|
Uudised: (27)433075 |
|
Reklaam: (27)433351 |
Kuum
| Krimi
| Võim
| Karikatuur
| Koomiks
| Täna
| Tartu
| Tallinn
| 5. detsember 1996 | 7. detsember 1996 |
VÄLISMINISTRI VEENEV ESITUS
Repliik
MÄÄRUS KUI MUINASJUTT
ALLAN ALAKÜLA
Vastne välisminister Toomas Hendrik Ilves sai eile Toompeal välispoliitilise programmkõnega edukalt hakkama. Hoolimata sellest, et ta oli ametis alles neljandat päeva, olid tema seisukohavõtud arusaadavad ning esinemislaad ladus.
Ilves keskendus oma ettekandes eeskätt Euroopa Liidu teemale. Nõndaviisi andis ta märku Eesti välispoliitika järjepidevusest, sest ka Siim Kallase 30. mai kõnes oli pearõhk asetatud ELile.
Niisama kui Kallas rõhutas ka Ilves, et Eesti välispoliitika peamiseks prioriteediks on liitumine euroliiduga ning praegustest pretendentriikidest ollakse esimeste hulgas. Eraldi tõi ta aga sisse teema elujõulisest ja kiirelt arenevast majandusest, mis on «tähtsam ja mõjusam argument» ELi ukse avamisel. Lühidalt öeldes: Eesti kiire majandusareng tagab pääsu meile julgeolekupoliitiliselt ülitähtsasse ELi.
Samas ei jätnud uus välisametkonna juht kasutamata juhust seostamaks ELi ning Eesti-Vene vahel sõlmitavat piirilepet. Ilves kasutas isegi ähvardavat tooni, rääkides, et kuna ELi ja NATOsse astuvate riikide suhtes langetatakse otsus lähikuudel, siis on piirileping «loomulikult vajalik». Vastasel juhul võivat Eesti eesmärk nihkuda kaugemale 10-15 aasta võrra.
Selles argumendis ning mitmeski teises kõne osas võis ära tunda president Lennart Meri mitmeid varasemaid väljaütlemisi. Ei kellegi muu kui presidendi leksikonist pärinevad ettekandes esinenud kujundlikud väljendid raamatust «Alice imedemaal», pügatud Shveitsi murust või vürtspoodnike ühisturust. Meri huvitatust asja vastu näitab ka tema saalisviibimine kogu 2,5-tunnise arutelu vältel.
Ilvese vahest nõrgimaks kohaks võib praegu pidada Eesti-Vene suhete (eriti piiriküsimuse) pealiskaudset tundmist. Riigikogulaste selleteemalistele pärimistele vastates eelistas ta kas väga nappi vastust või vastusest kõrvalehiilimist. Seetõttu jäid ka näiteks mitmed isamaaliitlaste küsimused vastuseta.
Teisalt aga näitas välisminister end tõelise maailmakodanikuna, selgitades, et 1920. aasta Eesti-Vene piiri ei määratud mitte eestlaste asuala, vaid mürsu lennukauguse järgi. Või pakkudes idapoliitikaks suhtlemist mitte Venemaaga, vaid näiteks Malaisia ja Indoneesiaga.
Kui sädeleva maailmakäsitluse kõrval omandab Ilves ka hädavajalikud sisepoliitika tõed, muutumata seejuures upsakaks, saab tast väärt välisminister.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Tagastatud majade üürnikud on jõulude eel saanud rõõmusõnumi. Valitsuse 26. novembri määrus lubab neil loota kuni 12 protsendi ja 15-aastase tähtajaga laenu teise elupaiga soetamiseks või üüritava pinna äraostmiseks.
Enamgi veel. Laenu põhiosa saab tagasi maksta EVPdes - muidugi kuni nende kehtivusaja lõpuni. Esimesed kaks aastat jääb seega pärisrahas tasuda tegelikult vaid madalat intressi.
Põhiliseks summa piirajaks on ainult vabastatava ja ostetava eluruumi hind - laenu ei saa üle kahe kolmandiku odavama komponendi väärtusest.
Erastamisseaduse järgi riigivara erastamisest kõrvale minev esimene sada miljonit krooni teritab peale üürnike ja omanike veel ka enamiku kinnisvarakäitlusega seotute tähelepanu. Esmase noosi saavad pangad, maaklerid, hindajad ja notarid. Järgmisena nõriseb odav laenuraha remondi- ja ehitusfirmadesse.
See laenuraha peab leevendama ka pensionieale lähenevate ja regulaarse sissetulekuta üürnike muret - 20 protsenti saavad omavalitsused vaestele ja vanadele üüripinna muretsemiseks.
Loeks nagu muinasjuttu. Aga see ei ole muinasjutt, on hoopiski Tiit Vähi ja Andres Lipstoki allkirjaga valitsuse määrus.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse