MARKO MIHKELSON
Moskva, Postimees
| |
MARKO MIHKELSON Moskva, Postimees |
Londoni metallibörsil valitseb paanika. Viimase kuu aja jooksul on nikli hind tõusnud ligemale viiendiku võrra. Hinnalise värvilise metalli ühe tonni eest küsitakse praegu 8215 dollarit. Kuid see pole veel kriisi tipp.
Maaklerid ootavad hirmuga, mida toob aprilli algus. Pole välistatud, et 2. aprillil seiskub maailma suurimaid niklitootjaid - Venemaa põhjalas asuv Norilski mäemetallurgiakombinaat Norilski Nikkel.
Tegelikult olid Londoni börsimaaklerid ärevuses juba tänase päeva eel. Märtsi algul otsustas Norilski kombinaadi töökollektiiv kuulutada 15. märtsi tähtajatu tööseisaku alguspäevaks. Sel nädalal aga anti tehase juhtkonnale veel kaks nädalat võlgnevuste tasumiseks.
Töölised teavad, millega nad ähvardavad. Seda teavad ka eksperdid ning börsimaaklerid. Nad kõik teavad, et kombinaadi seiskumine on samaväärne selle täieliku hävimisega. Tootmisliinide taaskäivitamine nõuaks investeeringut, millega võiks ehitada uue kombinaadi.
1994. aastal, kui Norilsk jäi soojuselektrijaama plahvatuse tõttu kolmeks päevaks vee ja kütteta, tõusis Londoni börsil nikli hind viimase nelja aasta rekordtasemele. Ühe tonni eest küsiti siis 9575 dollarit. Mis juhtub aga siis, kui Norilski niklitootja üleüldse seiskub?
Põhjalas, Moskvast mitme tuhande kilomeetri kaugusel asuv Tallinna suurune Norilsk on sõna otseses mõttes näljas. Metallurgiakombinaat, mille hallata on sisuliselt kogu linn, on üksi palkadena töölistele võlgu 1,2 triljonit rubla ehk 210 miljonit dollarit.
Kes juhib kombinaati nii andetult, sundides ühes sellega nälgima tervet linna? Nagu selgub, ei peitu kurja juur sugugi mitte Norilskis ja selle kauguses Moskvast.
Norilski hädade algus
1995. aasta suvel tuli terve rida juhtivaid Moskva panku välja mõttega pakkuda valitsusele laenu suuremate, strateegilist toodangut väljastavate ettevõtete kontrollpakettide ajutise omamise eest. Idee autoriks oli Venemaa suuruselt neljanda, ONEKSIM-panga toonane president Vladimir Potanin.
Inflatsiooni ohjeldav ning rahapuudust tunnetav valitsus oli pankurite ideega päri. Võlaoksjonitele käidi välja ettevõtted, mille aktsiate kontrollpaki omamine on iga ärimehe unistus.
Oksjonile läksid ka Venemaa suurima värvilisi metalle tootva Norilski kombinaadi aktsiad (aktsiaselts alates 1989. aaastast). Viimane toodab 90 protsenti Venemaa niklist (olles ühtlasi maailma suurimaid niklitootjaid), 90 protsenti koobaltist, 75 protsenti vasest ja 100 protsenti plaatinast.
Norilski Niklile kui magusaimale tükile tegi panuse oksjoniidee autor, Vladimir Potanin ONEKSIM-pangast. Toonase valitsuse asepeaministri Anatoli Tshubaisi toetusel õnnestus Potaninil korraldada oksjon üksnes kitsale ringile.
Konkureerima lubati ONEKSIM pank, firma Reola (ONEKSIM panga tütarfirma) ja kommertspank MFK (51 protsenti aktsiatest kuulus ONEKSIMile). Oksjoni tulemus oli ette teada. 51 protsenti Norilski Nikli aktsiatest läks kaheks aastaks ONEKSIMile. Valitsus sai tehingu eest 170 miljoni dollarit.
Raha, ainult raha
Panga saamine kombinaadi ajutiseks omanikuks ei muutnud aga Norilskis endas paraku midagi paremuse poole. Potanin kasutas kombinaati üksnes panga kasumi kasvatamiseks. Eriti tarbijalikuks muutus ONEKSIM möödunud aastal, mil pärast presidendivalimisi sai Potanin hoobilt Venemaa valitsuse esimeseks asepeaministriks.
Värviliste metallide tootmine on ettearvatult väga tulus, mistõttu on suuremad kombinaadid lausa ülirentaablid. Ometi vaevleb Norilski Nikkel suurtes võlgades. Nikkel läheb küll Norilskist välisturule ja müüakse seal edukalt maha, kuid teenitud raha tundrasse ei jõua.
Hiigelkasumid jäävad pidama ONEKSIMi arvetele. Lisaks pangale on Norilski eksport finantstööstusliku grupi Interros pärusmaaks. Interros on aga üks paljudest Potanini sünnitistest.
Finantsist Potanin
Potaninit peetakse Moskvas üheks osavaimaks rahakeerutajaks. Norilsk ei ole ainus hiigelprojekt, millega ONEKSIM tegeleb. Just seepärast, et pank on võtnud enda kanda mitmed teised riigi võlakohustused (näiteks aktsiate kontrollpakett naftakompaniis Sidanko ja väärismetalle haldava Gohrani võlakirjade soetamine), on käibesse suunatavat raha pidevalt vaja. Norilski nälgivad töölised lihtsalt maksavad kinni Moskva riigikapitalisti täitumatu isu ja tema edu.
Moskva pangandusringkondades vaadatakse Potaninile kadeduse ja teatava usaldamatusega. Mitmedki arvavad, et Potanin käitus Norilski Nikliga riigi rahvuslikke huve eirates. Kuid kombinaadi ajutist omanikku ei näi see häirivat.
Veelgi enam. Selle aasta juulis lõpeb ONEKSIMile antud aktsiate kontrollpaki ajutise omamise tähtaeg. Pank, kes pitsitas kombinaadist välja kõik mahlad, ütleb valitsusele: võtke Norilsk tagasi ja makske meile 170 miljonit dollarit, mis me teile laenasime.
Kuid riik on rahata. Tal ei ole ühtegi liigset miljonit. Nii pole välistatud, et Moskvas öeldakse Potaninile: võta kombinaat endale ja hoia teda elujõus. Ekspertide arvates on just see Potanini eesmärk. Saada Norilski Nikli täieõiguslikuks omanikuks - millest veel võiks üks ärimees unistada.
Teisalt on Potaninile kasulik tagasi nõuda riigile laenatud 170 miljonit dollarit. Teadaolevatel andmetel ei jõudnud need dollarid 1995. aastal riigi kassasse, vaid jäid ONEKSIMi arvetele. Kuna ONEKSIM on valitsuse volitatud pank (läbi panga suunatakse teatud osa eelarverahadest), siis oli 170 miljoni dollari jäämine panga enda arvetele täiesti seaduslik.
Kuid ega seda raha niisama seifis hoitud. Väärtpaberitesse suunatud kapital andis üksnes kõige tagasihoidlikumatel hinnangutel aastaga vähemalt 85 miljonit dollarit lisatulu.
Kõik see on Potaninile toonud hiigelrikkuse. Kuid kas tema unistus on igavesti kestev? Vaevalt. Nälgiv Norilsk ei kavatse enam Moskva pankuri hoolimatust taluda. Otsusepäev läheneb.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
«Soomele eriti tähtis julgeolekupoliitiline eesmärk on Balti riikide pääsemine Euroopa Liitu,» kinnitab esmaspäeval parlamendile esitatav Soome valitsuse julgeoleku- ja kaitsepoliitiline aruanne.
Aruandelt oodati palju. Suurem osa ootajatest aga pidi pettuma. Spekulatsioonid Soome võimaliku NATO liikmeks astumise üle saavad jätkuda täies rahus.
«Soome ei taotle NATO liikmeks pääsemist, kuid jälgib tähelepanelikult NATO laienemise mõju Läänemere piirkonnale ning Venemaa ja USA suhetele.» Fraas, millelt oodati selget suunda Soome NATO-diskussioonile, suudeti lõpuks ajada piisavalt ümmarguseks.
Julgeolekugarantiisid Soome aruande põhjal ei vaja, sellest hoolimata tegeldakse agaralt nende otsimisega. Lääne-Euroopa Liit, NATO rahupartnerlusprogramm ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon on Soome valitsuse hinnangul need foorumid, kus Soome peab oma julgeoleku tagamiseks koostööd tegema.
Sõjaväeosi likvideeritakse
Sisepoliitiline kära tekkis aruande armee eelarvet puudutava osa üle. Valitsus lubab, et hoolimata Oulu ja Vaasa sõjaväeosade likvideerimisest ei jää keegi töötuks. Personali on plaanis vähendada loomuliku negatiivse iibe kaudu. Muudatused ja kolimised mõjutavad umbes tuhandet kaitsevägedes töötavat.
Ajateenistuse pikkust muudetakse põhjalikult, uus ajateenistus kestab 6, 9 või 12 kuud. Umbes poolte noorukite ajateenistus kestab tulevikus kuus kuud. Praegu on lühim teenistusaeg 8 kuud. Kaitseväe isikkoosseisu vähenemist on plaanis korvata kõrgemal tasemel tehnikaga.
Järgmised suured ostud on maavägedele hangitavad helikopterid, mis hangitakse kohe, kui praeguste Hornetite eest on makstud. Horneteid makstakse veel mitu head aastat. Sellel aastal kulub nende peale üle 2 miljardi marga, järgmisel aastal üle kolme miljardi.
NATOvaikus, maskiball jätkub
Soome juhid kinnitavad juba aasta aega, et kuigi Soomel pole plaanis liituda NATOga, tuleks uks sellesse igaks juhuks lahti hoida. 83% rahvast arvab siiski, et Soomet ollakse nende selja taga pidevalt liitmas NATOga.
NATO-diskussioon on Soomes pidevalt jätkunud. Viimati kinnitas mõjuvõimas Jaakko Iloniemi eilses «Suomen Kuvalehtis», et esimene NATO rong on läinud ja teisele pileteid ette ei müüda, isegi kui see peaks tulema.
Midagi radikaalset viimase paari kuu jooksul juhtunud ei ole. See-eest on aga mitmed juhid jõudnud kinnitada, et lähiaegadel peaks juhtuma hakkama.
Eelmine kaitseminister, praegu kõrget ÜRO-ametit ootav Elisabeth Rehn kinnitas veebruaris «Turun Sanomatele», et Soomel tuleks oma liitumissoovist teatada kas pärast järgmise nädala tippkohtumist Helsingis või juulis pärast NATO Madriidi tippkohtumist. Rehni hinnangul võiksid teise laienemislaine pärast Poolat, Ungarit ja Tshehhit moodustada Soome, Rootsi ja Austria - tema sõnul Venemaale mitte eriti «rasked» riigid.
Veebruari keskel käis eriti elav väitlus. Ajal, mil Venemaa nõuded NATOs mõjuvõimu saamiseks eriti teravaks tõusid, teatas peaminister Paavo Lipponen raadio küsitlustunnis, et Soome peab saama NATOs sama sõnaõiguse, mis on Venemaal. Väide on muidugi loogiline, ei taha ju me keegi, et meie asjade üle otsustatakse meid kuulamata. Teisalt aga, kui ka Soome üritaks NATO laienemise eest majanduslikke kasusid välja pigistada?
Peerg põleb endiselt kahest otsast
Nagu iga veidigi väiksem riik, nii vajab ka Soome julgeolekugarantiisid. Kas seda siis aruannetes väidetakse või mitte. Külma sõja ajal Soome balansseeris kahe bloki vahel, kuuludes peaaegu mõlemasse, tegelikult aga mitte kumbagi.
Praegu otsib Soome läänest selliseid garantiisid, mida Venemaa tähele ei paneks. Ühinemine Euroopa Liiduga oli kahtlemata üks selline otsus. Kindlust tuleviku suhtes EL veidi andis, aga hoolimata riigijuhtide suurtest sõnadest, et Soome julgeolek on nüüd garanteeritud, käivad otsingud edasi. Euroopa Liidust üksi ei piisanud.
Kahtlemata on Soome juhtidel tihedad kontaktid NATOga olemas ja need toimivad. Avalikkuse ette on aga alles viimasel ajal jõudnud küsimus: aga mis siis, kui häda on käes ja tahetakse NATOga liituda, aga NATO ei taha Soomet liikmeks?
Selline võimalus on täiesti arvestatav, sest Soome liitumine oleks NATOle kahjulik vähemalt kahel viisil.
Esiteks, nagu kogu NATO laienemisprotsess, nõrgestaks see allianssi seesmiselt. Juures oleks taas üks liikmesriik, kellega asjaajamine teeks otsuste vastuvõtmise tunduvalt keerulisemaks. Samas oleks Soome kaitsmine Euroopa südamest väga keeruline, sest, nagu oletatakse, uutesse liikmesriikidesse ei paiguta sõjalisi jõude.
Teiseks on Venemaa teinud selgeks, et igasugusesse NATO laienemisse suhtub ta negatiivselt. Soome liitumisse suhtuks ta veelgi negatiivsemalt kui mitmete teiste endiste idabloki riikide liitumisse. On ju just Soome piirilt vaid sadakond kilomeetrit endiselt tähtsa Peterburini.
Seega ohustaks Soome liitumine tõsiselt Venemaa ja NATO suhteid, sellega aga NATO Soome pärast ei riski. «Kui Soome avaldaks praegu soovi liituda Natoga, siis öeldaks talle viisakalt ei,» võttis praeguse seisu telesaates «45 minutit» kokku endine rahvusvahelise sõjastrateegiainstituudi juhataja kindral Michael Dewar.
Järgmise nädala tippkohtumine Helsingis on huvitav ka Soomele endale. Läikima löödud fassaadide taga luuakse suhteid, ja loodetavasti saadakse aru, et Soome ei ole päris maailma naba, kuid ka mitte nii vähetähtis, et see kumbagi blokki ei vaevaks.
Artikli algusesse