ETV näitab homme, 22. jaanuaril Josianne Balasko filmi «Neetud kalduvused» («Gazon maudit»).
Sedakorda on siis meie avalik-õiguslikul telekanalil välja pakkuda võrdlemisi uus prantsuse film, nähtus, mida ei esine just liiga sageli. Usinam kinokülastaja on seda filmi kindlasti juba näinud, siis küll hoopiski tõlgiti pealkirjaks «Neetud muru». Kohe peab aga mainima, et see tõlge oli imelik ning ebafunktsionaalne, nimelt see film pole sugugi aiandusest. Prantsuse keeles on «muru» (le gazon, la pelouse) ühtlasi ka eufemism, mis tegelikult tähistab teatud seksuaalseid kalduvusi.
Eesti kinodes polnud «Muru» just eriti edukas, küll aga ei tahtnud rahvas Tallinna Kinomaja saali ära mahtuda, kui sama filmi näidati gay- ja lesbifilmide programmis. Ega siin midagi imestada tegelikult polegi, sest filmil on kõik eeldused, et end hästi müüa - puudutades samaaegselt midagi olulist ja üldinimlikku, ei muutu kogu lugu ometigi mitte liiga dramaatiliseks ega silmakirjalikult moraliseerivaks.
Viimane nähtus on minu arvates iseloomulik ameerika filmidele, mis on tõepoolest loomulik küll kõvasti konservatiivsemas USAs, aga euroopa film on senimaani läinud mõneti teistsugust rada pidi, olgu see siis prantsuse, itaalia (mida vahendab meile agaralt Kanal 2) või hispaania film. Ilmselt on kultuurikiht siin lihtsalt paksem.
Tüüpiliselt prantsuse
«Neetud kalduvused» on ka selles mõttes tüüpiline prantsuse film, et komöödia kui termin hõlmab kahte olulist tunnust - naljakas on tavaliselt ka natuke kurb, selline on juba elu. Prantslased ise nimetavad sellist kooslust poeetiliseks.
Tänapäeva tsivilisatsioon annab väga selgelt mõista, et ühiskonnas aktsepteeritakse seksuaalseid suhteid ainult ühel tingimusel. Inimese seksuaalsusest peab välja kasvama lahutamatu ning lepinguliselt sätestatud mehe ja naise liit. Ühiskond ei talu seksuaalsust kui autonoomset naudingut, vaid näeb selles ikkagi ainult siiani asendamatut paljunemisvahendit. Loomulikult on see võrdlemisi äärmuslik tingimus, igaüks teab, et selliseid tingimusi on võimalik täita ainult lühiajaliselt.
Tsiteerides Freudi ainult debiilikud on võimelised kohanema nii laialdase seksuaalse vabaduse loovutamisega. Tugevamad isiksused on valmis midagi niisugust tegema ainuüksi suure kompensatsiooni lootuses. Selle tulemusena on tsiviliseeritud ühiskond sunnitud vaatama läbi sõrmede arvukatele lepingurikkumistele. Keegi võib nüüd vastu vaielda, et Freud pole enam relevantne XX sajandi lõpus, kuna vahepeal on toimunud palju asju - kommete ning kultuuride liberaliseerumine, naiste emantsipatsioon jms. Aga ikkagi, kui nüüd eristada ülalnimetatud ühiskondlikus lepingus detaile-dekoratsioone selle tuumast, siis muutunud pole ju õieti midagi. Arvatavasti võiks möönda, et tunduvalt on vähenenud seksuaalsuse tähtsus selleks, et olla õnnelik või selleks, et realiseerida oma elulisi eesmärke.
Niisiis ilmneb tõsiasi, et nali ei pruugi olla süütu asjake, vaid selle kaudu on võimalik ka teatud skandaalset tõde serveerida. Aga eks iga konventsiooni murdmine põhjustab väikese skandaali. Kui aga skandaalist jääb järele ainult nali, siis on ju jõutud hoopis uuele tasandile - tabud on murtud, ühiskonna liberaalsus avaldub igal sammul. Ometigi ei jää tühjus endise konventsionaalsuse kohale, pigem need kombed ja suhtumised siiski teevad läbi revolutsiooni. Prantslasi nagu ka itaallasi võiks selle suhtes võrdlemisi edukateks pidada, kuna komplekside all ei näi neist keegi kannatavat.
Kujutades ette, kui raske võib neil olla leida järjekordset tabu, mida murda, sest kõige kallal on juba hambaid proovitud, tuleb tunnustust avaldada lavastajale (Josiane Balasko), kes sedapuhku on seganud seksuaalsete kalduvuste teemat mõningate feministlike rõhuasetustega. Kohe peab mainima, et prantsuse feministid ei paista silma sellise agressiivse võimujanuga nagu feministid USAs või Soomes - need on maad, kust käesoleval hetkel meie maalegi seda kaupa imporditakse. Seetõttu ei pruugi see film selles mõttes Eestis kandepinda leida, kuna siin on kauba maaletoojad piisava delikaatsuse oma suhtumistes ammugi minetanud. Josiane Balasko film on paraku kõike muud kui robustne.
Sümpaatsed ekstraverdid
Eeskätt on see film ikkagi Victoria Abrili film, ilma temata oleks see mingi hoopis teine asi. See osatäitmine annabki sära ja võlu, mida kaasaegses prantsuse filmikunstis ei ole juba liiga kaua olnud. Prantsuse film on pikemat aega olnud umbes samas seisus kui kaasaegne prantsuse kirjanduski. Hetkel ei saa märkida ära ühtegi suurt nime, «potentsiaalset Nobeli preemia laureaati», küll on aga palju väikesi autoreid, kellest kunagi isegi võiks midagi saada. Paradoksaalsel kombel pärinevad huvitavamad kirjanikud just keeleareaali perifeeriast, aga õnnetuseks oli see prantslaste koloniaalimpeerium ju ka nii väike.
Seevastu on viimastel aastakümnetel hispaanlased suutnud midagi palju enamat pakkuda kui lihtsalt paigaltammumine, seda küll suures osas tänu Pedro Almodóvarile, kelle filmides ka Victoria Abril on mänginud («Kika», «Seo mind kinni», «Kõrged kontsad» jne). Kui Antonio Banderas siirdus Hollywoodi uusi rolle mängima, siis teine hispaania staar Victoria Abril on nüüd juba mitmes prantsuse filmis jõudnud mängida. Paraku peab sageli tunnistama, et ainult tänu temale üldse ongi ühes või teises filmis midagi vaadata. Päris nii ei saa küll väita «Neetud kalduvuste» kohta, sest minu arvates on lavastaja suutnud leida uusi varjundeid ning tabada neid kiirelt kaduvaid hetki, mis ometigi tähtsustamist väärivad.
Loomulikult pole prantsuse filmitööstus nii suur kui ameerika oma ja koostöö ja sidemed teiste filmiriikidega on vajalikud ja vahel möödapääsmatudki. Näiteks itaallastega on pikemat aega täiesti tavaline nähtus, mis on andnud aeg-ajalt ka väga häid tulemusi. Franco-aegse Hispaaniaga see muidugi polnud võimalik teatavatel põhjustel, aga nüüdseks on vist midagi muutumas ja see annab põhjust optimismiks. Meenutagem, et Bunuel ja Dali tulid omal ajal Hispaaniast Pariisi.
«Neetud kalduvused» ongi mõnes mõttes taotluslikult nagu hispaania film - Victoria Abril ise on selleks liiga hea materjal. Keskmiselt introvertsetel põhjamaalastel, kes me üldiselt ka oleme, on seda võibolla raske ette kujutada, aga prantslaste jaoks on hispaanlased veelgi kuumaverelisemad kui nad ise ja sellele on ka tegelikult paljud naljad üles ehitatud. Ekstraverdid on vaatamata sellele suurele infohulgale, mida nad katkestamatult õhku paiskavad, ikkagi sümpaatsed inimesed, sest neil on eriline seesmine sära, ning jääb mulje, et nad on ikkagi isiksused.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
«Kadunud laste linn» («La cité des enfants perdus»). Jean-Pierre Jeunet & Marc Caro värske film.
Kõik massikultuuri teooriad on ebaõnnestunud, sest nad nõuavad veel millegi omaksvõttu, millegi, mis ei ole võetav omaks. Näiteks arusaadavus. Massikultuurne inimene ei saa jääda endaks, kui ta tunnistab, et pole aru saanud. Seetõttu peab massikultuuritöötaja, produtsent Hollywoodis või kus tahes, tegema massiarusaaduse ette, aga mitte kuidagi juhuslikult või omast arust, vaid kokkulepitud arumassi järgi.
Post-massikultuur on siis selline asi, mis on igas lõikes nagu harilikki seesamune, kuid ilma sellesamusegi massikeskmeta. Selles mõttes, vaadakem hoolega, on ju see vaene Doom Generationikegi nagu täitsa tavaline lasen-jooksen filmikene, kuid ilma arusaadavuseta - see va saadus ei ole siin ei mõtte ega kontekstigi kujul kohal.
Selles mõttes on rõkkav Viktor Masingu julge osutus «Eesti Päevalehes» (14.01.97), et seesugune massikultuur on veel vastikum kui see päris, s.t see, kus on õieti disainitud arumass, mis pidavat avalduma tapatöös motiivi alusel. Motiiv! Motiivne kastreerimine olevat siis selline arukas. Kus kontekstis? Origenese või Abelardi omas?
Küsimus õieti on ju selles, et kas tasub jätta «Kadunud laste linn» vaatamata pelgalt seiga pärast, et pärast filmi vaatamist on aus tunnistus: ma ei saanud aru. Mis tähendab - ma ei leidnud keset. Et kas see teadlane, see Nemo... tähendab, et kas kõik head ikka pääsesid lõpuks eluga ja kõik halvad leidsid otsa või mitte sugugi? Et kas laste paljundamine katseklaasis sai hinnangu eetilise või marihuaanalise? Kas autorid tahtsid öelda, et nelja käega raha kokku kraapimine on halb, või oli Kaheksajalal lihtsalt neli kätt nagu kaheksajalgadel tavaliselt?
Ikka ei saa aru
Loomulikult ei ole olemas massikultuuritut kultuuri. Sest et iga kunstnik tavaliselt ikka usub, et just temal on õnnestunud tabada punktumit või et sai peaaegu pihta või kohe-kohe saab. Just seda olulist tabada, seda just. Heideggerist ei saa normaalselt keegi aru. Kas ta seda ei aimanud? Ja kuidas veel! Kuid temagi ometi langetatavaks peab enda kujundatud aega neelavat eesriiet, mis küll tolmuna laiali pudenedes ta mõtte kord nii sügavale immutab kultuurikoesse, et see taustsüsteem, mida tema selgelt näeb juba nüüd, saab siis valitsevaks eelarvamuseks.
Tunnistus arusaamatusest on märk väärtusest ühtäkki. Keset asendab ahastusest kontekst, seegi mureneb, tulevad õige ja vale kontekst, tegelikult pudeneb iga kontekst laiali loendamatuks hulgaks tekstideks, niipea kui seda kon-marineerida. Konteksti järel tuleb lihtsalt teine, mis ka ebamäärastub, nii et see asendatakse veel millegagi.
Seda saab tõdeda umbes nii: kinost väljudes leidis X eest veel midagi. Kuid mida, mida ometi? Kas tõesti Fausti! Ei saa rahuneda see midagigi leidmata endale substantsi, lahkub. Jääb vaid ON. Kui konteksti, keskme ja massi lõpp. Ometi saab midagi talle otsa panna. Siis tuleb välja sedapidi: ON MIDAGI. Oluline vahe. Rida kui areng argoohüüdeist: midagi nagu oleks, aga mis... - midagi nagu oleks - midagi nagu on - midagi on - on midagi. Kohtumispaik. On.
See on põhiline. Et Kadunud laste linn? - on. Et mis on? Jälle hakkab otsast peale. Või siiski mitte? Vastus peitub küsimuses pisarast ja aurikust. Kumb on suurem! Kumb on kesekam? Kumma päralt on mass? Kumb kumma põhjustab! Seos ei ole siiski põhjuslik. See on ka sisetundeliselt nii, ükskõik kui põhjuskinnine oleks analüüsiv aru. Pisara ja laeva kursimuutuse vahel ikka ei saa olla sedasamustki seost. Mis siis on? On märk. Laeva karilesõit on pisara jälg, sest iga mõte jääb kuhugi alles. Mõte - pisar - ämblikuvõrguniit - kilk - koer - tuvi - sitt - tuletõrjekraan - rotid - bordell - elektrik... Paralleelmotiiv on siinkohal: lõbutüdrukud interpreteerivad rotte nii nagu magnetsabaga hiir kassi, st jooksevad uksest välja. See on väga loomulik.
Montöör ei vii salaurka asukaid kokku uksesildiga «Vagade nunnade kool» ja torkab silmituna kruvikeeraja kaablisse. Jah, eales üks pisar ei liigutaks hiiglaslikku rauakänku, kui vahepeal keegi kedagi ei mõistaks. Hiir mõistab kassi, koer vorsti, tuvi mõistab sittuda.
Film on arusaadav igale lapsele. Tapmistrikkide valik on mitmekesine. Eriti kükloopidel - on neil vast alles selles asjas oidu, panevad aga enda, tapja silma ohvri pähe (võrdluseks: Tarantino pole Buñueli näinud, kindel, koerte filmis ta ei näita habemenoa ja silma kokkupuudet, hullem veel, hiljem selgub, et see oli hoopis kõrv). Kükloop on siiras, tema ei karda publikut, tema näitab ohvrilegi. Ohverdab selleks näituseks kasvõi iseenda silma, ainsakese.
Last on ilus lüüa
Selles filmis ei ole vaja saada aru, kas pedagoogiliselt on koogikas peksta last, sest vaatajal möönda tuleb, et kaader, kus Üks lööb väikest tüdrukut, on ilus, ilus, ilus. Ühte mängib sama mees, kes «Roosi nimes» on too ketser, kes musta kukega teeb Kuule ära - Ron Perlman. Jah toosama ahvi ja molluski ristsugutis, kes vägevasti puhudes aitas inkvisiitoritel tuld üles saada - seistes ise iseenda tuleriidal.
Seekordne film on «Roosi nimest» parem. Semantika on parem ja Perlman on nüüd peaosalisena palju sagedamini ekraanil. 007 on seekord uppunud kondoomi osas. Antakse tegevust ka Onu silmade läbi (või tema objektiivi läbi). See on tingimata vajalik. Maailma näidatakse ju ka kükloopide silma läbi. Kükloobid näevad triibulise ja rohekana. Maailma vaatab ka veel alt nn Nemo periskoobiga. Vee alt ja akvaariumi-ajust vaadatuna paistab maailm sarnasemana kui läbi kükloobi silma. Tähendab Onu aju tõrres näeb maailma samasugusena nagu meie. Järelikult ei informeeri meeletajud meid sellest, et me oleme ise midagi muud kui ajud akvaariumis. Arusaamatu. Narrid jumalate peeglis on jumalad. Nad lõid meid, et iseendeid vaadata. Viimane säilinud koopia on originaal.