Tankred Dorsti näidend «Härra Paul» Draamateatri väikeses saalis. Lavastaja, kunstnik ja muusikakujundaja Mati Unt. Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra. Mängivad Guido Kangur, Viire Valdma, Ivo Uukkivi, Elina Reinold, Mati Klooren ja Kristel Leesmend.
Enne etendust lugesin üle Lilian Velleranna arvustuse, mille ettenägevalt kõrvale pannud olin (15. novembri «Kultuurileht»). Kolleegi muljete muljes arvasin, et Draamateatri kõrgsaal on vaatajaid täis. Euroopalik linn ja Euroopa tippdramaturg(ia). Pikad ja pimedad sügisõhtud, kaamos ning vajadus end selle vastu kaitsta. Head näitlejad teadagi. Ja kes meist siis ikkagi siin ja praegu niisama lihtsalt mõtleb, et (pool)tühjale etendusele läheb? Harjumus (kogemus) on teine, muutmiseks kulub aega.
Õhtu oli pime ning vihmane, näitlejad olid head. Näidendit lugesin läbi etenduse, ei oska midagi täiskindlat ütelda. Ja kas on ikka nii häid näidendeid, mis oleksid head kõikide lavastajate, kõikide näitlejate, kõikide vaatajate jaoks? Kindlasti oli head ja hästi rakendatud teksti. Näidendiga on lugu keerulisem, selle kontuur jäi üksjagu tabamatuks. Kujuteldud täissaalist jäi küll puudu, päris tublisti. Seda nii otse- kui laiendatud tähenduses. Mis tähendab, et publikupoolel jäi ruumi üle ning mänguruumiski, näitlejate poolel oli tühikuid tunda. Etendus kulges mingis isemoodi tükati-olemises. Oleks nagu, alguses ja kohati hiljemgi, reaalne olukord, see, mida tõsieluks nimetatakse, küll niimoodi, et kokku on saanud inimesed, kellel suhtlemine põrmugi ei laabu, härra Paul (Guido Kangur) ja Helm (Ivo Uukkivi). Mingil hetkel aga muutub tegelikkus ise kummaliseks ja mitteusaldatavaks. Niiviisi kõigutakse edasi-tagasi. Kohati ning ennekõike siis, kui domineerib härra Paul, püsib mäng kenasti piiril ja sisemises tasakaalus, selle etenduse spetsiifilises ruumis ja atmosfääris. Aga see piir tuletab (pärast etendust) kergesti üht teist piiri meelde, see ei pea, ei püsi paigal. Kas nii peabki olema? Ilmub Lilo (Elina Reinold) ja täidab mõneks ajaks mänguruumi. Hea küll, ta on Helmi sõbratar, aga mis tal selle looga ja härra Pauliga tegemist on? Ja mis lugu see ikkagi on, kuhu nii uljalt sisse marsitakse? Lugu ehk ei olegi, on ainult salapärane härra Paul, keda eksponeeritakse? Või oleks koguni õigem mõtelda, et tegelikult ei ole ka härra Pauli, et on ainult märk, on idee ja mõte, mis asub sügaval inimeses, «allpool psühholoogiat», nagu kirjanik kavalehel juhatab.
Peaks ehk tõepoolest uuesti vaatama? Kavalehel sellist soovitust ega nõudmist ei olnud, aga pidanuks ehk olema?
Mihkel Mutt peab aru (6. novembri «Eesti Päevaleht»), missuguse pilguga, olmelise või filosoofilisega, me seda etendust vaatame, missuguseks vaatamiseks häälestatud oleme. Ta arvab, et olmeline nägemine ja mõistmine tõrjub igavikulise kõrvale. Vaatajale ehk sobiks tõesti niiviisi - aga ei lasta ju. Härra Pauli võiks ju tõepoolest võtta kui iseärakut, kui diivanifilosoofi, kellele ettevõtlikud inimesed oma süüdimatul viisil liiga teevad. Just nagu elus: inimõigused ulatuvad hällist hauani ja maast taevani, aga katsu sa mitte kaasa mängida! Helm on ju vähemasti sama võimetu oma oponenti mõistma, aga see meis mõistagi protesti ei tekita. Guido Kanguri härra Pauliga, see tähendab näitleja loodud - vaatajate ees sündiva - lavamehega võiks väga rahul olla - tingiv kõneviis seepärast, et ei ole teada, ei selgu, kas praeguse härra Pauli ümber saaks ikka ehitada teistsuguse etenduse, milles rollid omavahel haakuksid ja Dorsti mõte selgemini aimatavaks saaks. Et ei oleks üksnes moodne teater ja selle eklektika, et hulluses oleks rohkem süsteemi.
Kas kavalehel peaks olema märkus: lugeda enne etendust? Autorikommentaar intrigeerib. Sain kavalehest paremini aru kui etendusest, kokku viia neid ei oska. Lavastaja on hoiatanud, et Dorsti looming analüüsile ei allu. Kelle analüüsist on jutt? Autori enda kommentaar on huvitav, annab vaatajale lootusi. Kas lavastaja peab lavastatavast aru saama? Kõige tõenäolisemalt sihib analüüsimatusejutt muidugi vaatajat ning on niiviisi täiesti aktsepteeritav. Kunst ei pea seletama, kunst näitab ja kujutab - Goethe tarkus, kui mälu ei peta. Tõlgitsetav, lavakeelde, etenduse keelde tõlgitav peab näidend ometi olema, muidu tekib küsimusi, millele tõesti raske vastata.
Iseenesest on Dorst ja Unt ometi kena paar, sobilik ühendus. Kumbki ei muretse liiga mõistetavuse pärast. Mine tea, ehk ongi lavastuses otsitud lahendus kuskil päris lähedal ning mõnel järgmisel etendusel see sünnib, jõuab lavalt saali.
Tuleb mõte, ja mitte esimest korda, et Mati Unt teebki kahesuguseid lavastusi. Ühed lihtsalt peavad välja tulema - õnnestuma - ja enamasti tulevadki. Teised ei pea ja sageli ei tulegi (näiteks «Lulu»). Kas on sellega seotud ka lavastaja produktiivsus? Mõnikord oleks nagu kõige olulisem järeleproovimine, teadasaamine, kogemine. See on ju inimlik, seda sobib uudishimuks nimetada. Ja mine võta kinni, kuidas need kaks viisi teatrit teha tegija enda jaoks seotud ning vastastikku tähtsad on.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Rudolf Kulpa 90.
Filosoofid tarvitsevad aega. Mõnele on seda antud, mõnele mitte. Kui antud, võib saada filosoofiks. Kui saadud, ei tarvitse see välja paista. Eesti ja eestikeelse filosoofia saatus on olnud heitlik, säärasena on ta mitmeid varjanud, säärasesse saatusse kuulub Rudolf Kulpagi oma.
See nimi kõneleb asjatundjale, lausub tähelepanelikule lugejale.
Ilmale tulnud 7. detsembril 1906 Moskvas, seejärel elatud Peterburis, opteeruti 1920. aastal Eesti Vabariiki, Tallinna. Mäletamisi olnud need Kuno Fischeri köited, mis Tallinna linnaraamatukogu teismelist lugejat nõnda kütkestasid, et hiljem filosoofia ajaloo teele asuti.
1927 valitigi Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas filosoofia, sellele lisaks õpiti üldist ajalugu, Eesti ja Põhjamaade ajalugu, arheoloogiat. See oli aeg, mil alles tekitati eesti professionaalset filosoofiat, mil Alfred Koort alles koolitas end välismail. Rudolf Kulpa õpetajaks oli eeskätt Walter Freymann, doktoreerunud 1928, ka Konstantin Ramul. 1932. aastal oli filosoofiateaduskonnas auhinnateemaks «Oleva probleem Gustav Teichmülleril», mille teostuse eest sai auhinna Rudolf Kulpa. Sellest kasvas välja sama pealkirjaga magistriväitekiri (1934). Walter Freymann pidas Rudolf Kulpat - Leo Anvelti kõrval - oma väljapaistvaimaks õpilaseks, kes jätkaski Tartu Ülikooli juures «diploomitud edasiõppijana» filosoofia alal, ent kes kohast rakendust leidmata pidi 1936-1940 koguni maksuametnikuna töötama.
Ometi kuulub neisse aastaisse üks neid saavutusi, millega Rudolf Kulpa jääb kindlalt püsima eestikeelse filosoofia ajalukku. Nimelt täieneb 1936 Noor-Eesti Kirjastuse «Filosoofiline seeria», mille toimetuse moodustasid muide Walter Freymann ja Konstantin Ramul, esimese ehtsalt filosoofilise teosega. Selleks sai René Descartes’i «Arutlus meetodist», mille prantsuse keelest tõlkinud ja sissejuhatusega varustanud mag. phil. R. Kulpa, saatesõna pof. Konstantin Ramulilt. Selle tõlke tähenduslikkust kinnitab redigeeritud uustrükk aastast 1995: ühes «Descartes’i»-pealkirjalises köites koos Ljatkeri uurimusega «Descartes». Silmas pidades magistriväitekirja, tähendas see ka filosoofilise huvi nihkumist kesk- ja uusaja piirele. Seda tõendavad ka 1940. aastaga dateeritud uurimused «Spinoza» ja «Spinoza panteistlik filosoofia», mis tänapäevani seisavad käsikirjana. Descartes’i-tõlkega avanes ja algas muide vabakutselise tõlkija tee, mis kestis pensioneerumiseni 1973. aastal.
1940. aasta saatuslikud päevad olid aastakümneteks katkestanud eesti ja eestikeelse filosoofia tõotusrikkalt alanud vallakuurdumise. Filosoofiline uurimine, ka filosoofia õpetamine filosoofiana ei olnud enam mõteldav. Ainsa «filosoofiana» kehtestati marxistlik, seda aga Rudolf Kulpa õpetada ei tahtnud, kuigi elatist tuli teenida sellegi literatuuri tõlkimisega vene keelest eesti keelde. Vahepeal, 1941 -1944, avanes uusi võimalusi, edenes kirjastuslepingu alusel rahastatud «Filosoofia sõnastik», millest 1942-1943 valmis ligemale kolmandik, säilinud käsikirjas. Seegi töö jäi pooleli. Ühe semestri luges ta ülikooli usuteaduskonnas antiikfilosoofiat.
Saabus uus kääne, Rudolf Kulpa jätkas endistviisi vabakutselise tõlkijana. Aastakümnete vältel on Rudolf Kulpa nime all ja nimetultki tulnud ligikaudu 30 suuremat ja vähemat teost saksa, vene, inglise ja prantsuse keelest. Kõigepealt pidi tõlkima Friedrich Engelsit («Ludwig Feuerbach ja klassikalise saksa filosoofia lõpp», «Anti-Dühring», «Looduse dialektika»), Vladimir Leninit («Materialism ja empiriokrititsism»), marxistlikke filosoofia ajalugusid («Filosoofia ajalugu» I, 1947). Aleksandrovi «Lääne-Euroopa filosoofia ajaloo» tõlge jäi ilmumata, sest algupärand jõudis enne langeda Venemaal kriitika alla.
Alles 1965 tõuseb Descartes’i-tõlke kõrvale Gotthold Ephraim Lessingi klassikaline «Laokooni» tõlge. Teiseks tõlkis Rudolf Kulpa õppinud ajaloolasenagi ka mitmeid väga mahukaid teoseid ajaloo, näiteks Idamaade ja keskaja ajaloo alalt. Viimaks ei tohiks unustada ilukirjandust. Konkurentsitult tõuseb meelde Tobias George Smolletti kelmiromaani «Roderick Randomi seiklused» tõlge (1957), ent tähelepanu pälvib ka ilukirjanduslike tõlketeoste arvustus (Boccaccio, Goethe, Balzac, Dreiser jt.), mis tõlkekriitikana oli omal ajal teedrajav.
Inimeste eluajad ja nende aegade olud põimuvad mitmeti, kord soodsamalt, kord ebasoodsamalt. Nagu Rudolf Kulpa ise ütleb, ei tahtnud ta õpetada, filosoofilisi uurimusigi - nagu ise neid ette kujutas - ei saanud oma õigel ajal avaldada. Ent see kiindumus filosoofiasse oli ometi sügav, seda tunnistavad need loendamatud kaustikud, mis täis filosoofiliste ja filosoofia-ajalooliste teoste konspekte. Tarvilikud teosed olid Moskvast tellitult kättesaadavamad kui siin kohapeal, Tartus ja Eestis. Need täidetud kaustikud annavad tunnistust peaaegu et ühest sala-armastusest, mis kustumatult hõõgus «vabakutselise tõlkimise» varjus. Walter Freymann oli suutnud ta heita keset «ehtsat filosoofiat», juhatada ta Hegeli «Entsüklopeediasse…», nõnda sügavale, et sellest filosoofiast enam välja ei pääsenudki.
Aasta veerul 1996 peab Rudolf Kulpa plaani üks Spinoza-kaustik avaldamisküpseks viimistleda. Filosoofid tarvitsevad alati aega, lastagu neil kaua elada.
Filosoofia õpetajad ja filosoofia õppijad Tartu Ülikoolist soovivad mag. phil. Rudolf Kulpale selleks täna, 90. sünnipäeval, jätkuvalt tervist ja jõudu.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ENSEMBLE UNCONTROLLED Tales From The Forest (Leo Records Laboratory)
Mulje võib olla mõõt, muljelisus võib olla meetod. Abi, vahend ja nõu - inimestele ja asjadele, asjatoimetustele, loomsele ja taimsele elule ligemale pääsemiseks, pildi saamiseks ja selle edasiandmiseks. Vahendamiseks ja ümbervormimiseks. Kujundiks, arvamuseks, tekstiks, tromboonipartiiks. Milleks tahes.
Kas säherdune jutt peab tähendama, et nüüd võetakse jälle kusagilt kaugelt-kaugelt kaarega hoogu, enne kui lõpuks asjani jõutakse ja kallale asutakse? Jah? Ei, seekord ei tähenda. Hoogu võetakse ja kujundeid laenatakse seekord siitsamast lähedalt. Niivõrd lähedalt, et tegelikult olime me juba esimese absatsi keskpaigas põhimõtteliselt päral. Päris-asja külje all. Lausa keset «Lugusid laanest» veel ei olnud, aga selle vabalt improviseeritud ja mitmes mõttes tundlikult toonitud helipildialbumi avavõtte juures küll. Seal, kus tromboon, saksofon ja kitarr kompavad valvsalt vaikust, leiavad kildhaaval üles, koguvad hoolikalt kokku ja transleerivad siis järjest tiheneva, üha pinevama voona «Esimesi hääli pimedusest». Millele järgnevad «Veetilkade peegeldused» ja «Varjude lõhn». Mängijakolmikute koosseisud varieeruvad, aga muutumatult toimetab see rahvusvaheline viisik - kaks tallinlast siinhulgas - oma spontaanseid heliülekandeid nagu igati professionaalne saatemeeskond, kus keegi ei kõhkle kolleegidega kaasa rääkimast, aga igaüks taipab samuti häält tasandada või päris vagusi olla, kui vaja.
Nõndaks. Mulje. Ainuke ja ammendav abivahend mulje kahtlemata ei ole, vahel jääb üksnes tema nõust natuke väheseks. Aga teda üleni umbusaldada, vaid meeleliseks pinnavirvenduseks pidada, pisiasjaks põlata poleks ka kuigi ...mõistlik. Ega võimalikki. Helikunstile sõnadega lähenemisel on tihti samasugune lugu. (Eriti kui tegemist plaadiga, mis oma assotsiatiivseid elemente nõnda leidlikult ja «lihtsalt» - ilma ülearuse keerutamiseta, see tähendab - välja mängib, nagu «Lood laanest» ehk «Tales From The Forest».) Niisiis, muljeist ei pääse, seoseist lahti ei saa. Ju vist ei peagi. Muusika puhul üleüldse muljeist «pääsema». Pigem ongi parem, kui nende kätte - küüsi - keeristesse - või koolmekohtadesse - «kinni jäädakse». Miks? Aga sellepärast, et helidega ümberkäimise kunst peakski olema, vähemalt võiks olla just nimelt midagi seesugust, mis avaldab muljet. Kuis siis teisiti!?...
Muidugi, eks sageli ongi «teisiti». Kuis just on, seda teavad üsna paljud omast käest. Ma arvan. Seda seisu, kui on muus(ik)ale lähenetud, temaga oldud, temasse sisenetud, siis jälle nagu eemale tõmbutud - ja kõigest sellest, kui tagantjärele sisimas kuulatada, pole isegi mingit muljet säilinud. Lugu närb, või mis. Loomulikult jääb alati võimalus, et viga oligi kuula(ta)jas. Aga täpp-i-pealt võrdväärne sellega on tõenäosus, et hoopiski muusikal polnud õiget tegu ega nägu. «Lugudel laanest» on mõlemat! Küllaldaselt. On niihästi mõtestatud tegevusest kihav, ühtekokku viiel erineval häälel kõnelev, piisavalt mitmekesist improvisatsioonilist sõnavara ja kohati koguni erinevaid dialekte kätkev sisemus - kuihästi väga nägus välimine pool, mis sisuga suurepäraselt sobib ja seda täiendab. Nende kahe, näo ja teo kooskõla on õieti tasemel, mida ECMi plaatidelgi alati ei kohta. Ning ilmselt peitub tos harmoonias peamine põhjus, miks selle veeru muljelisus on vahepeal nõnda kohevile läinud.
Sestap vahele faktilist. Viimane aeg.
Teenelise nyydismuusikafirma Leo Records avaldet «Tales From The Forest» kujutab endast eelmise aasta novembris Jaapanis tehtud kontsertülesvõtet. Ülesvõetud on: Mart Soo (kitarr, effects), Eduard Akulin (tromboon), austerlane Christoph Gallio (alt- ja sopransaksofon), Müncheni mees, välislätlane-ulgueestlane Kalle-Aldis Laar (kitarr, elektroonika) ja jaapanlasest löökpillimängija Takahashi Kazamaki. Üles võetud on mehed helipiltel valdavalt kolme-, ühel korral nelja- ja kahel viiekaupa. Piltel, mida kaaskujundab Kazamaki oma osaliselt isemeisterdatud trummikomplektiga, joonistuvad rütmipulsid välja tugevamalt, selgemini tabatavalt. Teised toimivad enam improvisatsioonidena. Aga ma ei eelistaks ühtesid teistele. Ega tahagi öelda, et selle albumi puhul oleks impressiooni ja ekspressiooni vahel vahetegemine üldse vajalik. Või võimalik. «Tales From The Forest» ihub tajusid ja teritab kuul(a)mismeelt teistsuguste kantide pealt kui jäigema vormiga helitegevused (salmrefräänsalmvaheosasalmrefrään või teemavariatsioonteemavariatsioonkooda). Kuidas täpselt ja keda kui palju ihub, seda tasub uudishimulikul kuulajal oma ihu peal vähemalt kaks korda järele proovida. Maarjamaa muusikaelu vinklis maksab impro-«Lugude» ilmumist arvestatavaks sündmuseks pidada nagunii.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kust tuleb mütoloogiline aura setude ümber? Kas see on ka põhjendatud?
Ütlemata armas ja kõrvu liikumapanev on kujutleda ennast millegi poolest erakordsena. See pole üldse keeruline, sest võimalusi on mitmeid. Näiteks vaadata üle õla tagasi, aastate ja juurte alguse poole, ja avastada, et oleme ikka vanad küll. Et viis tuhat (või ka kümme) aastat ühe koha peal ära elatud. Teist sellist vist küll ei ole. Eks see näita püsivust.
Enda harukordsust on võimalik ka teistmoodi rõhutada. Näiteks võib mõne väljavalitud maalapi paigutada maailma keskpunkti. No võtame näiteks Eesti. (Tavaliselt tehaksegi seda maaga, kus juhtumisi sündinud ollakse.) Usume, et kultuurimõjurite liikumise erisuunalised teed on Euroopas kokku saanud Eesti alal. Bütsants ühelt poolt, keskaegne Lääne-Euroopa teiselt poolt on arenenud erinevates suundades, kujundades või vähemalt mõjutades ettejäävate rahvaste mõttemaailma erinevalt. Ometi pole eri suundadele antud võimalust üksteisest üha kaugenedes kuskil lõpmatuses haihtuda. Vähemalt meile eestlastele meeldib mõelda, et kohtumispaik oli siin. Ega meid eriti solva, kui mõned teisedki end samas mõttes väljavalituks tunnistavad. Näiteks mõni Kagu-Euroopa rahvas, kellele erinevad suurvõimud ja -kultuurid koguni kolmest küljest viljastavalt peale hinganud. No ja mis siis? Oleme nimelt rahumeelsed.
Aga on veelgi võimalusi end esile tõsta. Seda ikka millegagi, mida teistel pole või on hoopis vähem. Eestlastel on sellekski otstarbeks vahend olemas. Eestlastel on setud. Kas setud on eestlased või mitte, on küsimus eelkõige poliitikutele. Ja küllap poliitikute teeneks tuleb lugeda sedagi, et setud end praegusel ajal üldiselt eestlasteks peavad. Ka need, kes teispool piiri. Sest nii on televiisorist õpetatud. Etnopoliitika on tähtis eelkõige geopoliitika seisukohalt, piirikivide sikutajate motiivide iseloom on üldiselt teada.
Setud on niisiis vahend ja seda mitmes mõttes. Läbilöögi seisukohalt on soovitav, et see vahend oleks tõesti väga-väga eriline, oleks lausa müütiline.
Olge siis lahked, siin ongi müüt setudest. Setu keel on ilusam, setu laul kõlavam, hingelaad üllam, maailmapilt ürgsem, hõbe valgem kui ükskõik kellel - see pole ainult etnoloogide teene, kujundada setudest müüti. Müüdiloome tagajärjena on kabinettides üks rahvakild raamidesse pandud ja katsugu nad neist väljuda. Setul jääb üle vaid õlgu kehitada. Justkui oleks keegi tellinud, justkui oleks tarvis. Justkui algaks seal kusagil Vastseliina taga mingi hoopis kirkama reaalsusega muinasjutumaa, mis kiiresti tehnologiseeruvast, saastuvast ja muidu manduvast taustkeskkonnast igatpidi üle ja sõltumatu. Puhtam. Tervem.
Müüdi valdkond on kosmogoonia, millestki millegi tekkimine, vana maailma asendumine uuega, kusjuures sõna «asenduma» on tavaliselt kiretu sisuga. Sest puudub vahetu isiklik suhe selle mahajääva, hukkuva vanaga. Maailm, mis luuakse vanast mateeriast, on tegelikult selle vana vastand ja sageli parem kui see, millest loodi. Seega: kuigi seos on geneetiline, pole põhjust kedagi taga nutta. Pilk on suunatud ettepoole ja seljataga pole midagi ega kedagi. Justkui Suur Pauk. Kui millalgi alguses ürglohe Tiamati kehast sai maailm ja kõik, mis siin leida, ei taha ometi keegi tolle peletise naasmist. Selline on lugu murdejoonega, mis lahutab müüdi kaheks vastandpooluseks. Elame selles maailmas. Musta augu seest või tagant polevat võimalik infot hankida, aegade algusest vist ka. Seega on küll müüt, aga keegi pole ise näinud. Keegi pole omaenese käega Tiamati kõrvatagust süganud. Müüdi sünd on sellisel juhul uskumise asi.
Kiretu sedastamine asendub aga kohe emotsioonidega, kui müüt ja reaalsus liiga tihedalt põimuvad, kui ollakse ise millegi tunnistajaks. On maailmu, mille hukkumine leiab aset just siin ja praegu. Tsivilisatsiooniväsimuse haigussümptomiks olev eksootiliste etniliste gruppide glorifitseerimine on muljetavaldav ja kulgeb valutult vaid juhul, kui objekt vastab sajaprotsendiliselt loodud mudelile. Seda juhtub harva. Reaalsust nähakse veel harvem. Mõistetamatu pärisosaks on naer. Vist on aastasadu kestnud põlglik suhtumine setudesse suureestlastes tekitanud süümekaid, mida nüüd müüdiloomega leevendada püütakse. Alateadlikult võibolla. Sellele tavaliselt ei mõelda, et nii heroiseerimine kui halvustamine on ühe ja sama asja - kultuurilise kolonialismi - kaks eri tahku. Aga kui etnoloog läheb Setumaale pärimust koguma, pole eelneval hoiakul mingit väärtust. Seal küsitakse temalt, miks Eesti riik midagi nende, setude, heaks ette ei võta, Setumaa on ju pooleks, Setumaa on lõhki. Miks on jäetud puruhaiged ja -vanad inimesed teispool piiri ilma abist, sest nende juurde sõita ei saa. Küsitakse kohmetult pilku peites, justkui piinlikkust tundes oma pealetükkivuse pärast. Sest etnoloog on suureestlane, äkki võtab veel südamesse.
Teed, mida mööda toimub kultuurivahetus, on hoopis kõvapõhjalisemad kui need augulised kruusateed, mis praegu Pihkva oblasti servas küngaste vahel looklevad. Astud mööda sellist teed ja vaatad. Niitmata heinamaad ei tarvitse ju iseenesest veel hääbumise tunnistajaks olla: võibolla on masinakütus ajutiselt otsa lõppenud, võibolla on ilmad kurjad, võibolla peremees lihtsalt laisk - meeleheitlik püüe ühele või teisele faktile vastuvõetavat seletust leida võib suure ponnistamise peale viljagi kanda ja südant rahustada. Aga tee läheb edasi ja rullib halastamatult lahti uued ja ühemõttelised pildid. Ühel käänakul märkad maja, mis tegelikult polegi enam maja, vaid katusega kaetud mälestus kunagi eksisteerinud elutegevusest. Teisal paistavad heinast lagunenud müürikatked. Või pole viimaseidki ja üksnes vanade õunapuude haralised siluetid põlluveerel lubavad midagi aimata. Preventiivabinõuna joonistatud ristid ustele, mille lävepakke ammu enam keegi ei kuluta, mõjuvad täna grotesksena. Neid, kes kurjade jõudude eest kaitset vajaksid, viidi ammu kalmistule. Ka siin on kalmistu, ka siin on ristid. Nii ekstrapoleeruvad sümbolid tänapäeva muundunult, omandavad uues kontekstis uue tähenduse.
Võib juhtuda, et kui tahad mõnes külas kruusikest piima, jääb see saamata, sest külas pole ühtegi lehma. Külas valitsev traktorite väljasuremisest tingitud vaikus pole vaid käraga harjunud linlase tähelepanek. Samasugune vaikne hääbumine on iseloomulik ka vene küladele. Ka neist on noored lahkunud, ka neis hoiavad tuld üleval 70-80-aastased. Varemetest, ristidest ja üksildastest õunapuudest oli juba juttu. Kui majanduslikule kiratsemisele lisada veel piiritsoonis paiknemisest tulenevad probleemid, sh kuuldused Petseri peatsest muutumisest kinniseks piirilinnaks, tuleb küsimus - mis saab edasi - iseenesest.
Piir on hallidest aegadest olnud seotud kauplemise, materiaalsete väärtuste vahendamise protsessiga. Aus kaupmees maksab piiril tolli. Kes vähem aus, tegeleb kontrabandismiga, sellega ühtlasi piiri rikkudes. Nüanss on pisut teine, kui piir muutub ise kauplemise objektiks. Euroopa on indikeerinud, et Eesti integreerumise taga Euroopaga on piiriprobleem. Aga eestlased ju tahavad nii väga Euroopasse! Ei jäägi muud üle kui rikkuda piir ära. Kunagi pole olnud võimu, mis suudaks piiririkkumisi takistada. Müüte ei päästa miski, kui nad uuele jalgu jäävad. Kui hetkepoliitika nõuab, summutatakse laulu helin ja hõbeda kõlin.
Setude liikumisvabadus on otseselt seotud sõlmitava Eesti-Vene piirilepinguga. Setu Kongressi Vanemate Kogu on nõudnud setude kaasamist Eesti-Vene piiriläbirääkimiste delegatsiooni. Seda ei arvestatud. Ei taheta ka lubada lihtsustatud piiriületust, sest siit algab ju teine maailm. See seostub otseselt eelmainitud erilisuse rõhutamisega. Teise maailma sisenetakse ikka keerulise siirderiitusega ja kes seda ikka lihtsustab!
Piir on müstiline, kõhedusttekitav. Inimene seismas piiril (äärmuslikus olukorras, sellest tulenevalt ka - seisukorras). Ei tea ju, mis üks piirilolija ette võtta võib. Võibolla sandistab end teadvuse lõhestamisega ja hakkab kahe pooluse vahel pendeldama. Võibolla asub palehigis ja ülepaisutatud dramaatikaga piirilolekule sobivat koodi otsima. Seegi lõpeb tavaliselt üritajale õnnetult. Selge, et piirilolek on midagi ebatavalist, millest järgneb, et kuigi kauaks seesugust olu ei ihka. Sest piirisituatsioon on ikkagi kriisiolukord ja siis tavaliselt nalja ei ole. Tavaliselt tahaks siis piirilt ära. Koju näiteks.
Aga setude kurbloolisus ongi selles, et kodu on piiril.