Gounod’ ooper «Faust» Vanemuises. Lavastaja Ülo Vilimaa, dirigent Endel Nõgene, kunstnik Tõnu Virve
Hemingwayl (või õigemini Kunderal) on õigus. Gounod’ ooper on tõepoolest tobe. Aga mitte iseenesest, vaid siis, kui teda Goethe «Faustiga» võrdlema hakata. Ja see, kuidas ta on tobe, tuleb selgeks teha enne, kui Vilimaa interpretatsiooni arvustama hakata. Sest pole tarvis neid nõrku kohti, mis Vilimaast ei sõltunud, tema arvele kirjutama hakata.
Unustame hetkeks, et ooper tõepoolest sugugi ei pea väljendama samu ideid, mida väljendab talle aluseks valitud tekst. Ja küsime, mida näidatakse meile «Faustis». Goethe «Faustis».
Faust ja mõte
Kõige üldisemas plaanis näidatakse meile inimliku ülimõistuse kokkupõrget saatanaga. Skylla on otsustanud lüüa Charybdist ja vastupidi. Ilmselgelt on siin tegu väga eriliste vastastega ja mäng käib märksa enama kui mõisa peale. Nüüd vaatame, kuidas alustab mängu Goethe.
Fausti probleem on mittelahenduv. Ta on teadmistest üle koormatud. Ja mitte miski ei saa teda neist vabastada. Kui, siis ehk surm. Faust võtab mürgikarika, ja teda täidab õnnis rõõm, et viimaks ometi õnnestub tal oma maisest teadvusest vabaneda. Olgu peale, viimasel hetkel tulevad mängu mõned uued asjaolud, ja Faust loobub vabasurmast.
Nüüd tuleb see, mis on peamine. Õige varsti Faust kahetseb oma loobumist ja neab kogu maailma ära.
Nean meelt, mis, vale vangis peetud,/on armastama valmis veel./Usk olgu neetud, lootus neetud,/kolm korda neetud leplik meel! See ei ole mingi tige sajatus. Lihtsalt Faust on nii tark, et kogu maailm on tema jaoks ammendunud. Maailma tähendus on kadunud. Kui nüüd Mefistofeles Faustile lepingut pakub, ja lubab tema teenriks hakata ja tema viimse kui soovi täita, peab Faust temaga lühikese ja ägeda sõnasõja ning võtab lepingu kõhklematult vastu.
Mefistofeles: Ehk kaalud veel? Ma kõike meeles pean. Faust: Võid pidada - see kohutab mind vähe./Ei, ma ei suurusta, ma tean,/et olen ori vaid, kui edasi ei lähe. Taas nooreks saamisest ei räägita siin sõnagi, sellel hetkel oleks see midagi täiesti ebaolulist ja neljandajärgulist.
Faust ja kirg
Küll aga on oluline, millise väljakutse Faust Mefistofelesele viskab: Kui iial hüüan rõõmu sunnil:/«Oh ilus hetk, oh viibi veel!» -/siis ahelda mind samal tunnil,/siis olgu lõpp mu maisel teel.
Tuleb aru saada, mida see tähendab. See tähendab paradoksaalset, kahestunud teadvust. See on peaaegu kogu mängu võti. Sellist kinnast ei saaks visata keegi, kellel puudub paradoksaalne teadvus. Too oleks juba esimese kireöö järel saatana jagu. Faust ei ole. Sest ükskõik millist naudingut ta ka ei tunneks, mõistus jääb ikka ja alati tema ja naudingu vahele. Ja tühistab naudingu totaalsuse. Ongi kogu valem.
Gounod’ ooperis on see Goethe «Fausti» kõige võimsam põrkemehhanism libretistide Barbier’ ja Carré lahkel kaasabil naeruväärseks melodraamaks taandatud. Ehk nagu kirjutab raamat «Valimik ooperisüzheesid»: Needes jumalat ja teadust, mis ei suuda noorust tagasi anda, kutsub ta [Faust] välja kurja vaimu. Ilmub Mefisto, kes on nõus Fausti soovi täitma, kuid nõuab vastutasuks tema hinge. Faust kõhkleb, kuid kui Mefisto kutsub esile nägemuse võluvast Margaretest, ta nõustub.
Kahtlemata on ooperil omad kombed, aga võrreldes Goethe «Faustiga» on see rumal ja labane. Paradoksaalsest ülimõistusest on saanud tühisus, jumalateotaja, kelle eetilised kõhklused lahustuvad seeliku volangidesse.
See pikk jutt peaks selgitama, miks Kundera Hemingway suu läbi Gounod’ «Fausti» kohta halvasti ütleb. Mitte pahatahtlikkusest. Aga mis kitsh on, see seda ka on. Siit edasi jõuame juba Vilimaa lavastuseni.
Algpositsioon
Algpositsioon on kõike muud kui halb. Igasugust kitshilikkust ja tähenduste lahjenemist on võimalik enda kasuks pöörata, kui tahta teha kaasaegset teatrit. Pole olemas midagi, mida ei saaks iseenda vastu välja mängida. Aga see eeldab modernismijärgsete kultuuripraktikate tundmist. Kasvõi aimamisigi.
«Fausti» eelreklaamis rõhutati korduvalt, et käesolev «Fausti» lavastus pole traditsiooniline, ooperi tegevus on toodud tänasesse Tartusse. Niisiis, jälle üks etendus, mis endale vastu rinda taob ja hüüab: Ma olen ebatraditsiooniline, ma olen kaasaegne! Selline praalimine muudab mind alati ettevaatlikuks ja tuletab meelde lugu luudade lehteminemisest. Aga teisest küljest lubab see mõelda, et äkki seekord tõesti?
Nüüd, kui lavastus juba ammu ära nähtud, on mul öelda peamiselt üht. Ma oleksin tahtnud aru saada. Ei midagi enamat. Hoolimata sellest, millele täiesti põhjendatult osutab Jüri Ehlvest 21. jaanuari «Postimehes», loos «Narrid jumalate peeglis». Et arusaamine pole sugugi alati tingimusteta tarvilik, ja et suutmatusest tunnistada endale oma mittearusaamist tunneb massikultuurset inimest.
Tunneb tõesti, aga Vilimaa «Faust» pole nii komplitseeritud tekst, et mittearusaadavust kui ühte tervikusse kuuluvat tekstikihti sinna sisse lugema saaks hakata. Seega, ma ikkagi tahan aru saada.
Noh, vähemalt ühest olen ma aru saanud. Tegijad püüavad kõigiti mõista anda, et see on ebatraditsiooniline ja kaasaegne lavastus. Olgu pealegi. Siis selle tahtmise järgi ka mõõdame.
Olmefaust
Niisiis, tegevus algab Tartu ülikooli kella alt. Vana professor Faust (Tõnu Kattai) on vanuse tõttu töölt lahti lastud, ja nüüd ta neab sellepärast kogu maailma ära. Me mäletame, et Goethe Faust oli teadmistest surmani väsinud, ta tahtis oma pea sisemusest vabaks saada.
Ka Gounod’l algas konflikt siiski teaduse mõttetuse tunnetamisest. Vilimaa Faust aga halab riigiameti kaotamise pärast! Goethel (ja isegi Gounod’l alguses) on protsessi käivitajaks Fausti suurus, Vilimaal Fausti väiksus ja tühisus. Selles Faustis puudub igasugune filosoofiline komponent. Seega. Sisuliselt see ei olegi «Faust». Lihtsalt juhuslikult on tegelastel samad nimed, aga need juhuslikud kokkulangevused ei anna mingeid viiteid tekstidele, millelt nad tõukuvad.
Olgu pealegi, lavastaja oma asi. Kui ta soovib alustada tänapäevasusele pretendeerivat etendust sotsiaalkriitikaga, alustagu. Ka sotsiaalkriitiline suund võib mõnel juhul olla aktsepteeritav. Ainult et, sotsiaalkriitika lahustub kohe pärast Mefisto (Taisto Noor) ilmumist. Vaataja asi on küsida: oli see nüüd hooletus või teadlik järjepidevate struktuuride katkestamine? Noh, ütlen ette - see sõltub järgnevast. Et kas katkestuste ilmumises ilmneb süsteem või mitte.
Faust saab nooruse ja ilmub rulluiskudel. Tore mõte, aga pärast seda, kui sellest on leelotatud mitu kuud ette, kui millestki eriti leidlikust ja uuenduslikust, enam pooltki mitte nii tore. Liiatigi, kui seesama pisike detail on palju rafineeritumalt juba ammu ära kasutatud «Immelmanni sõlmes», ja kui noore Fausti (Eugen Antoni) sõitu vaadates on kogu aeg hirm, et nüüd kohe ta kukub. Jumala abiga, ei kukkunud.
Ei seedrid, ei palmid
Niisiis, tänapäev. Ja äkki korporandid rapiiridega! No selge, realistlikust tänapäevast on loobutud, sisse on toodud kujutluslikud asjad. Sest tänapäeval nii ei ole. Aga kes meist söandaks näiteks Undilt oodata seda, kuidas on. Oletame siis Vilimaa puhul ka, et ta on asunud realismi nihestama. Aga see ei ole ju nihestus, lihtsalt Mefisto aetakse libretotruult ristikujuliste mõõgapidemetaga lavalt minema. Seega pigem oskamatus olukorda tänase Tartu tingimustes lahendada.
Vahepeal lauldakse laval prantsuse keeles. Iga tänapäevase tekstiesteetikaga kokkupuutunu oleks taibanud, et see on suurepärane koht uue strateegia sissetoomiseks. Paralleelselt prantsuskeelse lauluga peaks kusagil külgplaanis olema suur videokaader, millel jooksevad eestikeelsed subtiitrid. See lahutaks teksti kihtideks ja annaks talle ruumilise mõõtme. Aga polnud sellist asja, seega jääb küsimuseks ka, miks siis ikkagi nii kaootiliselt segiläbi eesti-prantsuse? Ja jääbki küsimuseks.
Teine vaatus. Lavapilt nagu ikka ooperis. Maalitud horisont, ülikooli vana kohviku müür nagu püüdliku realismiihaluse manifest. 20. detsembri «Postimehes» väidab Tõnu Virve: Algul oli mõte, et ehitame ülikooli peahoone ruumiliselt välja, aga siis hakkasime ette kujutama, et kui tulevad juba trepid ja sambad, siis saab laulja neile toetuda, võtta oma tavalise poosi, ja olemegi tagasi traditsioonilises tolmunud ooperimaailmas. Pole vaja igasuguseid asju ette kujutada. Lauljad võtsid terve teise vaatuse jooksul ilma treppide ja sammaste ruumilise abitagi oma tavalisi poose. Ja just seal, traditsioonilises tolmunud ooperimaailmas te tagasi just olitegi. Esimeses vaatuses oli vähemalt püütud midagi välja mõelda (näiteks täiesti mõttetu pilt sõitis korraks laest alla, jäi pooleldi nähtavana rippuma ja sõitis siis jälle üles tagasi - sellised kaootilised asjad mahuvad kaasaegse teatri mudelisse ära küll). Teine läks nagu eesti ooper ikka.
Narr, hull ja aja hõng
Ma narr, mis on mul peas, küsib Margarete (Katre Kõiva). Äravanunud shinjoon, võin ma vastata. Kõik sõltub kontseptsioonist. Margarete kui visuaalne objekt, punase juuksepahmakaga passiivne peibutaja - klapib. Margarete kui moodne eneseteadev tudengineiu - ei klapi. Ja sealtmaalt ei klapi enam üleüldse kuidagi.
Kaasaega toomine kaotab ära probleemi, millelt kogu ooperi tegevus on käivitatud. Mis siis ometi juhtus? Faust magas Margaretega? Sorry, kas see peaks olema mingi kõneksvõtmist vääriv probleem tänapäevases kontekstis? Noored ju ometi armastasid teineteist? Siis tuli Margarete poolearuline vend (Jaan Willem Sibul) kroonust koju, hakkas mingist aust sonima ja püssi paugutama, täitsa hull, Faust lasi enesekaitseks vastu, hull sai surma.
Siit hakkab midagi isegi seletuma. Margarete on igal juhul haige inimene, ütles Ülo Vilimaa ülal nimetatud «Postimehe» artiklis. Mitte ainult Margarete. Vend Valentin ka. Skisofreenia oli ilmselt perekonnas sügavalt sees. See seletaks ka kolmanda vaatuse skisofreenilist mittekokkusobimist iseendaga. Mitte kusagilt ei selgu, et oleks midagi õnnetusesarnast juhtunud. Aga Margarete on juba peast segamini, jääb mulje, et ta on liitunud mõne pealetükkiva uususulahuga.
Usulahu juht kuulutab Margaretele hukatust, siis on tüdruk kusagil kinni (jäi ööseks ülikooli peahoonesse luku taha? - muud seletust ei ole, sest tänapäeval ei topita noori tütarlapsi niisama heast peast vangikongi), ja siis tuleb juba kurb lõpp peast segase vennaga. Päris lõpus näidatakse üht last, kes tõmbab etendusse sisse kitshi ekspositsiooni (lastetoidud, beebimähkmed), aga kuna Margarete olevat väidetavalt ühe lapse hullusehoos tapnud, siis võib oletada, et see ongi see laps. Niisiis, tapetud laps kui reklaamkitsh. Tuleb tunnistada, selles on tänapäevast hõngu.
Mõnes kohas on seda veel. Näiteks kolmandas vaatuses laest langevate mustade palakate kokkujooksus Lapini subrealistliku ülikoolihoonega. Mõningaste mööndustega oleks just subrealism võinud anda lavastajale mõned toepunktid. Magusad looduspildid ja räiged hardcore stseenid Malevitshi ja Mondriani kujundite all (vt Harry Liivrand «Dekitshistunud Lapin», «Vikerkaar 8-9, 1996), ülikooli peahoone sealsamas. Vähemalt oleks see juhatanud teed. Kuidas kitshiga ümber käia.
Korralik keskmine
Margarete koht on mõistagi psühhoneuroloogia haiglas, mitte kohtu ees. Faustil pole üldse mingit kohta, sest ta on tahtetu asi, mida Mefisto lükkab, kuhu ja kuidas tahab (nii polnud see ei Goethel ega ka Gounod’l mitte). Lavastuse tekstiesteetika on polaarne ja üheplaaniline, modernismijärgsed kultuuripraktikad selles ei osale. Küsimus pole ju absoluutselt mitte selles, millisesse ajastusse tekst paigutada, vaid milliseid tekstistrateegiaid kasutatakse. Siin on võetud kasutada asju, mille põhilistest mehhanismidest pole aru saadud. Tänapäevasel tekstiesteetikal pole mudelit ega matriitsi. Olen nõus - vastavate kogemusteta inimesel on selles keskkonnas raske orienteeruda.
Goethe on lugematu arv kordi kaasaegsem kui Gounod’ tõlgendus ja Vilimaa ooper. Oleks piisanud ooperile Goethe tõlgenduse andmisest ja tänapäev oleks ilma strateegiatetagi käes olnud. Praegu on see on korralik keskmine repertuaariooper. Ja uuenduslikkust pole siin põhjust jutuks võtta.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Sündmus: Hetk Gounod ooperi «Faust» etendusest 6. jaanuaril. Helilooja: Ferenc Liszt. Teos: Mefisto valss. Esitaja: Rein Rannap
Rannapi ülesanne ei olnud kindlasti kergete killast: nigelates akustilistes tingimustes pidi ta üheplaanilise ja tuima kõlaga Estoniast välja võluma mefistolikke meeleolusid, et kujundada üht olulist pöördepunkti lavastuse tervikus. Pole siis imestada, et alguses ei tahtnud see masinavärk käima minna nii et kogu sissejuhatuse vältel tundusid Rannap ja Estonia oma vana tutvust üsna arglikult uuendavat. Teema sisseastumise järel paistsid nad aga lõpuks sina peale saavat ning ka kuulaja võis selle sõpruse eri staadiumide jälgimise asemel romantismiajastu ühe suurima hiti kuulamisele keskenduda.
Rannapi tõlgitsus oli oodatult omapärane, ületades oma vaba lähenemisega kaugelt ka tuntuimad sedalaadi interpretatsioonid. Improviseerija asi...
Rannapi variandi nauditavam pool oli kujundite eredus ja mõtte intensiivsus - seega Rannap kui improviseerija õigustas ennast kindlasti üksikute lõikude tasandil. Üldisemas plaanis jäi aga spontaansest poolusest üksi väheks, siin oleks pidanud mängu astuma kainemalt mõtlev akadeemiline Rannap. See poolus aga jäi vähemalt 16. jaanuaril kutsumata külaliseks.
See oli ka põhjus, miks needsamad improviseerimiskunstist tulenenud voorused hakkasid teatud tasandil endale vastu töötama. Rannap süvenes täielikult üksikutesse hetkedesse, unustades sealjuures terviku. Eriti häirivaks muutus see lüürilisest keskosast alates, kus kõla nautlemine hävitas igasuguse ajalise pidevuse. Tervikust kujunes seetõttu väga fragmentaarne pilt - see oli nagu liikumine Zenoni pilgu läbi.
Rannapile ainuomane lähenemine sattus lihtsalt vastuollu teose enda sisemise loogikaga, juba «Mefisto valsi» arvestatav pikkus loob omad eeldused. Teisest küljest jälle rõhuasetus feelingule selles kontekstis töötas ning talveuimas eestimaalasele võis rannaplik eredus olla päris heaks turgutuseks. Ometi ei oleks teinud paha kübeke ratiot selle vägeva intuitio laviini sees.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Vincenti näitus Tallinnas galeriis «Sammas».
Hollandlane Vincent, kelle õlimaale neil nädalapäevil galeriis «Sammas» näha võis, teeb oma kunsti kahtlemata armastusega. Asjakohases pressiteates ei salga ta ka ise, et unelmalised naised, kauged, kättesaamatud ja nooblid, erutavad teda väga. Olles ilmselt isegi apetiitse välimusega inimene, kuidas saaks see elukutselise moemodelli puhul teisiti olla, tunneb ta tõmmet oma teispoolsete after-egode poole. Loomulikult on see keegi teine naine ning loomulikult on ta väga ilus ja õilis.
Freud pajatab, et kõik mehed kannavad alateadvuses ettekujutust ideaalsest naisest, kelle välimus on tugevalt mõjutatud suhetest lihase emaga. Kui ema ja poja vahel on ideaalsed suhted, hakkab poeg oma elus otsima ema-sarnast tüüpi. Kui ei, siis hoopis ema antipoodi. Ühega neist võimalustest paistab siin tegemist olevat, ning tulemus on vägagi vanamoeliselt härrasmehelik. Need pole maalid, vaid järjestikkused lugupidamisavaldused ideaalsele naisele. Et asi poleks liiga avalik ja mõistukõnes otsekohene, esitab kunstnik oma komplimendid kunstiajaloolises mõistukõnes. Art Nouveau’st ja art deco’st on juttu ka pressiteates, rõhutamist vajab veel seik, et just neis sajandialguse kunstistiilides leiab õrnem sugu käsitlemist esmajoones kui saladuslik ja ihaldatav la femme fatale - saatuslik naine.
Vincentile sajandialgusest siiski ei piisa, tema maalid võib välimuse järgi siiski liigitada paar aastakümmet hilisemasse aega. Kahe maailmasõja vahel oli juugendkunst kahtlasest vormiuuendusest kunstiajalooks väärtustatud ning ka tollased moeajakirjadki tihkasid viimaks kõnealust esteetikat oma kaanele lasta, liiati kui just see moevool nagunii üritas kõiki inimtegevuse alasid katta dekoratiivse snobismiga. Just see hoiak paistab Vincentile istuvat, oma elukutse ohvrina toodab ta sama vaimsust.
Modell maalib unelmate modelle, ehk siis moeajaloo kaanetüdrukuid, keda teeb veelgi ilusamaks juugendlikult siugjas keha. Salonglikult välja peetud poosid, mis on visandatud mõne sünkja kontuurjoonega, nagu juugendis kombeks, sinna juurde dekadentlikult magusad värvitoonid.
Tulemuse kummatine sarnasus poolsajanditaguste moefotodega annab alust arvata, et ideaalnaise kujutis Vincenti alateadvuses on tugevasti mõjutatud tema elukutsest - modellindusest. Toitev ema on taandunud igapäevase leivatöö ees, ütleks Freud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Homme pühitsetakse Euroopa kultuuripealinnaks Põhja-Kreeka linn Thessalonike. Avamisel esineb Viini Raadio Sümfooniaorkester. Linna on kogunenud kogu Kreeka poliitiline ja kultuurieliit, lisaks nimekaid tegelasi kogu Euroopast.
Kultuuripealinn on kreeklastele oluline asi.
Aasta jooksul on plaanis linna tuua terve hulk rahvusvahelisi ja kodumaised tähti. Sündmused ei piirdu ainult ühe linnaga, kogu maakond ning väikelinnad ja külad on kaasatud programmi.
Thessalonike on Euroopa 13. kultuuripealinn, kes võtab selle nimetuse üle Kopenhaagenilt. Kulutustelt jääb Thessalonike alla vaid taanlaste pealinnale, kuid ületab kõik eelmised, väidavad uudisteagentuurid. Eelarves on ette nähtud üle 3 miljardi krooni. Umbes neljandik sellest läheb otseselt kunstilisele programmile.
Euroopa kultuuripealinna idee on pärit omaaegselt Kreeka näitlejalt ja poliitikult Melina Mercourilt. Thessalonike on teine Kreeka linn, millele see au osaks on langenud.
Esimene Euroopa kultuuripealinn oli iseenesestmõistetavalt Ateena 1985. aastal.
Võimas kontserdiaasta
Euroopa ajakirjanduses on Thessalonike kultuuriaasta tuumaks peetud muusikalist poolt. Linnas käivad ära Müncheni Filharmoonikud, Berliini Raadio Sümfooniaorkester, La Scala Filharmooniaorkester Milaanost, Euroopa Liidu Noorteorkester ning kirsina tordil Prantsuse Rahvusorkester.
Ida-Euroopa pääseb samuti hästi esile. Kavas on Leedu Kammerorkestri visiit, Moskva Patriarhaadi Koori ja Peterburi Balleti külaskäik.
Lisaks ohtrasti nii jazzi kui rocki eri maadest.
Aasta ideeliseks selgrooks on hellenistliku kultuuri jälg nii Balkani kui kogu Euroopa kultuuris. Sellega astutakse justkui samm edasi Ateenast ja klassikalisest kreeka kultuurist.
Oma panus tahetakse anda Balkani rahutu õhkkonna leevendamiseks - kavas on nii näitus kaasaegsest Jugoslaavia kunstist kui ka Bosnia-teemaline näidend, mida etendatakse endises vanglalossis.
Sügisel oodatakse Serbia Rahvusballetti, novembris peaks esietenduma Mikis Theodorakise «Antigone» Belgradi Ooperi esituses.
Hellenistliku maailma piire oluliselt laiendanud Aleksander Suur saab omanimelise näituse, kus on eksponeeritud kreeka kultuuri levik selle ajaloo suurmehe jälgedes. Loogiline jätk sellele on Bütsantsi kristliku kultuuri eksponeerimine, mille markantsemaks näiteks on kindlasti Athose mäe kloostritest esmakordselt välja toodud rariteedid.
Kreeklastel kindlasti on, mida Euroopale näidata.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Eha Komissarovi ja Mai Levini kuraatorinäitus «60ndate kunst. Fenomeni rekonstruktsioon» Eesti Kunstimuuseumis on hulga vastukaja leidnud ja probleeme loonud sündmus.
Esimene pool näituse pealkirjast osundab, justkui pakutaks kogu kümnendit ta mitmepalgelisuses ja polüfoonias. Teine pool annab suuna, et näidatav on siiski vaid teatud osa 60ndaist, just kümnendile eriomane, see, mis tast fenomeni teeb, see, mis sel ajal kunsti uut ja pöördelist tuli.
Nii on välja jäänud see osa, mis jätkab muutumatult kas siis 30-40-ndate Pallase või ajaliselt järgnenud kommunistliku näidiskunsti laadis.
Sõna rekonstruktsioon jätab esialgu lootuse, et 60ndate fenomen (see müütiline kuldsus) on taastatud võimalikult rohkel faktialusel. Ent näitust vaadates ei pruugi me oma 60ndaid seal leida. Selgub, et sõna rekonstruktsioon ei tule võtta mitte niivõrd varemolnu taastamise, kui pigem, vastavalt tõlgendusaltile ajale, põhjaliku ümberkorraldusena uute põhimõtete järgi. Ja kohati mitte lihtsalt uute, vaid ka subjektiivsete, metropolikesksete (aga on seegi ju uus: Eesti kunstimetropol on nüüdseks Tartust Tallinna jõudnud! Ent 60ndail ta seda veel nii ülekaalukalt ei olnud! Või oli?) põhimõtete järgi.
Loomulikult on igal oma subjektiivne pilt eelnenust. Ja objektiivne pilt polegi kättesaadav-tabatav. Esitaksin ka omad subjektiivsed vastu- ja pooltlaused seoses eriti ambivalentse maaliekspositsiooniga (graafikaosa vastas ootustele).
Modernism
Modernismisaal tundub ebaühtlane ja vastuoksuslik. Usun, et näiteks Henn Roode mosaiiki meenutav analüütiline vormiesitus ning abstraktsed Elmar Kits ja Aleksandr Vardi olid ametlikele funktsionäridele vastunäidustatud, samas kui näiteks Nikolai Kormashovi ja Leppo Mikko figuraalsed «Kalurid» ja «Maa ootab» olid ilmselt vastuvõetavad. Neid kõiki ühtviisi seostada «progressikultusega», veelgi enam - kommunismile kaasalaulmisega (Eha Komissarov raadiointervjuus, 11. 01. 97) pole ju mõeldav.
Modernismi vormiekspertide alla mahutatakse ka ühtviisi nii need, kes natuuri vorme pisut geometriseerivad (Kormashov, Mikko) kui ka need, kes puhtabstraktseid kujundeid loovad (Vardi, Kits, Edgar Viies). Nii ühte patta kokku segatult saab modernism seda lahjem. Komissarov: Kümnendi alguse modernistid peavad rasket kahekõnet stalinliku aja sotsrealismiga /…/ Tänase päeva silmis tunduvad nad samasuguste sovjettidena, kelle vastu tuleks võidelda /…/ Tegelik materjal kõneleb üksnes meeleheitlikust katsest luua 1969ndail pisutki euroopalikule kunstile lähenevat korrastatust («Eesti Ekspress», 10. 01. 97)
Tänase päeva kontekstis suudame tõesti enamikul (mitte kõigil!) modernismisaali paigutatud töödel tuvastada sovjetluse pitseri. Kuid tänasele pilgule peaks siiski olema ka vägagi silmatorkav 60ndate kevadhüpe välja, eemale 50ndate jäisest vangistusest. Kuldsus oli suhteline, mitte absoluutne, tulles esile eelneva ja järgneva taustal (millal tegelikult hakati rääkima kuldseist 60ndaist?).
Teisalt, mispärast pole siis avangardismipaleusele järele antud ja eksponeeritud Ameerika 50ndate avangardist, abstraktsest ekspressionismist mõjustuse ja hoo saanud Lola Liivat-Makarova ja Ado Lille abstraktseid töid?
Tartu kunst
Kas selles saalis on tõesti kogu Tartu kunsti spekter? Tihedalt külg-külje kõrval on eksponeeritud pisikesed pildid (saal paikneb suhteliselt suureformaadiliste, modernismi ja Subbi-saali vahel; ja välja on valitud kust pisimad). Tekst ütleb: Sotsiaalsete painete kirjeldamise kõrval sündis Tartu kunstis visionäärset romantismi, kus maailmale vaadatakse kui lahendamatule mõistatusele, oma isiku dramatisatsioone ning tegelikkuse tõlgendamisest täielikult lahtiütlevat naivismi.(?)
Indiviidikeskselt: nii palju on erinevaid tegelikke maailmu ja tõlgendusi. Ja kas ajastuteadlik tegelikkusetõlgendamine ei tähenda mitte arusaamist sellest, mida ametlik rezhiim tellis ning siis selle ja oma kunstnikuidentiteedi vahel laveerimist.
Komissarov väidab, et 60ndad ei olnud kuldsed, sest oli totaalne identiteedikriis, et oli valikute tegemise raskus/ võimatus ja kõik lahendused jäid poolikuks.
Valikutegemine on üldse raskem pöördelistel aegadel. Ka praegu on valikutegemine raske, ka praegu on surve, ka praegu on kunstnikel identiteedikriis. Kuid 60ndail, mulle tundub, et Tartu kunstnikud, kes ei läinud kompromissile ametliku tellimusega, jõudsid oma identiteedini. Meenutagem Silvia Jõgeveri korraldatud Soosteri sõpruskonna näitust Tartu 8. keskkoolis (1960) - mis Tallinna-keskses käsitluses ei pruugi tähtsust omada -, millele järgnesid võimudelt ärakeelamised. Ja kunstnikud vaikisid, s.t ei esinenud, kuid tegid edasi.
Seinatekstis ka öeldakse, et Tartu modernism vastandus eesti modernismile. See on kurioosne sõnastus! Oleks arusaadav, kui räägitaks Tartu modernismi vastandumisest Tallinna modernismile. Teiseks: selles saalis pole Kitse ja Vardit, kes ju ka on Tartu modernistid, samuti Liivat-Makarovat. Kuna tegelikult on eksponeeritud vaid Ülo Sooster ja tema Tartu sõpruskond, siis oleks ka tulnud saal täpsuse huvides vastavalt sildistada.
Tartu 60ndate uuenduslik osa hõlmab aga veel Ilmar Malini (leiame SÜRREALISMI saalist) ja «Visarid» (RÜHMITUSTE saalis).
Omaette probleem on Sooster. See Hiiumaa rändpillimeistri poeg polnud mitte ainult Tartus oma sõpruskonna ja Moskvas illegaalide generaator, vaid ta oli seda ka ANK-lastele. Tema kadakad ja kalad (ja munad, mis on nagu kadakad ja kalad, või vastupidi) on tema kodumaaigatsus. Nende eksponeerimine koos Tartu-grupiga on tänuväärne. Ent arusaamatu on, et sürrealist Sooster puudub SÜRREALISMI saalist ja samuti RÜHMITUSE saalist, samas Olav Maran, kes näib tõstetud 60ndate teljefiguuriks (pealinna noorte seas ta seda ka oli), on eksponeeritud 9 tööga kolmes eri saalis.
Nn Subbi-saal
Tallinna romantism? Selle saali dominandiks on Subbi «Akt järvega» ja «Mees valge hobusega» - minu meelest eesti 60ndate romantilisim maal!, Nikolai Guli, Kormashovi väikesed hingestatud mordid ja Marani saladuslik «Musta peaga naine». Sarnasus Tartu romantismiga? Ainult formaat on suurem ja värvinüanssidel on väiksem tähelepanu. Saalil puudub silt ja tekst, raadiointervjuust sobiksid ilmselt sõnad: 60ndate keskel muutub modernism võltsiks. Tal pole enam ülesannet hävitada stalinistlik kaanon, nüüd on ta lihtsalt kommunismile kaasalaulja. Asemele tuleb romantiline suund.
Sürrealism
Kui Komissarorvi sõnul on sürrealism romantilise suuna üks käetugi, siis Ants Juske («Eesti Päevaleht», 11. 12. 96) leiab, et näituse olulisemaid avastusi on pigem sürrealismi eriline osa abstraktsionismi kujunemisel. Eesti sürrealism tundub küll väga kaugel olevat nii automatismimeetodist (v.a Malini automaatsel joonistamisel põhinevad sarjad) kui ka selle väljundist abstraktsel kujul.
Üldse tundub, et sürrealismiga on üle pakutud. Millisele sürrealismi tunnusele vastavad Malini «Kustuv päike» või Enn Põldroosi «Triptühhon»! Rohkem on see allegooriline jutustus, sümboli-kunst. Formaalselt võiks seda laadi isegi pidada totalitaarrezhiimidele üldomaseks: ka võimude tellimuskunst kubiseb sümbolitest! Näituse sürri saalis pole muidugi pro-sümbolistid, vaid irooniline opositsioon contra ahistav keskkond.
Rühmitus
Need on siis noored, kümnendi keskel tulnud, alates ANK-64ga, selle sümbolistiga 20. sajandi keskpaigas. Kuraator nendib: Noorenduskultuuri virvendus 1960. lõpul, põhimõtteliselt ähmane vari Lääne 1960. noorsookultuuri plahvatusest, tõi siiski kaasa uusi vaatenurki ja illusioone. Ent eesti kunsti taustal iseloomustab neid ometi silmatorkavalt rõõmus pop- ja op-lik mäng ja ergas värv? Kuid just seda nooruslikku sära ja kergust on eksponeeritud ülivähe. Jüri Arraku soosterlikud pliiatsietüüdid on huvitavad ja esmakordselt nähtud, kuid saalile ei anna nad intensiivsust juurde. Malle Leisi «Ekspositsioon autoportreega» paistab läbi anfilaadi kaugele, ent kohale jõudes avaneb saalis hõre vaatepilt, rühmituse mulje pihustub.
Sarnane tunne kummitab näituse maaliosas tervikuna. Tõesti müüdilammutus (Heie Treier, «Kultuurimaa», 29. 01. 97).
Samas - kui mitte tahta ajaloolist tõde, on selle näituse maaliosa kuidagi kummaliselt hurmav-habras-pikantne, rafineeritud koloriidiga ja paljude hõrgult ebaleva kompositsiooniga töödega. Peaaegu iga teine töö oli minu jaoks probleem. Oli huvitav. Oli mingi asteeniline võlu ja visionaarsus. Ilmselt on selle valiku taga osaliselt ka kujundaja Ando Keskküla. 60ndad ei ole justkui enam nemad ise.
Vastupidi, Tallinn-Moskva silla-näitus Kunstihoones tegi kõik asjad justkui veel rohkem nendeks, mis nad olid ja see eheduse toniseeriv energia kandis vaatajat läbi tiheda näituse reipana.
Aga 60ndate tõeliseks väljaselgitamiseks andsid oma erilaadse panuse nii silla-näituse dokumentatsioon kui Eha Komissarovi kontseptsioonid - uued müüdid. Ilmselt on neist kiireim järeldustetegija Tartu Kunstimuuseum, kus on töös 70ndad. Nende (re)konstruktsioon (?) avatakse veebruari lõpus muuseumi mõlemas majas ja kõigil korrustel.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Noored kirjanikud on tagasi
Teisipäeval said Tartu Kirjanike Majas kokku noored kirjanikud ja sõbrad. Sündmus on ajalooline, sest Noorte Autorite Koondis kadus samal ajal, kui tuli Eesti raha. Ometi on just noorte kirjanike organisatsioon teinud Tartust eesti kirjanduse pealinna. Kaplinski, Mihkelson, Eelvest, Kauksi...
Mida NAK on teinud, rääkisid Ene Mihkelson, Indrek Särg ja Sven Kivisildnik. Huvitas, kohal oli ligi kolmkümmend noort, vaatamata sellele, et samal ajal oli Legendi klubis kõige nooremate luuleõhtu. Maja austasid oma kohalviibimisega Indrek Rüütle, Contra, Francois Serpent, Ivo Pilve, Veiko Märka, Aapo Ilves, Jan Rahman, nimetasin tuntumaid.
Oma tuba
Arutati kirjastamisvõimalusi ja otsustati neljapäeviti kell kuus koos käima hakata. Klubilise tegevuse tarbeks lubas esimees Kroonberg lahkesti saalitaguse toa. Järgmine noore kirjarahva kogunemine on 6. veebruaril kell 18 Vanemuise 19. Uksest paremal on saal, otse läbi minna. Huvilised on oodatud.
Midagi peab muutuma
Vanakeste valitsemise ajal oli kirjanike maja praktiliselt välja surnud. Nüüd on noor esimees ja paistab, et olukord hakkab muutuma. Kirjanike majas on võimalik kirjanikku kohata, noort isegi, see on suur samm edasi.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele