See on kõige hullem võimalik hoiatus tööstusele! Nii kommenteeris üks Rootsi suurimaid metsakontserne SCA Rootsi valitsuse otsust alustada tuumajaamade sulgemist juba järgmisel aastal.
Vastulöögina on mitmed Rootsi suurfirmad planeerimas (või vähemalt ähvardamas seda teha) ettevõtete siirdamist teistesse riikidesse. SCA peadirektori Bo Rydini hinnangul on küsimus palju tõsisem, kui poliitikud arvavad.
Veebruari alguses jõudsid Rootsi poliitilised jõud kokkuleppele selles, kuidas viia ellu 17 aastat tagasi korraldatud tuumaenergia kasutamist keelava referendumi otsus. Barsebäcki tuumajaama esimene reaktor suletakse 1998. aasta suvel, teine reaktor aastaks 2001.
Rahvahääletuse tulemusel tuleks kõik Rootsi 12 reaktorit sulgeda aastaks 2010. Päris nii kiiresti sulgemistega siiski hakkama ei saada.
Barsebäcki reaktoritest saadava elektrienergia korvamine muul viisil läheks maksma kakskümmend kuni viiskümmend miljardit Eesti krooni.
Valitsus kinnitas, et elektrienergia vajakajäämised korvatakse uuenevate loodusvaradega, näiteks tuulest ja mereloodetest saadava energiaga.
Tööstusministeeriumi arvestused näitavad, et see ei ole siiski võimalik. Uuenevate loodusvarade abil ei suudeta korvata isegi ühte reaktorit.
Et kodanikud ei soovi tuumaenergiat, siis peavad nad leppima üha enam saastuva keskkonnaga. Kivisüsi ja nafta on need energiaallikad, mida Rootsi on üha kasvava energiatarbe rahuldamiseks sunnitud kasutama.
Rootslased otsustasid tuumaenergiast loobuda 1980. aastatel, s.o ajal, mil rohelised aated vallutasid maailma. Tshernobõl tiivustas nende mõtteid.
Tuumajaamade viga on selles, et neid võib väga vabalt pidada seieriteta kellapommideks. Teisalt aga nii kaua, kuni nad ei plahvata, on nad praegu siiski ühed keskkonnasäästlikumad energiajaamad.
Soomes ollakse valmis rünnakuks
Viimase paari aasta jooksul on Soomes lähiaastakümnete energialahendust otsitud maagaasist. Läbirääkimised Norrast gaasijuhtme rajamise üle on käinud juba mõnda aega. Hiljuti sõlmis Neste Gazpromiga ettevalmistava lepingu Uuralite tagant Soome kaudu Euroopasse suunduva maagaasitoru ehitamiseks.
Pärast Rootsi otsust on Soomes plaanis teha kannapööre uuesti tuumaenergia suunas. Kuigi kohalik suurim energiafirma Imatran Voima (IVO) ei ole ametlikult kampaaniat veel alustanud, reageeriti Rootsi otsusele kiirelt. Paar päeva pärast otsust kinnitas IVO peadirektor Kalevi Numminen, et saaks uue tuumajaama valmis aastaks 2010. Mõned aastad lähevad otsuste tegemiseks, seejärel saaks IVO elektrijaama kümne aastaga püsti.
IVO kiirustamisel on kaks põhjust. Esiteks on selge, et praeguste elektritootmisressurssidega Soome uuel aastatuhandel toime ei tule. Teiseks nähakse uue tuumajaama ehitamist hea võimalusena kasvatada oma osa Rootsi elektriturul.
Tööstus ja elukeskkond on Põhjamaades vastamisi. Tööstus vajab odavat energiat, tuumajaamadega ei ole aga kodanikud nõus, seega peavad nad kannatama üha kasvava süsinikoksiidide koorma all.
Rio de Janeiros otsustasid paljud maailma riigid 1992. aastal ühiselt, et süsinikuühendite õhkupaiskamist tuleb vähendada. Viimaste aastate jooksul on aga juhtivad tööstusriigid kasvatanud oma süsinikusaaste hulka.
Soome keskkonnaminister Pekka Haavisto oli sunnitud hiljuti tõdema, et Soome ei suuda Rio otsuseid õigeaegselt täita. Süsinikureostuse peatamine 1990. aasta tasemel ei õnnestu aastaks 2000 kuidagi, heal juhul saavutatakse eesmärk aastaks 2010. Üks probleem on kivisütt kasutavad elektrijaamad.
Worldwatch Institute’i direktori Lester R. Browni sõnul tasuks järgmist energiaallikat otsida tuulest. «Tuuleenergia on tulemas,» kinnitas Brown eelmisel nädalal Helsingis. «Huvitav on see, et mitmed suurfirmad on mõistmas tuule võimalusi,» vaatab ta lootusrikkalt tulevikku. Riikidest on tuuleenergia rakendamise eesotsas praegu Saksamaa, India, Taani ja USA.
Browni sõnul oleksid kogu maailma energiaprobleemid juba lahendatud, kui uuenevate energiaallikate rakendamisele oleks suunatud niisama suuri summasid kui tuumaenergia uurimisele.
Sellal, kui Rootsi ja Soome kaklevad tuumajaamade rajamise ja sulgemise ümber, lõikab pidevalt kasu Norra, kelle gaasi- ja naftavarud on lahendanud energiamured aastakümneteks ette. Norra mureks on see, et kas tasub maagaasist ise elektrit toota või tuleks müüa maagaasi ja lasta ostjatel saastata oma keskkonda.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Üle pika aja pääses Venemaa kaitseminister Igor Rodionov eile president Boriss Jeltsini jutule. Armeekindral sai riigipealt kindla toetuse ning lubaduse aidata viimast relvajõudude reformimisel. Selleks on tõesti päramine aeg, sest autoriteetsete ekspertide hinnangul on olukord Vene armees lähedal üliohtlikule katastroofile.
Jeltsin ja Rodionov kohtusid eile ennelõunal Kremlis, kuhu Venemaa president saabus linnalähedasest residentsist Gorki-9. 40 minutit kestnud vestluse ajal toetas Jeltsin täielikult Rodionovit, väites, et jutud ministri peatsest erruminekust ei vasta tõele. Rodionovil ei jäänud muud, kui rahulolevalt naeratada.
Tõepoolest, ka «Postimees» on varem kirjutanud, et kaitsenõukogu sekretär Juri Baturin on eravestlustes viidanud Rodionovi peatsele tagasiastumisele. Ometi viitab nüüdne presidendi avaldus, et Baturini sõna ei maksa ning Jeltsin ei kavatse kaitseministrit välja vahetada. Baturin ise aga lükkas läinud pühapäeval tagasi kuuldused, nagu passitataks teda uueks kaitseministriks.
Kremli pressiteenistuse sõnul väljendas Jeltsin kohtumisel Rodionoviga rahulolu selle üle, et armeereformi teostamiseks on mitu võimalust. Seni on avalikkus vaielnud peamiselt kahe pakutud suuna üle. Neist esimene kuulub Rodionovi meeskonnale ning rõhutab möödapääsmatut vajadust suurendada armee finantseerimist. Baturini toetajad omakorda arvavad, et raha pole kusagilt võtta ning olemasolevaid jõudusid tuleb otsustavalt kärpida. Millist projekti aga teostama hakatakse, seda otsustab lõplikult president.
Arvatakse, et kaalukas otsus võidakse teha kaitsenõukogu istungil. See oleks pidanud toimuma juba 8. jaanuaril, kuid on presidendi haiguse tõttu korduvalt edasi lükatud. Mingit kuupäeva pole ka praegu teada.
Presidendi ja kaitseministri eilsel kohtumisel arutati ka kaadriküsimusi. Rodionovi sõnul käis jutt peamiselt vahetustest sõjaväeringkondade ja laevastike juhtivkoosseisus.
Samal ajal, kui Kremlis arutatakse, kuidas armeed reformida ning milliseid kaadrivahetusi teostada, läheneb kriitiline mass armees endas ohtliku piirini. «Nezavissimaja Gazeta» laupäevases sõjaväelisas avaldatud Venemaa Välis- ja Kaitsepoliitika Nõukogu avalduses on öeldud, et juhul, kui ühiskond ei konsolideeru armeeprobleemide lahendamisele ega aita relvajõudusid tema üliraskes olukorras, võib Venemaad tabada üldrahvalik katastroof.
Analüütikud tõdevad, et Vene armee on jõudnud sama ohtlikku madalseisu, nagu ta oli Esimese maailmasõja lõpuaastatel (1916-17). Samas viidatakse ohtlikule tendentsile, mil ühiskond on harjunud kujunenud olukorraga ning suhtub ükskõiksusega armee lagunemisse.
30 eksperdi allkirja kandvas avalduses märgitakse, et juhul, kui lähiaegadel ei võeta ette otsustavaid samme armee päästmiseks, võib olukord väljuda kontrolli alt. Seejuures nähakse nelja võimalikku arengut.
Esiteks võib Venemaa oma armee lihtsalt kaotada. Viidatakse, et praeguse olukorra süvenedes võib Venemaa juba 2003. aastaks jääda ilma kaitseta.
Teiseks pole välistatud üksikute väeosade mäss võimude vastu.
Kolmandaks ei välistata armee lagunemist eraldi grupeeringuteks, kes hakkavad elatist teenima relvade müügi või vargustega.
Neljandaks ning kõige ohtlikumaks võimaluseks peetakse aga sõjalist riigipööret, mis võib üle kasvada kas diktatuuriks või kodusõjaks. Samas siiski tõdetakse, et pole kaotatud kõik võimalused armee päästmiseks. Selleks oleks aga viivitamatult vaja alustada reaalse reformi ettevalmistamise ning teostamisega.
Artikli algusesse