Ado Lille näitus Tallinnas Raatuse galeriis
Maalija Ado Lill pole kunagi olnud aldis vaatajat üllatama, ka meelitama mitte. Vaikselt ja rahulikult on ta evolutsioneerunud üsna kitsal mänguruumil, muutudes just sellise aeglase tempoga, et ta käekiri ikka äratuntavaks jääks. Abstraktsionisti kohta on seda päris palju. Pidev loominguline arenemine samade reeglite raames nõuab suurt meditatiivset süvenemist ja järjekindlust, millest Lillel ei näi puudust olevat. Tema praegune isiknäitus Raatuse galeriis kiirgab sellist enesekindlat ignorantsi, et pole põhjust kahelda - Lill teab täpselt, kuhu ta kunstiajaloos kuulub ja et ta pärus kindlasti kuulub sinna.
Tal pole vaja enam oma koha eest võidelda, tõestada vaatajale midagi, hirmutada teda mustade tulevikustsenaariumitega vms., kui viimane meelt ei paranda. Ta on omaette, suveräänne, oma piiride sees, nagu ta maalidki. Kui Lill maalib, siis ta tõepoolest maalib ja ei kujuta midagi muud - näiteks kookospalmi. Ad Reinhardti maksiim kunsti suveräänsusest sobib just Lille lahti mõtestama: «Üks mis kindel on see, et kunst on üks asi. Kunst on kunst ja kõik ülejäänu on see, mis üle jääb.» Värv kujutab Lille maalingutel värvi ja ristkülik ristkülikut, ekspressiivsed vihurid mõnedel lõuenditel kujutavad eelkõige värvide enda pööristormi, mitte mõnda vesipüksi California liivarandadel.
Nii nagu Ad Reinhardt võitles kogu elu kunsti vabastamise eest kõikvõimalike «sisude» taagast, on ka Ado Lill põhimõtteliselt liikunud väljaspool igasugusi tähendusi ja semantikat. Ainus, mida tema loomingust võime leida, on kunsti formaalsed kategooriad - tasapinnalisus, proportsioon, koloriit, kompositsioon, tonaalsus, heletumedus jne. Kui muidugi tema sürreaalne ja erootiline graafika välja arvata. Ado Lill on formaalse kunstiajaloo lemmiklaps.
Seda polegi nii vähe. Lill on koos abstraktsionismi ümbersündidega läbi käinud pika tee. Alustanud 1960. aastatel Jackson Pollocki ja action paintingu järellaines ekspressiivse abstraktsionismiga, kiikus tema loominguline pendel 1970. aastate keskel teise äärmusse - kalkservsesse geomeetriasse ja Albersi värviõpetusse. Emotsioon andis maad mõistusele, spontaanne värvimäss analüütilisele värvusõpetusele. 1980. aastate lõpust alates üritab Lill aga võimatut - kahe äärmuse sünteesi, mässides end 1990. aastatel omalaadsesse pattern-paintingusse.
Äärest ääreni, raamist raamini katavad tema lõuendeid nüüd korduvad ornamentaalsed mantrad, hieroglüüfne käsikiri, mis eksponeerib vaatajale avalalt oma välist vormi, kuid ei iial oma tähendust, sisu. Seda tal ju pole, sest Lill jääb siingi endale truuks - tegemist on vaid ühe vormivõtte metoodilise korrutamisega, formaalse zhestiga.
Praegune näitus Raatuse galeriis on loogiline jätk. Välja pakutud pildikomplekt on terviklik, kuid siia sisse ulatuvad paljud äratuntavad sabad minevikust.
Akrüülvärv ja lõuend onolnud alati tema piltide maiseks kehaks, seda on nad nüüdki, kuid näib, et jõudude vahekord on siin muutunud. Lõuend ei varju enam tiheda värvikihi alla, vaid ronib sellest välja. Kameeleonina tõmbab ta selga samasuguse värvikuue, kuid jätab alasti oma lõimelise faktuuri. Lill on viljelnud kollaazhi, kleepinud pikki rebitud lõuendiribasid aluslõuendile, kasvatanud selle pinnale omalaadse voorelise maastiku, mis siin-seal kobrutab voldilisteks kortsudeks ja sirgub teisal vaata et skulptuurseks elemendiks. Lill maalib nüüd pildi füüsilist külge, tema materiaalset poolt.
Pildi anatoomia on pahupidi keeratud nagu kasukas - lõuend pealpool ja värv selle all. Ning pildi, nii öelda sisemus on omakorda üle värvitud. Värvitud anatoomia! Koloriit on jäänud samaks, ikka need dekadentlikud, magusad, segatud toonid - lilla ja violetne, kirsspunane, smaragdroheline, safiirsinine. Väga dekoratiivne ja vahetult robustne. Roguskiribad säravad ja sillerdavad kivinenud stalagmiitidena kõikidel seintel, nad on peategelased.
Lill on tõesti jõudnud teatavale kompromissile emotsiooni ja mõistuse vahel, tardkivimeid meenutavad motiivid uutel maalidel on paika pandud kindla kompositsioonimeelega, kuid on säilitanud Lille nooruse mässu- ja möllumaalide pulseeriva tukse. Jõulised, laia joonega spaatlitõmbed lõuendiribade vahel tugevdavad maalide vereringet veelgi - kunstniku kunagine kohalolek on tunda kogu lõuendimaastikus. Ja tore on.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Esa Laurema näitus Tallinnas Linnagaleriis
Esa Laurema tõi Tallinnasse interaktiivset ja kineetilist kunsti. 16. jaanuaril Tallinna Linnagaleriis avatud isiknäitus ei luba rohkemat väita. Paar aastat tagasi tõi ta Tallinna Kunstihoonesse opkunsti ja taas kinetismi, toona Soome järjepidevamate kinetistide rühma «Dimensio» liikmena, mida on ta nüüdki. Siis oli tehniline park võimsam, projektid suurejoonelisemad ning kaasnenud kataloogki rääkis lennukamat juttu. Nüüdne ülesastumine on pealkirjastatud napimalt - «Valgus».
Ka näitus ise on minimalistlikum. Ei suuda nagu uskudagi, et tegu on mehega, keda ei iseloomustata «tehnoloogiline naivism, vaid hoopis huvi mehaanilise maailma lüürilisuse vastu», nagu kinnitab mainitud kataloog. Siiski, mees on sama, osa töidki meenutavad «Dimensio» tunamullust gastrolli. Ainult, et tegelasi on tema kunstis vähemaks jäänud. Ainult peategelane ja kunstniku alatine lemmik - valgus, on pälvinud õiguse edasisele elule.
Selles on oma poeesia. Alati on valgust maalidele, just neile, paremaks sätitud, ikka on valgusel mingi abistav otstarve olnud. Laurema on kodust kaasa vedanud rea põnevaid faktuuri või pinnaga objekte, mis oskavad samuti valgusest lugu pidada - kuid nüüd juba valguse enda pärast, mitte selleks, et ise selle kiirtes särada. Linnagalerii akendel on kaks identset objekti, kaks suurt krobelisest plastist valget taldrikut, mille südamikust tõuseb kindla ajavahemiku järel ere valgusallikas ja viskab valgust ja varju kõigele oma ümber. Seejärel see kaob ning ümbruski hajub olematuseuttu. Valge, pealetükkivalt kunstlik valgus annab kõigele vormi ja määrab kindlaks oma ümbruse eluea. Mehaaniline tsükkel algab ikka ja jälle, valgustades muuhulgas ka muutuvat pilti galeriiakna taga tänaval.
Galerii esimeses saalis on end sisse seadnud interaktiivne külaline, kes tähelepanelikult reageerib igale vaatajale, kes tema ette on juhtunud seisma. Inimesekõrgused valguspostid, mille sees peidetud valgusallikas intensiivistub kohe, kui talle peale vaadata. Valge, roheline, punane, roosa, kollane post. Kõik märkavad vaataja kohalolu ja voogavad talle vastu. Laurema minimalism on jäägitu, tema tööde verbaalne kirjeldaminegi tundub kohatult paljusõnalisena, neis pole literatuuri ühe lausegi jagu. On vaid valgus, abstraktne, mehaaniline nähtus, mis meie kliimas on tähendama pandud paljusid eksistentsiaalseid tõsiasju.
On tähelepanuväärne, et Soomest, kaamose kodumaalt, on tulnud mees, kes suudab valgust vaadelda laboratoorse kainusega ja tundevabalt. Justnagu päikesevalgus ja polaaröö ei lähekski talle korda. Valgus kui mateeria, lahkamisobjekt, mitte metafooride ja allegooriate jooksupoiss - see on Laurema kirg. See toob meelde Dan Flavini, ameeriklasest valgusskulptori, kelle kireks ja firmamärgiks on helendavate päevavalguslampide komponeerimine suurejoonelisteks konstruktsioonideks. Ka tema pälvis teiste hulgas 1967. aasta «Artforumis» paadunud modernisti Michael Friedi vihase süüdistuse inimese «tajutundlikkuse korrumpeerimise» eest.
Ja mis seal salata, ka Laurema valgusobjektid on tähenduseta asjapuud, õõnsad helendavad anumad, mis ühesuguse ükskõiksusega lepivad igasuguste pealkirjade ja sisudega. Sest inimene arvab end alati nägevat rohkem kui ta tegelikult näeb ning ta on aldis oma arvamusi ettesattuvatesse anumatesse valama. See oleks egoistlik, aga inimlik. Siiski oleks kunstniku suhtes kena, kui tema töid arvustades üldistustega liiga kaugele ei mindaks. Pigem korrumpeerib see inimeste tajutundlikkust. Vaadakem parem lihtsalt niisama.
Tagatoas läheb lugu lõbusamaks. Siin on lüürikat ja salapära. Vaataja peab end pingutama, et jälgida pimeduses ekslevaid värvilisi valguskiiri ja helke, sest valgusele on siin lisandunud hulgaliselt abimehi - paras hulk peegelpinnaga metallplaate, mis aeg-ajalt pöörduvad üksteisele otsa vaatama. Nende näod löövad siis vastastikku särama, sest neil on, mida jagada - neile pealesattunud valgust. Ei või kahelda selles, et ilma valguseta poleks siin midagi vaadata. Ja me jääksime kunagi loetud mõtete pimedusse.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Meediamees Mihkel Mutt asetas ühes oma hiljutises teatriessees vaatajad ja kriitikud huvitava dilemma ette, kutsudes tunnustama tapvalt euroopalikku igavust ja ebahuvitavust teatris ning hurjutades neid, kes söandavad siiski ugrilikult kindlaks jäädes välja öelda: kui kuningas on alasti, siis ta ikka on alasti.
Muti intrigeerivaid mõtteuiteid jälgides taipasin, et äkki on kaardid segi löödud: arvamuste polaarsus on kriitikas sedavõrd kategooriline, et kahtlane on üldse mingitele kriteeriumidele osutada-toetuda. Ühel hetkel tahtnuks küsida: ons Eesti teater tõepoolest juba maaslamaja seisus, et pelgalt etenduse toimumisegi üle tuleb juba rõõmustada?
Teisalt oleks ju huvitav ja võibolla ka kasulik, kui kriitikute eriarvamused (ühe lavastuse, lavastaja, teatri kohta) sisulise dialoogina avalikkuse ette jõuaksid. Ent milline päeva- või nädalaleht trükiks ära teatrieritlejate temaatilise vestlusringi, olgu see nii tuline ja poleemiline kui tahes? Ja ega viitsiks kriitikud enam ka 2-3 tunniks kuskile keldrisse kokku tulla, et omi mõtteid ja arvamusi vastandada - nii nagu omal ajal seda Teatriliidu keldris järjekindlalt tehti.
On kiirreageerimise aeg: lehed kibelevad arvustuste, tegijad tagasiside, lugejad info ja selgesti sõnastatud hinnangute järele.
Komistus unistustedraama lävapakul
Kas Eesti Draamateatri väikeses saalis läinud pühapäeval esietendunud Ibseni «Peer Gynt» on jälle üks võimalus kõnelda euroopalikust igavusest? Või on tegu siiski vaid maailmadramaturgia ühele tippteosele allajäämisega? Julgeks kahjutundega öelda, et tegu on isegi jalgujäämisega.
Kuigi «Peer Gynti» on peetud lugemisdraamaks ja teatrile raskeks ülesandeks, on teatrid ikka läbi aegade selle teose poole pöördunud, otsekui tõsise jõuproovi, enesetõestamise nimel. Ja näitlejad Peeri unistusterolliks nimetanud.
Kadunud Ants Eskola, kes mängis üle-eelmist Eesti teatri Peeri 1962. aastal (samuti Eesti Draamateatris), on oma Peeri-kogemust meenutades öelnud: Minule oli Peer üheks selliseks rolliks, mida näitlejad kogu maailma teatrites ootavad, mille jaoks nad üldse on lavale tulnud. Millest nad on unistanud siis, kui alles stuudiotes etüüde tegid, ja ka siis, kui nad juba küpsed kutselised artistid on ning igasugu tiitleid kannavad.
Nüüd on unistustedraama lävepakul lavastaja Roman Baskin ning Peeri kehastajad Elmo Nüganen ja Mikk Mikiver, tegelikult ligi 30-liikmeline näitetrupp. Ent esietenduse mulje põhjal näib: niimoodi, üks jalg lävepakul, on ukse taha pidama jäädudki. Sest uks on peaaegu kinni või õrnalt poekvil. Ibsenit ainult naiivse klassikaambitsiooniga ei püüa. Ka mitte siira usuga, et akadeemilised seinad, väärikas näitetrupp (Ita Ever, Ester Pajusoo, Kersti Kreismann, Kaie Mihkelson, Mari Lill, Jüri Krjukov, Sulev Luik, Martin Veinmann, Mati Klooren, Guido Kangur, Enn Nõmmik, Taavi Eelmaa jt) pühitsevad Ibseni poole pöördumise ja garanteerivad õnnestumise a priori.
Ibsen, eriti tema «Peer Gynt» vajab korraga nii fantaasiat kui sruktuuritaju, nii psühholoogilist veenvust kui ka sündmuste lavastamise oskust (ja tahet), selget mõistust ja intensiivset rühmatööd. Lihtsalt niisama, isemängivana, «Peer Gynt» end kätte ei anna. Näitab hoopiski valusalt koha kätte süüdimatult ebamäärasele lavastajahoiakule, võltsteatraalsusele ja stampeerunud akademismile.
Kuis tahaks seekord Tuglase kombel õhata: ideaalne arvustus peaks rajanema olematul teosel, sest muidu ju arvustaja objekt hakkab kisama ja protestib! Antud juhul on aga ka lavastaja kontseptsiooniga raske polemiseerida, sest lavastusidee ei anna endast teatrilaval märku. Aimub küll näitlejate oma nägemusi-tõlgendusi-mängustiile, millega nad rolle maha murda üritavad.
Ent kokku saab sellest eklektiline segu, kus mängulaad kõigub peategelaste ekspressiivsest tundlemisest, ilulevast värsskõnest ja sihitust rabelemisest statistide rutiinse ärategemiseni. Lavastuse telgjoon - Peer, tema rännakutesse ja valikutesse kätketud filosoofiline tõdemus ja eetline mõõde - ei jõua ses segaduses saali (vist isegi mitte lavale). Ajuti tekib isegi kahtlus, kas kõigil on ikkagi selge, mida mängitakse (või mängima peab). Vahest ainult üksikud hetked, ja seda kirkamalt, tõusevad lohutust kulgemisest esile.
Eelkõige Mikiveri-Peeri rahulolust pulbitsev monoloog teise vaatuse alguses, Nüganeni-Peeri taaskohtumine Rohelise tüdrukuga (Kaie Mihkelson), Mikiveri-Peeri finaalidialoogid Nööbivalajaga (Guido Kangur) ja Sulev Luige täpsed, selgetes toonides pisietteasted (Peigmees, Härra Hussein). Väliselt on huvitav ka edvardmunchilik Solveig (Külli Koik), ent sündmuse mängimise võimalust pole talle antud. Kas võinuksid need üksikud hetked olla lähtepunktiks Ibseni-otsinguil? Ehk jah, aga selle küsimuse esitamiseks on aeg juba ümber.
Mida kosta Nööbivalajale?
Kurb, et praegusesse aega isegi sobiv Ibseni ideedraama laval oma kõla kätte ei saa. Rahutu, pealiskaudsetele valikutele ahvatlev sajandilõpp on ju mõeldav kontekst, millele Peeri-lugu projitseerida. Eks oota või karda kõik kohtumist Nööbivalajaga.
Või vastupidi, on paljusid, kes Peerina selleks kohtumiseks valmis pole - mida Nööbivalajale kosta: kas nõustuda ümbervalamisega või üritada veel kord? Paradoksaalsel moel seisab sarnase dilemma ees justkui ka seekordne tõlgenduskatse.
Kas ümbervalamisele või üritada uuesti?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
MICHAEL CAIN / RALPH ALESSI / PETER EPSTEIN - Circa (ECM)
Nagu alati! Alati, niipea kui kipud enesekindlalt kahtlustama (algus nr 1), et elul ja ilmal üldse ning poliitilistel spektaaklitel ja muusikareklaami meludraamadel veel eriti pole varrukasse jäänud enam ühtki kasvõi keskmiselt üllatavat üllatust, kukutatakse sulle üsna varsti kusagilt unetatud paralleelreaalsusest - muheda meediakudrutuse saatel, väikese maheda mütsatusega - otse kõrvade vahele ja nina ette järjekordne kentsakas «kokkusattumus». Palun väga. - Maailmakuulsaim amatöörsaksofonist Bill Clinton, Müncheni plaadifirma ECM ja selle firma märgi alla salvestav Ameerikamaa lääneranniku pianist Michael Cain.
Küsimus suurele ringile: mis võiks neid kolme omavahel siduda? Eliitkompanii ECM annab peatselt välja president Clintoni comeback-albumi «Torud on pööratud tulevikku», millel asjaarmastajast pasunapuhujat saadab klaveril noorprofessionaal Michael Cain!
See on vale vastus, tõest kahjuks kaugel. Tegelikult on tõde lähemal. Umbes nädalapäevad tagasi, täpselt üks päev enne seda, kui William Jefferson Clinton sääl külmal Kapitooliumi põndakul end ametisse vandus (algus nr 2), korraldati nimetet asjatoimetuse auks galakontsert, kus teiste äravalitud artistide hulgas astus ette samuti seesama mr Cain. Kelle soolokarjääri alguse ja trio-debüüdi «Circa» ilmumise on ECM ajastanud selle aasta jaanuarikuusse.
Pam-di-dam-di-dam.
Ata-ata mulle tehtagu ja kaks nädalat ainult Aidemi ja Poti märgiga kassettisid kuulama sunnitagu, kui mul mitte õigus ei peaks olema - et ECMi reeglina diskreetselt ja tõhusalt töötav promo-masin sellele kokkusattumusele, Caini gala-osalusele eeskätt, oma võimaluste piires maksimaalselt kaasa aitas. ... Ja muidugi õigesti tegi, kui!
Muidugi, mida ei tea, seda ei tea. Seda, kui hoolikalt president omamaise (dzhäss)pianismi noorlootust kuulas ja kas ta plaksutas talle ka pikka aega. Aeg, mille Caini trio - lisaks liidrile mitme loo kaasautor Ralph Alessi (trompet, flüügelhorn) ja Peter Epstein (sopran- ja tenorsaks) - võtab endale «Circal», on 53:49 ning enamik sellesse mahtuvast 11st instrumentaalpalast on väärt mitte lihtsalt ärakuulamist, vaid kohati ka päris tugevat aplausi. Igatahes.
Vägagi hää ansamblimängu eest. Kompositsiooni ja improvisatsiooni ladusate liidete, tihti tabamatute üleminekute eest. Osalt samuti stiililise haarde eest - meloodilistest pastoraalsetest etüüdidest kuni natukene sõgeda tsirkusemarsini ja kenasti nurgeliste sünkoopimisteni. (Kuni selleni, et vahete-vahel on ragtime vasemas ja samas cool paremas käes - klaverimängijal ikka.)
Hüva on. Ainult et veel veidi rohkem variatiivsust ning pisut enam kirge tuleks sellele kolmikule edaspidi ilmsesti kasuks. Sestap saab viiest võimalikust pärikõrvast praegu poolteist tükki maha arvatud.
Ja neljas algus? See vaatab vastu plaadiümbriselt. Ootamatuist geomeetrilisist kujundeist, mille sarnaseid ECMi varasemast firmadisainist ei mäletagi. Oo kuis nii kaunis on külik, oo kuis nii kaunis on ruut! Minul on selline tunne. Teil?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kuidas tuli Müller minu ellu? Mäletan, et see võis olla 1969. aastal. Ta tuli koos Johny B-ga Nõva tänava salongi. Võtsid seal viina ja räuskasid. Sel ajal ta semmiski Johnyga. Ta ei olnud õige hipi, oli midagi ebamäärast. Ta ei olnud ka erilisem kui Johny või mõni teine literaat, kunstnik, muusik...
Siis mäletan teda haiglas, kus ta oli vaevalt nädala ja sai sõjaväest lahti. Ema arvas, et poeg on vaimuhaige, nii iseäralik oli ta kodus. Müller ei olnud ega ole vaimuhaige, küll viinalembeline, aga need on kaks ise asja. Seejärel on meelde jäänud Vanemuisest, kus ta laulis kooris ja mängis ning laulis ka sõnalavastustes. Ta oli Jaan Toominga lemmik. Eredam mälestus on Toominga «Musketäridest», kus ta mängis klaverit ja laulis. Viimati oli ta «Vanemuise» väikse maja laval jälle Toominga lavastatud Lembit Eelmäe näidendis, kus ta käitus vabalt ja ka vabalt improviseeris näidendile saatemuusikat.
Klaveri taga on Müller vabam kui kusagil mujal, miks, ei tea vist ta isegi. Müller taob klaverit, mispärast ma ei oska teda hinnata kui pianisti. Saata oma laulu on midagi muud kui ainult mängida. On kergem ja seda võib hädakorral teha ka diletant või tümpsumasin.
Müller on läbivalt olnud külalislahke, kuid pole kunagi ära öelnud kompensatsioonist. Mülleri maja-salongist on läbi käinud mitu põlvkonda kõikvõimalikke tegelasi, alates hulgustest ja litsidest ning lõpetades mõne üpris tuntud professoriga. Ta on ikkagi majaomanik. Toonitab seda ka ise kogu aeg. Las toonitab, on saabunud aeg, kus kõike (ka olematut) võib erastada. Saabuski aeg, mil Mülleril õnnestus erastada (ärastada) koguni plaat 20 looga. Oma plaat! Ei, see ei ole nali.
Plaadimülleriga kohtusin lavastaja Kalev Kudu 35ndal sünnipäeval. Ja seal ma ütlesin-lubasin, et laulust peab kirjutama. Ma unustasin lubaduse, aga Müller muidugi mitte ja ühel septembripäeval oli ta plaadiga ja kassetiga kohal. Kirjuta siis, kui lubasid, kui oskad! Plaat ehmatas mind - kaanel ikkagi alasti Müller ise, noore naisterahvaga, ja oh imet - esialgu ei meeldi üldse, ei kuulsate poeetide sõnad ega Mülleri laul ja mäng.
Kuulasin visalt edasi, hommikuti ja õhtuti, ja siis hakkas nagu midagi kostma. Hakkas meeldima see, mis esialgu ei mõjunud - monotoonsus, tämbri monotoonsus ja kerged hüsteerilised kõrvalepõiked ning lõpuni väljapeetus. Järgmisel päeval jäi kõrva Mülleri pretensioonikus - SEISTA NII, ET KÕIK SIND VAATAVAD. Nii unistas ta 27 aastat tagasi, nüüd on see teoks saanud. Eksponeerib osavalt!
Siis tuli Ele Soomemaalt ja kuulas. Esialgu ei öelnud midagi, siis pisihaaval ikka head ja head. Kummaline ka tema! Ele aga ütles, õigemini pani paika Mülleri kui klaverimängija. Nimelt, Müller sõrmitseb - mitte ei tao, nagu mina osatasin - ja selles olevat midagi tuttavlikku - Isa Kulno olevat end umbes samal tasemel klaveril saatnud. Säh sulle siis! Kulno juba puhkab, aga poisid laulavad ikka ja ikka ta kauneimaid laule. Muidugi pole Süvalep ja Müller võrreldavad, aga nende laulud - vaatamata tohutule stiilierinevusele - on siiski midagi ühist.
Tagasi Mülleri juurde. Ta esimene plaat kinnitab veerandsaja aasta tagust enesehinnangut - OLEN ROHKEMAKS VÕIMELINE, MIND LIHTSALT EI KASUTATA ÄRA. Ja see ei ole vaieldav, see on tõesti nii. Kuulage, ja hästi hoolega, sest Müller edvistab - ehk tahab teid petta? -, aga ta edvistab tõsiselt, hoolega. Ja see on vägagi meeldiv. Monotoonsust sekundeerib Mülleri varieerimisoskus. Ma ei hakka näiteid tooma, sest tekstiautorite valik räägib juba iseenda eest - Alliksaar, Ehin, Runnel jne. Nii erinevaid tekste ei saa jorutada, neid peab lavastama. Ja seda, et Müller oskab nii igapäevases elus kui ka lauldes end lavastada, on ta peamine trump - MÜLLER LAVASTAB ISEENNAST, SÕNA JA MUUSIKAT.
Taolist eneselavastamist (mitte ekshibitsionismi) olen märganud Tartus veel ainult Heli Vahingul, ta salongiõhtutel ovaalsaalis. Ekshibitsionism on õpitav, aga eneselavastus on mingil määral kaasasündinult veres, ja ikka sellel, kellel ta on. Kahtlemata on Mülleri eneselavastusoskus üheks ta atraktiivsuse põhjuseks. Kumbagi ei oska me veenvalt lahti seletada ega põhistada, ja pole vajagi.
MÜLLER ON MÜLLER JA MÜLLER JÄÄB!
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Aleksander Müller. Minu kuhtumised. CD
Blues on siis, kui häält ei ole. On küll sõnad, aga laulja hääl ei ütle, kuidas ta suhtub sellesse, millest laulus juttu - maailma, üksindusse, naisesse. Seda teeb muusika. Muusika muigab, kui paistab päike, sest muusika teab - seda pole kauaks, inimene, ära usu! Kui naine su maha jätab, kui sa hakkad jooma ja mõtled, et kõik on läbi, kus on nöör, püstol või nuga ning kompad kaela, katsud hirmust higise - ja külma! - sõrmeotsaga meelekohta, sakilise küünega oma rannet, siis muusika kahtleb. Sa võid samu mõtteid mõelda veel teist, kolmandatki korda, kuid muusika kahtleb ikka. See, julgen öelda, on blues, sõnade ja muusika segu, kus meloodia valvab, karistab sõna iga eksimuse eest.
Minu arvates pole Sass bluesman, isegi valge mitte. Pigem juba pedagoog või oma loole muusikaga pilte maaliv luuletaja. Või kui tahta Sassi ilmtingimata ühendada bluesiga, siis on see muusika, mida ta teeb pigem mock-blues. Irve-blues.
Sassi hääl teeb seda, mida bluesis kunagi ei tehta - kommenteerib, illustreerib, hoiatab. Kuulake näiteks seda, kuidas kõlab Sassi suus vihm («Raske vee vihm») - säärast inimvihkajalikku ich-lauti ei saanud mina ülikooliajal küll suust välja!
Sassi väärtused on mujal. Eelkõige on ta suur pedagoog, tema kõrval kahvatab isegi Makarenko. Ei, miskit minupoolset irvet siin - see, kuidas suur vene-nõukogude pedagoog nurjatut kanavarast sundis kõigi silme all omaenese patuprodukti, kana sööma, oli üllas tegu! Inimesest kasvas inimene! Või kui ta sellest ka midagi ei õppinud, siis üht pidi ta igal juhul teada saama. Seda, et - elu on raske. Kuid sugugi mitte rõõmutu. Viimane, arvan end teadvat, käib rohkem Sassi enda, kui tema muusika kohta.
Sassist on ohtlik mööduda. See, kes seda teeb, muutub Sassiks. Ning jääb, karta on, selleks elu lõpuni.
Sellepärast tasuks inimesi, eriti aga muusika-alte neidiseid Sassi eest tõsiselt hoiatada. Hoia Sass. (Allusioon Hindreyle vältimatu, tahtlik, kuid mitte paha.)
Sass on üles kasvatanud ka alla kirjutanu. (Rõhutan kaht sõna, üles ja alla, sest minu jaoks on see blues.) Nüüd ma tean, kuidas kuulata kitarrisoolot. Ma tean, et siis peab mõnusalt muigama, sest nii teeb Sass, kui ta midagi kuuleb, mis talle väga meeldib. Mis läheb hinge. Kuid see, mis läheb Sassi hinge, peab ka sinu hinge minema, sest see, mis Sassi hinge läheb, on alati hea.
Enamik Sassi muusikat põhineb luulel. Luule on Sassist mööda läinud ning muutunud Sassiks. Tõttöelda ei meeldinud mulle eriti see, kuidas Sass Hannes Varblase elutraagikast (õigem oleks küll öelda traagilisest elutundest, olgu siis nii, et) traagilisest elutundest rõõmu tunneb või selle üle talle nii omasel viisil itsitab. («Suvise lõpu laul») Ja seda nii hääles kui klahvis! Teisal jälle («Hommikublues+Elad») tõmbub hääl tagasi, kommentaari peaaegu pole ning tulemus on minu arvates hiilgav. Mõlemad, nii Müller kui Varblane, on olnud mu õpetajad, aga ma ei poe nende ees, vaid räägin, mida tunnen, südamest.
Mõned laulud ei meeldinud mulle üldse. Nimetaksin neid kontseptuaalseiks, võibolla ka teoseiks, ehk isegi romaanideks, eeldusel, et romaan roomab. Mõnikord algavad nad nagu päris bluesid, kuid ei jää kunagi neiks lõpuni välja, neisse lisandub see, mis bluesis on võrdne pärispatuga - hääleline kommentaar või instrumentaalne pateetika, retsitatiivne retoorika, õõnes illustratiivsus jms. «Kinnihoidmas», «Maarjaheina kõrreke», «Kunsti sünd», «Ballaad kadedaist keeltest/Nelik», «Õnnetus ei hüüa tulles, aga kas ta minnes hüüab». Üks neist on Sassi enda lemmik, milline just, ei ütle.
Ütlen, et need laulud, mille sõnade autor oli Sass ise, olid minu arvates parimad. Või rahvas, kelle ees pole mõtet aukartust tunda, kartes, et sisu ära rikud: rahvas on nagunii rikutud ning seda teab Sass hästi («Kumma-umma parembi»). Neis oli jõudu ja rõõmu, polnud vaja midagi mõtestada. Mis, muuseas, on Mülleri mõte? Või teisiti - mis mõte on Mülleril? Või minul? Üks teeb muusikat, teine kirjandust? Vaevalt.
«Raske vee vihm», «Kumma-umma parembi», «Noktürn», «Armastuse laul». Neile lisaks veel juba mainitud «Hommikublues+ Elad», võib olla ka «Õnnetus ei hüüa tulles...», aga lühemal kujul, vältides jutlustavat alatooni. Ning kindlasti ka «Hundi hällilaul». Ja lõppu «Küll on kena». Seal on ta ka praegu, hea on, et on! Teised jätaks välja ja olekski minu CD, minu Sass.
Nii, oletan teeb igaüks. Iga kuulaja. Iga armastaja, kes on potentsiaalne vihkaja, kuid mitte kunagi vihkaja, kellest ei saa eales armastajat.
Sassi hing ihkab kontseptsiooni, täisselgitust maailmale, vähemaga ta ei lepi. Siit see õnn ja õnnetus.
Need laused kirjutasin «Kuhtumisi» kuulates üles. Võibolla on see õige, võibolla vale.
Never/always kill a mocking-bird!
That’s the blues, man!
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
***
ma kuumava pea tahaks lumme matta
ja haige hinge tahaks lumega katta
vast siis mu südames jää võtab maad
ja minustki i n i m e n e
(mis see on?) veel saab
ja ükskord ma surusin pea lumme
ju tahtsin vist vajuda unustusunne
kuid valu veel suurem üle must uhas
sest lumi kui lubi ei valge ei puhas
Kuid sellest vaevast settind välja terve koorem
ning saades targalt vanemaks
ma tegelikult noorematest noorem.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele