Laupäev, 4. jaanuar 1997
Inimene
|Elu
|Reis
|Jess
|Raamat
|Muusika
Inimene
|Elu
|Reis
|Jess
|Raamat
|Muusika
Tõnu Õnnepalu, vabakutseline kirjanik ja luuletaja, elab Hiiumaal. Pealinnas käib ta oma tööasju ajamas - nimelt teeb kirjanik kaastööd ajalehtedele «Kultuurileht» ja «Sõnumileht». Tartus esitles Tõnu Õnnepalu oma uut luuleraamatut «Mõõt».
Sinu esimene romaan «Piiririik» ilmus Emil Tode nime all ja sai Balti Assamblee preemia. Oma teise romaani «Hind» ilmutasid Tõnu Õnnepalu nime all ja siis jäi mulje, et sa ei kavatsegi enam Tode nime kasutada.
Ega ma kavatsenudki. Ent kui «Mõõt» valmis sai, mõtlesin, et oleks ikkagi hea ta välja anda just Tode nime all. Enda nimi raamatu peal kuidagi segab. Tode kohta ütles keegi raamatu esitlusel Tartus päris teraselt, et see on nagu veidi vigane nimi või nii. Ongi hea, et Tode ei tähenda midagi, aga meenutab igasuguseid sõnu.
Õnnepalu on ju tõepoolest ilus nimi. Kust see pärineb?
See on 30ndatel aastatel eestistatud nimi. Kui viisin kirjastusse esimese luulekogu, öeldi, et pseudonüüm on ilus küll, aga võibolla nagu liiga ilus. Kinnitasin, et see on minu nimi ja näitasin vist isegi passi. Teinekord nad hakkasid rääkima, et võibolla te ikka mõtleksite pseudonüümi peale. Mõtlesin ka, aga ei suutnud siis midagi välja mõelda.
Esimene luulekogu ilmus 1985. aastal, kokku ilmus neid kolm enne kui kirjutasid esimese romaani. Kas «Mõõt» on nende luulekogude järg?
Õieti see luulekogude ritta siiski ei lähe, pigem on see järg proosaraamatutele. «Mõõt» on järjest lugemiseks, sel on oma arendus - algus, keskpaik ja lõpp. Kuigi igaüks loeb nii, nagu talle meeldib.
Sinu romaanide kohta on öeldud, et need on nagu poeemid.
Usun, et igasugune kirjandus, mis ei ole ajaviiteline, peab olema poeesia.
Kas tekstid sünnivad kergelt?
Muidugi käin oma tekstidest päris palju üle. Püüan loomulikkuse poole. Keel on väljendusvahend - see peab olema täpne! Ja lisaks ütlemise mõnu ka.
Kas «ütlemise mõnu» on sinule olemas ka mõnes teises keeles?
Kõige paremini oskan prantsuse keelt - loen seda kõige vabamalt, aga ei kirjuta selles keeles. Ehkki, ühe teksti Erkki-Sven Tüüri kantaadile olen prantsuse keeles teinud, see oli päris huvitav.
Võõrkeeleoskus mõjutab küll alati eesti keele kasutamist. Inimene, kel prantsuse keel esimene võõrkeel, räägib kindlasti eesti keelt natuke teistmoodi kui see, kes väga palju tegeleb näiteks inglise või vene keelega.
Elad nüüd Hiiumaal, kirjutad sealt «Sõnumilehele» ja «Kultuurilehele». Kas käid oma lugusid ise mandrile toomas?
Iga kord just mitte, aga ikka on nii välja tulnud, et olen Tallinnas käinud. Kuid nüüd saan e-maili.
Siis pole enam üldse põhjust Hiiumaalt välja tulla?
Nojah. Väga tore, kui piisab arvutiklahvile vajutamisest. Mul siiamaani arvutit ei olnud, oli Pariisist ostetud word processor, aga seda ei saa võrku ühendada. Mõtlesin, et pean ennast moderniseerima. Kevadel ostsin Eesti Telefonilt endale telefoni ka.
Veel mõni aeg tagasi tundus võimatu sellises maakohas telefoni saada.
Tundus jah. Aga tuli välja, et tegelikult oleks võinud ammu telefoni sisse panna - kaabel läks kilomeetri kauguselt mööda ja haruots oli olemas.
Kirjutasin direktorile -niisama rääkimine ei aidanud midagi - ja kohe hakkasid asjad liikuma. Lasin veel Kirjanike Liidul kirja kirjutada. Oli vahva, et see mõjus.
«Sõnumilehes» kirjutad poliitilisi kommentaare, oled töötanud välisministeeriumis ja seal kogetu kajastub ka sinu romaanis «Hind». Miks sind poliitika huvitab?
Kõige vastu võib huvi tunda. Poliitika on seotud inimestega, nende hoiakutega. Toimuvat on huvitav vaadata kui inimlikku komöödiat, püüda näha, mis seal taga on. Ent väikese distantsiga, eemalt - mitte kõrgemalt.
Sinus on siis soov asju ise mõjutada?
Muidugi, milleks muidu kirjutada. Kes siis ikka mõtteid välja ütleb, kui ise ei ütle. Varem mõtlesin, et küll teised kirjutavad ja teevad, mis nüüd mina. Aga paistab, et ei tee. Eestis on sedavõrd vähe inimesi, et igaüks peab mingil määral kõike tegema.
Kas oled rahul, kui ühel päeval avastad end näiteks Riigikogust?
Seda eesmärki küll ei ole. Missuguse partei nimekirjas peaksin kandideerima? Leian, et on parem, kui olen parteipositsioonidest eemal, sest enamik poliitikakommentaare on ju täielikult parteipositsioonidelt kirjutatud. Mingis mõttes on hea, kui tead kirjutaja parteilist kuuluvust, siis aimad, mis tema eesmärk on. Teisalt on see aga ka piirav, sest ei või kindel olla, kas ta ise mõtleb nii või on see kirjutatud teatud tagamõttega.
Meil olemasolevad parteid on nagu rohkem huvigrupid. Ent minu huvid on nii eraviisilised, et võin neist täiesti eraldi olla.
Oled siis nagu sõltumatu vaatleja Hiiumaalt?
Just. Aga keegi pole päriselt sõltumatu. Ka mina sõltun - et ajaleht avaldaks ja et raha saaks.
Oled Tallinnas sündinud...
Pääskülas. Sellist tunnet küll ei ole, et oleksin Tallinnas sündinud. Tallinn on ka nii absurdse struktuuriga, et äärelinn tundub olevat justkui kuskil mujal. Kui olin väike, ei viidud mind kunagi linna. Öeldi, et lapsed linnas ei käi. Pead kasvama, siis saad linna.
Nüüd oled suur ja ei tahagi enam linnas olla?
Mitte Tallinnas. Käin siin viimasel ajal tõesti ainult vajaduse pärast. Minu meelest on see küllaltki destruktiivne linn. Tartu on näiteks palju armsam. Eks ta on väike ja kõik see, mis räägitakse, aga tal on selge struktuur ja selge olemasolu põhjendus. Juba see, et ta asub jõe ääres nagu linn peab olema.
Tartu ülikoolis õppisid bioloogiat. Kas igatsus kirjanikuameti järele pärineb varasemast ajast?
Pole seda nii mõelnudki. Mulle tundusid kirjanikud niisuguste kõrgemate olenditena - ei tulnud selle pealegi, et mina võiksin olla kirjanik. Pigem arvasin, et võiksin olla loodusteadlane, käia ekspeditsioonidel.
On sul bioloogiharidusest ka harrastusi jäänud, kasvõi iluaiandus?
Seal, kus elan, on loodus ise iluaednik. Muidugi on mul aed ka, ent ma ei ole ainus, kes seda korrastab. Iluaeda ma ei peakski. Las loodus olla nagu on, teda järele teha nagunii ei suuda.
Kuidas sina, Tallinna poiss, üldse Hiiumaale sattusid?
Mul polnud Hiiumaaga tõesti mingit seost, aga ülikool sai läbi ja pidi kuskile suunduma. Loogiliselt pidanuksin suunduma Tallinna või ka jääma Tartusse, ent ma ei tahtnud uurimistööd edasi teha. Oli lai valik igasuguseid koole, kuhu keegi ei tahtnud minna ja kuhu võis iga kell lasta ennast suunata. Suvel enne suunamist käisin jalgrattaga tiiru Hiiumaal, see võlus mind, oli niivõrd seninähtust teistmoodi. Ja siis oli seal see Lauka kool. Nii ta läks. Hiiumaal on tõepoolest mingi iseäralik võlu, ja inimesed, kes sinna tulevad, tajuvad seda kohe.
Aga vahepeal tulid sealt ära?
Päris ära ma ei tulnud, soetasin Kõppu elamise. Kui töötasin välisministeeriumis, olin tõesti rohkem Tallinnas. Ent nüüd elan seal, telefon on ja pole mingit vahet. Linnas on küll suhtlemist rohkem, ent see on ka väga pealiskaudne.
Kuivõrd see, mis juhtub sinuga, on seotud sellega, millest kirjutad oma raamatutes?
On muidugi seotud, aga mitte nii otseselt. Kuna raamatutes juhtub alati midagi, mis on justkui elu, siis tekib selline küsimus. Arvan, et seos on umbes sama kui helilooja ja tema muusika puhul. Kirjutades proovin läbi asju, mida ma üldsegi veel ei tea ega ole läbi elanud, need tulevad kirjutamise loogikast ja lähevad pärast ka tõeks, leiavad kinnitust.
Kirjutad siis oma elu raamatutes ette?
Jah, raamatud on justkui elust ees. Selles pole ilmselt ka midagi müstilist, sest kirjutades ollakse väga lähedases kontaktis oma alateadvusega. See, mis saab kirja, tundub nii seotud kirjandusega, ent on tegelikult kirjutaja olemus.
Võrdlesid kirjandust muusikaga. Missuguseid teisi kunstiliike endale lähedaseks pead?
Ega ma muud oska ja kirjandusest piisab täiesti. See on juba ise nii lai, et sellega saab kompida kõiki teisi kunstialasid. Muusikas võlub mind mõtlemise puhas struktuur, sõnadeta mõtlemine, mis on kirjanduses samuti väga tähtis. Et mitte lasta end sõnadel surnuks rääkida, pead tajuma sõnatut struktuuri - mis ei sõltu sellest, mida sa ütled, vaid on midagi rohkemat - seos kõiksusega. Muusika tekitab igatsuse ja kirjanduses oleks see midagi sarnast.
Visuaalad tagasi käisin Firenzes, «Piiririik» ilmus itaalia keeles ja siis õnnestus ühel päeval käia ka muuseumides. See oli suur elamus. Huvitav, et see, mida oled raamatutest lugenud-näinud, ei anna tegelikkust kaugeltki edasi. Need kunstiteosed keskkonnas, kus nad on sündinud, mõjuvad niivõrd rikkalt ja mitmekesiselt, et võid neid vaadata nagu mõnd lugu või filmi. Olin täiesti hämmingus.
Räägid maalikunstist nii vaimustunult. Sinu eksabikaasa on ju ka kunstnik?
Jaa, kuigi ta õppis ka bioloogiat. Ent nüüd ta õpetab hoopiski inglise keelt.
Mida sa abielust arvad?
See on ikkagi väljakujunenud institutsioon ja päris hea moodus elamiseks. Aga selle sees on nii palju võimalusi ja see on hea.
Kas oled nõus, et on inimesi, kes on loodud üksinda elama?
Tänapäeval võivad ka paarisuhted olla väga erinevad. Võib olla väga hea paarisuhe nii, et ei elatagi üldse koos. Igasugused üleminekud on võimalikud. Võibolla ka, et ainult mõeldakse teineteise peale, isegi ei helistata, ja inimene ei ole üldse üksi. Samas võidakse elada ühes korteris ja tunda ennast väga üksi. Mõned inimesed jälle kindlasti vajavad lähedust ja koos elamist.
Sina ei tunne ennast üksi?
Ma ei oska võrrelda. Elan vanematega koos - nojah, see on teine asi, aga ka päris tore. Varem ma ei kujutanud üldse ette, et vanematega koos elada, aga nüüd olen neist vahepeal niipalju eraldi elanud ja see suhe on muutunud. Aga meil on ka täiesti privaatsed võimalused, mul on täiesti omaette elamine.
«Eesti Ekspress» nimetas sind vähemuskirjanikuks. Kuidas kommenteerid?
Arvan, et «Ekspress» on üks rumal, õel ja ebaintelligentne leht. Mitte sellepärast, mis nad minust kirjutavad, see on nagu väike nali või nii, aga üldiselt mulle ei meeldi nende suhtumine inimestesse, ükskõik kellest nad kirjutavad. Alati pannakse selline konks juurde, et oleks natuke vastik. Ma ei tea, miks nii tehakse. Minule ei tee see midagi, mul ükskõik, aga mulle nende toon ei meeldi.
Sind on ristitud mitmeti: eurokirjanik, vähemuskirjanik, sinu romaani on nimetatud homoromaaniks.
Huvitav on alati kuulda, mis inimesed räägivad, mida nad on raamatus näinud, ja just need, kes ei ole professionaalsed kirjanduskriitikud. See avab inimeses endas mõne huvitava külje, näitab, mis on temale oluline. Kui «Ekspressis» kirjutati, et olen vähemuskirjanik, siis see, kes kirjutab, tunneb ehk mõne vähemusega mingit erilist suhet. Ega mul ole selle vastu midagi, kui olen vähemuskirjanik.
Seoses vabanemise ja tsensuuri kadumisega on vaatepiir avardunud. Et näiteks feminismis ja naisõigusluses nähakse mingit tonti, on ju täiesti naeruväärne. Üldse minu meelest tõstetakse meil kisa asjade üle, mis on täiesti ebaolulised, ja olulisi asju tihtipeale ei märgatagi. Pigem paistab silma see, mida on vähe, kui see, mida on palju. Kui linnas on üks neeger, on see sündmus. Et aga linn on probleemidega inimesi täis, see ei huvita kedagi.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse