Rääkimine on tänapäeva masindatud maailmas aegunud suhtlemisviis. Ütleb ju vanasõnagi, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld.
Igapäevase lobisemisega hakkama saamine pole teab mis vägitükk. Suurema rahvahulga ees oma mõttetarkusega esinemine on aga üks peenike kunst. Vajadus kõnet pidada võib ette tulla mitmel puhul. Olgu selleks siis mõni kooliaktus või koguni suuremat sorti ilukõnelemise võistlus. Seepärast ongi PapaRex võtnud nõuks mõned retoorika (maakeeli ülespuhutud väljenduslaad) põhitõed laiema rahva ette meeldejätmiseks tuua.
• Kõigepealt tuleb meeles pidada, et hea kirjand on harva hea kõne. Kirjandis võib rahumeeli pooleleheküljelisi lausekoletisi kasutada (muidugi juhul, kui kuskilt veidi komapanemise kunsti on külge jäänud). Kõne puhul on endal lühikesi loosungeid parem maha hõigata, meelde jätta ja teistel lihtsam jälgida.
• Hakatuseks tuleb publiku tähelepanu endale tõmmata. Ja tuima rahvamassi ei maksa pisitasa präänikuga meelitama hakata. Inimestele tuleb peale langeda nagu UFOd «Iseseisvuspäevast», siis teavad, mida kuulata ja vaadata.
• Mida kompaktsem ja lühem kõne, seda parem. Kirjandis võib teinekord enda meelerõõmuks ja õpetaja nuhtluseks lehekülgede kaupa paigal tammuda - et ikka lugu paraja pikkuse välja venitaks. Kõnes on aga iga üleliigne lause kurjast.
• Veel üks suur õnnetus - kõnel peab alati olema mingi mõte (kirjandil seda olla ei pruugi).
• Kui esined mõnel kõnevõistlusel või võtad sõna mõnel muul üritusel, kus nii enne kui ka pärast sind keegi veel pulti ronib, pea nii lühike kõne kui võimalik. Kui paljud tegelased järjepanu sõna pruugivad, jääb kokkuvõtteks publikule meelde ika see, kellel oli kõige kentsakam riietus ja ÜKS väga hea ja vaimukas kõne - see sinu oma muidugi.
Pealegi, kui sa ei suuda kahe-kolme minuti jooksul oma mõtteid publikule selgeks teha, ei piisa sulle ka poolest tunnist. Lihtne soovitus - ära hakka pajatama.
• Oluline on ühe korraliku lause olemasolu, milles on kokku võetud kogu jutu mõte. Ja selle lause peab jätma nii lõppu kui vähegi annab.
Klassikaline näide: «Ükskord me... niikuinii!»
• Kõne ilmestamiseks on lausa hädavajalik mingi lühike vaimukas/mõtlemapanev looke, mis rahva uudishimu sinu vastu ülal hoiab. Kõlbab teinekord suisa alustuseks.
• Kui sa oled suutnud kõik eespool toodud nõuanded paari minuti sisse mahutada, ei jää muud üle, kui lugu ette kanda - sobiva intonatsiooni ja zhestikulatsiooniga muidugi.
Kõnelemiseni!
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Kinodesse on jõudnud rezhissöör Gregg Araki film «Neetud sugupõlv» («The Doom Generation»). Reklaamilt võis lugeda, et filmi ei soovitata alla 16- ning üle 26-aastastele vaatajatele. Hoiatus polnud ülearune, sest tegemist oli tõepoolest igati shokeeriva linateosega. Eriti ebasoovitatav on see aga kitsarinnalistele keskealistele daamidele ning nõrganärvilistele pensionäridele.
Erakordse julguse ja omanäolisusega silmapaistev rezhissöör toob oma filmiga nähtavaks MTV-põlvkonna noorte elu. «Neetud sugupõlve» võib võrrelda samasse kategooriasse kuuluvate filmidega «Natural Born Killers» ja «Pulp Fiction». Gregg Araki nägemus neetud sugupõlvest on aga kahtlemata mitmeid kordi räigem. «Doom...» on film, milles on ohtralt vägivalda, seksi ja narkootikume.
Peategelaste elu võib võrrelda kiirrongis sõitmisega. Noored, kellele on kolm kuud kohutavalt pikk aeg, lobisevad oma elutee sama kiirelt ja lühidalt kui ekraanil jooksev filmgi (pikkus 84 minutit). Noorte elu põhiosaks on klubides jõlkumine, speedi tõmbamine ja jõude igavlemine. Amy Blue ja Jordan White’i elu muutub aga täielikult, kui nende ellu ilmub kummaline tegelane, kes nimetab ennast Xavier Rediks.
Kahe meespeaosatäitja maailmavaade erineb teineteisest täielikult. Üks neist (Jordan White) kehastab praegu Eestiski eksisteerivat lapselikku ellusuhtumist. Tema elu väljundeiks on jo-jo’d ning arvutimängud. Tänapäeva Eesti noorte poolt võiks sellesse nimekirja lisada veel pulgakommid ning pehmed loommänguasjad.
Xavier on sellisele inimtüübile täielikuks vastandiks. Erinevus ilmneb juba tema lapsepõlves: X-i vanemad olid olnud samasugused nihilistlikud doomi ühiskonna liikmed kui nende järeltulijagi, Jordan oli aga üles kasvanud täiesti normaalses perekonnas.
Tegelaste kõnepruuki iseloomustab kõige paremini üks ingliskeelne sõna - «F..k». Araki on kokku miksinud tuhandete noorte väljendeid, lisades omalt poolt igasse lausesse veel ka «f..ki». Ajastu märk.
Filmi üldise meeleoluga haakus hästi ka muusika ning arvuti abil tekitatud punased musta-valgeruudulised ruumid. Kohati tekitas see ebareaalsuse tunde.
Vaadates «Neetud sugupõlve» tekkis paratamatult küsimus: «Millal kujuneb selline põlvkond Eestis? Kas kümnekonna või paari aasta pärast?»