Kunstniku loob see, mis temast räägitakse, muu on tähtsusetu. Kunst on isiklik, tal on mingisugune suhe vaataja või kuulajaga, kuid teda ei ole võimalik hinnata, võrrelda ega kaaluda. Ennem saab teda nuusutada, tunda või maitsta. Kunst on olemas siis, kui teda luuakse ja kui teda tuntakse. Muul ajal on ta kivi, paber ja karp filmilinti, mitte midagi rohkemat. Jutt ajaloost, mis toovat välja «õige» kunsti ja unustavat millegipoolest viletsama, on veider, sest me ei teagi, mis on ajalugu, ja seetõttu ei oska me temast ka midagi arvata.
Vaidlused kõrge ja madala kunsti üle on mõttetud. Inimeste väärtused ei ole võrreldavad, ei ole paremaid ega halvemaid maitseid, on vaid erinevad inimesed, kellele küll väga meeldib ennast üksteisest paremaks või halvemaks pidada. Ükski kogemus ei saa olla parem kui teine. Ükski vorm ei ole väärikam kui teine. Võib olla, ma räägin tõesti võib olla, on üks suur kunst, mille küljest saab võtta lõpmatuseni, sest võtmisest ta väiksemaks ei jää, ning erinevad inimesed tahavad seda suurt asja näha või kuulda erinevast kohast. Aga ta on üks, see on ju ammu selge.
Kunst tuleb ühe inimese seest ja jõuab mingil viisil teise inimese sisse. Kuna me iseendale nii huvitavad ei ole kui teised, siis oleks õigem kunst ümber nimetada teiseks inimeseks või võõraks inimeseks. Iga inimene on kunst.
Mis on noodid? Noodid suudavad vahendada inimese seest teise sisse, ja vahendamise ajal, mitte enne ega pärast seda, saavad mõlemad mingi osa teist inimest ehk kunsti. Nii kõlbaks kunstikski nimetada hetkel ülekantavat osa teisest inimesest. Noodid on ka põhiline tõde sellest, et mitte ainult kunstnik ei ole kunstnik, vaid ka kuulaja, sest muusika nautimiseks läheb tavaliselt vaja interpreeti, ehk veel üht vahendajat kunstniku ja inimese vahel, kes on õppinud muutma noote taas muusikaks, nagu nad olid helilooja seest tulles. Samaväärne interpreet ehk kunstnik on ka lugeja ja filmivaataja.
Kui inimene on nootideks, pildiks ja kõigeks muuks ära moondatud, siis on teda võimalik säilitada. Moondaja võib olla ammu surnud, kuid see, kellele vahendatakse, võib moonduse igal ajal kapist välja võtta ja kasutada. Siis saab ta kunsti. Nii muutubki tõeks unistus kaunist mõttest, et inimene elab vähemalt sama kaua kui need, kes teda tundsid.
Kasutaja jaoks pole kunsti päritolu tähtis. Kasutaja ei teagi, kas tegemist on millegagi, mida tema seedib, või on see kõlbmatu. Kui kasutaja peab seda kõlblikuks, siis ta rõõmustab. Kui see talle ei meeldi, siis on see tühi-tähi, ja põhimõtteliselt võiks ta ära visata, kuid austusest looja ponnistuste vastu, kes on ju teinud hulga tööd, tavaliselt tühitähit ära ei visata. Mõistlikum kasutaja teab isegi, et maitse on täiesti isiklik, ning taies, mis temale rõõmu ei toonud, võib meeldida teistele. Nii tekivad muuseumid, raamatukogud ja kinod - neis säilitatakse surnud ja surevaid kunstnikke.
Kunstnik on inimene, kes töötab selle nimel, et teda nimetataks kunstnikuks üldlevinud ja valede arusaamade kohaselt. Ajalehed, televisioon ja muud suhtlemisvahendid kujutavad kunstnikku auraga pea kohal, kuid see on vajalik vaid müüdi loomiseks, sest müüdid teevad elamise huvitavamaks. Muidu on aura kõigi kohal.
Elulugusid on vaja. Võibolla sellepärast, et kardetakse surma ja vajatakse kinnitust, et osa inimesi, kes juba on surnud, on selle üle elanud, siis on endal kindlam tulevikule silma vaadata. Elulood õpetavad vaid seda, et iga kuulamistväärt muusika on loodud elu hinnaga.
Sedaviisi arutledes jõudsin ma veendumusele, et kunstnikuks saamisel sõltub palju juhusest ning sellest, kui tihti kirjutatakse kunstikukshakkajast lehes või räägitakse teles, ja et võimaluste piires tuleb rääkida kunstnikest, kelle tööd on kõneainet väärt, kuid kes ei ole osanud või julgenud pingutada selleks, et neid kunstnikena üle maailma tunnustatakse, vaid töötanud üksi ja iseendale.
Et kunstniku kunstnikuksmütologiseerimine on võimalik, mõistsin ma hiljuti, kui nägin ajakirjas Jaan Toomiku rõõmsat pilti allkirjaga Minut enne kuulsust. Saagu siis selleks kõik need, kes seda tõepoolest väärt on. Ja ma tahtsin rääkida Ago Teedemast, kelle näitus oli eelmise aasta lõpul Rüütli Galeriis.
Ühte Ago Teedema pilti nägin ma juba ammu Tuvikese kunstipoes, ja siis tundus mulle, et van Gogh on teinud veel pärast surma pildi või siis on Tuvikene osanud endale selle kuskilt hankida ja ei tea või pole jõudnud ise vaadata, mis tal vitriinis seisab. Kui ma õigesti mäletan, oli maalil kujutatud heinakuhja. Samalt autorilt oli veel Supilinna vaateid, kusjuures hämmastas kunstniku võime muuta igapäevane heinakuhi või siis lagunev puumaja millekski, mida mul on isu võrrelda antiikse elevandiga, mida kaunistab tuhat briljanti, mida muuseumis nähes tuleb himu varastada. Mind pani veel nördima mõte, et tundmatu mees ja müüb mitte eriti odavalt. Tundmatu kunstnik julgeb tööde eest raha tahta! Pealegi on tundmatul liiga head pildid, et olla tundmatu. Kuradi kurat.
Järgmisel korral nägin ma Teedema pilti maal, kus ma kirjutasin kuu aega järjest, kuigi see pole tähtis. Ütleme nii, et ma olin sõbra maamajas kuu aega maal ja sõbra seinal oli kalade pilt. Need kalad olid juba selgelt Teedema kalad. Samasugused nagu heinakuhi, mänguauto ja muud liiga tavalised asjad, mida üleüldse näha võib, ja mida tavaliselt ei peeta väärt olema kunsti objektiks. Kalasid oli neli, üks ujus üleval pool, kaks all keskel ja kolmas loivas mööda põhja. Nagu kalad, kes pole veel konksu otsa või võrku jäänud, kes elavad oma igapäevast kalaelu, ujuvad muda kohal ringi, vees valitseb suur rahu, täpselt nii, nagu neid näeb üle paadiserva vaadates.
Näitusel Rüütli Galeriis võis olla kümme pilti ja kõikvõimalikud skeptilised kunstiteoreetikud väitsid, et Teedemal on alanud abstraktne periood, mis tähendab, et kõik need imearmsad loomad ja heinakuhjad, mida tundmatu Teedema oli varem oma maalidel kujutanud, olid muudetud värvikänkrateks (ausalt öeldes olin ma pisut löödud, piltidel oli vaid üks auto), ja tema ilus naiivne tavaliste asjade aeg olevat läbi. Kõige targem on lasta end mitte mõjutada. Teedema abstraktseid värvisegusid polnud galerii seest üldse nii põnev vaadata kui väljast. Kuidas värvikängar ühtäkki ilusaks muutub, sai aru alles kahekümne meetri kauguselt. Seepärast kõndisin ma ümber galerii ja käisin vaid korraks sees, kuid väljast oli selgesti aru saada, et kalad ja heinakuhi pole kadunud, neid näeb seekord vaid kaugelt.
Ärge veel väsige, lugupeetavad lugejad. Kui me kord kunstnikuloomise oleme ette võtnud, siis tuleb pisut aega varuda. Julgustust saame me Ago Teedemalt endalt, kes on piltidega näitusesaali tulnud ja end avalikuks teinud. Nüüd on küsimus vaid hinnas, millega ta oma piltidest lahti saab, kuid see sõltub tuntusest. Räägime Teedemast! Mitte liiga pikalt, korraldame skandaali ja hind hakkab tõusma.
See, et Teedema töötab Tartu Kunstimuuseumis restaureerijana, ei lisa talle kübetki kuulsust. Pigem kahjustab müüti - kui mingi nokitsev vuntsidega onu muuseumi töökojast sala välja piilub, ei sobi see kunstnikumüüdiga kuidagi. Hilisemas kunstiajaloos kõlab see märksa võimsamalt - seal õppis noor Ago tundma suurte meistrite tehnikat, päeval tegeles ta meistrite taastamisega, kuid öösel, tundidel, mis ta oma uneajast varastas, hakkas ta salaja looma omaenda maale, mida ta esialgu kellelegi näidata ei söandanud, sest tagasihoidlikkus oli üks tema põhilisemaid iseloomujooni. Sel ajal ammutas ta endale hindamatuid maalitehilisi teadmisi, taastades eesti klassikuid, suuri meistreid, keda muuseumi keldris võis leida sadade ja tuhandete kaupa. Kuid suurimaks teejuhiks olid noorele kunstnikule, keda siis veel keegi ei teadnud... (pange tähele, jutt käib tänasest), olid Ago Teedemale prantsuse impressionistid. Kui me vaatame Teedema Heinakuhja... ja nii edasi.
Edasi räägin juba jälle mina. Umbes aasta tagasi jõi Teedema Illegaardis viina, sest ta oli näituse avanud. Mina teda ei tundnud, teised tundsid veel vähe, sest ega Teedema oma urust muuseumis vist eriti välja ei tule. Nii juhtuski, et ühel hetkel hakkas tundmatu mees, kes äsja oli pilte seinale riputanud, märatsema. Väikest kasvu, suhteliselt kidur vuntsidega Ago Teedema lõhkus klaasi ja õllekannu, ja andis vastu lõugu mehele, keda me ei tundnud ja Tuksamile, keda me kõik teadsime juba sellepärast, et tavaliselt annab lõuga Tuksam ise, ja ka sellepärast, et Teedema on Tuksamist poole väiksem. Me ei osanud muud teha, kui Teedemast neljakesi kinni võtta, ja püüda tema jäsemeid kuidagi nii hoida, et ta kõike ära ei lõhuks. Võibolla ta ongi segane, sest muidu ei oleks tas saanud nii palju jõudu olla, sest ta väänles lahti, millegipärast tilkus tal ninast verd, ja lükkas Illegaardi rauast laua ümber ja püüdis põgeneda, aga siis hüüdis keegi, et võtke ta kinni ja viige peldikusse ja laske külma vett pähe, siis rahuneb ta maha! Peldikus saigi Tuksam Teedemalt vastu lõugu. Sel ajal, kui Tuksam üritas Teedema väikest pead külma vee all hoida, äsas Teedema talle alt üles, nii et kui nad peldikust välja tulid ja takso poole väänlesid, jooksis juba mõlemal ninast verd. Nad läksid takso poole üle linnavalitsuse hoovi ja Teedema rabeles lahti ja hiljem rääkis keegi linnatöötajatest, kuidas uksest tormas sisse väike, verine ja väga vihane mees, ja temale jooksid järele muuseumi teadusdirektor ja veel kolm meest ja nad mässasid seal niikaua, kuni väike mees kinni püüti, aga siis oli ta toa ümber pööranud. Nagu pomm.
Teedema viidi lõpuks seotuna taksosse ja meie ei suutnud ära imestada, milline lõhkejõud on ühe inimese sisse koondunud, kuidas me kogu kõrtsi kokku pidime võtma, et ühte pisikest restaureerijat tagasi hoida.
Nüüd ma tean vähemasti, kui palju on jõudu vaja, et maalida nelja rahulikult ujuvat kala, nii nagu nad tunduvad üle paadiserva järvevette vaadates.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Fr. Tuglase selleaastase novellipreemia laureaadid on Tõnu Õnnepalu ja Jüri Ehlvest. Tõnu Õnnepalu pälvis preemia «Vikerkaares» 1996, nr.11-12 ilmunud proosapala «Külma kondid» eest (mida kirjanik ise eelistab kutsuda sonetiks proosas).
Jüri Ehlvest sai preemia raamatus «Krutsiaania» ilmunud niminovelli eest. Selle raamatu eest määrati Ehlvestile ka kirjanduse aastapreemia, mille üleandmine toimus eile Tallinna Kirjanike Majas.
Laureaatidele esitas küsimusi Toomas Raudam. Nagu kirjanik kirjanikule.
Tere, Tõnu!
Mulle on sinu maastikud alati tundunud väga tegelikena, tegelikumana kui on sinu tegelased. Tunneksin nad ära, kui neisse satuksin: mereranna, puud jms. Kuidas on «tegelikult»? On nad olemas või oled nad välja mõelnud?
Õnnepalu: Maastikud on muidugi olemas, aga kus? Kus nad on rohkem olemas, kas minu jutus, minu peas voi maastikus? Kas maastikus on maastikku, kui keegi ei tea, et see on maastik? Kui keegi seda ei vaata, kes teab, mis on «maastik»? «Maastik» ise on juba mõte, mitte see, «mis on»: näiteks kivid, puud, rohi, putukad, liivaterad, valgus - ja kõik see muidugi lõpmata lühikese hetke jooksul, sest järgmisel hetkel on see juba teine maastik.
Niisiis peab vist ikka leppima, et kõige rohkem on need maastikud olemas mu juttudes: seal nad on kirjas. Sest seal, kus ma neid võibolla nägin «tegelikult», seal neid igal juhul enam pole või igatahes sinna ei saa kontrollima minna, sest me oleme harjunud mõtlema, et eile on kättesaamatu. Aga ometi sa arvad, et sa võiksid neisse sattuda?
Ma jäin praegu mõtlema: kas minu juttudes on üldse kuskil maastikzke? Ühtegi ei tule meelde. Kui midagi on, siis on sõnad ja nendest koob igaüks endale mingeid tundeid, mingeid kujutlusi: nimetagem neid maastikeks, tegelasteks... Aga et maastikud on reaalsemad kui tegelased? Sest tegelased vaatavad maastikke, tegelased on iseenda sees ja vaatavad välja. Ma ei tea, mis on sisekaemus, kui ta ei koosne ainult välisest, väljast laenatud komponentidest. Kui ma olen selle või teise tegelasena vaadanud seda või teist maastikku, siis ma mäletan seda maastikku kui tema pilku - kui teda...
Raudam: Oled oma intervjuudes rääkinud muusikast. Kui sa näiteks ütled, et sinu lugu pole lugu, novell, vaid fuuga või mõni muu muusikavorm, kas siis nii ongi ja sinu kirjutatud kirjandus on võrdne ülima vormi, muusikaga? Või on see püüdlus, mis nagunii peab luhtuma?
Õnnepalu: ...ja samal ajal on see kõik - sõnad, laused, lõigud, tunded, mõtted, maastikud, tegelased - raamatus nagu noodid, noodiread, taktid, perioodid, meloodiad, meloodiate põimumised, kordumised, muutumised... Me loeme neid kokku nagu pillimängija mängib või laulja laulab, aga laulja ei laula ometi noote ega pillimängijagi mängi noote, ja nende laulu või mängu kuulates me tajume midagi, mis igatahes pole ei ainult noodid ega «meloodia» ega «struktuur» (kuigi neidki me võime tajuda). Muidugi, kirjandus on muusikast erinev ja tahtes teha kirjandust nagu muusikat, ei saa me tahta teda teha nagu muusikat, sest sõna on midagi enamat. Sõnas voib olla rohkem, muusika ka.
Mis aga ei nõua, et see püüdlus, millele sa vihjad, peab luhtuma. Meil pole kinnitust, et ta on igavesti luhtunud. Ka muusika püüdlus luhtub. Ka muusika on siiski ligikaudne, ta on väiksem kui see, millele ta läheneb. Muusika kirjutamine ja kirjanduse kirjutamine on mõlemad maailma loomised ex nihilo, aga nad loovad maailma juurde maailma sees, nad teevad universumit juurde, suuremaks. Sinu mainitud püüdluse täielik õnnestumine tähendaks uue universumi loomist, ma ei tea, kas vana asemele või «kõrvale». Mis täiusest muidu saab rääkida? Ainult Universum on endale täiuslik, vähemalt me eeldame nii, nimetades teda Universumiks (millekski, mis on ühe ümber keerdunud). Kõik vähem on vaid osaline.
Tere, Toomas!
Tegova tervitab. Kirja sain kätte. Kerstile ka tervisi! Mis Sa siin siis kirjutadki? Ahah. Arvatavasti kollased ja arvutid on esimene riskigrupp, mis meenub. Nendega ei pruugi kontaktiks olla võimalust. Jaa, kollased on muidugi inimesed. Aga nad on kole püüdlikud. Ja hirmus täpsed. See rikub kõik.
Inimene peab suutma arvutiga mitte sarnaneda. Siit vist tulebki välja esimene tingimus ilusaks kokkusaamiseks. Sa pead olema lohakas, midagi ära unustama, tema nime näiteks, jääma umbes poolteist tundi hiljaks ja sa ei tohi olla veendunud, et see on ikka see koht. Hea kokkusaamiskoht on Eiffeli torni teine platvorm - igal esimesel juunil ja detsembril.
Mul on selline novellivisand poisist ja tüdrukust, kes põgenesid Vene ajal läbi Karjala ja leppisid kokku, et kui kuri piiritsoon nad kuidagi lahku viib, siis saavad nad sealt teineteist leida iga poole aasta tagant Eiffeli torni teiselt platvormilt. Kellegagi kokku saada tahame me vaid seetõttu, et on võimalus ka mitte saada temaga kokku.
See on üks lootuse vorme. Et tunned, et sul on midagi öelda, midagi olulist ja just talle. See lootus võib olla rumal. Lootus ja rumalus on ju kuidagi paaris? Sest mis see tarkuse puust haukamine muud on kui rumalus. Inimesel Paradiisiaias oli palju voorusi, piiritu tarkus näiteks, siis veel surematus, igavene armastus, ja truudus, konkurenti Aadamal ju polnud! Miks ta nüüd siin on, see inimene.
Miks Jumal, kelle teadmine on ometi piiritu, lasi niimoodi Saatanal viltu keerata kõik see loomise asi? Ta ju pidi seda ette nägema. Et hammustab, et tuleb Paradiisist välja ajada. Ja muidugi, nägigi. Kuid ta teadis, et inimene niiviisi, algselt, on kuidagi põhimõtteliselt puudulik. Tee talle Eeva või mitte, asi ei parane. Sest sellisel paradiisiinimesel, sellisel Aadamal, puudub olulisim, puudub lootus. Ja ilma selleta on ta nagu kollane või arvuti.
Mina loodan, et kui ma teda homme näen, siis tulevad mu keelele need ainuõiged sõnad. Et minu lausumine on kui selle sõna ütlemine, mis oli alguses. Ja mu jutt muutubki armastuseks. Aga võibolla ma... Võibolla ei oska ma talle homme midagi öelda, vaid mingeid sõnu, sõnu, sõnu... Mille tähendus on kadunud, osutus nüristunud, kontekst kolletunud, intentsioon ähmastunud.
Aga ma ütlen talle need sõnad ikkagi. Sest ma tahan temaga jagada oma rikkust. See varandus on mu vaesus, mis teeb mu rikkamaks kui kogu mateeria, mul on midagi, mis mu eksistentsi õilistab, mu süütuse taastab, ääretu tühjuse tähekambri lõputus ruumis täidab. Mul on lootus, et mul on midagi öelda. Seepärast olen ma õnnelik.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Eesti keele ja rahvuskultuuri päeval Tartu Kirjandusmuuseumis.
Möödunud aastal leidis esimese eesti soost kirjaniku Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval 14. märtsil esmakordselt tähistamist eesti keele ja rahvuskultuuri päev. Mõnel pool sai see nimeks Eesti Päev.
Eile koguneti selle päeva puhul Tartu Kirjandusmuuseumis. Välja oli pandud valik kirjandusmuuseumis Kristjan Jaagust säilinud reliikviaid - tema luuletuste käsikirju, päevik üleskirjutuste ja joonistustega, kirjavahetust, lauluraamat ning väljaandeid ta töödest. Kristjan Jaagul oli ilus käekiri.
Esitleti kirjandusmuuseumi poolt väljapandud gümnasisti preemiat, mille esimene kätteandmine toimub täpselt aasta pärast. Kirjandusmuuseum on ka varemalt 14. märtsil kirjanduspreemiat välja andnud. Siis, kuuekümnendatel, oli selle nimeks Kristjan Jaagu preemia ja see määrati kirjanikele loomingulise tegevuse eest. Nüüd saab gümnasisti preemia parima essee kirjutanud õpilane. Teemad teatatakse järgmise aasta algul, tähtajaks on 1. märts.
Preemia nagu muiste, nii ka nüüd, on rahatu, ja seisneb kirjandusmuuseumi fondide kasutamise õiguses. Ka saab võitja kirjandusmuuseumi aasta esindusväljaande omanikuks ning võitnud essee avaldatakse kirjandusmuuseumi aastaraamatus.
Enn Lillemets esitas kokkutulnutele kaks Kristjan Jaagu luuletust, mis leiti alles 1961. aastal Saksamaal ja mis on nüüdseks ära trükitud väidetavalt kõige väiksema formaadiga eestikeelses raamatus.
Omaaegne laureaat Ain Kaalep kõneles preemia ajaloost ja meenutas, kuidas ta seda kunagi vastu võttes auhinnaks olnud märsi seest kurgi leidis.
Eesti keel - emakeel - on meie olemasolu, kultuuri ja riikluse alus. Tema tähtpäev on seni aga laia rahvaliku kõlapinnata. Loodame, et läheb hästi ja ka aastakümnete ja -sadadegi pärast on meil veel, mida 14. märtsil tähistada.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Emil Tode «Mõõt» Tuum, 1997.
Tema keelekasutus on tohutult kujundlik ja ere. Sellele sekundeerib looduse hea tundmine: iga väiksemgi muutus või võbelus looduses võetakse Õnnepalu (seekord taas Emil Tode nime all) täpse sõna fookusesse.
Näiteks mesilane, ...maamesilane, väike ilus paks kuldne tugev kuri. Keegi teine ei näe loodust nii nagu tema, või kui näeb, siis matab ta oma nägemisvõime juba järgmisel hetkel argiaskeldustesse. Tode (varasemates luuleraamatutes Õnnepalu) on tunduvalt peenem ja rafineeritum looduse tundja kui Fred Jüssi, sest ühes maastikus ei näe ta mitte ainult erinevaid sisulisi (angervaksad, vares, huulhein), vaid ka hingelisi ja meeleolulisi komponente (vares, kes pidi raske lohinaga vastu tuult pressima, vitsad nokas... vist pesa jaoks...). Õnnepalu lihtsalt teab, miks varesel vitsu vaja on.
Flirtimine kvandiga, pealegi veel ajalehe vahendusel, on aga luule jaoks küllalt küsitav ettevõtmine. Alustada luuletust Lugesin ajalehest, et... on David Bohmi kvantmehaanilisest universumiparadigmast kirjutades veel pealegi küllalt argipäevane. Kas ei saaks alustada näiteks nii: Küsisin Jaan Einasto käest, et milline on universum jms...
Ikkagi poeetilisem ja haruldasem kui ajalehele viidata: ajaleht ilmub iga päev, Einasto on aga üks ja ainus.
Einasto tõmbas maailmas «Washington Postis» ilmunud tutvustava artikli järel tahtmatult Eestile tähelepanu ja «Piiririigi» kunagised tõlked saavutasid umbes sama tulemuse, kuigi vast veidi väiksemas mastaabis. Mõlemad on oma alasse tugevasti kiindunud intellektuaalid, erinevus on vaid selles, et Einasto mitmeaastase uurimise järel on paradigmad astronoomias märgatavalt muutunud, Õnnepalu aga pole suutnud siinset kultuurimaailma kuigi oluliselt inspireerida.
Moeautorite mõju on väike: nad muutuvad kiiresti plakatlikeks ja nende raamatuid hakkab ilmuma tihti. Õnnepalu ei suutnud jääda «Piiriigi» juurde, vaid kordas seda «Hinnas» ja leierdas «Mõõdus» üle mõne eelnevatest raamatutest tuttava seisukoha.
Moeautorid võtavad ära võimaluse oma isikliku ja trükivärvist lõhnava raamatuga üksindusse leelõuka äärde tõmbuda ning selle oma raamatu põnevat originaalsust nautida. Tõsi, nad kirjutavad hästi, kuid ühtlasi on nad liiga harjunud kirjutama, harjunud, et palju rahvast neid kasvõi mingist tülikast kohustusest loeb. Et näiteks mitte harimatuna näida.
Neil on oma sissetöötatud narratiivitüübid, nad lubavad endale luksust tsiteerida teadusartikleid, jättes samas tsiteerimata nende artiklite vastu kirjutatud artiklid. (Milleks siis neid esimesigi tsiteerida - pane lihtsalt oma jutt kellelegi viitamata paberile, ja tulemus on ikka poole parem, vähemalt luules, mis on läbi aegade olnud rõhutatult individualistlik!) David Bohmi paradigmas on subjektiivne reaalsus selline, et on kirdetorm, lund õhus, külmetavad linnud traadil.
Kuidas on see reaalsus David Bohmi aktiivse teadusliku vastase paradigmas? Küllap hakkab see kuulus teaduslik vares selg ees lendama...
Meie praegune president, kes kahtlemata pole kunagi olnud moeautor ja just seetõttu suutnud pakkuda midagi nauditavat (lausa seikluslikku!), on kunagi olnud eesti ajaloolise esseistika võtmefiguuriks, kuna püstitas läbimõeldud hüpoteese selle kohta, kuidas meie rahvas üldse alguse sai. Oma kahes raamatus tõestas Meri (või püüdis tõestada) väidet: Eesti ongi Thule, mida mainib meresõitja Pytheas, sest ümberkaudsetele rahvastele jäi Eesti tollal meelde eelkõige oma tohutu tulesambaga.
Meri ei häbenenud oma raamatuis kasutada väga erinevatest teadusharudest pärinevat materjali: matemaatikast etnograafia ning kirjandusteaduseni. Sellest hoolimata olid tema mõtted rahva hulgas väga tuntud ning neist võis vabalt kõnelda vaid ajakirjanduse najal haritud katlakütja. Kui olin kunagi Muhumaal murret kogumas, küsisin ühelt vanatädilt, kas ta ei ole kuulnud midagi räägitavat hirmsast tulihännaga meteoriidist, mis peaaegu nende kanti lendas ja kõik oma teelt pühkis. Minu ema ei rääkinud mulle sellest midagi ja vanaema samuti mitte, vastas kihelkonnakooli haridusega vana daam. Ja minu neiupõlves ei saand seoke asi juhtuda, sest siis ma oleks tiand. Aga kuulnd olen ma sellest küll.
Tulles ajalooliselt kõrvalepõikelt, misläbi on tõestatud, et kirjandus võib viia teaduse otse rahva sekka ja teha see rahvale mõistetavaks, tagasi Õnnepalu juurde, tuleb nentida, et Õnnepalu käsitluses muutub niigi keeruline teadus (Bohm) veelgi keerulisemaks.
Kui Õnnepalu kirjutab Bohm, mõtleb ta selle all tervet paradigmade kompleksi, just niisamuti kui saksa filosoof Walter Benjamin mõtles väärtuse Charles Baudelaire all paljusid diametraalselt vastandlikke vaateid. Olen siinkohal irooniline lugeja, analüüsiksin «Mõõdust» luuletust
Kolmainujumal teeb luuletuses parasjagu jõupingutusi, et ulatada (s.t ulatab ikka ja jälle) noa otsast leiba Hundile (siire - A.R.), keda Nimetu ketist tõmmates tantsitab meis (jälle siire - A.R.). Aga Hunt ei heidagi talle aujärje ette.
Lugeja mõistab, et Hunt ei saagi kuhugi pikali heita, kui Nimetu teda nii hirmsasti tantsitab. Pealegi võib too jõhker Nimetu selle Kolmainujumala suhtes olla tugevas opositsioonis. Nii et isegi kui Hundil on kirbud ja ta tahaks pikali heita kasvõi selleks, et korralikult püherdada, sülitatakse tema püüdlustele. Ja kõik teised jumalad magavad, keegi ei aita vaest looma...
Luuletus on allakirjutanu arvates nii naljakas, et paneb vägisi kaasa elava lugeja lausa mööda tuba ringi kõndima. See on ainus koht, mille pärast tahaksin seda raamatut mugava leelõuka äärde kaasa ning mõtlen, et Balti ja teised kirjanduspreemiad pole selle raamatu autorile asjata antud.
Nagu raamatu teises kohas öeldakse: see, mida pole parajasti näha, läheb ajalukku. Samas kiire reservatsioon: Kuigi seda võib isegi näha.
Bohm hõiskab, et nii universum kui kvantosake on hologrammid, kuna osad neist sisaldavad informatsiooni kogu objekti kohta ja vastupidi. Tavaline teadushuviline muidugi kõhkleb seejuures: jää on siiski liiga nõrk, kuna hologrammi-teooria põhineb tänapäeva füüsiku Gerhard Hegerfeldti arvutustel kolmekümnendate füüsiku Enrico Fermi arvutusvea kohta.
Hegerfeldt väidab, et Fermi tegi vea, kui arvutas, et üks aatom ei saa teise aatomi kiirgust enne vastu võtta, kui see teine aatom on kiiranud. Võibolla avastatakse mõne aasta pärast viga ka Hegerfeldti arvutustes ja hologrammi-teooriast pole siis enam jälgegi. Siis kirjutan ma luuletuse varesest, kes on oma vitsad juba ümber pesa asetanud ja läheb pärituules lehvides mööda telefonitraati pesavooderduseks sulgi tooma.
Olen Õnnepaluga tehtud intervjuusid alati naudinguga lugenud. Need näivad olevat intervjuud veidi hajameelse intellektuaaliga, keda ajakirjaniku küsimused on mõtisklustest üles äratanud ja reaalsusse toonud.
Kui Ekspressis kirjutati, et olen vähemuskirjanik, siis see, kes kirjutas, tunneb ka ise mõne vähemusega mingit erilist suhet, ütleb Õnnepalu «Postimehe» ajakirjanikule 4. jaanuaril 1997.
Sellest sümpaatsest seisukohast võib välja lugeda kaaluka argumendi (mis ka käesolevat lugu kroonib), et kui kirjamehena Õnnepalu nii väga «vähemuskirjanik» ei olegi, siis näiteks Eesti presidendina ta hoolitseks vähemuste eest.
Just, just, Õnnepalu presidendiks! Loodetavasti aitasin nüüd tema teost populariseerida, kasvava populaarsuse toel hakkab ta pöörama rohkem tähelepanu poliitikale ja saabki lõpuks presidendiks.
Üldiselt - väga hästi kirjutatud raamat oli.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Pälk haavas imbet ihu,
pilv tuli, vabandas
ja lonkis suure maja taha, koju.
Ma tean, et august lahkab aasta sisu
ja et leiba küpsetab meil
alles sügis, talv.
Võõrhääl me keredes, jah verikäsi võetu,
ei eruta ei madjarit, ei setut
ega ruuna hobustki me ajus, kuna
ruunanud on teised enne teda.
Need, ebameeldivad, on unuonud täna,
need, meeldivad, kel suured käärid kätes,
on teretulnud. Ja mis ikka ikka,
eks aita kiilaspäine olek vabaneda.
Ei pese juukseid ega vormi lokke.
Jah, vabadus, ma andsin su eest elu.
Nüüd surnust peast las naudin sind
veel enam. Me surm on elu, elu aga õmblus
liig pikal kleidiserval, nõnda, et ei tea,
kas olla kleit või masin see, mis
määrab niidid.
Jah,
kui sa veedad piisavalt aega mõnes kohas,
kuhu sa muidu muinasmõtteis ka ei satu, aga
nüüd millegipärast siiski sattunud oled,
hakkad sa asju teise pilguga vaatama.
Kui ühel pool akent
juhtub olema väga soe ja valge,
aga teisel pool väga külm ja pime,
tahaks väga teada, mis tunne oleks
olla aken.
See vaga soov ei kesta kaua ja kui
teisel pool akent
ei lähegi soojaks, siis valgeks läheb
seal pikapeale küll. Pimeduse
kehtestamine on enamasti sinu võimuses.
Seespool.
Kui teisel pool akent astuvad lume sisse auke
kümme põhjapõtra, aeglaselt, ja
lahkuvad iseteadlikult kirikaeda, siis
tabad end vägisi mõttelt, et sarvede vahel
risti nägemiseks polegi palju vaja.
Vaid õige nurga alt vaadata.
Katse-eksituse meetodi rakendamine
viib loogilisele järeldusele, et
püha Hubertus, küttide patroon, vist ikka
üks joodik oli.
Sestap jaht jõminata ei möödugi.
Põhiküsimuseks endiselt,
kuidas peekon pakist kätte saada.
Artikli algusesse