Liiklusõnnetused jagatakse Eestis kehtiva korra kohaselt kahte rühma: inimkannatanuga liiklusõnnetused (milles sai keegi surma või vigastada) ja ainult varakahjuga lõppenud liiklusõnnetused.
Suurema osa liiklusõnnetustest moodustavad varakahjuga õnnetused, mis registreeritakse kindlustusseltsides. Politsei registreerib varakahjuga õnnetused, mille puhul juhid pole süüdlast suutnud ise kindlaks teha. Enne kohustusliku liikluskindlustuse kehtestamist puudus arvestatav andmebaas varakahjuga liiklusõnnetuste kohta, sest enamikul juhtudel hüvitas kahjud süüdlane oma taskust ning asja registreerimisel polnud mõtet.
Statistika puudutab sõidukiomanikku, sest selle põhjal koostatakse liikluskindlustuse maksemäärad piirkonnale. Kui autoomanik elab või asutus asub piirkonnas, kus juhtub registreeritud sõidukite arvu suhtes rohkem liiklusõnnetusi kui mujal, tuleb tal maksta ohutuma piirkonna autovaldajast mitu korda suuremat liikluskindlustusmaksu.
Seejuures võetakse arvesse kõik registreeritud liiklusõnnetused, k.a juhtumid, kus avarii põhjustaja pole kindlaks tehtud.
Selliste juhtumite arv sisaldub liiklusõnnetuste üldarvus, mida arvestatakse liikluskindlustusmaksu määramisel. Kui tundmatu sõiduki põhjustatud kahju liikluskindlustus ei hüvita, ei tohiks ka selliste õnnetuste arvu arvesse võtta. Praegune peab Tartu linna sõidukivaldaja maksma põhjendamatult rohkem.
Vigastatu mõiste muutus
Avaldatud liiklusõnnetuste arvandmete puhul mõeldakse liiklusõnnetuste all õnnetusi, kus inimene sai kas surma või vigastada. Enne 1993. aastat toimunud liiklusõnnetustel fikseeriti vigastatu üldjuhul ainult raskete kehavigastuste olemasolu korral, kui kannatanu vajas haiglaravi. Enamik kergemaid vigastatuid jäi statistikast välja.
Alates 1994. aastast loetakse vigastatuks ka isik, kes vajas ambulatoorset ravi. Seoses uute registreerimisdokumentide kasutuselevõtuga sai võimalikuks ka kergemate kehavigastuste fikseerimine ilma suurema bürokraatiata. Juriidiliselt loetakse kergeks kehavigastuseks alla 21-päevast töövõimetust põhjustanud vigastus.
Loogiliselt oleks 1994. aastal pidanud nii inimkannatanuga liiklusõnnetuste üldarv kui ka vigastatute arv oluliselt suurenema. Tegelikult see aga vabariigi statistikas nii ei olnud.
Eesti statistikat ei saa võrrelda Põhjamaade omaga
Eesti puudulikku liiklusõnnetuste statistikat iseloomustab hästi liiklusõnnetustes hukkunute arv 100 vigastatu kohta. Viimasel 5 aastal on Eestis olnud 15-25 hukkunut 100 vigastatu kohta. Soomes ja Taanis oli see arv 1993. aastal 6 ning Norras ja Rootsis 3.
See ei tähenda sugugi, et Eestis toimuvad õnnetused oleksid üle kolme korra rängemate tagajärgedega. Peamine põhjus on selles, et nõukogudeaegse statistika tõttu fikseeritakse meil lihtsalt vähem liiklusõnnetustes vigastatuid.
Viimaste aastate andmed näitavad küllaltki halba liiklusohutusalast olukorda Tartus ja Tartumaal.
Andmete põhjalikumal uurimisel selgub, et inimkannatanuga liiklusõnnetuste hulk Tartus ja Tartumaal on Eesti näitajate taustal suurenenud alates 1994. aastast, kui siinkandis üritati ka kergeid kehavigastusi arvele võtta. Vigastatute-hukkunute suhtarv on kasvanud kuni kolm korda ja Eestis registreeritud õnnetustest-vigastustest moodustavad Tartu ja Tartumaa näitajad varasema 6-7% asemel 12-15%.
Kui uskuda, et arvepidamine on kõikjal ühesugune, saaks öelda, et Tartu kandis on viimastel aastatel mitu korda suurenenud õnnetuste arv, kuid õnnetuste raskusaste on sama palju kergemaks läinud. Tegelikult aga pole enamikud kohtades Eestis ilmselt hakatud kõiki vigastatuid registreerima ja näitajate võrdlemine annab liiklusohutusalasest olukorrast vale pildi. Ka kõik suhtelised võrdlused (10 000 elaniku kohta, 1000 teekilomeetri kohta või 1000 sõiduki kohta) sisaldavad liiklusõnnetuste või kannatanute arvu ning võrdlusi saab teha üksnes neid perioode ja regioone arvestades, kus registreerimise põhimõtted on olnud samad.
Kõiki vigastatuid ei registreerita
Esmaabi saanule ambulatoorse ravi määramise kriteeriumid ja sellest politsei teavitamise kord on jäetud piisavalt täpselt reguleerimata. Juhul, kui meedikud ka fikseerivad ambulatoorse ravi vajaduse, võib see täpsustatud korra puudumisel olla sõltuv arsti isiklikust arvamusest ja on seega piirkonniti erinev. Kui aga meedikud politseid ravi vajadusest üldse ei teavita (sellist kohustust pole ka kusagil sätestatud), jääb vigastatu registreerimise otsus politseiniku teha.
Sotsialismiajal juurdunud põhimõtte - mida vähem õnnetusi kirja panna, seda paremad pealinnas paistame - ja vastuolulise korra tõttu jäetakse vigastatu registreerimata. Sageli jäetakse registreerimata alkoholijoobes kannatanu, kes oli ise avariis süüdi. Nii saame küll rõõmustava pildi liiklusõnnetuste vähesusest, kuid informatsioon jääb puudulikuks. Kergemaid kehavigastusi tekib liiklusõnnetuste tagajärjel rohkem kui raskemaid ning ainult kõiki õnnetusi arvesse võttes saab tegelikust olukorrast täieliku ülevaate.
Kõik asjassepuutuvad instantsid peaksid endale selgeks tegema, et kasulik ei ole mitte omada andmeid liiklusõnnetuste väikese arvu kohta Eestis, vaid tegelikku olukorda kajastavat põhjalikku andmebaasi.
Liiklusõnnetuste analüüsi tuleb ajakohastada
Osaliselt on vajalik normatiivaktide andmebaas olemas. Liiklusõnnetuste registreerimist reguleeriva valitsuse määruse kohaselt peavad vigastatute üle arvestust politsei ja meditsiiniasutused. Piisab ametkondade tegevuse kooskõlastamisest ning saadavate andmete koondamisest.
Kindlasti tuleb statistikas eraldi välja tuua rasked ning kerged kehavigastused. Kehavigastuste fikseerimise ja sellest politsei informeerimise kord tuleb täpsemalt kindlaks määrata ja ühtlustada kõigis meditsiiniasutustes.
Kuna infotöötluseks vajalikku arvutustehnikat ja tarkvara riik igasse maakonda soetada ei suuda, tuleks maanteeametis koostada absoluutselt kõiki liiklusõnnetusi hõlmav riiklik andmebaas.
Et andmed tänaste liiklusõnnetuste kohta osutuvad võrdlusmaterjaliks just tulevikus, on viimane aeg teha vajalikud otsused riiklikul tasemel.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Tartus registreeris liikluspolitsei 1996. aastal 76 inimkannatanuga liiklusõnnetust, milles hukkus 4 ja vigastada sai 75 inimest, neist 28 raskelt. 48 juhtumil oli tegemist otsasõiduga jalakäijale.
Otsasõidu tagajärjel hukkus 3 inimest, raskelt sai vigastada 21 ja kergelt 24 inimest. Eestis hukkus 1996. aastal jalakäijatele otsasõidu tagajärjel 531 liiklusõnnetuses 71 inimest, vigastada sai 481 inimest. Õnnetuse põhjuseks oli valdavalt jalakäijate hoolimatus ja ettevaatamatus, laste puhul lisandusid vähesed liiklusalased teadmised ja oskamatus hinnata läheneva sõiduki kaugust ning kiirust.
Peamised jalakäijate väärsammud, mis viisid nendele otsasõiduni: * ületas sõiduteed vahetult läheneva sõiduki eest; * ületas sõiduteed takistuse, näiteks seisva sõiduki, puu jne varjust; * ületas ristmikku (ülekäigurada) foori keelava tule ajal.
Eriti halb, et suur osa õnnetustest juhtus lastega. Näiteks Tartus olid kõik hukkunud jalakäijad lapsed. Kui möödunud aastal liiklusohutusalased näitajad paranesid, siis lastega juhtunud õnnetuste ja vigastatute arv suurenes üle 10%.
Ohtlikem koht - ülekäigurada
Sõidukijuhtide süül toimunud õnnetustest on kõige ohtlikum otsasõit jalakäijale ülekäigurajal. Selliseid juhtumeid registreeriti Tartus 1996. aastal seitse. Ülekäigurajal jalakäijatele tee andmine on paraku meil veel suur erand.
Juhin sõidukijuhtide tähelepanu sellele, et võrreldes N Liidu aegse liikluseeskirjaga on kehtivas LEs muudetud ülekäiguraja mõistet. Kui varem oli ülekäigurada sõidutee osa, siis nüüd on ta tee osa. Seega ei pea jalakäija tee ületamise soovist teadaandmiseks enam astuma porisesse rentslisse, vaid võib oodata rahulikult kõnniteel.
Juhid ei anna jalakäijatele teed
Olukord ülekäiguradadel seab raske probleemi ette laste liikluskasvatusega tegelejad. Ühelt poolt tuleks lapsi õpetada teed ületama võimalusel ainult ülekäiguraja kaudu, sest LE kohaselt on neil seal eesõigus. Tegelikult ei täida enamik juhte vastavaid LE nõudeid ja jalakäijatele teed ei anna.
Kahjuks pole ka kõigil tänavatel veel kõnniteid ning seetõttu on jalakäijad sunnitud liiklema sõiduteel. 1996. aastal oli Tartus sõidukijuhtide süül neli liiklusõnnetust, kus auto sõitis tee ääres kõndivale jalakäijale otsa. Nende õnnetuste puhul lasub osa süüst ka jalakäijatel. Otsasõidud juhtusid pimedal ajal ja kuigi tänavavalgustus töötas, oleks helkur teinud jalakäija juhile tunduvalt paremini ja kaugemalt nähtavaks.
Üheks õnnetuste liigiks olid juhtumid, kus valesti valitud kiiruse tõttu paiskus sõiduk kõnniteele ja sõitis otsa jalakäijale. Selliseid juhtumeid registreeriti möödunud aastal Tartus kaks.
Liikluseeskirjas on terve peatükk juhi kohustustest jalakäijate ohutuse tagamisel. Paraku liikluses neist tihti kinni ei peeta. Näiteks ei anna sõidukijuhid peaaegu kunagi teed jalakäijatele pöörde lõpetamisel ristmikult välja sõites.
Igal aastal esineb õnnetusi, kus sõiduk tagurdab jalakäijale otsa. Ka sellisel juhtumil lasub liikluseeskirja kohaselt vastutus sõidukijuhil.
Artikli algusesse