Eesti on üks neist riikidest, kus vastavalt põhiseadusele on võimalikud erakorralised parlamendivalimised. Põhiseadus sätestab selleks neli juhtu.
Vastavalt põhiseaduse § 89-le kuulutab president välja erakorralised valimised juhul, kui Riigikogu ei ole kiitnud heaks kahte presidendi esitatud peaministrikandidaati ega ole suutnud ka omal algatusel peaministrit nimetada. § 97 näeb ette erakorralised valimised juhul, kui Riigikogu on valitsuse umbusaldusega tagandanud ja valitsus taotleb presidendilt erakorraliste valimiste läbiviimist. § 105 sätestab erakorraliste valimiste läbiviimise juhul, kui rahvas lükkab tagasi Riigikogu poolt rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ja § 119 olukorras, kus Riigikogu pole suutnud riigieelarvet 1. märtsiks vastu võtta.
On päris selge, et erakorraliste valimiste küsimus võib lähikuudel tõusetuda ainult põhiseaduse § 89-s sätestatud juhul. Kuigi võimalus on praegu vaid teoreetiline, on jutt erakorralistest valimistest pea vahetpidamata olnud üleval.
Norras erakorraliste valimiste võimalust ei ole ning parlament istub oma nelja-aastase ametiaja lõpuni sõltumata sellest, mis riigis ka ei juhtuks. Stabiilsele demokraatlikule riigile Norrale ei ole erakorraliste valimiste võimaluse puudumine tekitanud kunagi erilisi probleeme. Küll aga välistanud mitmedki populistlikud spekulatsioonid á la kohe-kohe hakkame norra rahvast päästma rahvavaenuliku parlamendi küüsist.
Taanis on erakorraliste valimiste võimalus olemas ja reguleeritud ligilähedaselt samamoodi kui Eestis, s.t erakorralisi valimisi on võrdlemisi keeruline esile kutsuda. Ja vaatamata sellele, et vähemusvalitsused on Taanis üsna tavalised, on erakorralised valimised osutunud harukordseks, nii et ajapikku on loobutud erakorraliste valimiste teema tõstatamisest päevapoliitilise lahendusena. Eks sedavõrd, kuivõrd poliitiline kogemus ja ka tsiviliseeritus on kasvanud.
Itaalias on seevastu erakorraliste valimiste esilekutsumine hõlbus ja seda on aegsasti ka kasutatud. Samas on elu seadnud sõjajärgse Itaalia suhteliselt ebastabiilsete riikide ritta ja sagedased valitsusevahetused ning erakorralised valimised ei ole stabiilsust mingilgi määral suurendanud. Pigem vastupidi, ja isegi sedavõrd, et populaarsust võidavad mitmed nn kõva käe kontseptsioonid Prantsuse tüüpi presidendiriigist neofashismini välja.
See mõnevõrra koomiline, ent karjuvalt antiparlamentaarne küsimuseasetus oli teatavas mõttes arusaadav. Võimu üleminek demokraatlikul teel demokraatlikele jõududele, kelle valitsus ohustas otseselt endise nomenklatuuri huve, shokeeris enamiku Kesk- ja Ida-Euroopa riikide omaaegset eliiti.
Ajapikku ja eriti siis, kui ilmnes, et Isamaa valitsus kedagi seina äärde ei pane, hakati asja võtma rahulikumalt. Kuid erakorraliste valimistega viibutamine jäi päevakorrale ja muutus paljude poliitikute tavaretoorikaks.
Eelmise Riigikogu koosseisu ajal jäeti erakorraliste valimiste jutt katki alles Tarandi peaministriksoleku ajal. Aga korralisteni oli jäänud alla poole aasta. Soovist leida erakorralistest valimistest imerohtu ei ole vabanenud ka praegune Riigikogu.
Erakorralised valimised on meelisteemaks eeskätt neile, kes pole olukorraga rahul, ehk siis opositsioonile või osale opositsioonist. Ka on paratamatu, et erakorraliste valimiste kaarti kasutatakse poliitilise võitluse vahendina rohkem, kui erakorralisi valimisi tegelikult soovitakse.
Arengupartei tekkega kaotas Keskerakond kolmandiku oma tavapärasest esindatusest Riigikogus. Erakorraliste valimiste korral võiksid nad arvestada kuni 20% toetusega.
Reformierakond ja Isamaaliit võibolla parandaksid mõnevõrra positsioone, aga mitte sedavõrd, et tasuks teha panust erakorralistele valimistele. Ka maaerakondade seis jääks ligilähedaselt samaks. Seevastu Koonderakond, Arengupartei ja vene erakonnad praegusi positsioone ei saavutaks.
Vaadates erakorraliselt valitud Riigikogu koosseisu tervikuna, võib tekkida olukord, kus praegune hall jõuetus asendub energilise patiseisuga, mis ei võimalda üldse püsivat valitsust moodustada. See oleks vihma käest räästa alla sattumine.
Kokkuvõtteks paar mõtlemisainet pakkuvat küsimust, millega peaks erakorralisi valimisi kavandades tegelema. Kõigepealt lähevad need maksma palju raha. Teiseks, mida sagedamini toimuvad valimised, seda ükskõiksemad on valijad. Kolmandaks pole erakorralised valimised imerohi päevapoliitiliste küsimuste lahendamiseks. Erakorralised valimised on õigustatud, kui parlamendis valitseb sügav patiseis ja riiki ähvardab tõsine kriis.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Viimastel päevadel on üsna palju räägitud erakorraliste valimiste võimalikkusest ja seda on tehtud toonil, nagu oleks tegemist juba äraotsustatud ning võrdlemisi lihtsa protsessiga. Tegelikkuses, õigemini põhiseaduse järgi, on tegemist millegi päris keerulisega.
I. Mahamängitud võimalus
Opositsiooni poolelt vaadatuna oli kõige hiilgavam võimalus erakorraliste valimiste esilekutsumiseks eelmise aasta lõpus, kui riigieelarve oli veel vastu võtmata. Põhiseadus ütleb, et kui eelarve ei ole vastu võetud kahe kuu jooksul pärast eelarveaasta algust, kuulutab president välja Riigikogu erakorralised valimised.
See variant oleks olnud ka kõige lihtsam, sest siin pole seadusetähe järgi mingeid muid piiranguid. Tegemist on automaatselt käivituva protsessiga, kus poliitilistel mängudel kohta pole.
Kõik see oleks võinud juhtuda, kui opositsioon oleks tollal üles näidanud samasugust kindlameelsust nagu nädalapäevad tagasi. Oleks siis koalitsioon saanud ainult 46 toetushäält, räägiksime võibolla juba praegu Riigikogu uuest koosseisust.
II. Realiseerimata võimalus
Teine võimalus oli nädal tagasi seoses umbusaldushääletusega. Läbi see teatavasti ei läinud, kuid rõhutan, et umbusaldusavalduse realiseerumine ei vii automaatselt erakorraliste valimisteni. Valitsus astub sellisel juhul loomulikult küll tagasi, kuid siis võivad lahti minna eriti peened ja kavalad mängud.
Nimelt ütleb põhiseadus, et tagasiastunud valitsusel ehk tegelikult peaministril on õigus pöörduda presidendi poole palvega kuulutada välja erakorralised valimised. Võib, aga ei pea. See tähendab, et erakorraliste valimiste võimalus on seotud võimult väljatõrjutud poliitiliste jõudude tahtega, see ei sõltu opositsiooni soovidest.
Kuid ka see pole veel kõik. Põhiseadus ütleb edasi, et kui valitsus ongi presidendile esitanud vastava soovi, võib riigipea seda aktsepteerida, kuid võib ka mitte. Järelikult võib üsna palju sõltuda presidendi tahtest.
Tegelikkuses tähendab see seda, et kui Tiit Vähi astubki tagasi, ei ole tal enam õigust erakorraliste valimiste suhtes presidendi poole pöörduda. Uuesti tekib selline võimalus alles kolme kuu pärast, kuid kas suudab opositsioon säilitada ka siis oma koostöö.
III. Potentsiaalne võimalus
Oletagem, et Vähi ikkagi astub tagasi. Nüüd läheb lahti uue valitsuse moodustamise mehhanism. Kui opositsioon tahab tõepoolest erakorralisi valimisi, siis tema peamine ülesanne on vältida omapoolsete peaministrikandidaatide väljapakkumist ja samas tuleb kõik teised kandidaadid maha hääletada.
Ehkki põhiseaduse järgi esitab kaks esimest kandidaati president, oletan siiski, et Lennart Meri ei tee seda ainult oma soove silmas pidades. Aga läbi kukutama peaks nad opositsiooni sellegi poolest. Sellisel juhul oleks kolmas kandidaat Riigikogu enda poolt esitatud. Kui temagi ei saa vajalikku toetust, kuulutatakse välja erakorralised valimised.
Selle variandi miinuseks võiks lugeda aega. Kõigi nende etappide läbikäimine alates peaministri tagasiastumisest võib kesta üheksa nädalat, enne kui uued valimised välja kuulutatakse.
IV. Teoreetiline võimalus
Kui kolme eelmise variandi puhul oli opositsioonil teatav võimalus ise erakorralised valimised esile kutsuda või siis vähemasti kaasa aidata nende toimumisele, siis neljas ja paraku ka viimane variant on seotud ainult valitsuskoalitsiooni tegevusega.
Põhiseaduse järgi on valitsusel endal võimalus seostada mingi seaduseelnõu vastuvõtmine usaldushääletusega. Kui sellisel kujul esitatud eelnõu läbi ei lähe, astub valitsus tagasi. Ainult et ka siin ei järgne midagi automaatselt, vaid kõik sõltub jällegi võimulolijate suvast - kas minna teises variandis kirjeldatud teed või jääda lootma kolmandas võimaluses toodud mehhanismile.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Side õlle hinna tõstmise ja valitsuse püsimise vahel Eestis eriti ei kehti. Valitsus vahetub, kui vahetub, õlle hinnast sõltumatult ning kohalike tootjate lobby peab huvituma peale valitsuskoalitsiooni parlamendis märksa laiemast seltskonnast. Mis on senise ja järgmise võimaliku vähemusvalitsuse puhul muidugi ka ainus efektiivne lähenemine.
Eile Riigikogus lõpule lähenenud õlleaktsiisi tõstmise eelnõu seab koos KMÜga ühte katlasse erinevatel motiividel tegutsevad Isamaaliidu ja Parempoolsed.
1. aprilliks kavandatav õlleaktsiisi tõus lööb Eesti turul rohkem kui krooniga liitri kohta Saku õlut ja peaaegu kõiki importõllesid. Ülejäänud kohapeal toodetud õlled võidavad suurte konkurentide pitsitamisest ja saavad hinnaeelise.
KMÜle ja eriti MÜle on importtoodangu aktsiisiga väljatrügimine peaaegu samasugune õnnistus nagu see oleks tollidegi puhul. Erineb ainult tõkke nimetus ning seda on vastavalt vajadusele suhteliselt lihtne selgeks teha nii tootmisega seotud kitsale kui pigem tarbimisele kalduvale laiale publikule.
Isamaaliit ja Parempoolsed on erinevalt novembris esitatud eelnõust Saku huvide esindamisest aga lahti öelnud ning kuulutavad nüüd hoopis kodumaise väikeettevõtluse toetamise vajadust. Viimasteks kohalikeks valimisteks Isamaaliidule ametlikult 100 000 krooni annetanu huvid unustati seega kolme kuuga. Au neile poliitikutele, kes seda suudavad.
Iseasi, kui ühe valge sponsori asemel ei imbu tulevikus välja infokillukesed reast väiksematest pruulikodadest, kes selle poliitikamuutuse kuidagimoodi parteile hüvitanud on.
Õlle hinna kergitajatega on praegu ainsana opositsioonis Reformierakond. Partei taga on teda ametlikult ainult 26 000 krooniga kohalikel valimistel toetanud Sinebrychoffi kohalik haru, kuid võrdse konkurentsi idee on Reformierakonnale jätkuvalt kallis. Sellele lähenemisele annavad tuge ka Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO) peetavad läbirääkimised, kus tootjate päritolust sõltuvat erineva aktsiisitasemega sortimisest midagi kuulda ei taheta.
Võimalikke erakorralisi valimisi silmas pidades võivad kallinemise suunas toime pandavad muutused õlleturul erakondadele halvasti mõjuda. Seda tasub parteidel üritada vahest ehk siis, kui sponsor võtab kogu vastutuse erakonna mainet taastootvate plakatiridade ja teletundide kompenseerimiseks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Möödunud sügisel puhkenud meditsiinisõja peapõhjuseks oli demokraatiareeglite eiramine Tartu Ülikooli rektoraadi poolt. Nüüd vastasid samaga meedikud: TÜ kliinikumi juhatuse esimees Urmo Kööbi ja arstiteaduskonna dekaan Ants Peetsalu on saatnud kirja otse peaministrile, paludes muuta kliinikum riiklikuks aktsiaseltsiks ja mitte tagastada ülikoolile viimasele kuulunud haiglahooneid.
Tartu meditsiinijuhte ei häiri asjaolu, et arstiõppe ja teaduskorralduse kontseptsioonid on ikka veel vastu võtmata ja ettepanekut pole kooskõlastatud ülikoolilinna avalikkuse, linnavolikogu ning TÜ ja arstiteaduskonna nõukoguga.
Selle asemel et veelgi võimendada ülikoolist põhjendamatult lahtikistud «ülistruktuuri», võiks rohkem tähelepanu pöörata iga kliiniku väljakujundamisele tipptasemel õppe-, teadus- ja arendusbaasiks ja kõrgtasandi arstiabi keskuseks. Alustada võiks arstiteaduskonna struktuuri kuuluva näidisnärvikliiniku loomisest ülikoolile kuulunud Maarjamõisa haigemajas.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
13. veebruari ETV «Otseliinis» väitis vähemalt üks esinejatest, et nemad pole võimul olles mingit isiklikku kasu lõiganud. Sellega tahaks ja saaks isegi nõustuda, kui unustada ära, et juba Koguja raamatus on kirjas põhimõte: aeg antud külvata, aeg antud lõigata. Arvan, et poliitilisest ja/või poliitikute eetikast rääkides peaks selle siiski meelde tuletama. Enamgi veel, seda dimensiooni peaks kasutama poliitilise eetika ühe mõõdupuuna.
Niisuguselt taustalt formuleeriksin järgmise küsimuse: mille poolest on see poliitik, kes lõikab miljoni kohe, ebaeetilisem sellest, kes lõikab miljoni hiljem, näiteks 5, 10 või 20 aasta pärast? Ma ei näe vahet.
Teine aspekt on lõikamise vahendis ja/või meetodis, mille võiks samuti formuleerida küsimusena: kumb on eetilisem või ebaeetilisem - kas see, kes lõikab miljoni kohe ja sularahas, kinnisvaras vms, või see, kes lõikab miljoni hiljem ja riigi seadusesse kirjutatud garantiina? Kui üldse on vahet, siis minu arust on rafineeritum viimane variant, sest teadupärast vajavad raha ja vara haldamist ja kulutusi, pealegi on risk, et vara võib ebasoodsatel asjaoludel kaduma minna. Riigi seaduslik garantii on seevastu peaaegu raudne, riski tegelikult pole.
Ma mõtlen praegu aktualiseerunud korteri-, aktsia-, panga- jms tehingute foonil meie riigikogulaste eripensionile. Arvestades selle määra, teenib pensionil olev endine Riigikogu liige miljon krooni vähem kui kümne aastaga! Ma ei näe mingit vahet, mille poolest on see miljon parem, puhtam või eetilisem kui näiteks korteritehinguga lõigatu.
Seepärast arvan, et senikaua kuni pole tühistatud meie riigikogulaste eripensioni määramise mehhanism, ei sobi meie poliitikutel eetikast üldse mitte rääkidagi.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
8. veebruari «Postimehes» unistab Mart Laar ilusamast Eestist. Mulle torkas silma lause: «Unistan Eestist, kus on parlament aru saanud, kuidas kehtiv parlamendi palgakorraldus ning luksuslik pensionide süsteem teda rahva seas naerualuseks teeb, kuidas rahvast eraldab.»
Kuidas saaks see palgakorraldus siis teistsugune olla? Kui juba rühm inimesi otsustab ise oma palga üle, siis valib ta ikka võimalikult kõrge palga. Kas pole? Muide, ma pole ka kuulnud, et Laar ise oleks Riigikogu liikmena keeldunud talle ettenähtud palka vastu võtmast.
Mina jälle unistan sellisest Eestist, kus iga kodanik tahab, et tema valitud parlamendiliige teeb tema nimel ränka tööd. Saab ränka palka, aga teeb ka kõva tööd. Sest oluline ei tohiks olla mitte terve Riigikogu naerualuseks olemine või rahvast eraldumine, vaid just viletsate parlamendiliikmete väljapraakimine. Sest ka siis, kui konkreetset liiget ei saa tagasi kutsuda, saab ju tema kohta kaebusi esitada.
Samas lehes on Krista Piirimäe artikkel sõidusoodustustest, koos tabeliga parlamendikuludest. Ka Piirimäed häirivad Riigikogu prioriteedid. «Jõuame uuesti laste juurde, kelle mured ei ole enam meie Riigikogu südameasjaks,» kirjutab ta.
Kuidas saaks see olla aga terve Riigikogu südameasjaks? Oleks veel juttu mingist konkreetsest komisjonist, ent terve Riigikogu oma 101 liikmega moodustab kõva barjääri, mille vastu reakodaniku hammas ei hakka. Vahest ehk ainult siis, kui Riigikogu liigendada liikmeteks, päris üksikindiviidideks, ja vaadelda iga liikme tegevust eraldi.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
1995. aastal valiti Riigikogusse mitu erakonda ja valimisliitu. Tugevamad erakonnad olid Reformierakond ja Keskerakond, aga valiti ka väiksemaid, näiteks Koonderakond maaparteide häältega. Kõik nad andsid oma valijatele lubadusi.
Arengupartei-nimelist rühmitust nende hulgas ei olnud. Normaalses ühiskonnas ei saagi olla nii, et valimistel esinetakse ühe nime all, pärast aga pööratakse valijatele selg ja muudetakse oma nimi selleks, et säilitada oma koht Riigikogus.
Kui nüüd Koonderakond teatab, et ta teeb koostööd libaparteiga, on selge, et ta ka ise pole õige erakond. Järelikult tuleb mitte ainult Vähile, vaid Koonderakonnale umbusaldust avaldada.
Artikli algusesse