Kolm päeva tagasi otsustas Riigikogu ainsagi vastuhääleta (poolt oli 64 saadikut) muuta alkoholi ja tubakaaktsiisi seadust. Muudatuse tulemusena saab Eesti Kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi sihtkapital tuleval aastal sellest 0,5 protsenti ehk ligi kuus ja pool miljonit krooni.
Kultuuriministeeriumi asekantsler Henn Vallimäe: «Sellega võttis Riigikogu vastu otsuse, millist oodati juba aasta alguses, kui spordi sihtkapital oli taastanud koha Eesti Kultuurkapitali koosseisus - sellele loodi kindel tulubaas. Taotlesime küll 1% alkoholi ja tubakamaksust, aga ka saadav riigieelarveline eraldis aitab sporti.»
Üleeile edastas uudisteagentuur BNS Eesti Kultuurkapitali tegevdirektori Avo Viioli arvamuse seadusemuudatuse kohta, rõhutades segaduste võimalikkust seoses spordi sihtkapitalile kindla osa määramisega. Mida Avo Viiol silmas pidas, sellest lähemalt juttu polnud, küll aga toodi ära tegevdirektori sõnad, et tekkida võiv segadus on loodetavasti ületatav.
Segadust tõenäoliselt ei tekigi
Eile nõustus Avo Viiol «Postimehele» kommenteerima, millistest segadustest on jutt. Kõigepealt avaldas ta headmeelt selle üle, et sport raha juurde sai, sest taotluste hulk on väga suur.
Segaduste allikaks võib pidada eeldust, et uustulnuk, s.o spordi sihtkapital hakkab teiste Eesti Kultuurkapitali alalõikudega (kirjandus, kunst, teater jt.) võrreldes tuleval aastal rohkem raha saama. Eesti Kultuurkapitali suure nõukogu (koosneb sihtkapitalide nõukogu esindajatest) liikmetel on Avo Viioli arvates selle kohta erinevad seisukohad. Jaanuaris asub suur nõukogu otsustama, milliste summadega saavad sihtkapitalid arvestada 1997. aastal. Pole välistatud, et suhtumine spordi sihtkapitalile eraldatava summa suurusesse hakkab sõltuma teadmisest, et mõne miljoni saab spordi sihtkapitali nõukogu jagada niikuinii.
«Probleem on puhtorganisatoorne,» ütleb Avo Viiol, «segadusi võib tekkida otsustamisel, aga need peaksid olema ületatavad. Esialgsete arvestuste järgi saab spordi sihtkapitali nõukogu laialijagamiseks nüüd otse 6,41 miljonit krooni, teised vaid pisut vähem - 6,32.»
Avo Viioli meelest oleks hea, kui Eesti Kultuurkapitali suure nõukogu ja spordi sihtkapitali seitsmeliikmelise nõukogu liikmed saaksid veel selle aastanumbri sees omavahel kokku ja otsustaksid, kuidas uusi võimalusi tekitanud olukorras parimal viisil toimida.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Meistrite liiga grupiturniiridel peeti kolmapäeval viimane, kuues voor ning selgusid need kaheksa klubi, kes kevadel karikamänge jätkavad. Euroopa suurtest jäi veerandfinaali uksetaha vaid AC Milan.
Viiekordset meistrite meistrit AC Milani ei aidanud seekord meistrite liigas kaheksa parema hulka ka nädala alguses tehtud treenerivangerdus. Arrigo Sacchil jäi kuulsuste klubi ridade ümberkorraldamiseks liialt vähe aega. AC Milani madalseis peab olema tõesti sügav, sest läinud laupäeval kaotati liigas tabeli teise poolde kuuluvale Piacenzale ning kesknädalal meistrite liiga mängus Trondheimi Rosenborg BKle, keda alles 25. septembril nuheldi võõrsil 4:1...
Tegelikult piisanuks AC Milanile edasipääsuks ka viigist ja siis jäänuks veerandfinaaliks valmistumiseks tervelt kolm kuud. Paraku läksid kaitseliini kaks apsakat itaallastele kalliks maksma. 29. minutil saatis Harald Brattbakk esimese palli Sebastiano Rossi väravasse, kakskümmend minutit enne lõpuvilet hüppas aga Vegard Heggem milanolaste kaitsjatest kõrgemale ja suunas peaga teise palli Rossi seljataha. Kui esimese poolaja lõpuminutil õnnestus prantslasel Christoph Dugarryl viik jalule seada, siis teise poolaja lõpul meeleheitlikult oma väravat kaitsnud norralasi üle mängida ei suudetud.
Pärast kaotust ei hakanud Sacchi vabandusi otsima: «See kaotus on nii klubile kui ka mängijatele väga tõsine löök. Nüüd tuleb meil end kätte võtta ja keskenduda Itaalia meistrivõistlustele, et tuleval hooajal taas meistrite seltskonnas kaasa lüüa.»
Kaotuseta jäi D-grupis FC Porto, kes viienda võidu (2:0) sai Göteborgis sealse IFK üle. Mõlemad väravad lõid Portugali klubi kasuks taas võõramaalased, sedakorda brasiillased.
Esimese inglise klubina jõudis meistrite liigas veerandfinaali Manchester United (meistrite karikaturniiril jõudis viimati sama kaugele FC Liverpool 11 aastat tagasi). Kaks kodus saadud kaotust suutis inglise lipu all mängiv rahvusvaheline seltskond tasandada kahe võiduga võõrsil. Viimati näidati oma tõelist võimu Viini publikule. 24. minutil demonstreeris oma kütkestavat triblingut ja täpset lööki uelslane Ryan Giggs, 72. minutil saatis teise palli Viini Rapidi võrku King Eric Cantona ise. Austerlaste väravavõimalused nullis kohati uskumatuid tõrjeid sooritanud taanlane Michael Schmeichel.
Unitedi võit jäänuks aga kasutuks, kui Istanbuli Fenerbahce oleks Torinos alistanud C-grupi liidri Juventuse. Karikakaitsja end siiski sadulast lüüa ei lasknud ning aitas 2:0 võiduga veerandfinaali Manchesteri klubi.
Kahe viimase aasta finalistil Amsterdami Ajaxil oli raske ülesanne võita võõrsil kaua aega A-grupis juhtinud Zürichi Grasshopper. Hollandi meistrisarjas keskpäraselt mängiv Ajax sai hakkama - Tijani Babangida söödust ja Patrick Kluiverti löögist tuli 31. minutil mängu ainuke värav. Et Prantsusmaa meister AJ Auxerre võitis samal ajal kodus Glasgow’ Rangersi 2:1, jäigi Shveitsi klubi veerandfinaali ukse taha.
B-grupis sai esikoha Madriidi Atletico. Hispaanlastel oli selleks vaja võita Lodzi Widzewit ükskõik millise tulemusega, sest võrdsete punktide korral oleks neile Dortmundi Borussia ees esikoha kindlustanud suurem võõrsil löödud väravate arv. Kaheksa minutit enne lõppu jõudsidki võõrustajad sihile (jugoslaavlane Milinko Pantic). Borussia võitis kodus seekordse meistrite liiga turniiri väravaterohkeimas mängus Bukaresti Steaua 5:3.
Meistrite liiga veerandfinaalid peetakse 5. ja 19. märtsil 1997 ning vastamisi on Manchester United - FC Porto, Amsterdami Ajax - Madriidi Atletico, Dortmundi Borussia - AJ Auxerre ja Trondheimi Rosenborg BK - Torino Juventus. Poolfinaalis kohtuvad kahe esimese ning kolmanda ja neljanda paari võitjad.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Lugeja ees on talong, mis annab võimaluse kaasa rääkida aasta sportlase, treeneri ja võistkonna selgitamisel Eestis.
Kes asja vastu huvi tunneb, täidab talongi, lõikab selle lehest välja, kleebib postkaardile ja saadab Eesti Spordi Keskliitu (aadress talongil) hiljemalt 20. detsembriks. Talong ilmub Eesti vabariiklikes päevalehtedes lähemal ajal kolm-neli korda. Suurima punktisaagi kogunute nimed tehakse teatavaks 22. detsembri õhtul Tallinna diskoklubis Dekoltee, spordiaasta pidulikul lõpetamisel.
Paralleelselt lehelugejatega kujundavad 20. detsembriks oma arvamuse ka spordiajakirjanikud, spordialaliitude ning teiste vabariiklike ja piirkondlike spordiorganisatsioonide esindajad, samuti sponsorid. Nelja erineva küsitluse tulemused liidetakse, punktide võrdsuse korral saab otsustavaks spordipressi koostatud pingerida.
RAS Eesti Loto loosib lehes ilmunud talongi täitjate vahel välja 50 Bingo Loto piletit, 24 vastanut kutsutakse 2. jaanuaril 1997 Bingo Loto telesaatesse õnnemängu jätkama.
Valiku hõlbustamiseks avaldab «Postimees» homme loetelu sel aastal silma paistnud sportlastest ja nende saavutustest.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kümnevõistleja Eduard Hämäläinen on viimastel kuudel elanud nagu tulistel sütel - 10. detsembril otsustatakse Monakos peetaval Rahvusvahelise kergejõustikuliidu (IAAFi) istungil, kas tal lubatakse peatselt kanda oma uue kodumaa Soome dressi, või peab ta järgmise suve Ateena MM-võistlustele teleri kaudu kaasa elama. Olukord on keeruline, sest Hämäläinen pole ikka veel saanud Soome kodakondsust, hoolimata sellest, et spordisõbrast president Martti Ahtisaari on mitmel pool mõista andnud, et soomlase juurtega kümnevõistlustuusale tuleb ruttu-ruttu siniste kaantega ja lõvivapiga pass muretseda. Ometi võib hetkeseisu kokku võtta Remarque’i kuulsa sõjaromaani pealkirjaga: läänerindel muutuseta.
Tõsi, IAAF võib Hämäläisele anda erandjuhul loa esindada tuhande järve maad ka siis, kui tal kümnendaks detsembriks pole veel oma uue kodumaa passi taskus, sest nii Valgevene (mida Hämäläinen esindas veel Atlanta olümpial) kui ka Soome kergejõustikuliidud on kinnitanud, et nemad on 27-aastase kümnevõistleja ületuleku osas juba omavahel kokkuleppele jõudnud. Mitte nii diplomaatiliselt väljendades võiks öelda, et Hämäläise hinna suhtes on kompromiss leitud. Kuuldavasti polnudki Hämäläise Valgevenest «vabaks ostmine» teab mis odav lõbu, sest kes see ikka tahaks loobuda kuldmune munevast hanest. Veel enne Atlanta olümpiat nõudis isakese fikaatori olekuga Valgevene president Lukashenko, et Hämäläinen tuleb maksku mis maksab pidada Grodnos, ent esivanemate vere kutsele ei saanud isegi riigipea vastu seista. Taevast süllelangevat õnne, omamoodi lotovõitu, haistsid ka Soome spordijuhid, pakkudes oma Valgevene kolleegidele koopaaegadest saadik tuntud vahetuskaupa: andke Eduard meile, saate vastu võimaluse tuua oma tipud meie jahimaadele harjutama! Rahanappuse käes siplevale Valgevene spordikomiteele oli see pakkumine omamoodi päästerõngaks ning teades, et ühel päeval saab Hämäläinen niikuinii Soome kodakondsuse, otsustas Minsk hapu näoga jah-sõna öelda. Nüüd on IAAFi kord sõna võtta.
Kui kõik läheb nii nagu soomlased endamisi loodavad, võidab Eduard Hämäläinen oma esimese tiitlivõistluste kuldmedali just siniristilipu au kaitstes. Seni on Alma-Atas sündinud kümnevõistleja (isiklik rekord pärineb aastast 1994 ja see on 8735 punkti) lõiganud kergejõustikupõllult vaid hõbedast saaki - 1993. aasta Stuttgardi ja 1995. aasta Göteborgi MMil oli ta Dan O’Briani järel teine.
Hämäläise peaeesmärk on aga võita aastal 2000 Sydney olümpialt kuldmedal. See oleks vesi soomlaste veskile, sest läbi aegade on meie põhjanaabrid olümpialt kümnevõistluses saanud vaid ühe kulla - sellega sai 1928. aastal Amsterdamis hakkama Paavo Yrjölä (muuseas, samal olümpial hoolitses soomlaste kaksikvõidu eest Akilles Järvinen). Nii et väga vabalt võib juhtuda, et Sydney olümpial tõusevad autasustamispjedestaalile tervelt kolm soomeugri päritoluga kümnevõistlejat: Eduard Hämäläinen, Erki Nool ja... kes see kolmas on? Eks ikka ameeriklane Dan O’Brian, kelle ema olevat kuuldavasti soomlanna.
Praegu elab Eduard Hämäläinen koos oma perega Lahti lähedal Kuortanes tuntud treeningbaasi lähedal ridaelamus ning valab oma unelmate ning parema tuleviku nimel kõvasti higi. Tal on soomlasest mänedzher, kelle eestvõttel kõik asjad on tip-top korras - Soome olümpiakomitee on andnud Hämäläise käsutusse umbes sada tuhat marka, leitud on esimesed sponsorid ning 5000-margane maksuvaba nn sportlase kuupalk hakkab tema arvele jooksma niipea, kui kodakondsusprobleem on lahendatud. Lisaks sellele paistab terve Hämäläise pere olevat valmis Eduardi medalite nimel kasvõi nahast välja pugema - isa Pavel hoiab treeneriohje, ema Svetlana vaaritab köögis potitäite kaupa pelmeene ning muud kõhutäidet, mis spordimehe hundiisu leevendaks ning abikaasa Olga tegeleb väikse Anna-tütre kasvatamisega. Muide, Eduardi kaasa on ka ise läbi ja lõhki spordiinimene ning seega on tal ilmselt kergem mõista oma mehe kohati lausa spartalikku enesepiitsutamist. Olga (neiupõlvenimega Zolotorjova) kuulus 1986. aastal Stuttgardi EM-võistlustel pronksi saanud N Liidu 4 x 100 meetri jooksu teatekvartetti ning oli samal jõuproovil individuaalselt 100 meetris kuues.
Tõepoolest, Eduard Hämäläisele on siinmail loodud lausa kuninglikud treeningtingimused ning nüüd on kõik, nagu on kombeks öelda, mehe enda kätes ja jalgades. Kui Hämäläinen peaks Ateena MMile pääsedes sealt ka medali oma uude koju tooma, tõuseks ta siinmail koheselt supertähe staatusesse. Tõenäoliselt võtavad muidu nii umbusklikud soomlased kadunud poja üsna ruttu omaks - on ju Eduardi vanavanaisa sündinud Soomes - ning uusi sponsorilepinguid hakkab ta kaela sadama nagu talvel lund. Kujutan vaimusilmas ette, kuidas naeratava näoga kümnevõistlusäss järgmisel sügisel teleris näiteks vesivoodit reklaamib: Hei, olen maailmameister Eduard Hämäläinen ja soovitan kõigile, kes ei põe merehaigust - kauneimaid unenägusid näete vesisängis magades!
Praegu näeb Hämäläinen aga unes seda, kuidas president Ahtisaari talle Soome kodakondsuse annab ning IAAF teda Ateena MMile lubab.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Laupäeval kell 10 algavad ülikooli spordihoones 16. Jaak Uudmäe auhinnavõistlused kolmikhüppes.
Moskva olümpiavõitja auhindade pärast võistlevad 11-18-aastased poisid ja tüdrukud, võitjad selgitatakse igas vanuses eraldi. Paremaid autasustatakse spetsiaalse medaliga ja auhindadega. Võistluste mälestusvimpli saavad vastava normatiivi täitjad.
Esmakordselt korraldas Tartu Kalevi Kergejõustikukool oma õpilase Jaak Uudmäe auks kolmikhüppevõistlused 1981. aastal, mil osales 163 poissi. Tüdrukud lülitusid sellesse võistlussarja 1991. aastal, osalejaid oli 73. Võistluste vastu on vabariigi noorte seas alati olnud suur huvi. Lisaks Tartu noortele on arvukalt osavõtjaid olnud ka Võrust, Kohtla-Järvelt, Narvast, Otepäält (olümpiavõitja elukoht). Ka tänavu on oodata noori kogu vabariigist.
Ka olümpiavõitja kaks poega, Jaanus ja Meelis, on siiani nendel võistlustel edukalt esinenud. Jaanus võitis esikoha 1991. (11-aastaste grupis), 1993. ja 1994. aastal, Meelis tuli võitjaks 1994 (samuti 11-aastaste seas). Jaak Uudmäe on kõigil eelnevatel võistlustel ise võistluspaigal viibinud ning ka tänavu saavad võistluste parimad tugeva käepigistuse ja auhinnad Jaagult eneselt. Ja võistlusi jälgib Uudmäe kindlasti lootusega, et sellest võistlussarjast kasvaks välja ka mõni perspektiivikas kolmikhüppaja.
Võistluste vimpli saab osaleja, kui ta täidab järgmised normatiivid: 11-aastased poisid 8.25 ja tüdrukud 8.00, 12-aastased 8.75 ja 8.50, 13-aastased 9.50 ja 8.75, 14-aastased 10.25 ja 9.25, 15-aastased 11.00 ja 9.75, 16-aastased 11.50 ja 10.00, 17-aastased 12.00 ja 10.25 ning 18-aastased 12.50 ja 10.50.