Soomes eelmisel aastal jõustunud seadused, mis piirasid Eestist ja Venemaalt alkoholi toomist, ei vähendanud viinaturismi üldse.
Õlut ja viina toodi mullu Soome poole rohkem kui aasta varem. Viimase nelja aasta jooksul on turistide Soome toodava õlle hulk kasvanud pea 1000%.
Soome tööstus ja kaubandus jätkavad rünnakut õlleturismi vastu. Viisavabadus oli nende võitlusele suur löök. «Nüüd on endisest lihtsam laevale astuda ja õllelaadung koju tuua,» kurdab Soome Õlletootjate Liidu tegevdirektor Risto Saarinen.
Soome õllevedajate kodushoidmiseks oleks vaja õllepudeli hinda vähendada viiendiku võrra, kinnitab uusim õlle- ja karastusjookide tootjate liidu uurimus. Nii palju oleks liidu arvates vaja vähendada õlleaktsiise.
Uuendustega on kiire. Õlletootjad loodaksid aktsiisi vähendada juba sellel aastal või vähemalt praeguse valitsuse ajal (järgmised valimised on 1999). «Sellist lahendust enam pole, et riik hoiab makse kõrgel ja viinaturismi piiratakse määrustega,» tõdes Saarinen.
Lisaks kardetakse tõsiselt Eesti liitumist Euroopa Liiduga järgmise aastatuhande esimestel aastatel.
Eelmise aasta jooksul tõi rohkem kui iga kolmas soomlane (37%) välismaalt õlut. Keskmine kogus õlletassija kohta oli 27 liitrit, see toodi keskmiselt 3,8 reisiga. Viina olid välismaalt toonud pooled soomlastest.
Kuigi õlut ei toodud ainult Eestist, annab kogusest hea pildi võimaliku õllesilla laius. Kui panna kogu seaduslikult toodud õlu kastidesse ja kastid ritta, siis Tallinnast Helsingisse (80 km) viiks 32 kasti laiune sild. Ja seda ainuüksi eelmisel aastal Soome veetud õlle kogust arvestades.
Muredeks miljardid
Õllemüüjate ja -tootjate peamiseks mureks on Soome maksuamet. «Isegi kui meie ja kauplus pakuksime õlut tasuta, ei väheneks selle jaehind viiendiku võrra,» kinnitas õlletootja Saarinen.
Soomes müüdi eelmise aasta jooksul 400 miljonit liitrit õlut. Erinevatel hinnangutel on turistide kaasa toodud õlle kogus olnud 40-100 miljonit liitrit.
Samas ei kanna Soome õlletootjad nii suurt kahju kui võiks arvata. Seitse kümnest Soome toodud õllekastist on Soomes toodetud. Ülejäänud kolmest saab Soome õlletööstus samuti oma osa. Hartwallile kuulub neljandik Sakust ja Olvil on osa (1/6) Tartu õlletehasest.
Kaubandusel ja restoranidel lähevad kaduma palju olulisemad summad. Hartwalli juhataja Markku Toloneni hinnangul võib jaekaubanduse kaotus olla kuni 4,6 miljardit Eesti krooni ja restoranidel võib minna kaduma isegi üle kümne miljardi krooni.
Küsitluse järgi ei ole kaks soomlast kolmest rahul valitsuse alkoholipoliitikaga. Eriti kriitilised on vasakpoolsed, nende toetajaist 91% arvab, et midagi tõsist on lahti.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Täna ennelõunal kogunevad Kremlisse siinse riigi vägevad. Ühe katuse all saavad kokku nii president, valitsus kui parlament. Boriss Jeltsin esineb kauaoodatud läkitusega Föderaalkogu ees.
Jeltsini pöördumise 69-leheküljeline tekst oli valmis juba veebruari algul, kuid presidendi haigus lükkas parlamendi ühisistungi edasi märtsi. Nüüd see siis toimub.
Kui veel nädalat paar tagasi arvati, et Jeltsini esinemine peaks näitama ennekõike tema tervislikku seisundit, siis tänaseks on see küsimus langenud tagaplaanile. Jeltsin on viimase nädalaga suutnud tõestada, et ta on haigusest vähemalt praeguseks hetkeks tervenenud ning valmis taluma juba suuremaid füüsilisi koormusi.
Valitsus ootab verevahetust
Hoopis tähtsam on presidendi tänase esinemise juures see, kes või mis on läkituse sihtmärgiks ning millised muudatused see täitevvõimu ladvikus võib endaga kaasa tuua.
Siinsed vaatlejad on veendunud, et pärast presidendi esinemist on paljud senised valitsusametnikud sunnitud erru minema. Kui peaminister Viktor Tshernomõrdini jalgealust kõigile kuuldustele vaatamata ei tohiks ähvardada miski, siis sama kindlad ei saa oma saatuses olla finantspoliitika ja sotsiaalsfääri eest vastutavad tippametnikud.
Mõningate prognooside kohaselt võivad tule alla sattuda sotsiaalküsimustega tegelev asepeaminister Viktor Iljushin (kuni 1996. aasta suveni oli pikka aega Jeltsini esimene abi), majandust tervikuna kureeriv asepeaminister Vladimir Potanin, rahandusminister Aleksandr Livshits, majandusminister Jevgeni Jassin, tööminister Gennadi Melikjan ja pensionifondi esimees Vassili Bartshuk.
Kes nendest tegelikult toolilt kukub, see peaks selguma pärast valitsuse tänast kinnist istungit. Igal juhul ollakse veendunud, et ilma «verelaskmiseta» presidendi kevadläkitus ei lõpe.
Tshubais tungib peale
Jeltsini tänast pöördumist, mis kannab pealkirja «Korrast võimu juures korrani riigis», võib vaadelda kui üht järjekordset lüli Kremli mõjuka personaliülema Anatoli Tshubaisi ja tema grupeeringu aktiivses rünnakukampaanias.
Esiteks on Tshubais ise otseselt seotud ettekande koostamisega. Tema juhtimisel töötas läkituse kallal mitme nädala vältel Moskva lähedases Volõnski valitsussuvilas terve rühm tippanalüütikuid. Seejuures on huvitav nentida, et läkituse üks kaasautoreid on ka Jegor Gaidar, Tshubaisi ammune sõber.
Tshubais andis läkitusele viimase lihvi ning kooskõlastas selle sisu presidendiga. Seetõttu on arusaadav, et suurem osa presidendi sõnadest on tegelikult Tshubaisi sõnad ning kavatsused.
Erinevalt varasematest presidendi pöördumistest parlamendi poole puudub seekordses läkituses poliitiline publitsistika. Seevastu on üritatud raamistada täitevvõimu tegevusprogramm eelolevaks aastaks, näidates ära tärminid ja vastutavad isikud.
Samuti on püütud rõhuda sellele, et läkitus ei jääks üksnes läkituseks, vaid selles väljendatu leiaks ka konkreetset rakendust. Seepärast on föderaalvalitsusele pandud kohustuseks kanda iga kolme kuu tagant presidendile ette tehtud sammudest, kuna administratsioon jälgib omakorda regioonide tegevust.
Ja loomulikult tuleb arvestada, et läkituse sisu ja seatud ülesanded eeldavad valitsuse koosseisu muutmist. Seejuures arvatakse, et esimese viiuli rolli passitab ennast just Anatoli Tshubais.
Televisioon võetud, rünnak jätkub
Maksimaalne, mida Tshubais võiks Jeltsinilt välja kaubelda, on ainuke esimese asepeaministri koht. Punapäise reformaatori määramine peaministriks on välistatud, sest sellega tõmbaks Kreml endale natsionaalkommunistliku opositsiooni turmtule.
Tshubais on siinsete punapruunide vihatuim vaenlane, kelles nähakse ennekõike emakese Venemaa mahamüüjat. Oli ju tema massilise privatiseerimise peaautor.
Õigupoolest peaks Tshernomõrdini parema käe roll Tshubaisile sobima.
See tähendaks, et just tema kontrolli alla läheks valitsuse majandus- ja finantspoliitika koordineerimine.
Anatoli Tshubais on teinud tõhusat tööd oma positsioonide kindlustamisel. Eriti oluliseks tuleb pidada seda, et seotuna Venemaal suuri rahavoogusid liigutavate pankuritega (Tshubaisi toetajatena on tuntud sellised ärihaid nagu Vladimir Gussinski, Boriss Berezovski, Pjotr Aven, Mihhail Hodorkovski ja teised) on ta suutnud saavutada kontrolli elektroonilise meedia üle.
Nikolai Svanidze määramine Ülevenemaalise Tele- ja Raadiokompanii juhiks oli viimaseks lüliks, mis sulges ringi. Nii ORT, NTV kui RTR on muutunud sõna otseses mõttes Tshubaisi meeskonna hääletoruks.
Tshubaisi grupeeringu poliitilist mängu on tunnetada kõikjal, ka sellises tunnustatud analüüsisaates nagu Jevgeni Kisseljovi «Itogi». Juba mitmendat nädalat jätkub rünnak nn Soskovetsi-Korzhakovi grupeeringu vastu (nähtavasti on just nemad Tshubaisi peavaenlased), võimalikku troonipretendenti Aleksandr Lebedit materdatakse vahet pidamata, jõuministritel väänatakse käsi (eriti ilmekas oli ses osas läinud laupäeval eetris olnud kolme telekanali ühissaade «Kuritöö ja karistus»).
See, et president üleeile telekaamerate ees sõimas mitme minuti vältel peaprokurör Juri Skuratovit, üksnes kinnitab Tshubaisi positsioonide tugevust. Kremli peaadministraator lihtsalt näitas Skuratovile koha kätte, sest too julges taas uurima hakata läinudsuviseid skandaale, kuhu oli segatud ka Tshubais.
Just jõustruktuuride allutamine ongi Tshubaisi üks järgmisi eesmärke. Skuratovi täbarale seisule juba viitasin. Kuigivõrd kindlamalt ei saa end tunda ei kaitseminister Igor Rodionov (Tshubaisi valikuks oleks kaitsenõukogu sekretär Juri Baturin) ega Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse direktor Nikolai Kovaljov (viimase kohta sihib Tshubaisi üks praeguseid asetäitjaid Jevgeni Savostjanov).
Rahulolematus kasvab
Kuid Tshubaisi kõigile ponnistustele vaatamata ning Jeltsini tänasest esinemisest hoolimata kasvab rahva rahulolematus võimuga. Mida päev edasi, seda kriitilisemaks olukord riigis muutub.
Krooniline finantskriis on juba pikemat aega halvanud riigi normaalse funktsioneerimise. Mitmetes regioonides enam ei mäletata, millal viimati oli palga- või pensionipäev. Rahvas on sunnitud elama sõna otseses mõttes naturaalmajanduse tingimustes, et kuidagigi eluvaimu sees hoida.
Ülevenemaalise Avaliku Arvamuse Uurimise Keskuse küsitlused näitavad, et viimase aastaga on rahvas oma elujärje suhtes muutunud üha enam pessimistlikumaks. See aga omakorda veenab, et pinged ühiskonnas on endiselt kasvamas.
Veel 1995. aasta detsembris tegi palkade ja pensionide väljamaksmisega viivitamine muret 31 protsendile küsitletutest, nüüd on rahulolematus kahekordistunud (66 protsenti).
Peaaegu kahekordne pahameele tõus (23 protsendilt 1995. aasta detsembris 40 protsendile nüüd) on märgata üldse majanduse olukorra üle tervikuna. Muret teevad kuritegevus (42 protsenti rahulolematuid), tööpuuduse kasv (39 protsenti), ebakindlus homse päeva ees (30 protsenti), rahva tervise halvenemine (29 protsenti), võimu abitus (27 protsenti) ja lokkav korruptsioon (24 protsenti).
Rahva rahulolematust ning ühiskonnas valitsevaid pingeid arvestades on tänasest Jeltsini esinemisest hoopis olulisemaks sündmuseks 27. märtsile kavandatud ametiühingute üleriigiline protestiaktsioon, millest võtavad eeldatavasti osa miljonid.
Juba praegu ei möödu päeva, mil ei saabu uusi teateid alanud näljastreikidest, tööseisakutest ja protestitegevusest. Kemerovo oblasti ühes väikelinnas vallutasid meeleheitele aetud inimesed kohaliku haldushoone. Kaug-Idas kavatsetakse blokeerida transpordimagistraale.
Rahva nõudmised ei piirdu enam kaugeltki palkade väljamaksmisega. Üha rohkem on hakanud levima mõte algatada referendum valitsusele ja presidendile umbusalduse avaldamiseks.
Praegu on veel võimalik vältida võimuvastaseid mässe. Seepärast on Kremlil viimane aeg midagi ette võtta. Kui seda ei tehta, muutub kuude viisi palgata inimeste käitumine eelolevate kuude jooksul ettearvamatuks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Vaidlus selle üle, millise rahaga ehitada juba 1991. aastal planeeritud naftaterminaali Butingés (Läänemere kaldal, Läti piiri ääres) näib alles praegu lõpule jõudvat.
Möödunud nädalal Seimis vastu võetud seadus selle sajandi ehitise põhikapitali suurendamisest saab siiski president Algirdas Brazauskase allkirja. Seda hoolimata tema endiste parteikaaslaste - praeguse opositsiooni - keelitustest mitte alluda parlamendi enamusele.
President jäi keelitustele kurdiks ja vältis sellega järjekordset konflikti seadusandliku võimu kõrgemas eshelonis.
Vastu võetud seadus võimaldab valitsusel ise otsustada, kui palju aktsiaid jätta riigile. Varasema seaduse järgi ei saa riigi osalus ületada 34 protsenti.
Sellega pole Seimis rahul sotsiaaldemokraadid, kes hirmutavad kõiki väitega, et riik kaotab sel moel terminaali üle kontrolli sootuks. Nendega on ühel meelel Leedu Demokraatlik Tööpartei ja, kui paradoksaalne see ka ei ole, isegi parempoolsed rahvuslikud rühmitused ning konservatiividega samas koalitsioonis olevad kristlikud demokraadid. Nende peamised argumendid on, et nii antakse riigi tähtsaimad objektid räpastesse erakätesse, parseldatakse Leedu maha jne.
Strateegia või äri?
Sotsiaaldemokraadid nimetavad terminaali strateegiliseks, kuid president Brazauskas ja peaminister Gediminas Vagnorius peavad seda kommertslikuks. Leedulastel on vanasõna: nimi ei riku asja. Niisiis pole asi nimetuses, vaid hoopis selles, et riik pole võimeline omandama terminaali aktsiate kontrollpakki, s.o üle 50 protsendi aktsiatest.
Presidendi majandusnõuniku Algimantas Jasinskase sõnul riigil sellist rahasummat lihtsalt ei ole. Suhteliselt tagasihoidlike arvestuste järgi peaks terminaali aktsiakapital pärast juba neljandat aktsiate emissiooni olema 260 miljonit USA dollarit (ligi miljard litti).
Peaminister Vagnorius süüdistas «kedagi», s.o opositsiooni, azhiotaazhi tekitamises terminaali ümber, sest see «keegi» tahab saada sellesama välismaise laenu teel miljardilist riiklikku tellimust. Peaminister meenutas, et Leedu riigivõlg on selletagi 1,7 miljardit dollarit...
Ei saa ringist välja
Butingé terminaaliga on Leedu juba ammugi sattunud teatud lõksu: endal tal raha ei ole, rikkaid investoreid samuti mitte. Sõltuvus ainult nafta idatarnetest või Vene nafta pumpamine Mazheikiai kombinaadist Vene naftajuhtmeid mööda tähendab Leedule endiselt postsovjetlikule majanduslikule ja poliitilisele orbiidile jäämist.
Siiski oli presidendil esmaspäeval nõupidamine peaminister Vagnoriuse ja majandusminister Vincas Babiliusega. Kõne all oli järjekordse aktsiaemissiooni müük 190,3 miljoni liti väärtuses (48 miljonit dollarit).
Babilius teeb veel märtsikuul Vene naftakontsernidele LUKoil ja JuKA ettepaneku investeerida Butingé terminaali. Poolteist aastat tagasi nõustus LUKoil ostma üle poole kõikidest aktsiatest, s.o kontrollima selle objekti ehitust ja tööd.
Kogu probleemile lisab keerukust vastuseis mõnedes Läti ringkondades, kes kardavad konkurentsi oma Vencpilsi terminaalile. Puhta merevee eest peetava võitluse ettekäändel korraldasid Läti rohelised Leedu piiri ääres juba mitu protestiaktsiooni. Vaatlejad kardavad, et Butingé terminaali tõttu komplitseeruvad ka kahe riigi läbirääkimised merepiiri üle.
Nii või teisiti: ratas on pandud juba pöörlema. Protsess on alanud, öelnuks selle kohta Gorbatshov. Sajandi ehitus on juba neelanud esimesed miljonid ja Leedu parlamendil, kes koguneb kevadistungile 10. märtsil, seisab ees i-le punkti panemine.
Artikli algusesse