Vaino Vahingu-Kalev Kudu «Suvekool» esietendus Vanemuises.
Naine on andestanud, unustanud nii hea kui halva, loen ma enne esietenduse algust Vaino Vahingu näidendi «Suvekool» kavalehelt, kust ma endale nooremana ja millegipärast ka grimassitavana vastu vaatan. Ma olen alati tõrkunud prototüüpides sorimise, elu- ja kunstitõe segiajamise vastu ja justkui selle kiuste istun nüüd kui ei muidu, siis vähemasti kavalehe kaudu määratletud prototüübina pimenevas saalis.
Aga see, mis laval toimub, ei ole minu elu, see on Vahingu «Suvekool», mille esmalavastust nägin enam kui veerand sajandi eest Pärnus. Ja teist lavastust mängitakse «Vanemuises» nüüd. Kui näidend on ajaproovile nii kaua vastu pannud, siis pole enam mõtet otsida tegelaste eeskujusid. Las Vahing flirdib tõega, see on tema mäng, on alati olnud. Meie aga vaatame teatrit vaatajate, mitte prototüüpidena.
Vahing on oma näidendi keskseks tegelaseks kirjutanud Poja. Kõik teised tegelased saavad identiteedi Poja kaudu - kes on talle isa, kes ema, kes tädi, kes äi jne. Just sellest lähtus kunagises Pärnu teatri etenduses lavastaja Ingo Normet. Lava täitis Poeg, kangelane, see, keda teised ei mõista, kirglik tõe eest võitleja, kelle ümber tumedate varjukujudena sebis ülejäänud pere, oma umbusklikkusega kangelast vaevates. Hetketi vahetas Poega välja vaid Elviira - Poja ullikesest tädi, tõsi, pigem sümboli kui tegelasena.
Romantiline, surmtõsiselt võetav Poeg, Mässaja, Tõe Rüütel võitles ja mäsles toona lavastaja tahtel niisiis tegelikult tühisevõitu vastastega ja vähemalt lavastuses tundus ta rahmeldamine kuidagi õhku rippuma jäävat. Kuid igatahes oli tema ise lavastajale positiivne kangelane. Noor vihane mees, protesteerija alalhoidlikkuse, väikekodanluse ja igasuguse vale vastu. Ei ole mingeid väikesi valgeid valesid või hädaluiskeid, on ainult kaks vastandit - tõde ja vale, valge ja must.
Vahingu-Normeti Poeg mässas Pärnus omade vahenditega. Vahing on kuskil oma mälestustes maininud, et tema lapsepõlve raamatute hulka kuulusid Stalini preemia laureaatide omad. Nende helgeid katteta fraase kõmistab oma unistustest kõneldes ka kolhoosikeskusest külaäärtele fantaasiateid rajav Poeg.
Õieti on see pigem segu tshehhovlikust ilujanust ja nõukogulikest propagandaloosungeist. (Vahingu näidendi tekstis on tunda ka Lääne Marcusest nakatatud vasakradikalismi mõjusid.) Ja sellisena, tshehhovlik-nõukogulik-markuselikest utoopiatest vallatuna keset Eesti küla rähklemas, on Poeg muidugi just oma aja ja veel enam oma koha kangelane, võimalik ainult Eesti NSVs, isegi mitte mujal N Liidus. Sest selles NSVs on ka tema vastane keskmisest Lääne väikekodanlasest või Venemaa kolhoosnikust komplitseeritum, ta on segu tublist Eesti-aegsest talupojast ja nõukogulikust mõisa köit lohistavast kolhoosnikust. Seda vastast on raske üheselt hukka mõista - ikka selle Eesti-aegse talupoja pärast, aga samal ajal käitub ta oma sümpaatsetele hoiakutele vaatamata eriti vastikult.
Poja protest võtab seepärast appi nõukogulikud vahendid nende propagandalikus äärmuslikkuses. Ei, mitte armastusest nende vahendite vastu, vaid neist kui võimalikest kinni haarates, nendega kavalat kolhoosnikku ja raha nimel rügavat talupoega nuheldes. See on muidugi jama, sest kui kõike, mida võimud tol ajal inimesele ette kirjutasid ja propaganda nõudlikult soovitas, oleks punktuaalselt ja täies aususes täidetud, oleksime elanud veel tunduvalt suuremas absurdis kui elasime. Pole aga võimatu, et impeerium oleks siis veel rutem kokku kukkunud. Nii et Poeg on ehk palju ohtlikum mässaja, kui tekst pealtnäha paista lasebki?
Ajal, kui Ingo Normet Pärnus «Suvekooli» lavastas - 1971. aasta sügisel - oli ilmselt õige tõeloosungeid hüüdev ja kohati peaaegu pavlikmorozovlikult käremeelne Poeg heroiliseks tõeotsijaks, romantikuks ja lava ainuvalitsejaks muuta. Tegus ja paljus sümpaatsete hoiakutega isa oleks kergesti võinud teatud osa publiku lemmikuks tõusta, võibolla tõusiski. Aga ta esindas alalhoidlikku konservatiivsust, mille vastu oli suunatud radikaalse noorsoo mäss. Näiteks tol ajal nii palju ja üldrahvalikult taunitud «karvaseid», s.o. pikajuukselisi noormehi jahtisid ja pügasid ühtviisi innukalt nii nõukogude miilitsa- ja muud organid kui ka südamepõhjas rahvuslikult mõtlevad ja ausat tööd tegevad tublid eesti inimesed. Viimased tegelikult energilisemaltki. Pügasid, käärid käes, vabalt kasvanud juukseid ja kasutasid kõiki vahendeid ka vabalt vohavate mõtete kärpimiseks.
25 aastat hiljem, Kalev Kudu lavastuses, ei ole Poeg enam teiste tegelaste kohal kõrguv ainukene õige ja hea, aus ja tulihingeline romantik-mässumees, kes lõpuks traagiliselt hukkub. Pojale on tekkinud väärilisi vastaseid - eeskätt isa - ja võrdseid partnereid (Naine). Enne olid nad olemas Vahingu tekstis, Kudu lavastus on neid ehk veelgi just sellistena võimendanud. Pärnu teatri lavastusega võrreldes kohe kindlasti: Jaan Kiho suurepäraselt mängitud Isa ja Merle Jäägeri Maimu on Poja kõrvale tõsiseltvõetavateks ja jälgitavateks tegelasteks kerkinud. Eelmise lavastuse ainuke säravam «kõrvaltäht» - Elviira - keda Vanemuises mängib Diana Klas, aga taandunud salapärasusse.
Poeg on romantilisest peakangelasest, keda Normeti lavastuses kehastas Andres Ots, muutunud õige pisut groteskseks. Ei, mitte mingil juhul narriks, seda pärsib juba Kudu piiripealne, kuid minu meelest samas väga delikaatne osatäitmine. Nõnda on Poeg saanud vaid ehk varjundi jagu naeruväärsust või öelgem pigem - publikule on jäetud väike võimalus Poja üle muiata - nii nagu ikka on leidunud muigajaid mässajate ja prohvetite üle. Ja sellest väikesest võimalusest piisab, et kogu tükk mõjub usutavalt just tänapäeva kontekstis. Tegelikult usutavamalt, kui Pärnu teatri realistlik-romantiliselt lahendatud lavastus omas ajas.
Abituna peksleb Poeg vastu isa talupoeglikku tarkust ja kavalust, ema alalhoidlikkust, küla tõekspidamisi, Osvaldi ja Jaanuse eeskujusid, vastu Naise tüdimuse ja kaastundega segatud armastust. Traditsioonid, eeskujud, armastus on kammitsad, mille vastu vaba hing ilmselt peabki mässu tõstma, aga jõud on igal juhul nende, mitte mässaja poolel. Isa lihtsalt on kõvem, isegi siis, kui ta vaikides Pojale otsa vaatab. Naine ruttab küll Poja käske täitma, aga ei tee seda alandlikult, pigem kaastundlikult ja Ema (Kais Adlas) elab eelkõige oma igapäevaste tööde maailmas. Ning linnast tulnud Äi (Lembit Eelmäe) kiidab traditsioonid ja eeskujud mahedasti heaks.
Muidugi võib Vahingu näidendist leida muudki kosutavat ja 1971. aastal vägagi tulevikuliselt kõlavat, olgu siis jutt Rootsi kroonide teenimisest või maksuametist. Kahtlemata ei tee mitte niisugused detailid Vahingu teksti aegumatuks. See, mis ka praegu köidab, on eesti teatris paraku ikka veel suhteliselt haruldane tugev dialoog ja näidendile, nagu Vahingu muulegi loomingule, iseloomulik salapära, mida Kalev Kudu lavastus väga hästi mõistab ja toetab. Koos maitseka muusikalise kujunduse (Kudu) ja õnnestunud kunstnikutööga (Silver Vahtre) on lavastus saavutanud terviklikkuse.
Nõnda on 1997. aastal Vanemuises esietendunud «Suvekool», mida kavalehel nimetatakse ka Vahing & Kudu ühisprojektiks, minu meelest korda läinud küll. Kui midagi ette heita, siis ehk tekitab mõningat nõutust näidendi lõpustseen. Ega ükski draamakirjanik ole osanud oma näidendi mässava peategelasega suurt midagi muud pihta hakata, kui ta lõpuks hullusärki toppida või ära surra lasta.
On muidugi ka kolmas võimalus, mis pigem elus kui laval ette tuleb - et selline tegelane elab edasi, rohkem või vähem kompromissidele minnes või oma lähikondlasi ja eelkõige iseennast oma alalise vastuseisuga vaevates. Näidendit selliselt lõpetada ei saa. Nõnda kõlabki lõpus püssipauk. Võibolla oleks püss pidanud juba algusest peale seinal rippuma, et siis viimases osas pauku teha, nagu lavaklassikast teame. Vahest oleks Kudu lavastuse Poega tapnud (vähemalt hingelises mõttes) veenvamalt grotesk kui püssikuul, lõpuks polegi see enam nii oluline. Sest tahan loota, et tükk haaras ja pani mõtlema ka neid, kes tegelastega nii lähedalt seotud ei ole kui allakirjutanu.
Usun, et pärast nii paljusid aastaid suutsin isegi asja vaadata rohkem põlvkonnakaaslase kui võimaliku prototüübina.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Samojeedi rahvatarkus ütleb, et kahte asja ei tohi pilgata: mehe naist ja mehe palka. Eelmise aasta märtsis eksis siinkirjutaja rängalt selle reegli vastu ja pilas samal kommentaariveerul reklaamiasjamehi, kes ei täi näitlejatele töö eest korralikult honorari maksta. Kommentaar, mis 28. märtsil 1996 ilmavalgust nägi («Tiivakestega näitlejad»), sai siis ajendi jutuajamisest ühe reklaamifirma tähtsa asjamehega. Pilamise üks moodus on teatavasti see, et hakkad justkui täitsa tõsist juttu ajama, loo kestel käänab aga asi absurdi.
Kuid nagu me mitme rahva pärimusest teame, pöördub vahel oda, mõõk või sõjanui peremehe enese vastu. Esiteks sai siinkirjutaja kuulda, et hää koolivend, kes praegu Vanalinnastuudios töötab, olevat selle kirjatüki peale tigedalt turtsunud. Et mis see Tambeth õige kirjutab, katsugu ta ise näitleja palgaga ära elada.
Siis võis veel arvata, et koolivend on ainsa inimesena asjast valesti aru saanud, kuid Eesti Näitlejate Liidu esimehe Rein Oja kirjutis «Ekspressi» TV-nädalas ei jäta enam mingitki kahtlust: sellise asjaga (nagu seda on näitlejate reklaamihonorarid) ei naljatata. Isegi siis, kui tegelikult südames (või mõnes muus organis) head soovid.
Kuidagi väga tobe oleks hakata aastatagust lobajuttu lõik lõigu haaval ümber seletama. Uskuge, siinkirjutaja kavatsused olid vastupidised, kui sõnasõnalt võttes võis aru saada. Aga siiski üks õiendus. Rein Ojal on kirjas: ...näitlejatele, kes tema (Tambethi - toim.) arvates Toompeal neli aastat vaid veini on niristanud ...
Võrdluseks lause ka sellest, paksu pahameelt tekitanud kommentaarist: Mis siis sellest, kui eetris ei kuule kõnelemas inimesi, kes neli aastat on lavakoolis veinipudeli korki suus hoidnud?
Selle lausega polnud sugugi mõeldud, nagu peaksid näitlejahakatised nelja õppeaasta kestel kõik veinipudelid ise tühjaks jooma, mille korkidega kõnetehnikat harjutatakse. Kork suhu ning rongi rattad ragisevad... Vastupidi, veini joomata on diktsioon palju parem, soovitavad juhtivad lasteaiakasvatajad.
Tuleb tunnistada, Eesti Näitlejate Liidu tehtav töö on vajalik - eriti kui kuuled, kui tühiste summade eest mittenäitlejad on nõus enda jaoks avastusi tegema või püksikeste külge tiivakesi kinnitama. Just sellele viitamiseks saigi kirjutatud ka see eelmine lugu; mitteprofessionaalid löövad hinnad alla ning seda ei soovi vist ükski teatris käiv inimene. Samas võib märkida, et selle aastaga on olukord märksa paranenud - üha rohkem näeb-kuuleb eetris näitlejaid ning järelikult on kasvanud nende sissetulekud, vähemalt osal näitlejaist.
Et edaspidi sedasorti arusaamatusi rohkem ette ei tuleks, oleks küllap hea kokku leppida, et kui kommentaarides (mille allkirjaks Tambeth) on mõni kummaline lause (näiteks - Üks kits läks üle vee; Kas kapsas polegi siis kultuurtaim? vm), siis ei maksaks seda teksti sõnasõnalt ja päris tõsiselt võtta.
Artikli algusesse