LONDON. Kaks eilset Briti ajalehte väitsid Londonis toimuval Bosnia rahukonverentsil osalevatele NATO kõrgematele ametnikele viidates, et Moskva võiks saada veto- ja ettepanekuõiguse NATO baasil loodaval foorumil. Sedaviisi üritatakse pehmendada Venemaa vastuseisu NATO idalaienemisele.
NATO allikate väitel saab Venemaa selle korralduse puhul sõna sekka öelda kõigis muudes küsimustes, välja arvatud organisatsiooni kollektiivne kaitse.
Näiteks Bosnias viibivate välismaiste vägede lahkumise suhtes oleks Venemaal õigus oma seisukohta väljendada ja teistel kohustus sellega arvestada.
Ajaleht «Guardian», kes sellest kirjutab, nimetab uut korraldust «Venemaa poliitiliseks partnerluseks» NATOga, mida Venemaa on pidevalt soovinud.
Idee taga olevat Saksamaa ja USA juhtkond.
Küsimused tulevad väidetavalt arutlusele järgmisel nädalal Brüsselis toimuval NATO riikide väisministrite kohtumisel.
Palju probleeme jääb sellega seoses veel lahtiseks, näiteks see, milline koht selle uue foorumi kõrval jääks Põhja-Atlandi koostöönõukogule, mis juba praegu peab Venemaaga konsultatsioone mudeli «16 + 1» järgi - ehk 16 NATO liiget ja Venemaa.
Uue foorumi eesmärk on veenda Moskvat, et NATO võtab partnerlust taotledes asja tõsisemalt ning et Venemaal kaoks sellega põhjus seista vastu NATO plaanidele kaasata sellesse partnerlusskeemi NATO täisliikme staatuses mõni Kesk- või Ida-Euroopa riik.
«Guardiani» meelest on uus plaan kooskõlas Venemaa välisminister Jevgeni Primakovi poolt aasta alguses väljendatud ideedega. Primakov oli Berliinis NATO ametnikega eraviisiliselt kohtudes soovinud, et Venemaaga peaks NATO otsustest paremini konsulteerima.
Venemaa peaminister Viktor Tshernomõrdin kordas esmaspäeval OSCE tippkohtumisel Lissabonis, et NATO laienemine tooks kaasa Euroopa jagunemise. Venemaa on kindlalt väljendanud oma seisukohta, et NATO laienemine halvendaks globaalset geopoliitilist olukorda.
Olukorras, kus Venemaal pole õigust NATO laienemisotsuseid vetostada, ei tohiks kellelgi õigust olla Venemaale midagi ette heita, kui see püüab oma rahvuslikke huve kaitsta, väitis Venemaa peaminister.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
NATO on olemas selleks, et organisatsiooni kuuluvad riigid seal ennast koos turvalisemalt võiksid tunda kui üksikuna. NATOsse võetakse uus riik vastu siis, kui see kasvatab kollektiivset julgeolekut, mitte ei kahanda seda.
Need on Lääne-Euroopa julgeolekumõtlemise põhitõed, mille lihtne mõte on kippunud justkui kahe silma vahele jääma.
NATO suur probleem on Venemaa ja Venemaa suur probleem on NATO. Eestile on need mõlemad kohe väga suured probleemid, mis kipuvad üle meie peade omavahel asja lahendama.
Kui NATO arvab, et Venemaaga ühes kabinetis sõnasõda pidada on parem kui väljaspool kabinetti külma või koguni kuuma sõda, siis on see äärmiselt mõistlik mõte. Nii teeb NATO seda, milleks ta olemas on - kindlustab liikmesriikide julgeolekut.
See, et NATO võiks olla ühtseks organisatsiooniks kõikidele euroopalikke ühiskonnaväärtusi jagavatele riikidele, on mõistagi kena põhimõte. Selle järgi on Eestil õigus klubi liikmekaardile.
Kahjuks on see põhimõte siiski julgeoleku kõrval sekundaarse tähtsusega. Ka see allub peatingimusele.
Eestile oleks küllalt mage, kui Euroopasse tuleks juurde jälle üks foorum, kus räägitakse midagi kogu mandri julgeolekust, ilma et kõik kõnealused ise saaksid sõna sekka öelda.
Pole mingit alust arvata, et Venemaa seal midagi muud ütleks kui muidu. Balti riigid ei tohi Venemaa meelest endiselt ja edaspidigi NATOsse kuuluda.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Tutsi mässulised Sairi idaosas arendavad edukalt pealetungi valitsusvägedele. Mässulised kutsuvad endaga ühinema ka teisi Sairi opositsioonijõude. Nende eesmärk on tõugata võimult president Mobutu Sese Seko ja vähemalt algus on sellele pandud.
Teisipäeval vallutasid nad mitu linna Ida-Sairis ja asusid piirama riigi suuruselt viiendat linna Kisanganit. Nii väitsid nad ise. Kisanganis asuvad humanitaartöötajad pole mässulisi veel näinud, kuid linnas paiknevad valitsusväed olla paanikas.
Kui Kisangani peaks langema, kaotaksid valitsusväed oma viimase lennuvälja Ida-Sairis ja saaksid vägesid juurde tuua ainult maitsi. See aga on vihmametsi ja ülihalbu teid arvestades peaaegu võimatu.
Mässulised on hõivanud päris suure ala Aafrika suuruselt kolmandast riigist, ligikaudu veerand miljonit ruutkilomeetrit. Sellisele maatükile mahuks vähemalt viis Eestit.
Sõjaradadelt rahurööpaile
Vallutatud aladel hakkab elu pöörduma tagasi normaalsesse rütmi. Gomas ja Bukavus töötavad taas turud, kauplused on lahti, talunikud toovad linnadesse oma saadusi.
Neli nädalat pärast vallutamist saavad Goma elanikud taas vett ja peagi võib elektergi jälle majades olla. Piir Rwandaga on uuesti avatud ning linna ainus tööstusettevõte - tubakavabrik - saab üle mitme kuu toorainet Keeniast ja võib peagi hakata toodangut andma.
Tänavail on märksa vähem sõjaväelasi. Sairi vägede kohal olles oli neid palju näha.
Praegused sõjaväelased Ida-Sairis aga ongi tutsid. Piirkonna elanike hulgas on nad vähemuses, mis tekitab mõningaid pingeid. Kuid nad annavad kohalikele väljaõpet ja peagi peaksid sõjaväljale ilmuma ka mitte-tutsi üksused.
Tutsid ilmusid nüüdsesse Ida-Sairi paarisaja aasta eest, mistõttu Sairi valitsus on kuulutanud nad ebaseaduslikeks immigrantideks. Sügisel üritati neid maalt välja saata, misjärel algaski mäss.
Demokraatlike Vabastusjõudude Liidu (DVL) juht Laurent Kabila ei ole tutsi, kuid võitluses keskvalitsuse vastu on ta enim toetust saanud just tutsidelt. Väidetavalt on teda abistanud ka tutside valitsetavad Rwanda ja Burundi.
Kabila võitleb ta enda sõnul Sairi presidendi Mobutu Sese Seko üdini roiskunud rezhiimi vastu. DVL nõuab Mobutu tagasiastumist ning ausate ja demokraatlike valimiste korraldamist.
Vallutatud aladel on Kabila ametisse määranud kohalikud inimesed. Kabila liberaalsus ulatub isegi selleni, et talle truudust vandunud Mobutu luureohvitserid võivad jätkata oma tööd. Tsiviilametnikele on esitatud töölejäämiseks vaid üks tingimus: nad ei tohi võtta altkäemaksu. Sairis on see üsna karm nõue - Mobutu valitsemisajal muutus see täiesti tavaliseks.
Kabila tahab Sairi muuta demokraatlikuks vabaturumajandusega maaks. Rahvusvahelist üldsust rahustama on mõeldud ta lubadus mitte lõpetada välisfirmadele antud kontsessioone.
Aafrika mässulised on tavaliselt just vastupidisest alustanud. Praegu maailma ühe vaeseima riigi elanikud peavad muutuma märgatavalt rikkamaks. Teel ees seisab vaid Mobutu, kelle süüks Kabila paneb riigi ülisuurte maavarade mahasahkerdamist.
Mässulised pole rahul ühegi Mobutu sammuga. Nad tahavad muuta isegi riigi nime. 25 aastat tagasi väitis Mobutu, et Kongo tekitab välismaal ebasoodsa mulje ja seepärast on vaja maa nimetada Sairiks. Mässuliste väitel ei tähenda sõna «sair» üheski keeles mitte midagi. Maa peab olema Kongo ja ei midagi muud.