Eesti käekäik järgmistel aastakümnetel sõltub sellest, kuhu pannakse paika integreeruva Euroopa ja Venemaa mõjusfääri ehk läänekristliku ja slaaviõigusliku tsivilisatsiooni vaheline piir. Seetõttu peaksime suutma veenda otsustajaid, et oleme alates XIII sajandist olnud tublid kristlased ja eurooplased ning Eesti paigutamine läänekristlikust tsivilisatsioonist välja ei saa olla sobiv lahendus.
Vastupidi, see oleks kõigile asjaosalistele kahjulik nii poliitilises ja majanduslikus kui ka sõjalises mõttes. Balti regiooni vägivaldne taasnihutamine valele poolele tooks kaasa uue raudse eesriide, s.o Venemaa isoleerimise Läänest koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega.
Rõhutamist väärib siinjuures sõna «vägivaldne», sest tajutav on püüd põhjendada Balti riikide Venemaa mõjusfääris olemise loomulikkust.
Olen seetõttu jätkuvalt veendunud, et Eesti kaitsevõime kujundamine totaalkaitse kontseptsiooni alusel võib viia totaalse riigi arenguteele, mis pole kooskõlas euroopalike külma sõja järgsete arusaamadega. Probleemiks ei ole ühe või teise termini kasutamine retoorikas, vaid kogu Eesti riigikaitseideoloogia olemus ja päritolu.
Väärfilosoofia ohvriks
Totaalkaitse ideaal asub endises N Liidus, kus kogu ühiskond funktsioneeriski otsekui kaitse huvidest lähtudes.
Kui pidada ainsaks N Liidu elujõulisuse kriteeriumiks sõjalist võimsust ja riigielu militariseerituse astet, poleks selle riigi kollaps olnud võimalik. Seega oli totaalkaitse seisukohalt kõik korras, alt vedasid mingid globaalsemad, vähem arvestamist leidnud või paratamatult mõjunud tegurid.
Eesti tahe matkida suurriigi kaitsestrateegiat miniatuursel, operetlikul kujul ei ole ratsionaalne. Maksumaksjatelt järjest suuremate vahendite nõudmine, militaarsuse ja patriotismi ühemõtteline samastamine ning muude võimaluste pakkujate halvustamine näitab olukorra tõsidust.
Sealjuures on meie ainuke potentsiaalne ohustaja nii suur ja võimas (nagu ka omal ajal ülemaailmne imperialism), et vahendeid oleks kaitsejõududele vaja eraldada lõpmatult. Kaitsekulutusteks vajalik minimaalne summa olevat miljard krooni aastas. Tasub aga mäletada, et miljardi krooni eest saaks ehitada näiteks tuhat miljon krooni maksvat ühepereelamut.
Kuidas hinnata kaitseministri korduvat juttu 16% riigieelarvest, mis enamikul meile eeskujuks olevail riikidel kaitse eesmärgil kuluvat, kui jääb ütlemata, mida selle eest vastu saab? Miks ikka ja jälle pakutakse mudeliks Eestist hoopis jõukamaid maid, kus mängeldes ostetakse uusi lennukeid, tanke ja sõjalaevu?
Murest sellise kaitsefilosoofia tulemi pärast esitasingi omal ajal alternatiivse globaalkaitse idee, mille järgi Eesti riigi kestmise tagavad eelkõige demokraatlik areng ning integreerumine Lääne tsiviilstruktuuridesse. Globaalkaitse idee ei ole patsifistlik, vaid püüab paika panna militaarse komponendi rahvusliku julgeoleku strateegias.
Mutrike suures masinavärgis
Mille poolest siis globaalkaitse (GK) ja totaalkaitse (TK) teineteisest erinevad?
1. TK järgi on riigikaitse eelkõige sõjaliste meetmete süsteem ohu olukorras. Sõjaväelistele struktuuridele eelistuse andmist näitab muuhulgas totaalkaitse kontseptsiooni valmimine enne rahvusliku julgeoleku kontseptsiooni. GK järgi tuleb kõiki riigielu valdkondi hinnata ja arendada meie riikluse kestmise vajadustest lähtuvalt. Arengu prioriteet kuulub seetõttu tsiviilstruktuuridele, mis ei tegutse üksnes sõjaolukorras, vaid pidevalt.
2. TK järgi puudub Eesti kaitsekulutustel ülemine piir ja kehtib põhimõte, et mida rohkem, seda parem. GK järgi see nii olla ei saa, sest teatavast piirist alates muutuvad sõjaliste struktuuride kulutused majanduslikult (mitte ainult) koormavaks. Järelikult teeb liiga palju kaitset meid nõrgaks.
3. TK järgi on Eesti kaitsevõime seda suurem, mida rohkem riiklikke teenistusi militaarpõhimõtete järgi üles ehitatakse ja funktsioneerima pannakse. Peetakse silmas politseid, tolli, päästeteenistust ja teisi riigi julgeolekut tagavaid teenistusi. GK järgi tuleb nimetatud teenistuste sõjaväestamist maksimaalselt vältida, kuna need on siis oma põhiülesannete täitmisel ebaefektiivsed ja kannavad lisaks autoritaarset ideoloogiat.
4. TK järgi on militaarstruktuurid teoreetiliselt apoliitilised ja tsiviilkontrolli all, kuid tegelikult sekkuvad pidevalt igapäevaellu ja poliitikasse. Mida rohkem kaitsekulutusi suurendada, seda tähtsamaks läheb sõjalistele struktuuridele rahuaegsete lisafunktsioonide leidmine.
Võimalus sõjaväe tsiviilkontrolliks on sellele vahendite eraldamise ja kasutamise pidev hoidmine avalikkuse pilgu all ning salastamise minimeerimine. Seetõttu on trahvipataljon, sõjaväe prokuratuur, sõjaväe tribunal, sõjaväe autoinspektsioon rahuajal täiesti lubamatud.
5. TK ideoloogia pärineb totalitaarsest ühiskonnast, mille järgi inimese esmane roll on olla mutrike riigi suures masinavärgis. Võibolla seletab see ka osaliselt meie sõjaväe vähest populaarsust noorte hulgas.
GK järgi on loomulik, et kogu elanikkonnast on vaid osal eeldusi ja ambitsioone militaarset laadi tegevusteks. Arvatavasti ei erine Eesti selles suhtes ühestki tavalisest Euroopa riigist.
Toetajaks, mitte ohuks
Kui järgida esitatud põhimõtteid, ehitame üles kaitsejõud, mis on kohased demokraatlikule väikeriigile. Ka riigikaitsega seotud vabatahtlikele kodanike ühendustele tuleb leida nüüdisajale vastav vorm, et neist kujuneks toetus, mitte oht meie riiklusele. Meenutades Konstantin Pätsi riigipööret saab selgeks, kui suur jõud võib Eestis olla ka paarsada relvastatud meest.
Lõpetuseks ajaloolisest kogemusest, mis ei pärine 1918. ega 1924. aastast, vaid hoopis 1940ndast.
Õppetunni sisuks oli Eesti ohvitserkonna hävitamine ja elavjõu ning sõjaväele kulutatud vahendite in corpore minek okupeeriva riigi kätte. Nõnda avaldus totaalkaitse nõrkus, võimu võõrandumine rahvast ja suutmatus endast sõjaliselt tugevamale vastu seista.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Hiljaaegu kinnitas «Postimehe» juhtkiri: «Eetikapartei koht on täitmata.» Sellepärast tahakski esitada vastuküsimuse: millega on täidetud eetikalehe koht?
Diskussioon kolmnurgas poliitika-eetika-ajakirjandus tõuseb ikka aeg-ajalt esile, nii ka nüüd. Muu hulgas käsitleti seda eelmisel nädalal nii Eesti Ajalehtede Liidu korraldatud seminaril, kus pandi ühe laua taha suid puhtaks kõnelema ajakirjanikud ja poliitikud, kui ka saksa publitsisti, 87-aastase doktor Marion krahvinna Dönhoffi elutööle pühendatud seminaril rahvusraamatukogus.
Poliitikutelt eetikat ei oodata
Üks kõlamajäänud teese ühiskonnas toimuvast oli see, et inimesed on võimust võõrandatud ning süüdistavad poliitikuid, seevastu poliitikud omakorda süüdistavad meediat.
See olukorra kirjeldus vastab üldjoontes tõele. Kuu enne kohalikke valimisi tellis Isamaaliit Turu-uuringute aktsiaseltsilt küsitluse, kus muu hulgas anti vastajatele hindamiseks üksteist ühiskonnaelu valdkonda, mille lahendamine võiks olla erakondade asi.
Tuli valida kolm valdkonda üheteistkümnest. Ülekaaluka 41 protsendiga juhtis edetabelit majanduse hoogustamine, kuna eetika, religiooni ja vaimsuse au sees hoidmine jäi 8 protsendiga tagasihoidlikule eelviimasele kohale. Veel protsendi võrra maas oli riiklust kindlustavate institutsioonide arendamine - tõenäoliselt sellepärast, et vastajad ei saanud päris täpselt aru, mida tähendab sõna «institutsioon».
Igal juhul leiab kinnitust tõsiasi, et inimesed üldjuhul ei ootagi poliitikutelt eetikat, vaid midagi muud. Poliitikud omakorda ei ole niisuguse suhtumisega rahul ning leiavad, et ajakirjandus vahendab liiga palju skandaale ning kujundab poliitikute tõsimeelsest tööst sootuks eksitava pildi.
Kummati jääb poliitikutele poliitikute õigus, ajakirjandusele ajakirjanduse õigus. Nende vahel on nö loomulik pingeväli, mis peab alati jääma, kuid mida teatud määral võiksid maandada mõned iseenesest elementaarsed suhtlus- ja suhtumisreeglid.
Topeltside
Küsimus muutub teravaks siis, kui üks pooltest suhtub teisesse nii, et tema hinnangud teise suhtes on igal juhul negativistlikud, jätmata ruumi käitumiseks, mis heakskiitu pälvib. Psühholoogias ja psühhiaatrias on niisugust suhtetüüpi nimetatud topeltsidemeks ehk topeltsõlmeks (double bind).
Kõigile tuntud standardnäide on kohtusüüdistaja küsimus: «Kas te olete oma naise peksmise viimasel ajal lõpetanud? Vastake selgesti - ei või jaa!» Ühesõnaga: te olete igal juhul s ü ü d i.
Tavaliselt vaadeldakse topeltsidet ühe peamise pere-, kooli- ja töökonfliktide allikana, mille puhul üks neurootiline isik traumeerib järjepidevalt teist isikut, kes on temast mingil põhjusel sõltuv. Tulemuseks on teise neurootiku kujundamine.
Erinevalt kehvalt klappivast abielust, mis võib lõppeda ühe poole lahkumisega, ei ole eesti poliitikutel eesti ajakirjanike juurest kuhugi minna, nagu puudub ka vastupidine võimalus.
Kui poliitikud seavad mingite nõksudega topeltsidemesse ajakirjanduse, siis tähendab see vaba ajakirjanduse surma. Kui on vastupidi, siis võib süveneda see tendents, millele Isamaaliidu tellitud uurimus juba hoiatavalt osutas. Kujundatakse arusaama, et kõik poliitikud on kas sulid, põhimõttelagedad või lihtsalt lollid ja saamatud.
Kui ajakirjandus seab topeltlõksu
Ma ei arva sugugi, et ajakirjandus peaks olema mingi ühiskondlik täditseja, samuti ei pea seda olema poliitikud. Räägitagu pealegi teravas toonis, aga räägitagu sel juhul asjast.
Mida tähtsamaks peame kirjutaja rolli ühiskonna sanitarina riigiametnike, poliitikute või erakondade kritiseerimisel, seda enam peab siin kehtima mingi üldaktsepteeritud piir, millest üleastumine tähendab kritikaanlust. Jäetagu mingi loogiline võimalus, jäetagu kasvõi väike pilu, kus inimesel jääb ruumi nii käituda, et ta ei osutu topeltsidemega seotuks.
Topeltside pole kindlasti mitte kõigi, isegi mitte enamiku kommentaatorite hoiak, kuid ometi häirivalt tihtiesinev konstruktsioon. Kui kedagi mingis hääletuses toetavad Savisaare hääled, siis on too keegi (pange tähele - just too teine, mitte Savisaar) oma põhimõtted ajakirjaniku silmis reetnud. Kui need hääled teda järgmine kord enam ei toeta, siis võib ta sama kommentaatori silmis olla kas loll või saamatu. Ja just see ongi ohtlik - negativism a priori.
Hiljuti juhtis Lauri Vahtre mu tähelepanu ühe ajalehes ilmunud lugejakirja pealkirjale «Valitsus - rahvavaenlane number üks». Poliitiline opositsioon ei kihista niisuguste pealkirjade puhul naeru ega tunne rõõmu. Niisugune pealkiri ja niisugune suhtumine äratab õudu.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Pole saladus, et Koonderakonna ja Maarahva ühendust moodustama tõukas Koonderakonda 1995. aasta Riigikogu valimiste eel ju vaid soov iga hinna eest võimule saada. Maainimestelt saadud hääled tagasid tõepoolest muljetavaldava valimisvõidu. Pärast valimisi tuli aga asuda selle eest lõivu maksma Eesti arengu hinnaga.
Võib arvata, et just maaerakondade vastuseisu tõttu ei õnnestunud pärast valimisi Eestile nii vajaliku paremtsentristliku koalitsiooni moodustamine. Läks hoopis vastupidi - moodustus vasaktsentristlik koalitsioon Keskerakonna osavõtul, õigemini küll domineerimisel (ega asjata läinud liikvele ütlemine, et Tiit Vähist sai peaminister Edgar Savisaare valitsuses).
Mõrad KMÜ ridades
Ei möödunud aga poolt aastatki, kui esimene valimisjärgne valitsusliit lagunes. Tekkinud valitsuskriisi ajal hakkasid ilmnema esimesed mõrad ka KMÜ ridades - Maaliidu, Maarahva Erakonna, Põllumeeste Kogu ning Pensionäride ja Perede Liidu esindajad moodustasid uue fraktsioonide ühenduse nimega Maarahva ning Pensionäride ja Perede Ühendus (MPPÜ).
Oli üsnagi läbipaistev, et selle põhjustas hirm uue koalitsiooni ees, mille koosseisus pole ehk enam võimalik piisava tulemuslikkusega võidelda alanud reformide, eriti maa- ja omandireformi elluviimise vastu.
Koos Reformierakonnaga moodustatud uus valitsusliit hoogustas olulisel määral KMÜ mõranemist ja selles MPPÜ ümber koondunud vasakpoolse tiiva väljakujunemist.
Kohalike valimiste eel oli seega Eesti poliitikamaastikul ennast kindlalt vasakule paigutanud põllumajanduses nõukogulikku suurtootmist propageerivad Maarahva Erakond ja Maaliit, samuti Keskerakond. Seda kinnitas kasvõi asjaolu, et Maarahva Erakonna ning Keskerakonnaga asus koostööd tegema ka monopoolse riigiettevõtluse vaimu kandev Eesti Tööstuse ja Tööandjate Keskliit.
Tekkinud olukorras oli enne kohalikke valimisi tähelepanuväärne tegelikult samast keskkonnast (endisest nomenklatuurist) välja kasvanud Koonderakonna teatav distantseerumine oma endistest koostööpartneritest. See viitas arenemisvõimeliste inimeste olemasolule nimetatud erakonnas ning lõi eeldused paremtsentristliku suuna mõjulepääsemiseks Eesti ühiskonnas.
Määravaks sai nüüd see, millised jõud pääsevad Koonderakonnas mõjule pärast valimisi.
Ikka kellegi teise valitsuses
Kommenteerimata siinkohal lähemalt kohalike valimiste üldtulemusi, võib nüüd juba üsna kindlalt väita, et moraalseks kaotajaks osutus Koonderakond. Ja seda just oma liidri(te) oskamatuse tõttu valida õigeid liitlasi nii oma erakonnast kui ka väljastpoolt.
Ei osatud õigel ajal lahti öelda Tallinnas vahepeal kontrollimatult võimutsenud kildkonnast, samuti ambitsioonikast Robert Lepiksonist ja selle lähikondlastest. See omakorda tingis nii häbiväärse kui ka naeruväärse taasliitumise Keskerakonnaga.
Kuidagi ei oska Tiit Vähi olla peaministriks oma valitsuses, ikka püüdleb ta selleks kellegi teise (vari)valitsuses. Ilmselt annab toimuvale kõige parema hinnangu just järgmine lõik lahkumisavalduse esitanud Reformierakonna ministrite avalikust kirjast peaministrile.
«Oleme püüdnud mõista neid jõupingutusi, mida Teie olete teinud valitsusjuhina Eesti keerukal poliitilisel maastikul ellujäämiseks, ent täna avaldatud ja Teie allkirja kandev koostööleping Keskerakonna ja Koonderakonna vahel ületab meie jaoks inimlikult selle piiri, mida suudaksime valitsusliikmetena taluda. Me ei saa nõustuda kokkulepetega iga hinna eest, sest see suurendab jätkuvalt moraalitust ja kahjustab pikemas perspektiivis Eesti riigi julgeolekut.»
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
(Vastuseks Ann Marveti kirjale «Tuld Koitjärve pihta!» (PM, 4. detsember)).
1.Tegelikult ei ole jutt mitte Põhja-Kõrvemaa looduskaitsealast ega Koitjärvest, vaid kellegi vabal suval selle külge arvatud Aegviidu polügoonist, õigemini selle osast. Praegu ei tea keskkonnakaitsjad isegi, kui suur see kaitseala on, aga räägitakse vähemalt 10 000-11 000 hektarist.
2. Iga padrun, iga miin ja bensiiniliiter on meie alafinantseeritud kaitseväes kulla hinnaga. Tehakse palju kuiva drilli, aga lõpuks tuleb õpitu ka «päriselt» ära proovida.
3. Kaitseväelased ei anna keskkonnaspetsialistidele soovitusi, kuhu ja milliseid kaitsealasid teha. Ka keskkonnakaitsjatel ei maksaks sõjaväelasi õpetada, kuhu ja milliseid polügoone teha. Polügoon pole suvaline paugutamiskoht, vaid kindlate nõuetega keeruline rajatis.
Esimese tingimusena peavad selle olud olema hästi sarnased võimaliku sõjategevuse piirkonna omadega. Halvima juhtudes tuleb meie kaitseväel lahinguid pidada ilmselt ka teistsugusel maastikul kui ainult mahajäetud karjäärides. Ja mis takistaks neidki liitmast näiteks Matsalu kaitsealaga? Eestis on praeguseks eri astmega kaitse all 491 000 hektarit maad...
4. Aastaid tagasi kasutati keskkonnakaitset relvana okupatsiooni(vägede) vastu. Selleks kasutati sihilikult pakse värve ega põlatud ära valetki. Oleks aeg aru saada, et nüüd on meil tegemist oma riigi ja selle kaitsmisega.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Ka Tartus on jõutud valimisraha päritolu selgitamiseni. 30. novembri «Postimehe» juhtkirjast saame teada, et valimisliidu Tartu 2000 liider ei tea midagi AS Prestoni väikesest 50 000-kroonisest toetusest oma valimisliidule. Annetajad aga raha tuulde ei loobi. Prestoni taga seisvad isikud värskendavad vajadusel kindlasti võimul olevate inimeste mälu.
Selline rahastamine meenutab Eesti Tolli peadirektori selgitusi juhtumile, kuidas Eesti firmale saabus hulgaliselt salakütust, mille eest polnud tasutud käibemaksu ega aktsiisi. Hiljem selgus, et pole olemas ei sellist aktsiaseltsi ega ka firma nimel esinenud inimesi. Kütus aga oli ometi olemas.
Kas meil on nii, et rahastajad puuduvad, võim jääb püsima? Tundub, et ajakirjandus on jäänud ainsaks korruptsiooni vastu võitlejaks, kuid igapäevaelus toimuva vastu on ta seni võimetu. Ametlikult tuvastatud korruptsioonijuhtumid puuduvad, valimiste rahastamise tegelikke allikaid ei avaldata.
Kui eelmistel valimistel viidi Tartu soojamajandus piima jagamise abil üle turbaga kütmisele, ei oleks üllatav, kui lähemal ajal selguksid masuudiga kütmise eelised. Igal juhul saame peagi teada, mida teeb uus linnavalitsus soojamajandusega. Sportlikku õlilõhna on aga Prestoni juures tunda.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kainenemine tuli üpris kähku (või on meie poliitikute seas ikka veel naiivseid?). Igatahes tegid Tshernomõrdin ja Primakov meie presidendile Lissabonis ülima selgusega taibatavaks, et kahe riigi piirilepingu allakirjutamisest ei saa enne juttugi olla, kui Moskva mehed meie eksnõukogulaste olukorra üle on vaadanud. Mida ka Kallas pärast Petroskoid ei rääkinud - narrid, kes seda juttu tõe pähe võtsid.
Ei maksa arvata, et Moskvale meie venelaste olukord tõepoolest teadmata oleks: pole vajagi ei statistika ega sotsioloogiliste andmete analüüsi, piisab, kui vaadata, kust nad tõepoolest pagevad ja kuhu küünte-hammastega klammerduvad.
Praegusel juhul on vaja lihtsalt propagandasõjas kasvõi tillukestki lahingut võita, kogu maailmale teatada, kui halvad ikkagi need eestlased on ja kui vastik apartheidimaa on nende riik. Juba ainuüksi sellest, et Moskvast mingi komisjon siia uurima tuleb, teeb tavakodanik järelduse, et ju siis ikka midagi tõepoolest lahti on.
Kümnete enne seda käinud rahvusvaheliste komisjonide järeldustest ei tea ta ju midagi.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Mitte kuidagi ei suutnud ma tajuda seda rõõmu, mida üritas sisendada üdini optimistlik Eesti Raadio reportaazh - just nii peabki «võitma»! Juhuslikult nägin seda mängu mitte kõrvade, vaid oma silmadega ja tabasin seetõttu ajakirjanikku kuritarvitamas oma seisundit.
Need «võidukad» 0,9 punkti minutis, millega meie Kalev teisel poolajal meid rõõmustas, oli täielik katastroof võrreldes esimese poolajaga, mil tundus, et Kalev ei viskagi selles mängus mööda.
Loodaks väga, et kommentaatorite hulka tekib ka objektiivseid inimesi, kelle kriitikameelest tuleks rohkem tulu ka korvpallile ning seda ei kritiseeritaks tagantjärele. Tõeliselt professionaalne meeskond võidab kõik mängud, mida võita annab, sealhulgas ka türklasi Türgis. Nagu näha oli, naeruvääristas Kalev end Türgi publiku silmis.
Tahaks uskuda, et mistahes alal ei hakataks meil saavutama (nagu hiljuti jalgpallis) kord suuremaid (0:2), teinekord väiksemaid (0:7) võite.
Soovitan õppida Harri Matskinilt, kelle vahendatud EM-mängud Saksamaalt kuuluvad lausa kullafondi.
Seni veel mitte Bursa Tofase koondise fänn