Täna kell 23.05, Eesti TV: «Sõda Venemaal. Veri lumel» 1/10 («Russia’s War. Blood Upon the Snow»), Inglismaa-Venemaa 1995.
Rezhii: Viktor Lissakovitsh.
Tänasest ETVs algav kümneosaline «Sõda Venemaal» on hästitehtud dokumentaalseriaal. See sisaldab rohkesti aastakümneid KGB arhiivides peidus hoitud materjale, mis oma karmi tõega tekitavad vaatajas tugevamaid emotsioone kui lavastuslik mängufilm.
Dokumentaalkaadrite vahele on paigutatud intervjuud sündmustes osalenutega ja kommentaarid praegusaja tuntumatelt vene ajaloolastelt. Need aitavad nähtu mõtet täpsustada ja süvendada.
Filmis vaadeldakse sündmusi, mis eelnesid Teisele maailmasõjale, sõja käiku ja ka pärast sõda valitsenud olukorda. Paralleelselt sündmustega Nõukogudemaal hoitakse vaatajat kursis sellega, mida tegi omal maal Stalini suurim rivaal Adolf Hitler ja tema väiksemad liitlasvennad-mõttekaaslased mujal.
Esimene osa, mis kannab pealkirja «Pimedus katab maa», pakub ülevaate sündmustest Venemaal pärast Lenini surma ja jõuab välja 30ndate aastate suurte kohtuprotsessideni. See on periood, mil Stalin haaras enda kätte absoluutse võimutäiuse ning lõi aparaadi, mis aitas tal järgneva 30 aasta jooksul hävitada peaaegu 25 miljonit inimest mahalaskmise, näljasurma või küüditamise teel. See oli sõda, mida Stalin pidas oma rahva vastu.
Filmis näeme stalinliku kollektiviseerimisprogrammi elluviimist, mille aktiivseks propagandistiks sai paraku ka 1928. aastal pagulusest Venemaale naasnud maailmanimega kirjanik Maksim Gorki. Ja samuti näeme talumaja seinal plakatit, millele on suurte tähtedega maalitud: «Peatu, kodanik, ja loe hoolega! Selles majas elab töörahva vaenlane kulak Komarovski, Mihhail Fjodorovitsh.» Ja inimesi, keda püssimehed viivad vagunitesse, laagritesse, sunnitööle. Inimvooge, kellega täidetakse üha uusi ja uusi GULAGi arhipelaagi surmalaagreid. Näeme seeriat fabritseeritud kohtufarsse ning rahvavaenlaste paljastamise kampaaniaid, milles Stalin igasuguse loogika vastaselt hävitas ka peaaegu poole oma sõjaväejuhtkonnast.
Ilmekad on kaadrid 1934. aastal toimunud 17. parteikongressist, kus Stalini ees lipitsemine jõudis uuele tasandile. Seda uskumatum on, et ainsal salajasel hääletamisel, keskkomitee liikmete valimisel, saab Stalin 1966 delegaadilt 300 vastuhäält. Veidi hiljem mõrvatakse neist enam kui tuhat.
Filmis esitatu pole hoopiski kuiv filmimaterjali kuhjamine. Lööv saatetekst ja asjatundlikud kommentaarid koos täpse montaazhiga teevad filmist mõjusa teose ja sunnivad huviga järgmisi jagusid ootama.
P.S. Kell 20.30 alustab Eesti TV seriaali «Ei või iial teada» (1978), mis on valminud tuntud inglise kirjaniku Roald Dahli musta huumoriga lühilugude põhjal ning lõpevad alati ootamatu puändiga.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Spordisaated.
Kõige tõenäolisemalt haaran ma telekapuldi ja vahetan kanalit siis, kui algab spordisaade. Arvasin, et olen spordikauge inimene, aga võibolla pole viga mitte spordis, vaid hoopis saates.
Miskipärast arvatakse, et sport tähendab numbreid. Mida rohkem numbreid, seda rohkem sporti. Telepildi kommentaariks jaksavad reporterid lõputult rääkida edetabelitest, sentimeetritest, kilogrammidest ja sekunditest või paremal juhul sportlaste kinganumbritest, kaalust ning hiljutistest vägitegudest kuskil Garmisch-Partenkirchenis.
Muu jutt piirdub mõne spordialase klisheega ning juhusliku looduskirjeldusega á la päike paistab. Paljukirutud keeleapsud on tihti spordisaadetes ainus huvitav asi.
Võibolla maailm peabki just selline olema, nagu ta parajasti on, ja spordiuudistest pole mõtet rääkida. Aga sport ise on võimas. Teda on ilus televiisorist vaadata ja hea ise teha.
Kui muudel telealadel on filme ja saateid erinevatele maitsetele, kuid spordiuudised järgivad nüri järjekindlusega ühte väga ranget kaanonit. Sarnaselt filmidega võiks ka spordisaateid olla erinevaid, nii santabarbaraid kui tarkovskeid. Praegune telesport sobib võibolla seebivaatajate abikaasadele.
Väga huvitav oleks, kui mõnda spordiülekannet kommenteeriksid teiste alade tegijad. Näiteks Linnar Priimägi ja Mihkel Mutt, Mart Juur ja Andrus Kivirähk, Maire Aunaste, mõni poliitik, laulja või feminist. Seda, kes juhib, ütleb rahvusvaheline telepilt nagunii.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Ehk tõesti hindame olümpiamängudel osalemist natuke üle, hindame üle kolmandas kümnes või kaugemalgi olevate sportlaste rolli Eesti tutvustajatena. On küll kõnekäänd, et üks sportlane tutvustab riiki enam kui kümme diplomaati, kuid siis peab see sportlane tõesti olema tipp.
Eesti talispordis annab sellise mõõdu praegu välja vaid Allar Levandi, kelle leidis võistlejatesummast suhteliselt täpselt üles ka Prantsuse TV. On leitud teisigi Eesti sportlasi, kuid Levandi näitamine näis telemeestel lausa plaanis olevat. See ei olnud juhus, nagu oli näiteks Evelin Petersoni pikk finishinäit esimesel laskesuusatamisdistantsil.
Siin üks näitus: Petserimaal, Panikovitsa Leimani külas läheb 10-aastane poisikene metsa oravajahile, õigusepärast oravaid püüdma, sest püssi tal ei ole, kuid oma kärmuse ja osavuse peale toetades arvab ta kindlasti püüdmisega toime saada.
Metsa all sügavat lume mööda summates silmab ta lõpuks kuuse otsas orava. Ilma ajaviitmata võtab ta käte ja jalgadega ümber kuuse tüve kinni ja reis algab - oravale järele. Kuid vaevalt jaksab ta esimestest okstest kinni haarata, kui rappumise läbi libisema pääsenud lumevirn ta puu otsast maha paiskab ja poolest kehast saadik oma alla matab. Lumi on kukkumise hoo läbi poisikese ümber nii kõvasti kokku löönud, et tal oma jõu varal võimata on hangest vabaneda. (Vaevalt võib arvata, et ühe puu otsast teise otsa hüppav orav «jahimeest» ka veel ootama jäi.)
Artikli algusesse