Eestis on saanud moeasjaks rääkida haldusriigist ja selle ohtlikest tagajärgedest. Samasuguseks moeasjaks on rääkida kohturiigist kui millestki väga heast ja õiglasest. Siis räägitakse veel õigusriigist, mis samuti on hea asi.
Nende mõistete sisusse ei ole tavainimene ilmselt kunagi süvenenud. Kuid üldjoontes jagatakse, et haldusriik on selline riik, kus otsustamisõigus on kontrollimatult ametnike käes, kohturiik aga riik, milles lõpliku sõna ütleb õigust mõistev kohus.
Pisut keerulisem on lugu õigusriigiga. Paljud, sealhulgas mitmed juristid samastavad õigusriigi kohturiigiga. Siiski pole õigusriik mitte kohtu-, vaid seadusekeskne riik. Ka ei saa nõustuda, nagu oleksid õigusriik ja demokraatia sünonüümid.
Õigusriik võib olla vägagi autoritaarne, ent on tingimata pedantne. Demokraatia püsimiseks pole aga vaja pedantset seadusetähte. Mõnikord piisab tugevatest demokraatlikest tavadest. Samas on ilmne, et puhtad riigitüübid eksisteerivad ainult teooriates.
Põhiseaduse tähte järgides on Eesti vaieldamatult demokraatlik riik. Vähemasti kõik demokraatlikule riigile vajalikud võimuinstitutsioonid on olemas. On vabalt valitud parlament, parlamendi ees vastutav valitsus, kolmeastmeline kohus, tasapisi jõudu koguvad omavalitsused ja president pealekauba.
On veel üks jõukeskus - haldusaparaat või administratsioon või ametnikkond, kuidas kellelegi meeldib. See aparaat on riigi olemus ja tegutseb oma loogika järgi, kasvõi põhiseaduse kiuste.
Õigusriigis on sellele aparaadile seadustega päitsed pähe pandud ja aparaat sunnib seadusele alluma. Kohturiigis võib kohus aparaadi iga ettevõtmise ära nullida. Haldusriigis aga aparaat teeb mis heaks arvab ja paneb kõik teised oma pilli järgi tantsima. Mis tüüpi riik on Eesti?
Demokraatlikus riigis toimib võimuliin järgmiselt. Rahvas valib parlamendi, parlament nimetab valitsuse ja valitsuse ministrid viivad ellu parlamendi poliitilist tahet. Ametnikkond tegutseb seaduse raames, kuid peab lähtuma valitsuse poliitikast.
Minister on poliitik, mitte ametnik ja tema põhiülesanne on tagada, et ministeerium ei kalduks kõrvale valitsuse poliitilisest liinist. Ministeeriumi ametnikkonda juhib aga kantsler, kes on ka ise ametnik ja ministrit ning isegi kogu valitsusest sõltumatu.
Eestis on kujunenud paraku teistsugune praktika. Minister satub kiiresti sõltuvusse oma ametnikest ja selle asemel, et kaitsta parlamendi valitsuskoalitsiooni huve ministeeriumis, asub esindama ametnike huve valitsuses ja parlamendis.
Eesti ametnikud peavad sellist olukorda normaalseks ja enesestmõistetavaks. Selle tulemusena asub aparaat korraldama elu ametkondlikes huvides. Kahjuks kehtib see kõigi Eesti valitsuste kohta.
Peale selle ei küsi Eesti valitsus tavaliselt parlamendilt, mida teha, vaid jagab korraldusi, kuidas hääletada. See tendents on viimase Riigikogu ajal kasvanud. Nende näidete varal võib küll öelda, et Eestis on haldusriigi element õige tugevasti esindatud.
Ka kohtutega on lood komplitseeritud. Eestis nagu mujalgi püütakse kohtust teha püha lehma, keda ei sobi arvustada. Eestis sai see püha lehm avalikkuse silmis tubli hoobi seoses advokaat Monika Mägi altkäemaksuprotsessiga.
Kõik need ebameeldivad vahejuhtumid ei tähenda sugugi, nagu ei peaks kohtul olema sõltumatus ja ainupädevus õigusemõistmiseks.
Eesti põhiseadusega on kujundatud kohtusüsteem suletud korporatsiooniks, mis äärmusjuhtumil võib muutuda kõikvõimsaks ja kontrollimatuks nõiaringiks. Kohtunikuamet on eluaegne ja 17 riigikohtunikku ringkaitse korral karistamatud.
Olles veendunud, et kõik praegused riigikohtunikud on ausad seadusekuulekad kodanikud, ei välista Eesti kohtukorraldus järgmist musta stsenaariumi: 9 riigikohtunikku satub diktaatorikalduvustega poliitiku mõju alla ja nad otsustavad riigikohtu abil haarata võimu. Kohtuotsusega blokeeritakse Eesti riigi funktsioneerimine. Kuigi seadusevastaselt, on riigikohtu otsus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu ning formaalselt põhiseadust rikkumata kehtestatakse autoritaarne rezhiim.
Selline, ehkki hüpoteetiline võimalus näitab, et ka kohturiigi element on Eesti riikluses erakordselt tugev. Kui tugev on aga õigusriigi element? Seda näitab Eesti rahva, ametnike, valitsuse ja kohtute seadusekuulekus.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
 | |
ALLAN ALAKÜLA Postimees |
«Otseliin», neljapäeval 21.40, ETV
Saatejuht Rein Toomla
Stuudios: Paremtsentristlik Noortefoorum, Leif Kalev; Koonderakonna noorteühendus, Mart Laidmets; ResPublica, Maret Maripuu; Noor Isamaa, Madis Orav;
Noortekogu Recte, Sven Mikser; Sotsiaaldemokraatlik Noorteliit, Jarno Laur
Neljapäeval ETV stuudiosse saanud ülikoolide lõpukursustel õppivaid poliitikanoorte liidreid ei saa süüdistada arukuse, teadmiste või kogemuste kesisuses. Praegusel keskmiselt 45 aasta vanuse Riigikogu järelkasvul on ka kaks kätt ja kaks jalga omal kohal.
Ometi on neil, kes pealtnäha viimased viis aastat, seega kogu teadliku nooruse, on veetnud suurte parteilaste sabas, surnud see iseloomujoon, millega lõid läbi nende poliitilised vanemad ülemnõukogu ja eelmise Riigikogu päevil - see on ambitsioon.
Noorus kulub ootamisele
Kui ikka juba 20 ja 25 aasta vahelises eas noorte tipud kinnitavad väikeste variatsioonidega, et küll vahest kunagi (nii umbes pärast 30. eluaastat) tuleb ka neil see õige aeg parlamendis istuda, siis võivad Toompeal istuvad praegused keskealised kännud oma saadikupalga ja pensionigi saamise pärast ikka väga muretud olla.
Lähiaastail nende oma parteide noorteorganisatsioonide liidrid (järgmistest tegelastest rääkimata) kandidaatide nimekirjade esikümneisse ei jõua. Ja mitte niivõrd sellepärast, et vanad on ees, vaid rohkem oma ambitsioonituse tõttu.
Noorparteilaste poliitiline kultuur on treenitud juba astmele, kus teatakse, et tänav on igal juhul vale paik oma nõudmiste esitamiseks. Kui keegi seda siiski teeb ja tulemusi saavutab (Paremtsentristlik Noortefoorum), siis vaadatakse seda hapude põlastavate nägudega.
See on seltskond, kellele kangastuvad ehk Riigikogu fraktsioonide nõunike kohad. Kui nende parteil läheb koalitsiooni moodustamisega hästi, siis näkkab ka mõni keskastme poliitilise riigiametniku tool. Ja see ongi kogu nende lähiaastate ambitsioon.
Ekspioneeride raske pärand
Natuke peale kahekümneste inimeste kurtmine neisse poole sajandi jooksul sadestunud taaga üle tegi aga juba päris kurvaks. Et selle üle kaebavad ikka veel need, kes ise on kunagi põgusalt vaid pioneeriks olnud, kuid komsomoli enam ei jõudnud, näitab, kui hõre on noorte poliitikute värskete ideede valik.
Ainus teema, mis saates osalenud vallutas, oli poole piletiga bussisõit. Selles asjas olid kõik eksperdid.
Kuigi noored parteilased seletasid, et nende väljund on oma erakond, selle esindus parlamendis ning rahva tänavale kutsumine halb, on noored siiski vähemalt ühes asjas saavutanud aktsiooniliikumiste taseme.
Suurest maailmavaatest kõneldakse vaid Lääne poliitiliste fondide rahaga eelistatavalt välismaal korraldatavatel seminaridel. Midagi on seal ju ka külge hakanud, kuid ikkagi on kogu see ideoloogia nii toorelt tõlgitud, et publikule, kelle häältele orienteerutakse, jääb see võõraks.
Paratamatult kummitab mulje, et erakondlike noorte poliitilise tegevuse mootoriks on endiselt jäänud Lääne aatekaaslaste toel arendatav turism. Olukorras, kus vanad erakondlased on hõivanud ülemakstud kohad Toompeal, on see ka mõistetav.
Stagneerunud laulvad revolutsionäärid
Kohapealsele poliitilisele turule kunagi orienteeritud olnud Eesti tugevaimate ERSP noorte tegevus hääbus enne, kui käis alla partei. Oluliseks põhjuseks oli just nimelt parlamendi- ja nõunikekohtade hõivamine ainult vanade kalade poolt.
Kui noorteorganisatsioonide metoodiliselt kärbitud tiibadega eestvedajad senisega võrreldes oluliselt ei radikaliseeru, hõivab nende koha üha rohkem tegijaid, kes ei orienteeru keskpärasele ametnikukohale ega joondu ainult Toompea pusklemistele.
Lootus, et laulvast revolutsioonist kerkinud, kuid praeguseks stagneerunud tegelased oma partei tuleviku nimel ise kohti noortele vabastaks, on nõrk. Seda suurem missioon on praeguse hapra erakondliku süsteemi päästmisel noorparteilastel.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kui keegi on kevadiste riigieksamite eel säilitanud külma närvi, siis on need kahtlemata õpilased. Ajal, mil koolijuhid väitlevad tulihingeliselt haridusministeeriumiga, valmistuvad õpilased jõudumööda riigieksamiteks. Tahaks loota, et koolides ei unustataks lapsi nendeks eksamiteks ette valmistamast.
Täiskasvanud on aga omavahel turris. Tuntud Tallinna koolijuht ja välispreemiate laureaat näeb meie kasvavale põlvkonnale juba ohtu sellest, kui abituriendid oma lõpukirjandeid 25. märtsi leinapäeval kirjutavad. Selliste tondiotsimiste taustal ei paista muinaskangelase Meelise kannatused mungakloostri koolis nii väga kauge minevik olevatki.
Emotsioonide tulvast hoolimata riigieksamid sel kevadel ikkagi toimuvad. Nendega seotud vastuolulisused jätavad aga tuleviku suhtes üsnagi ebakindla tunde. Näib, et suurte haridusreformide aeg pole veel sugugi möödas. Ning alati on olemas mitu üksteisega leppimatut võitlust pidavat leeri.
Õpetaja usaldamisest
Riigieksamite vastaste üheks tugevaimaks argumendiks on, et eksamitulemuste riiklik kontroll on kui solvang õpetajate pihta. Kas siis õpetajaid ei usaldatagi? Nad on aastaid lastega koos töötanud, tunnevad ja teavad neid ning oskavad seetõttu ka kõige objektiivsemalt hinnata.
Sellise klassikalise küsimuse püstitas endast lugupidav koolijuht, kes on veendunud oma õpetusmeetodite õigsuses ja enda erudeerituses ning kes ei talu enda kõrval mingit kontrolli. Tulgu see siis riigi, omavalitsuse, teiste õpetajate, kooli hoolekogu või mõnelt muult tasandilt.
Kuid selles argumendis löövad puhtalt välja emotsioonid. Tegemist on haritlaste mässuga võimu vastu, mille tunnistajaiks on korduvalt olnud kõik ajastud.
Just humanitaarharitlased on näinud riiklikus kontrollis a priori katset igasugust vaba mõtteviisi maha suruda. Eesti totalitaarne minevik lisab siia juurde laialt levinud arvamuse, et kui mingi asi on riigi käes, siis tegelevad sellega üldjuhul ebakompetentsed ja laisad ametnikud.
Hariduse praeguse taseme juures tuleb riigipoolset kontrollimist siiski pidada vältimatuks. Eestis on tõepoolest piirkondi, kus koolide ja õpetajate tase on väga palju langenud. Ei vaja pikka argumenteerimist fakt, et vaevu keskharidust omava maakooliõpetaja pandud hinded ja üldse hindamise objektiivsus ei ole sama mis Tallinna ja Tartu eliitkoolide õpetajatel.
Enamgi veel, õpetuse tase ei ole koolides ühesugune. Eestis on koole, kus õpetajad jätavad pidevalt tunde ära ning ei tunne õpetatavat ainetki piisavalt.
Muide, see, et lapsed on valmis võtma riigieksamite eel tasulisi lisatunde, näitab otseselt, et paljude koolide õpilasi kooliõpetuse tase ei rahulda. Eraldi küsimus on muidugi see, kas riik peaks kontrollima ka eliitkoole, st väga hea tasemega õppeasutusi.
Ehk poleks see tõepoolest sajaprotsendiliselt vajalik, kuid meil valitseb demokraatia. Ükski seadus ei pane ühte kooli eliidi hulka ega tõrju teist sealt kõrvale. Ning ka oma head taset peavad koolid pidevalt tõestama, mitte võtma seda kui ettemääratut.
Ühe punktiga lõpetatud keskkool
Riigieksamite korralduses on samas sätteid, mis üksnes nõutuks teevad. Nimelt piisab riigieksami sooritamiseks sellest, kui õpilane saab eksamitöös kasvõi ühe punkti.
Haridusministeerium põhjendab seda koolide ja kooliõpetajate äärmiselt erineva tasemega. Tegemist on aga teadmiste lati täiesti pretsedenditu langetamisega kogu Eesti haridusajaloos.
On loomulik, et nn ühe punkti õigus tekitab koolijuhtides täielikku nõutust. Ning mitte ainult neis. Kas siis tõepoolest käib inimene kaksteist aastat koolis selleks, et koolitee lõpus hinnatakse teda igati eluks valmis olevaks juhul, kui ta teab vaid vee valemit või seda, et Eesti pealinn on Tallinn?
Just nii madalate nõudmisteni on mindud, et võimaldada tuhandetel noortel eestlastel keskkool võimalikult valutult seljataha jätta. Ei ole siis ime, et paljud ülikoolide teaduskonnad keelduvad üliõpilaste vastuvõtmisel riigieksameid arvestamast ning korraldavad ikkagi oma sisseastumiseksamid. Ning seda eelnenud kampaaniast hoolimata, kus lubati riigieksamid ja ülikooli sisseastumiseksamid ühitada.
Uut ministrit oodates
Näib, et mõneks ajaks on võitlused uute õppekavade tasandil vaibumas. Kuid riigieksamid jäävad ka tulevikus hariduspoliitiliste mõõduvõtmiste tallermaaks.
Iga uus haridusminister, kes jõuab Eesti kiirelt muutuvates oludes piisavalt kaua ametis olla, soovib hariduselus midagi muuta ja reformida. Riigieksamid ongi tänulik ala, millel reformikatsetusi saab tihti läbi viia.
Võib muuta riigieksamite läbiviimise korda, eksameid üldse ära jätta või taas uuesti kehtestada. Vastavalt sellele, millise maa või kultuuripiirkonna hariduspärandit antud hetkel soovitakse eeskujuks tuua.
Eelkirjeldatud emotsioonid ja hariduskorraldajate pakutavad veidrused annavad uuteks reformideks ainet enam kui küllaga. Ning see omakorda murendab veelgi juba niigi habrast stabiilsustunnet Eesti koolis ja õpetajaskonnas.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Tähtede korvpallimängul on üks ja ainus eesmärk. Näidata publikule kõiki Eesti tippmängijaid korraga ning pakkuda publikule kõike seda, mida mängijad oskavad.
Kuna tähtede mäng ei käi kunagi vihaselt mõisa peale, siis ootab publik sellelt mängult efektseid kaugviskeid, huvitavaid kombinatsioone, vahvaid pealtpanekuid. Ühesõnaga, kõike seda, mida mängijaid oskavad, kuid tavalistes liigamängudes ei näe. Tähtede mäng on justkui mängijate kummardus publikule.
Selle aasta tähtede mäng aga oli pigem publiku petmine. Mängijad võtsid kõike nii kergelt ja üleolevalt, et ainuke, millest publik täieliku pildi sai, oli Eesti korvpallurite oskus mööda visata. Austust publiku vastu selles mängus küll ei olnud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Elu toob aina «meeldivaid» uudiseid. Asusime abikaasaga tuludeklaratsiooni täitma. Kuna mina töötasin eelmisel aastal ainult mõned kuud, oli meil lootus osa tulumaksu tagasi saada, kui deklareerime tulud ühiselt.
Blanketti täites leidsime punkti 7. Kasu vara, väärtpaberite ja õiguste võõrandamisest. Tekkis küsimus, kas me EVPde müügist oleme ka kasu saanud. Abikaasa helistas maksuametisse ja me saime teada, et EVPde müügist saadud tulu ei kuulu maksustamisele, kui müüakse oma EVPsid. Ühesõnaga, kui me abikaasaga müüme kumbki oma EVPsid, siis tulumaksu maksma ei pea.
meie aga avasime ühise EVP-arve, et vähendada asjaajamisel tekkida võivaid komplikatsioone. Nüüd siis selgub, et minu EVPde müügist saadud tulu kuulub maksustamisele, sest need müüs minu abikaasa.
Arvan, et paljud pered on avanud ühise EVP-arve. Ja ma ei ole nõus sellega, et üks pool on teise poole EVPde müügist kasu saanud, sellal kui oma EVPde müügist ei ole. See raha läks ju nii või teisiti terve pere kasutusse (sealhulgas ka lapsed, kelle «pidamine» mingeid maksusoodustusi ei anna). Ja tulusid ju tohivad abikaasad ühiselt deklareerida, miks siis mitte ka ühiselt EVPsid müüa.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kui palju on kirjutatud ja kirutud piletikontrollijaid linnaliini bussides. Eile aga nägin olukorda, mis pani kontrolörile kaasa tundma.
Pileteid kontrollis keskealine naisterahvas. Tema töö sujus ladusalt, kuni ühes peatuses sisenesid bussi noorukid, lähedal asuva kooli õpilased. Omavahel «teravmeelitsedes» hõivasid nad vabad istekohad ja kui kontroll oma tööjärjega nendeni jõudis, selgus, et neist ühelgi ei olnud sõidupiletit. Siis asuti kontrolli kallal «hammast teritama». Umbes nii, et mida sa meile ikka teha saad, ka politsei ei tohi alaealistele midagi teha.
Asjale panid «krooni pähe» täiskasvanud, kes asusid omakorda kontrolöri hurjutama. Nagu ei kehtiks Eesti Vabariigi seadused õpilaste kohta.
Milliseks kujuneb meie elu uuel aastatuhandel, kui selle näo kujundavad need noored. See, et noored ühissõidukites ülbitsevad, on vähemalt Tartus lausa igapäevane nähtus. Selle kui paratamatusega ollakse juba harjunud, aga et mõned täiskasvanud ülbitsejate kaitseks välja astuvad, on minu arust juba liig.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Harju maakohtu otsus, mis mõistis advokaat Mägi õigeks tavakodaniku silmis ilmsete süütõendite olemasolule (rahapakk ja filmilint, milliseid tõendeid veel oleks vaja!) vaatamata, annab rohelise tee kõigile altkäemaksuandjatele, tuleb vaid valida «usaldatavam» inimene. Kas juriidilistes finessides tuhnimine hävitab tõesti ära loomuliku, sünniga kaasa antud õiglustunde.
Sealjuures on mõtlemapanev tõik, et Eesti Advokatuur on võtnud oma kolleegi ringkaitsesse. Kõige varjatumalt, hiilgavamalt, lausa elegantselt teeb seda prof Igor Gräzin põhimõttel parim kaitse on rünnak. Igasugune kõrgema astme kohtu otsus antud küsimuses (eriti süüdimõistev), on erapoolik ja süüdi on selles Riigikohtu esimees. Mägi kiusamine tuleb ära lõpetada, kui Eesti ei taha olla politseiriik, ainult Mägi ise võib kaevata kohtusse (kelle?) temale tehtud kahju pärast.
Küsin arglikult õigusprofessor Gräzini käest, kas üldse sobivad demokraatlikusse Eestisse sellised kahtlused ja küsimused nagu «Kui suur oli seekord advokaadi altkäemaks? Kas Harju kohtunik oli ebakompetentne?».
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
12. märtsi pärastlõunase Riigikogu istungi algul esitas Ando Leps järelepärimise haridusministeeriumile. Oma sõnavõtus tundis ta huvi, miks Tapa Gümnaasiumi direktori kohal on ikka veel kurjategija, kes mõnitab ja peksab koolilapsi ning miks haridusministeerium ja Lääne-Viru haridusosakond ei ole Elmu Koppelmanni veel gümnaasiumi direktori koha pealt vallandatud.
Puhtjuhuslikult viibis samal ajal Riigikogu saalis paarkümmend Tapa linnavalitsuse ja -volikogu esindajat, kes tundsid ennast isiklikult puudutatuna ja ka suures osas solvatuna.
On kohatu nimetada kurjategijaks inimest, kelle üle ei ole kohus oma otsust langetanud. Kas süütuse presumptsioon on demokraatlikus riigis vaid paljas sõnakõlks? Seda, kas koolilapsed peavad oma direktorit kurjategijaks, näitab see, kuidas paarsada õpilast sõitis maakonnakeskuses toimunud kohtuistungile oma direktorit kaitsma.
Artikli algusesse