Postimees "Extra" 97/03/15

Laupäev, 15. märts 1997

Hannes Kaljujärv

Eesti sõjaväkke läheksin küll

JÜRI PINO

Hommikune Tartu on veel vaiksem kui ta on. Vanemuise garderoobiaknast paistab jupp tööstusliku iseloomuga seina. «Mulle meeldivad hommikud,» seletab Hannes Kaljujärv, «see on parim osa päevast. Hommikul, kui olen oma jooksu ära teinud, käinud külma dushi all ja joon oma kohvi, siis ma tunnen, et kõik on võimalik, kõik on ees, ma suudan kõike.»

Kas praegu on hea näitleja olla?

Ma arvan, et sama hea kui igal ajal. Ma ei ole muul ajal olnud. Tundub, et tendents on praegu sinnapoole, et seda tööd hakatakse pisut-pisut ka väärtustama, ma mõtlen just tasustamise osas. Muidugi oleneb näitlejast. Tallinna näitlejatel on tele, mitu raadiot, reklaam ja nii edasi ja nii edasi. Perifeerias on selles mõttes raskem. Aga ju peab siis selle rahaga toime tulema, mis saab.

Kas «Õnne 13-s» osalemine on ka sellepärast?

Selsamal põhjusel. Ausalt, põhiliselt raha pärast. Ehkki, see ei ole haltuura, ei ole olemas mingit haltuurat, see on lihtsalt tasustatud esinemine. Kui töömehed midagi lohakalt ülejala valmis viskavad, siis see produkt on haltuura ja järelikult ka tegemine. Haltuurast tuleks ikka hoiduda. Vanasti tähendas haltuura, et teeme etenduse ära, siis läheme haltuurale, saab pappi. Pappi saab küll, aga ka haltuurat saab teha kvaliteetselt.

Kas talunikku mängida on keeruline?

Keeruline ei ole, aga natuke ohtlik, sest ega ma taha, et minu persooni hakataks talunikuga seostama. Kui sa liiga tihti ja liiga pikalt seal sees oled, võib niimoodi juhtuda. Paljud ei tunne enam Kaljo Kiiska, vaid kingsepp Johannest. Liiga palju ei ole hea.

Ma olen lehma lüpsnud, saan hakkama. Sitta olen visanud ja saan hakkama, kuigi see ei ole minu põhitöö. Maatöö on ränk.

Kas talunik ikka saab olla pikajuukseline?

Mina ju olen, miks ta siis ei saa? Aga miks ei või talunik olla endine hipi, praegu on ju igasuguseid talunikke. Kas ikka peab olema niimoodi, et tüüptalunikul on peas Võrtsjärve mängude müts, seljas mingi krabisev jope, selle all võidunud ruuduline pluus, jalas ma ei tea mis, kas Sangari teksased või dressid ja mehel on veel hobuserauakujulised vuntsid ja bakid ka. Selliseid on, neid on tõesti maal ilmselt valdav enamus, aga on ka teistsuguseid. Ma tean, ma olen näinud. On ka pikajuukselisi.

Kas te olete hea näitleja?

Jaa. Kui ma ei oleks hea, mis ma siin siis teeksin. Misasja ma ennast näitaksin? Olen hea ja püüan saada paremaks, see hea ei ole lõplik. Kui keegi vastab, et ta on halb näitleja, siis on see kas vale või ülim tagasihoidlikkus. Sest kui mitte olla hea, miks siis üldse olla? Selles ametis peab olema hea.

Kas teatrit teha on peenem kui telet või reklaami?

Ilmselt on teater ikka esikohal, ma ei tea näitlejat, kelle põhitöö oleks reklaam ja kes selle kõrvalt ka teatrit teeks. Kas see nüüd peenem ja auväärsem on, aga teater on ikka põhiline. Ma ei taha telepurki või reklaami madaldada, aga seda tehakse ikkagi teatri kõrvalt.

Kas inimene, kes pole kümme aastat teatris käinud, on loll?

Ei ole loll. Ega kaugeltki kõik pea teatris käima. Samamoodi võib kunstnik arvata, et kes pole näitusel käinud, on loll. Või mõni kirglik koguja võib mõelda, et kes marke või tikutopse ei kogu, on loll. Mina arvan, et ta ei ole. Tema tee läheb lihtsalt teatrist mööda. Ma küll soovitaksin talle mõnda tükki ikkagi vaadata. Vanemuise repertuaarist söandan soovitada «Taevast ja maist armastust», «Lõokest» ja «Undiini». Sealt peaks igaüks midagi leidma.

Kas jalaga-persse-tort-näkku tükid tooksid publiku teatrisse?

Ma ei tea, kas selline tükk tooks inimesi tagasi. Aga kui repertuaaris on ka muud tükid ja need on ülekaalus, võib ju jalaga persse ja torti näkku ka anda. Ainult see ei tohiks domineerida. Tendents, et publik tagasi tuleb, on olemas, ja publik on juba teatrisse tagasi tulnud. Ega enam naljalt etendusi ära jää selle pärast, et publikut ei ole. Vanemuises kindlat arvu kehtestatud ei ole, aga kui saalis on ikkagi ainult 10-15 inimest, võiks ju etenduse ära jätta. Kuigi need 10-15 inimest ei ole ju milleski süüdi, nemad on kohale tulnud. Viimasel ajal sellist juhtunud ei ole.

Kas te olete seltskondlik inimene?

Ei ole, mul ei lähe tutvuste loomine kergesti, aga oma sõprade, oma seltskonnaga lävin meelsasti. Ma armastan väga neid sõpru, kes mul juba on. Juurde hankida on raske ja see pole ka omaette eesmärk. Kõrtsides pole ma aastaid käinud. Vanasti ikka. Illegaardis ma küll istun, ma küll ei teagi, mis see on: kohvik nagu ei ole, baar ka mitte, aga mulle meeldib seal istuda, on kuidagi omane. Võõrasse kohta naljalt ei kipu.

Milline on teie suhe joovastavate jookidega?

Suhe hetkel täiesti puudub. Ma ei suhtle nendega üldse. Vanasti suhtlesin täitsa vabalt, nii kaks aastat tagasi. Joodud on küll ja küll. Aga nüüd siin majas vist ei olegi enam joodikuid. Ma olin nagu viimane.

«Rummu Jüri» võtetel lõite te Rein Oja käeluu pooleks. Kas olete nüüd tülis?

Ma ei löönud seda omal initsiatiivil, ta ise tahtis. Mitte et ma tal käe katki lööksin, aga tema kui selle filmi kakluskunstnik või löömingute konsultant nõudis, et viruta mulle selle rondiga, siis mina blokeerin küünarvarrega. Ta ei teinud rondile enne ekspertiisi, mis ront see on. Pealt tundus mädanenud, tegelikult ei olnud. See löömine ei tumestanud meie häid suhteid.

On teie endaga õnnetusi juhtunud?

Ei ole. Ma ei ole elu jooksul murdnud ühtegi luud, kuigi olen tegelnud spordiga ja olnud üldse füüsiliselt aktiivne. Kipsis olen olnud, aga see oli kõigest hüppeliigese venitus. Ma olen teinud kergejõustikku, tõkkejooksu, praegu olen selline isejooksja, armastan hommikuti natuke joosta. Ma olen diplomi järgi kergejõustikutreener, aga ei ole kunagi sellena töötanud. Ilmselt ei saaks enam ka hakkama.

Kas olete kunagi tahtnud teatrist ära minna?

Olen tahtnud küll. On olnud tahtmist midagi muud proovida ja tahtmist minna mõnda teise teatrisse. Tahtmised midagi muud teha on üle läinud ja teise teatrisse minna pole saanud sellepärast, et mulle meeldib Tartu. Lihtsalt meeldib, on hea. Tallinn on minule liiga suur ja närviline. Ma ei tunne ennast hästi, kui ma seal liiga pikalt olen.

Millal teil viimati oli ebapiisavalt sularaha?

Rahakad armastavad sellele vastata, et neil ei ole kunagi piisavalt. Minul jälle on alati olnud piisavalt sularaha. Mu vajadused ei ole eriti suured, ma saan päris hästi hakkama. Raiskan raha enda ja oma lähedaste peale. Toidan ennast, maksan elukoha eest, riietan ennast ja ostan, mida mul vaja on.

Millest te puudust tunnete?

Tahaksin saada head autot, aga kas ma sellest just puudust tunnen, vist mitte. Olen rahul sellega, mis mul praegu on. Hea auto oleks tore asi, aga me oleme ka praeguse autoga sina peal. Ei ole teineteist hätta jätnud. Mina olen tema eest hoolitsenud, nii kui temaga midagi juhtub, lasen kohe puuduse likvideerida. Raamatuid tahaks osta. Raamatupoes on ikka väga valus käia, sest kui seal käituda rahaga mittesäästlikult, oled paljas, näljas ja ikka tuleb puudus. Kahju, et vanasti ei ostnud meeletult raamatuid. Hea raamat oli ju rubla, oleks võinud kõike osta, aga, näed, jäi tegemata.

Mis teile ei meeldi tänases Eesti Vabariigis?

Ei oska öelda, sest see jutt võiks väga pikale minna. Siin on palju hädasid, aga kus neid ei ole.

Kui palju te olete maailmas ringi kolanud?

Mitte eriti palju. Olen käinud Soomes, Rootsis, Norras, Saksamaal ja Prantsusmaal. Kõik seoses tööga. Seda raha ei ole, et sõidaks ise kuhugi. Kui saaks, siis läheksin Islandile. Millegipärast. Mulle tundub see olevat köitev.

Kas te sõjaväes olete käinud?

Ei ole. Kolm kuud pärast ülikooli sõjaväelaagris, ja kõik. See oli niivõrd antipaatne, ma ei tahtnud sõjaväkke minna, ei tahtnud, ei tohtinud minna. Praegusesse Eesti sõjaväkke läheksin küll. Aasta aega Kuperjanovit. Ma olen seal tuttaval külas käinud ja mulle meeldis seal. Kui ma oleksin pidanud minema Vene kroonusse, oleksin sattunud kaheks aastaks Novaja Zemljale nagu üks sõber, ma oleksin olnud kadunud mees. Ma oleksin invaliidina tagasi tulnud, minu psüühika ei oleks sellele vastu pidanud. Inimest on täiesti võimalik ära nürida, ka ise saab ennast ära nürida. Kui sa satud mingist jaburast asjast hasarti, ei kontrolli enam, mis sa teed, siis samastud selle jabura asjaga, siis oledki nüri.

Kas te olete midagi kahetsenud?

Jaa, ma olen sügavalt kahetsenud, aga mida, ma ei ütleks. Iga inimese elus on kindlasti midagi kahetseda.

Olete te kunagi läbi põlenud?

See on ka omamoodi vahva tunne. Kunagi oli üks film, «Tervist, artist». Mastroianni mängis sellist artisti, kes hommikul ärkas üles, tõttas mingisse nukulavastusse mängima, kui see lõppes, ootas teda auto, viis mingi filmi võttele, siis tormas raadiosse kuuldemängu tegema, sealt multifilmi dublaazhi, sealt õhtusele etendusele, sealt varieteesse. Ja kui ta siis õhtul tuli, oli lähikaadris see nägu absoluutselt tühi, no töllakil, sigaret tolknes suunurgas, mõttetu pilk põrnitses kuhugi, mees läks lönta-lönta kodu poole. Läbi kõrbenud, tühi! Mul on ka sellist tunnet olnud, seda on hästi naljakas meenutada.

Kui minuga midagi sellist juhtub, siis püüan lihtsalt midagi tegemata jätta, töökoormust piirata. Kõrbemist tuleb ikka ennetada. Näitleja peab suhtuma heaperemehelikult oma niiöelda loojaaega, sest see on piiratud. Ja kui sa täidad selle aja liiga paljude asjadega, kui ennast liiga palju vaatajale eksponeerid, tüütad sa inimesed ära. Oledki läbi põlenud.

Kas näitleja võib ühel päeval otsa saada?

Jah, saab küll, võib küll niimoodi juhtuda. Kui vaadata mõnda kõrvalt, siis tahaks öelda: no taevakene, mida sa küll teed, sa langed järjest allapoole, sa oled kõiki ära tüüdanud.

Tunnete te ennast millegi jaoks vanana?

Seda vist mitte. Aga seda, et aastad lähevad, tunnetan ma mõnikord küll. Näiteks varem ei olnud mulle üldse tähtis, kuidas grimmi maha võtta. Grimmid ikkagi rikuvad näonahka. Vanasti ma nühkisin selle lihtsalt mingi harja ja külma veega maha, mõtlemata üldse oma näonahale. Nüüd ma seda ei tee, sest vaatan peeglisse ja tekib tahtmine oma nägu rohkem hoida. Et ei muutuks liiga ruttu vanaks. See on märk, et aastad lähevad. Teisisõnu: mul ei ole enam ükskõik, kuidas ma välja näen.

Räägime naistest-lastest.

Lastest ma võin küll rääkida, aga naisteemat ei puuduta. Mul on kaks poega, Rasmus ja Hendrik, Rasmus õpib Miina Härma gümnaasiumis, Hendrik 10. keskkoolis, üks saab 16, teine on 13. Rasmus on tõeline teatrifanaatik, ta on kõiki Vanemuise etendusi näinud, ta vaatab kõiki külalisetendusi, ta on ise lavastustes kaasa teinud ja tal on tõsine soov saada näitlejaks. Hendrikul oleks eeldusi saada heaks sportlaseks. Ta on väga huvitav poiss, sest ta kirjutab huvitavate ja veidrate lõppudega muinasjutte.

Ma arvan, et olen hea isa, kuigi olen lahutatud ega ela statsionaarselt oma poegadega koos. Aga vaadates enda ümber, võin öelda, et mina, kes ma elan eraldi, tegelen oma poegadega rohkem kui mõni isa, kes elab oma poegadega koos.

Kas teist saab kunagi väike puhas vanainimene?

Ma tahaksin väga. Vanainimene, kelle mõttedki on puhtad. Oli üks tuttav vanainimene, kellel oli olnud väga raske elu, teda oli Siberisse viidud, oma meest nägi ta viimati raudteejaamas, ta oli väga palju kannatanud. Kui ta suri, oli ta kirstus nagu ingel, täiesti puhas. Ta ei olnud kunagi kellestki halba mõelnud. Tema kannatused olid teda õilistanud.

Kas näitlejal on kutsehaigus?

Vist on. Üks näide selle kohta. Mida Milvi Koidu rääkis mulle, kuidas Einari Koppelil oli omal ajal etenduse lõppedes hakanud väga kiire riidessepanekuga, sest ta tahtis jõuda Vanemuise suurest uksest mööda minema just nimelt sel ajal, kui publik välja tuli. Ja siis teha koolitatud häälega mingi mõttetu märkus - ilus õhtu või midagi taolist - et rahvas vaataks: näe, Koppel läheb. Ju talle jäi väheks kahest-kolmest tunnist tähelepanust, mis ta laval sai. See võibolla on kutsehaigus.

On teil mõnikord tunne: ilgelt jama tekst, ise teeks paremini?

Jaa, sest paljudes näidendites, eriti tõlgetes, ei pruugita kõnekeelt. Tekst tuleb lihtsalt suupäraseks teha. Ma ei ole kuulnud kunagi kedagi ütlevat: sa taeva taliküünal küll või: ma lähen sama ukseavamisega välja. See tuleb ümber öelda, mõnikord omalt poolt midagi lisada, et kõlaks värskemalt, et ma ei tüdiks sajandat korda sama teksti ütlemast.

Mida te kindlasti tahaksite veel ära teha?

Ma tahaksin veel mõnes filmis mängida. Mulle meeldib filmitegemise protsess. Täiesti teine maailm. Nädal aega käisid võtted, sageli öösel, ja et ma päeval ei maga, siis läksid võtted väsimuse foonil ja tekitasid mingi erilise mõnusa tunde.

Kas teilt on teatris nõutud juuste mahapügamist?

Ei ole, aga kui roll on huvitav ja seda nõuab, olen ma valmis ennast ka kiilaks ajama.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse