis jääb õhku küsimus, kuidas osa kütust on ostetud,» arutleb Talvik.
Rein Talvik on varem öelnud, et ükski riiulifirma ei saa tegutseda ilma tugevate kütusefirmade abita. Tolliamet on seostanud salakütust müüvate riiulifirmadega EKd, eelkõige aga Eesti Kütust. Nimetatud on ka Tartu kütusefirmat Favora, mis on ostnud kütust riiulifirmalt Vegelar, mida pole Talviku sõnul õnnestunud leida ei politseil ega tollil.
Favora juhatuse esimees Aivo Pärn kinnitas «Postimehele», et Favora on tõesti Vegelarilt kütust ostnud. «Mul on Vegelari kohta terve kaust koos põhikirja, litsentside ja maksuameti tõenditega ning kuhu see firma nüüd kadus, see ei ole küll minu probleem. Siis oli see firma olemas ja tolliamet lubas tal kütust Eestisse tuua. Kui kütus on Eestisse sisse toodud ja teda terminali kaudu müüakse, järelikult on kõik maksud makstud,» kommenteeris Pärn lakooniliselt.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Inimene peaks (võiks) oma tegude eest vastutama (vastutada). Või vähemalt olema suuteline oma tegusid analüüsima. Igatahes on see omadus, mis eristab inimest loomast. Suudame me? Või kuhu saab tõmmata selle piiri, mis eristab lubatavust mittelubatavusest, arukust tarkusest, vastutustunnet vastutustundetusest, laiskust suutmatusest...
Milline on vastutustunne Elu ees? Kes vastutab naise tervise ning tema veel sündimata laste tervise eest? Kas saab teha naise vastutavaks või ainuvastutavaks? Kas saab vastutada riik oma alamate otsustuste eest, mida viimased sooritavad väga kitsas isiklikus sfääris, kuid mille tagajärg kokkuvõttes mõjutab ka riiki?
Pakun kaasamõtlemiseks paar situatsiooni, mis pärinevad tavaelust. Nende tegelased on täiesti tavalised inimesed meie keskelt. Seega esindavad järgnevad olukorrad omakorda ka täiesti tavalist mõttelaadi.
20-aastane noor naine, kellel on kolmandat kuud tõsisem suhe kindla partneriga, on korra kuus kahtleval seisukohal oma lapseootamise või mitteootamise küsimuses. Iga kuu veenab ta end selles, et tegelikult poleks tal lapse vastu midagi. Kuigi tal pole mingit ettekujutust, kes peaks materiaalselt üleval nii teda kui last. Või mis saab tema õpingutest. Nendele küsimustele püüab ta pigem mitte mõelda. Kui soovitasin tal mõelda rasestumisvastastele vahenditele, siis teatas noor haritud naine, et kindlasti mitte, kuna tablettide jaoks on vaja retsepti ja selleks on vaja minna günekoloogi juurde. Aga günekoloogi juurde tema kohe kindlasti ei lähe, kuna seal muuhulgas tehakse haiget ning see on ebameeldiv jne.
Hämmastava meelekindlusega jäi ta oma veendumuste juurde. Selliselt mõtlev naine on oma ellusuhtumises veel liig noor, et saada emaks. Temas pole vastutajat oma tegude, oma tervise, oma veel sündimata laste eest, lühidalt - pole vastutustunnet Elu ees.
Järgmises loos on tegelaseks naine, üle kolmekümne aasta vana, lahutatud, ühe teismelise lapse ema. Tema on viimase aasta jooksul käinud kahel korral aborti tegemas nn viimasel minutil. Mõtlemata, millist kahju ta sellise käitumisega toob oma tervisele ja oma teoreetiliselt sündimata lastele. Oma pikaajalist võimetust otsustada lapse ja abordi vahel selgitab ta sellega, et ta lihtsalt ei teadnud, kas ta tahab last või mitte. Viimasel minutil aborti tegema minnes ei olnud ta ka sugugi oma otsuses kindel, aga soovitust vestelda enne aborti psühholoogi või perenõustajaga ta eiras.
Ilmselt ei suutnud naine omapäi teha mingeid järeldusi eelnevast kogemusest ning mõned kuud hiljem kordus sama lugu. Otsustusvõimetus, vastutustundetus. Ja kurb näide sellest, et vastutustunne ei teki mõnede inimtüüpide puhul ei aastate, ei elukogemustega.
Kolmas näide räägib mehest. 25-aastasele mehele teatas tema kauaaegne sõbratar, et vaatamata kasutatud ettevaatusabinõudele ootab ta last. Mehepoolseks probleemilahenduseks oli soovitus üle tema ukseläve sellise jutuga mitte ilmuda, rasedana ka enam mitte. Naisel oli valida sündimata lapse ja mehe vahel ning ta valis viimase. Kuigi eelkõige oleks tulnud valida konstruktiivne dialoog temaga. Mitte aktsepteerida mehe esmast reaktsiooni kui absoluutset tõde või käitumisjuhist. Kõnealuses olukorras võttis mees enesele autoritaarse otsustaja rolli, tehes seda järelemõtlematult, vastutustundetult. Hilisem dialoog selgitas, et tegelikult oleks selle lapse tarvis olnud nii materiaalsed võimalused kui emotsionaalne valmisolek. Lapse mittesündimise otsustas mehe vastutustundetu suhtumine, naisepoolne vastutuse eest pagemine mehe reaktsiooni varju ning mõlemapoolne suutmatus astuda dialoogi õigel ajal.
Kirjeldatud kolmes loos on peidus palju emotsioone ja hoolimatust. Hoolimatust emotsionaalsel tasapinnal, hoolimatust ning vastutustundetust Elu ees.
Et tegemist oli täiesti tavaliste lugudega meie eneste keskelt, julgen teha üldistuse, et suures osas me olemegi sellised - hoolimatud ja vastutustundetud. Ju on selliseks vorminud meid vanemate tõekspidamised, meie elukogemus ning maailmatunnetus, uskumused ja tõed. Me võime sellist vastutustundetust nimetada eetiliseks kriisiks või emotsionaalseks tuimuseks või suutmatuseks analüüsida tekkinud olukorda - probleemi see ei lahenda. Ning probleemiks on suhtumine.
Et enamik meist on Eesti kodanikud, on see mingil määral ka riiklik probleem. Riik, mille kodanikud on hoolimatud ning vastutustundetud Elu suhtes, - ülima suhtes, mis antud on - Elu ees, peaks nägema selles ohu märki ning püüdma aidata. Aidata psühholoogilise abiga, aidata haridusasutustes jagatava õpetusega, üldrahvaliku selgitustööga.
Lähtudes vanasõnast, et uppuja päästmine on uppuja enese asi - siis mida me ise saame muuta? Vaid seda, mida suudame. Suudame aga palju, kui vaid tahame. Kui jagub väheke aega oma tegude või tegematajätmiste analüüsiks ning mõistmiseks, et igaühel meist on vastutus Elu ees. Igaüks vastutab enese elu, oma laste elu eest. Vastutustundetus pole vabandus oma tegude eest. Vastutustunne on Homo sapiensi kohustus ja privileeg.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Selle aasta esimese kuue kuuga tõsteti Eestis oma kodust välja 636 perekonda. Tallinna täitevbüroo direktori Valeri Paabo sõnul oli enamik neist üürivõlglased. Kõige rohkem peresid jäi koduta Tallinnas (241) ja Valgas (39). Eestis langetati kokku 764 väljatõstmist nõudvat kohtuotsust.
Valeri Paabo sõnul on väljatõstmise taga elamuvalitsuste hagid enamasti üürivõlglaste ja ka tagastamisele kuuluvates korterites elavate inimeste vastu. «Täitevamet on väljatõstmisotsuse otsene täidesaatja. Esmalt saadame teate, milles palume kindlaks kuupäevaks eluruumid vabastada. Palve mittetäitmisel oleme sunnitud rakendama jõudu,» räägib Paabo.
Sundtõstmisi tuleb Tallinnas üsna palju ette. Paabo kinnitusel otsivad hagi esitajad tihti väljatõstetavale teise elupaiga või lõpetavad hagi asjaajamiste käigus, sest võlglased on üüri kohtuhirmus tasunud.
Valga täitevbüroo direktor Enn Meriroos ütleb, et Valgamaal on esitatud kohtule rohkem hagisid kui maal. «Enamik väljatõstetuist on leidnud uue elamispinna. Nendele vähestele, kes seda ei suuda, leiab linnavalitsus koha, kus oleks vähemalt katus pea kohal,» ütleb Meriroos ja kinnitab, et kedagi tänavale ei jäeta.
Riigi täitevameti andmeil on väljatõstetute hulgas asotsiaalseid peresid ligi kolmandik. Enamasti on tegu olukorraga, kus väljatõstetavad on jätnud maksmata paari-kolme kuu üüri ning võlg on hakanud üha kasvama. Eluasemetoetust aga rohkem kui kolm kuud võlgu olevatele isikutele ei anta.
Valga maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja Sulev Lauk kinnitab, et nende poole pole pöördutud palvega saada elamispind.
«Kindlasti on see probleem rohkem omavalitsuse rida - oma piirkonna inimesed tuleb kindlustada tööga. Kas seda suudetakse, on iseasi, kuid kolmetoalises korteris võlgu elava inimese muret ei suuda leevendada elamispinna väiksemaks vahetamine,» sõnab Lauk.
Tema sõnul ei ole toetuste maksmine õige, sest see võrdub näljasele söögi andmisega, kuid õng jäetakse andmata.
Üürivõla tõttu korterist välja tõstetud perekondade hulk on kahe aastaga kolmekordistunud: 1994. aastal langetasid kohtud aasta jooksul 338 väljatõstmisotsust, tegelikult tõsteti välja 244 peret. 1995. aastal oli kohtuotsuseid 956 ja täide viidi 714 otsust.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Vt. ka 31. oktoobri ja 2. novembri «Postimeest».
Valitsuse otsus maksta alates 1. septembrist täispensioni kõigile töötavatele pensionäridele ei olnud majanduslikult ega sotsiaalselt põhjendatud.
Selleks kulub ligi 320 miljonit krooni sotsiaalraha, millest ei saa osa mittetöötavad vanaduspensionärid.
Aasta algul oli Eestis 374 308 pensionäri, nendest vanaduspensionäre 297 043 ehk 79% ja töötavaid pensionäre 53 112.
Pensionide suurendamine selle aasta 1. aprillist 30-50 krooni võrra ei kergendanud pensionäride olukorda. Riigikogu tühistas valitsuse varem kehtestatud õiguse muuta pensionimäära iga aasta aprillis ja septembris.
Kõige raskem on mittetöötaval pensionäril
Kui töötav pensionär sai lisaks palgale osalist pensioni enam kui 400 krooni kuus, võis ta olla oma majandusliku olukorraga suhteliselt rahul. Kuid ikkagi hakati neile maksma senisest vähemalt 500 krooni võrra suuremat pensioni. Järjekordse ootamatusena loodab kindlustusinspektsioon tagada riigitöötajale lisapensioni - riigitöötaja pensioni (PM, 10. 07. 96).
Mittetöötava pensionäri majanduslik olukord halveneb pidevalt toidu ja ravimite kallinemise ning eluasemekulude ja teenustasude suurenemise tõttu. Peaminister Tiit Vähi õigustab valitsuse senist pensionipoliitikat ega pea võimalikuks pensione suurendada (EP, 2. 06. 96). Vähi on jätnud avalikustamata Rahvusvahelise Valuutafondiga (IMF) sõlmitud memorandumi lubaduse mitte tõsta pensione. Mitmed ministeeriumid, asutused ja organisatsioonid taotlevad järgmise aasta eelarveprojektis neile määratud summade suurendamist. Selle aastaga võrreldes suureneb 1997. aasta eelarve 13,3% võrra. Kaitseministeeriumi eelarve suureneb 40,6% võrra ja sotsiaalministeeriumi eelarve vaid 6,4% võrra.
Seega on võimalik järgmisel aastal suurendada vanaduspensione 10-12 krooni kuus (2. 11. 96). Isamaaliidu fraktsiooni liige Tiit Sinissaar märgib: «Et korrigeerida pensione vastavalt inflatsiooni tõusule, on eelarvest puudu 219 miljonit krooni.» (EP, 25.10.96).Töötavatele pensionäridele makstakse aastas rohkem ligi 320 miljonit krooni.
Pensionärid jälgivad valitsuse ja riigiasutuste tegevust, mis ei arvesta riigikassa huve. Murelikuks teeb suurte võlgade ja viiviste mittelaekumine või mahakandmine, illegaalne majandustegevus ning ümbrikupalga maksmine. Ettevõtete tulumaksust vabastamise korral jääb lähiaastatel riigikassasse laekumata miljard krooni.
Sotsiaalminister Toomas Vilosius on vastu Isamaaliidu ettepanekule viia lastetoetuse maksmine sõltuvusse perekonna sissetulekust ja jätta toetuseta pered, kus kuusissetulek pereliikme kohta ületab 2000 krooni. Ministri arvates tuleb Eesti parimaid perekondi toetada (PM, 9.02.96), st kasutada nappi sotsiaalraha suurepalgaliste huvides.
Riigikassa ja madalapalgaliste huvides võiks arvestada tulumaksu progresseeruva süsteemi järgi, sest siis laekuks riigikassasse rohkem raha. Eesti rahareformi nõustanud Rudolf Jalakas kirjutab: «Mina ei tea ühtki maad, kus oleks proportsiaalne tulumaks. Eesti oleks võinud jääda süsteemi juurde, mis nägi ette 16-36% tulumaksu, sõltuvalt tulu suurusest.» (PM, 21. 10. 96).
Toidu kallinemise uueks põhjuseks võib saada imporditavate toiduainete kaitsetollide kehtestamine. Kahjuks ei ole täheldanud Riigikogu pensionäride fraktsiooni vastuseisu sellele kavale. Ka Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) esindaja Eestis Basil Zavoico imestab, miks vaikib Pensionäride ja Perede Liit.
Pensionäride ja Perede Liit vaikib
Kummaline on Pensionäride ja Perede Liidu ühisrinne Maarahva Erakonna ja Maaliiduga. Vastuolus on põllumeste soov saada oma toodete eest võimalikult kõrget hinda ning pensionäri vajadus osta toiduaineid võimalikult odavalt.
Äsjastes kohalikes volikogudes olnud pensionärid ei tegutsenud piisavalt oma valijate huvides näiteks Tartus, kus on ligi 25 000 pensionäri. Pensionäride fraktsiooni tegevuses ei olnud nähtavasti midagi nii olulist, mille kohta oleks võinud anda avalikku infot oma volitusaja kestel.
Endises volikogus oli 17 pensionäri, nendest 10 kandideerisid erinevates nimekirjades järgmisse volikokku, valituks ei osutunud ükski.
Aasta algul prognoosis Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Endel Eero 1. septembriks keskmise vanaduspensioni suuruseks üle 1000 krooni. Peaministri andmeil on keskmine vanaduspension 918 krooni kuus (PM, 11.09.96), Eero andmeil 968 (PM, 2.11. 96).
Eero analüüsist nähtub, et 1996. aasta hinnatõus (14-15%) ja inflatsioon (14%) oleks tulnud kompenseerida vähemalt 150 krooniga kuus. Seega oleks pidanud 1996. aasta vanaduspension olema üle 1100 krooni ning järgmisel aastal peaks olema üle 1250 krooni.
Üleriigiline keskmine kuutöötasu on praegu 3100 krooni. Keskmine vanaduspension peaks olema praegu 50% netopalgast, so 1212 krooni. Tegelikult on keskmine vanaduspension netopalgast (2424 krooni) peaministri andmete (918 krooni) alusel ainult 37,9% ja Eero andmeil (968 krooni) 39,9%. Kuhu on jäänud valitsuse (Koonderakonna) kõrgetasemeline lubadus?