Eile avati liiklus Tartu kolmandal üle Emajõe viival autosillal. 89 meetri pikkune kahe sõidureaga sild lõi otseühenduse Supilinna ja Ülejõe vahel ning vähendab liiklusspetsialistide hinnangul liikluskoormust kesklinnas.
Sild valmis vähem kui aastaga, selle ehitamiseks kulus Tartu linnal 16,1 miljonit krooni, mille linnavalitsus sai võlakirjade emiteerimisest.
Praegune linnavolikogu esimees ja endine linnapea Väino Kull, kelle allkirjaga on viseeritud silla ehitamiseks vajalikud otsused ja lepingud, ütles, et sild pole tähtis mitte üksnes transpordi arengule, vaid ka piirkonnale, kus ta asub.
«Supilinn saab tänu sellele sillale uue eluimpulsi ja muutub linna täisväärtuslikuks osaks,» väitis Kull.
Linnapea Tõnis Lukas tõdes, et silla ehitamiseks vajalikud otsused tegi eelmine linnavalitsus ja linnavolikogu ning praegustel linna juhtidel on ainult meeldiv võimalus Kroonuaia sild avada.
«See on sild ka kahe linnavalitsuse ja volikogu vahel,» arvas Lukas. Linnapea avaldas lootust, et kuigi Emajõe tase on tugevasti alanenud, ei kuiva Tartu elu sümbol täielikult ja sildu läheb vaja ka tulevikus. «Usun, et me ehitame sildu veel.»
Järgmise Emajõe sillana kavandavad linnaplaneerijad jalakäijate silda, mis ühendaks turu piirkonda Annelinnaga.
Linnamajanduse osakonna juhataja Urmas Ivask nimetas inimestena, kes aitasid silla ehitamisele kõige rohkem kaasa, ehitaja AS K-Mosti juhatuse esimeest Anatoli Kononenkot ja töödejuhatajat Leonid Shevtshenkot, Peterburi projekteerijat Anatoli Petrovi ning Tartu linnamajanduse osakonna vaneminseneri Jaak Konsinit, kes juhtis silla ehitust tellija poolelt.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
MOSKVA. Venemaa Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB) on paljastanud Peterburis Läti luure kasuks töötanud spiooni, kirjutas eilne Vene ajaleht «Segodnja».
Spiooni ülesandeks oli otsida sidemeid õiguskaitseorganite töötajate ja sõjaväelastega. Kinnipidamisel tunnistas mees kõik puhtsüdamlikult üles ja kuna ta tegelikult Venemaa julgeolekut ei kahjustanud, ei võetud teda kriminaalvastutusele.
Ajalehes Nikolaiks nimetatav spioon olla pärast Läti iseseisvumist tegelnud metallikaubandusega ja sattunud võlgadesse, mida tulid välja nõudma «organiseeritud kuritegevuse esindajad». Abi pakkus Läti julgeolekuteenistuse töötaja Guntis Bode, kes soovitas asuda tööle «Läti valitsuse salateenistusse».
Nikolai pidi asuma elama Peterburi, võtma Vene kodakondsuse ja leidma töö. Iga päev pidi ta helistama Riiga ja kandma tehtust ette.
Ajalehe väitel elas Nikolai Peterburis väga vaeselt, töötades turul, kus teenitust jätkus vaevu korteriüüriks. Kullerina Peterburi sõitnud Bode andis talle honorariks 50 dollarit ning tegi esimeseks ülesandeks hankida pass ja ohvitseri isikutunnistus Bodega samavanusele inimesele. Nikolai arvates tahtis Bode astuda ühte Peterburi kommertslütseumidest ning juhtida sealt illegaalset residentuuri.
Bode ja Nikolai kohtumist kohvikus «Tsharodeika» jälgisid FSB töötajad, kes kaks päeva hiljem Nikolai kinni pidasid. Kuna Nikolai Venemaa huve ei kahjustanud - dokumentide varastamist ja ostmist FSB tõsise operatiivülesandena ei käsitlenud - võimaldati tal «alustada Peterburis uut elu, juba ilma kõnedeta Riiga ja konspiratiivkohtumisteta».
Üks operatsiooni juhtinud vastuluurajatest ütles, et Läti eriteenistuste huvi ei tule FSBle üllatusena, sest neile on teada Läti luure tihe koostöö USAga. Ajalehe arvates võis agendi saatmine Venemaale olla Läti eriteenistuse ameeriklastele mõeldud võimeteproov.
Veel seostas ajaleht spiooni läkitamist asjaoluga, et Nikolai tundis paljusid Vene sõjaväelasi, kes teenisid nõukogude ajal Lätis, praegu aga viibivad Peterburis. «FSB ei välista, et Läti agendid tegutsevad ka Valgevenes ja Ukrainas - peamiselt nende riikide esindajad elasid Lätis enne taasiseseisvumist,» kirjutas ajaleht. FSB andmeil hakanud Läti juba ammu enne diplomaatiliste suhete kehtestamist kavandama oma agentuurivõrku Venemaal.
«Segodnja» artikkel on viimase nädala jooksul juba teine kord, kui Vene ajakirjandus teeb juttu Läti spioonidest Venemaal. Laupäeval näitas Vene uudistesaade «Vremja» lõike väidetava Läti kulleri Valdis Nikolajevi kinnipidamisest Kaliningradis kohtumisel Vene sõjaväelasega, kellelt ta tahtnud saada andmeid Vene allveelaevade liikumise kohta Läänemeres. Nikolajev tegutsenud Rootsi luure ülesandel. Lätlased aga sellist inimest ei tunne ja peavad võimalikuks, et lugu oli mõeldud halvendama Läti ja Rootsi salateenistuste koostööd.
Käesoleva aasta kevadel ilmus vene ajakirjanduses lühikese aja jooksul mitmeid rünnakuid ka Eesti vastu - Eestit süüdistati relvade müümises Iiri Vabariiklikule Armeele, ebaseaduslikus relvaekspordis Venemaale ning spionaazhis Venemaal.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Neljandat päeva ametis olev välisminister Toomas Hendrik Ilves kinnitas välisministri tavapärases aruandekõnes senise suuna jätkamist, sest Riigikogu ei ole andnud välisministeeriumile volitust suunda muuta.
«Eesti lõppeesmärgiks on saada Euroopa Liidu liikmeks,» tsiteeris välisminister eile Riigikogus aruandekõnet pidades 1. augustil ratifitseeritud Euroopa lepingu seadust.
«Sellele kogu Eesti välispoliitika jaoks ülimale käsulauale tahan rajada oma tänase programmkõne kui kogu edasise tegevuse,» andis Ilves selge seisukoha.
Välisministri hinnangul peab Eesti tegema lähiajal kõik, et jõuda nende võimalike riikide hulka, millel võib avaneda võimalus pääseda Euroopa Liitu niiöelda esimeses ringis.
Ilves andis mõista, et otsus lükata Eesti niiöelda Euroopa Liidu laienemise teise ringi tähendaks «seatud eesmärgi saavutamise edasilükkumist mitte kahe ega kolme, vaid minimaalselt 10-15 aasta võrra».
Välisminister peatus pikemalt suhetel Venemaaga ning avaldas lootust, et lähitulevikus sõlmitav piirileping avab kahe riigi suhetes uue tasandi.
Ilves kinnitas, et piirilepingus Venemaaga ei ole ega saa olema mingit lepingu sidumist võimalike järeleandmistega Venemaale kodakondsuse andmise küsimustes.
Välisminister rõhutas, et Eesti välispoliitiline edu ja läbilöögivõime sõltub otseselt sisepoliitikast, sellest, kas alustatud majandusreformid jätkuvad või mitte.
Ilvese sõnul on Eesti pääsemisel Euroopasse mõjusaim argument Eesti elujõuline majandus.
«Selleta kaotavad kõik teised argumendid jõu. Selleta sulguvad meile ka kõik teised uksed - ma pean silmas neid, millest me tahame siseneda,» tõdes ta.
Ilves nimetas riigi majandusedu ka üheks parimaks julgeolekutagatiseks, kuid esitas samas mitmeid põhjendusi, miks Eesti jätkab lähenemist NATOle.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Eesti Euroopa Liidu poliitika saab olla edukas ainult siis, kui see punase niidina läbib kogu meie sisepoliitikat, olles kogu valitsuse, kõigi ministeeriumide ja kõigi kohalike omavalitsuste kõige tähtsamaks ja prioriteetsemaks töösuunaks.
Välisminister Toomas Hendrik Ilves
Me ei tohi mingil juhul luua illusiooni, et Eesti juba peaaegu on Euroopa Liidu liige või kindlasti saab selleks. Euroopa Liidu liikme staatus ei ole uus aasta, mis vääramatult järgneb eelmisele.
Kui ühel ilusal päeval autoga Tallinnast Tartusse sõites näeme teepeenrail sama hoolikalt pügatud muru kui Lausanne’ist Genfi sõites, siis on Eesti julgeolek sama vankumatu kui Shveitsi oma.
«Välispoliitika pole midagi muud kui sisepoliitika - selle laiemas mõttes - jätk ning sulane. Ebaprofessionaalsusest tulenevalt küündimatut välispoliitikat positiivse sisearengu kõrval maailma ajalugu küll tunneb, kuid edukas välispoliitika saab tugineda ainuüksi püsikindlale edasiminekule riigi sees,» ütles eile Riigikogus välispoliitilist aruandekõnet pidav neljandat päeva ametis olev välisminister Toomas Hendrik Ilves.
Ilves tuletas Riigikogule meelde, et Eesti kui parlamentaarse riigi välispoliitika põhisuunad määrab vaieldamatult parlament ning et 1. augustil 1995. aastal võttis Riigikogu ühehäälselt vastu Euroopa lepingu ratifitseerimise seaduse.
Välisminister tsiteeris selle seaduse preambulat: «Eesti lõppeesmärgiks on saada Euroopa Liidu liikmeks.» «Sellele kogu Eesti välispoliitika jaoks ülemale käsulauale tahan rajada kogu edasise tegevuse,» kinnitas ta, väites, et käsitleb Eesti tahet saada Euroopa Liidu liikmeks eelkõige kui soovi ja eesmärki säilitada ning edasi arendada Eesti rahvuslikku identiteeti ja julgeolekut.
«Euroopa Liitu ei tohi mingil juhul käsitleda vürtspoodnike ühisturuna, mille eesmärk on banaanide sobilikus kõveruses ja hinnas kokku leppida. Euroopa Liidul on üks ja selge põhieesmärk: luua Euroopa vabadele ja demokraatlikele rahvastele tingimused rahulikuks ja jõukaks, väärikaks ja vabaks eluks ning arenguks,» selgitas ta.
Välisminister meenutas eelkäija Siim Kallase 30. mail lausutud sõnu, et Eestil on «täna» reaalne perspektiiv liituda Euroopa Liiduga esimeste hulgas praegustest pretendentriikidest.
Välisminister esitas küsimuse, mida selline väljavaade, võimalus tähendab. Ja vastas esmalt: «Me ei tohi mingil juhul luua illusiooni, et Eesti juba peaaegu on Euroopa Liidu liige või kindlasti saab selleks. Euroopa Liidu liikme staatus ei ole uus aasta, mis vääramatult järgneb eelmisele.»
«Liikmeks pääsu ei saa võrrelda ka kõrgushüppega, kus vajaliku tulemuse saavutamiseks piisab kindlal kõrgusel oleva lati ühekordsest ületamisest, ühekordsest pingutusest. Euroopa Liit on pidevas muutumises ja arengus ning Eesti positsiooni tema suhtes tuleks kirjeldada pigem Lewis Carroll’i kuulsa paradoksiga tema raamatust «Alice imedemaal» - selleks, et paigal püsida, tuleb üha kiiremini joosta,» arutles Ilves.
Välisminister rõhutas, et Eesti saab Euroopa Liidu liikmeks ainult ja alles siis, kui kõik tänased 15 liikmesriiki ütlevad: «Jah, me tahame, et Eesti saaks üheks meie hulgast,» ning Eesti vastab oma lõpliku jah-sõnaga.
«Me ei saa seda lubada, sest partnerriikide rahvuslike huvide defineerimine on nende riikide rahvaste valitud esindajate pädevuses,» seletas ta.
«Nende sõnadega ei taha ma öelda, nagu oleks senine optimism ja tegutsemisjulgus olnud põhjendamatu ning asjatu, nagu peaksime neist nüüd loobuma. Vastupidi, ma tahan kõiki julgustada edasi minema,» täpsustas ta juurde.
Välisministri hinnangul pole Eestil seni, kuni suhteid Euroopa Liiduga prioriteediks vaid nimetatakse, faktiliselt Euroopa Liitu asja. «Eesti Euroopa Liidu poliitika saab olla edukas ainult siis, kui see punase niidina läbib kogu meie sisepoliitikat, olles kogu valitsuse, kõigi ministeeriumide ja kõigi kohalike omavalitsuste kõige tähtsamaks ja prioriteetsemaks töösuunaks. Vältimatult eeldab see ka vastavate vahendite eraldamist,» hindas ta.
Jätkub Venemaa positiivne hõlvamine
Välisminister märkis, et Venemaa kui suurima naaberriigiga soovib Eesti teha vastastikku kasulikku koostööd kõiges, mis võimalik ja vajalik.
Ilvese hinnangul on viimase poole aasta vältel saavutatud märkimisväärne edasiminek uue piirilepingu valmimisega, mille üle on heameelt avaldanud nii mõlemad lepingupooled kui kõik mõjukad lääneriigid.
Välisminister kordas: Eesti jätkab Venemaa suhtes järjekindlalt oma positiivse hõlvamise poliitikat püüdlusega, et Eesti-Vene suhted moodustaksid tulevikus lahutamatu osa Euroopa Liidu ja Venemaa vahelistest headest suhetest.
«Eesti peab suhtuma Venemaasse nagu normaalne sõbralik lääneriik, loomulik ja vaba oma kindlas iseseisvuses, mitte nagu komplekside ja kõhkluste käes vaevlev endine koloonia ehk oblast,» leidis ta.
Piirilepinguga Eesti määratleks end
Välisministri hinnangul on uus piirileping Venemaaga Eestile sisuliselt leping iseendaga, sest see on leping, millega Eesti lõpuks üheselt määrab oma kuuluvuse kas läände või itta.
«Sest selge piir on täna olemas Eesti ja lääne vahel, kuid puudub Eesti ja ida vahel - kuidas käsite maailmal meid mõista? Uue piirilepingu proovikivi varal me määrame, kas meie riigilaeva kapteniks peab olema vahe ning pragmaatiline mõistus, nagu on omane meie kultuuriareaalile, või hoopis haavaarmidest üha taastärkavad emotsioonid,» esitas ta seisukoha.
Ilvese sõnul on Eesti ja Venemaa vaheline piirileping Euroopa Liiduga liitumiseks loomulikult vajalik, kuid mitte piisav tingimus, sest see ei anna ega saagi anda garantiid täisliikme staatuse omandamise suhtes.
Ilves ei eitanud, et parimalgi juhul on Euroopa Liidu täisliikme staatus Eestist veel mitme aasta kaugusel. «Samas on tõenäoline - ning seda informatsiooni kinnitavad väga paljud erinevad allikad -, et liitumist edasilükkavad ehk sisuliselt väljaarvavad otsused tehakse paljude nii Euroopa Liitu kui NATOsse pürgivate pretendentriikide suhtes lähemate kuude jooksul,» teatas ta.
Välisministri järelduse kohaselt tähendaks Eestile teise ringi lükkav otsus seatud eesmärgi, Euroopa Liidu saavutamise edasilükkumist mitte kahe ega kolme, vaid 10-15 aasta võrra.
Eesti vajab koostööd NATOga
Välisminister küsis, milleks Eestile üha tihenev koostöö NATOga ning esitas vastuseks neli põhjendust.
Esiteks: NATO selgrooks on eelkõige need ühised väärtused - rahu, vabadus, demokraatia ja heaolu, mida Eesti üle kõige hindab ja millest Euroopa Liit on teinud oma lipukirja ning mille ühiseks kaitseks ongi loodud NATO.
Teiseks: hea naaber on see, kes ei ohusta oma naaberriikide julgeolekut. «Eestist ei lähtu ühelegi naaberriigile täna ega mitte kunagi tulevikus mingit ohtu. /- - -/ Samas ei tohi Eesti endast kujutada ka riigikaitsealast julgeolekuvaakumit, sest igal taolisel vaakumil on paratamatult ebastabiilsust ligitõmbav ja esilekutsuv potentsiaal, mis seab ohtu ka naaberriikide julgeoleku,» selgitas Ilves.
Kolmandaks: ei tohi unustada Euroopa ajalugu, mis suuresti on olnud sõdade ajalugu. «Alles nüüd, II maailmasõja järel, on Lääne-Euroopas esmakordselt jõutud olukorrani, kus sõjaline konflikt põliste naabrite ja vastaste vahel on muutunud praktiliselt mõeldamatuks. Jõutud tänu sellele, et NATO loomise järel lakkas riigikaitse olemast eraldiseisvate riikide kiivalt isepäine tegevus ning muutus rahvusvaheliseks ühistegevuseks,» põhjendas ta.
Neljandaks: igal ÜRO liikmesriigil lasub moraalne kohustus aidata kaasa rahu ja julgeoleku tagamisele ka väljaspool koduregiooni.
«Kõige olulisemaks saavutuseks loeksin seda, et tänu meie diplomaatia viimase poole aasta pingutustele on Eesti ja meie Balti naabrite julgeoleku tagamine nüüd väga lähedal NATO avanemise debati fookusele,» hindas Ilves.
Ilves tänas rahvast
«Kõik positiivne, mida Eesti diplomaatia on suutnud viimastel aastatel saavutada, on saavutatud meie reaalse, käegakatsutava majandusedu toel, meie majandusreformide pretsedenditu radikaalsuse ja kiiruse toel,» märkis Ilves. «Ma tean ja mõistan, kui raske on nende reformide sotsiaalne koorem. Ma tahaksin igast kõnetoolist tänada Eesti pensionäre ja noori peresid, meie väikesepalgalisi tööinimesi nende kannatlikkuse ja ohvrimeelsuse eest. Ilma nende kindlameelsuseta poleks mul olnud sõnumit, mis avab uksed, minu tööl poleks olnud mõtet,» tunnistas ta.
Välisministri kinnitusel on kogu Eesti välisteenistus ühel veendumusel: Eesti kõige tähtsam ja mõjusam argument Euroopa Liidu ukse avamiseks saab olla üksnes Eesti elujõuline ja kiirelt arenev majandus.
Ilvese hinnangul on majandusedu ja eduka riigi imago Eesti riigi jaoks ka üks parimaid mõeldavaid kaitse- ning julgeolekutagatisi.
«Tõeline julgeolek ei seisne mitte selles, et olla hambuni relvastatud, vaid selles, et kellelegi ei tule pähegi sind rünnata. Piltlikult väljendudes: kui ühel ilusal päeval autoga Tallinnast Tartusse sõites näeme teepeenrail sama hoolikalt pügatud muru kui Lausanne’ist Genfi sõites, siis on Eesti julgeolek sama vankumatu kui Shveitsi oma,» sõnastas ta ühe julgeoleku tagatise.