|
Uudised: (27)390371 |
|
Reklaam: (27)390390 |
Laupäev, 15. märts 1997
Kuum
| Krimi
| Võim
| Karikatuur
| Koomiks
| Täna
| Tartu
| Tallinn
|
Uudised: (27)390371 |
|
Reklaam: (27)390390 |
Kuum
| Krimi
| Võim
| Karikatuur
| Koomiks
| Täna
| Tartu
| Tallinn
| 14. märts 1997 |  Postimees "Extra" |
17. märts 1997 |
SOBINGUHIRMUL SUURED SILMAD Repliik
KAUNILT LAHKUDA
AIVAR JARNE
Tulevasse nädalasse planeeritud Venemaa-USA tippkohtumine on toonud Balti riikide diplomaatide ja pagulasorganisatsioonide esindajate avaldustesse murelikke noote. Nagu ühest suust väljendatakse kartust, et kaks suurriiki võivad sõlmida nn Jalta-2 lepingu ja jõuda NATO laienemise küsimustes kokkuleppele Eesti, Läti ja Leedu julgeolekupoliitiliste huvide arvel.
«Postimehe» hinnangul on ülimalt vähetõenäoline, et Boriss Jeltsinil ja Bill Clintonil õnnestuks 1997. aastal korrata salasobingute vallas oma 1945. aastal Jaltas kohtunud eelkäijate tegusid. Maailm on saanud teistsuguseks. Salakokkulepped, mille tagajärjel pannakse otsesesse või kaudsesse ohtu demokraatlike riikide tulevik, pole tänapäeval enam kuigi tõsiseltvõetavad.
Salakokkulepete hirm saadab ameeriklaste ja venelaste kokkusaamisi lahutamatult juba aastaid. Viimati vahetati väga tormiliselt sel teemal mõtteid enne George Bushi ja Mihhail Gorbatshovi omaaegset tippkohtumist Maltal. Siis kuulus Eesti veel Nõukogude Liidu koosseisu. Kuigi põhjust sobinguks oli toona rohkem kui täna, jäi salaleping nii siis kui ka järgnevatel kordadel sõlmimata.
USA ja Venemaa dialoog nii kaalukas küsimuses on loomulik. Mõista võib ka Moskva tõrjuvat hoiakut endisaegse verivaenlase arengu suhtes. Küll aga ei näita praegu ükski märk, et USA ja tema NATO partnerid hülgaksid oma praeguse poliitika, mille kohaselt on nii NATO laienemine kui ka kõik teised NATOt puudutavad küsimused ennekõike just NATO siseasi, milles kolmandatel riikidel otsustusõigust pole. Samuti ei ennusta miski, et USA loobuks ühtäkki oma viimaste aastate Balti-poliitikast.
Eelöeldu ei tähenda, et Balti riigid peaksid Venemaa ja USA tõsistesse jutuajamistesse suhtuma passiivsete eemaltvaatajatena. Seda enam, et NATO idasuunalise laienemise esimesest voorust oleme jäänud välja. Seda enam, et Venemaa pole ametlikul tasandil vaoshoitud kõnepruugile vaatamata jätnud lootust saada terve endise Nõukogude Liidu territoorium oma poliitilisse ja majanduslikku mõjupiirkonda.
«Postimees» on veendunud, et Eesti peab koos teiste Balti ja Ida-Euroopa riikidega ikka ja jälle kinnitama oma soovi saada NATO liikmeks. Kuni NATO laieneb ega teata ukse sulgemisest, osaleme oma aega oodates sellessamas laienemisprotsessis. Meie endi valmisolek ja tahe on garantiid, mis hoiavad meid sattumast peenrahaks suurriikide poliitilistes kokkulepetes.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Kõik tulevased peaministrid peaksid Tiit Vähilt õppima, kuidas kaunilt ametist lahkuda. Välisministeeriumi ettepanekul ja peaministri heakskiidul praeguse valitsuse viimasel istungil vastu võetud otsus anda Venemaale 3,3 miljonit krooni tagastamatut abi on niisama efektne kui Jack Lemmoni osa filmis «Kaunilt lahkuda».
Otsust tasuda Ivangorodi veevõlad Narvale oleks saanud vormistada ka varasema paraktika kohaselt. Kelleski poleks huvi äratanud, kui valitsus teatanuks lihtsalt, et kustutas Ivangorodi võla munitsipaalettevõttele Narva Vesi.
Eestil polnuks võla tasumisest nagunii pääsu, sest Narval on raske eksisteerida Ivangorodita ja vastupidi. Ehkki eraldi riikides, on need kaks linna teineteisega tihedalt seotud, alates jõest ning lõpetades ühise tööjõuga.
Ent Eesti valitsus suutis selle sundotsuse valada niisugusesse vormi, mis üheagselt hüüdega «vahva» tekitab huultele ka naerumuige. Samal ajal kui Venemaa ähvardab Eestit majandussanktsioonidega, teatab meie valitsus justkui muuseas, et arvestades Venemaal kujunenud rasket majanduslikku olukorda, eraldatakse neile hea tahte korras abi. Vaat see on tõepoolest «positiivse hõlvamise taktika» Venemaa suhtes, millest on küll palju räägitud, kuid mille elluviimisega oli raskusi.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
