Kui märtsi alguses avaldatud arvud näitasid, et 1995. aasta sisemaise kogutoodangu kasv 4,3% osutus poolteist protsenti seniarvatust suuremaks, meenus mulle, kuidas aasta tagasi pidin tõestama, et ka see tagasihoidlik 3%line kasv oli õige, et ma polnud statistikuid mõjutanud ning et Eesti majandus oli tõepoolest 1995. aasta jooksul languse faasist välja tulnud ning saavutanud päris paraja kasvuhoo. Kasvuhoo, mis kestis läbi 1996. aasta ja on jätkunud ka sellel aastal.
Meenusid ka kuu aega enne kohalikke valimisi Eesti Panga presidendi Vahur Krafti antud jõulised intervjuud, kus ta võrdles Eesti majandust kalaga võrgus, et jätta ütlemata vähiga võrgus. Nüüd on vaidlusaluse perioodi 1996. aasta kolmanda kvartali majanduskasvuks mõõdetud 4,5 protsenti - viimaste aastate kõrgeim näitaja, mis muidugi ei anna põhjust kahtlustada panga presidenti poliitilistes avaldustes ja tahtlikus faktide moonutamises.
Kui majanduspoliitika põhiliseks sisuks üleminekuaja algfaasis oli eeskätt radikaalsete reformide läbiviimine, siis nüüd tõusid enam päevakorda inflatsioon, majanduskasv, investeeringud, hõivatus ja regionaalpoliitika, kusjuures stabiilse majanduskasvu saavutamiseks on keskse tähtsusega just inflatsiooni, säästmise ja investeeringute küsimused.
Galopeeriva inflatsiooni korral ei ole säästmine kasulik, järelikult ei kasva siis kuigi palju ka sisemaised investeeringud. Nüüd, vaadates tagasi 1995. ja 1996. aastal tehtule, võib rahuldustundega konstateerida, et läbiviidud poliitika on lõppkokkuvõttes osutunud murranguliseks: läbi kahe aasta on jätkunud nelja protsenti ületav sisemajanduse kasv (eksperdid on hinnanud võimalikuks kasvuks ka 6%).
Inflatsioon on langenud järk-järgult enneolematult madalale tasemele, mille tulemusel olid selle aasta veebruaris hinnad üksnes 9,9% kõrgemad kui aasta tagasi, märtsis on eelmise aasta märtsiga võrreldes oodata veelgi väiksemat ca 8%list hinnakasvu.
Seda vaatamata asjaolule, et vahepeal olime suurendanud alkoholi- ja kütuseaktsiisi, ning vaatamata sellele, et samal ajal kui valitsus ajas ranget eelarvepoliitikat ja hoidis kokku riiklikke kulutusi, suurendas Eesti Pank kommertspankade kohustuslikke reserve, vähendades rahapakkumist ning inflatsioonilist survet.
Minu arvates on see panganduse ajaloos küllalt pretsedenditu olukord, kui riigipank saab vastata ja vastabki valitsuse konservatiivsele finantspoliitikale vastupidiste sammudega.
Esiteks on kõik need ettevõtted üldjuhul loomuliku monopoli seisundis, mille regulatsiooniks ei ole meil piisavalt kogemusi ja puuduvad seadused. Nende monopoolsete ettevõtete teenustest ja teenuste hindadest saab aga sõltuma kõigi teiste ettevõtete ja ka elanike tegevus ning heaolu.
Teiseks, Eesti on transiidimaa ja Eesti transiitinfrastruktuuri omanikud saavad valitsema Eestit majandusliku võimu kaudu. Monopoolsete ettevõtete erastamine, kui mudelite valimisel ei arvestata piisavalt riiklike ja rahvuslike huvidega, võib otseselt kahjustada Eesti riiklikku julgeolekut.
Võttes eeskujuks Euroopa traditsioone, olen ka edaspidi seisukohal, et Tallinna sadama kapteni müts ehk sadama infrastruktuur peab sajaprotsendiliselt jääma riigile, samal ajal kui kogu sadamateenuste pakkumine võiks toimuda täielikult erafirmade kaudu. Riigile peaks jääma ka raudtee kui tee ning Eesti Energia ülekandeliinid.
Nende objektide erastamist ei tohiks mingil juhul enne läbi viia, kui on ette valmistatud ja vastu võetud seadused, mis kindlustaksid riikliku regulatsiooni ja tarbijate huvide arvestamise nendes monopoolsetes valdkondades. Samasuguste probleemide teket tuleb ette näha ja neile lahendused leida suurlinnade, eriti Tallinna munitsipaalmonopolide erastamisel.
Ei saa soovida halvemat, kui et linnaelanikud peaksid hakkama kommunaalteenuseid ostma mõtlematult kantpeadele või mustale kapitalile erastatud ettevõtetest. Erastamise jätkajatele tahaks järelemõtlemiseks korrata Georg Sorosi poolt äsja maailmale meelde tuletatud Hegeli väidet: «Tsivilisatsioonid käivad alla sellepärast, et nad liialdavad haiglasel kombel omaenda alusprintsiipe.»
Lähtudes demokraatliku valitsemise põhimõtetest, viisime toetusprogrammid abivajajatele võimalikult lähedale - valla kompetentsi. Kuid ikkagi jääb südamele, et me ei suutnud välja töötada tegusat programmi, mis suudaks kaasa aidata uute töökohtade loomisele depressiooni all kannatavates regioonides ja eriti maal ning et ei õnnestunud alustada kõikide Eesti valitsuste lubatud pensionireformi elluviimist.
Minu kolmanda valitsuse viimasel istungil käsitlesime Eesti-Vene piirilepingut ja kiitsime projekti heaks. Minu neljanda valitsuse viimasel istungil otsustasime 3,3 miljoni krooni tagastamata abi andmise Vene Föderatsioonile, et lahendada Jaanilinna elanike joogi- ja pesemisvee mure. Tähtis on piiriäärsete elanike hulgas võtta maha põhjused vaenuks ja üksteise vihkamiseks, tähtis on aru saada üksteise muredest, võimaluse korral aidata üksteist. Meile on kasulik stabiilne ja demokraatlik Venemaa, mitte kodusõdadest lõhestatud Venemaa, mille eest hoiatab Aleksandr Lebed.
Andkem ka ise selleks panus. Mul on hea meel, et Eesti esimesena endise NSV Liidu koosseisu kuulunud riikidest suutis ulatada käe konkreetse abiprogrammiga Venemaa abistamiseks.
Koonderakond suutis peaministri vahetusega säilitada kõik positsioonid. Pean seda ilusaks väljamänguks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Samal teemal: Maarahva kongressile mõeldes.
«Postimees», 1., 3., 6., 7., 12. ja 15. märts.
Tartus märtsi lõpul peetav Eesti maarahva kongress kui maarahva kõrgeim esindusfoorum on kahtlemata selle aasta üks poliitilisi tippsündmusi. Sinna tulevad kokku need jõud, kes püüavad Eesti maaelu ja maamajandust madalseisust välja tuua. Kuid olgu kohe öeldud, et alates põllumeeste kongressist, mis toimus 26. märtsil 1993, ei ole suudetud seda teha.
Mõningane nihe on siiski olnud. Mõni aasta tagasi rääkisid peamiselt «isamaalised» jõud, et Eestis ei ole oma põllumajandust vaja, ega peetud millekski vajadust oma rahvas ise ära toita. Nüüd me enam selliseid poliitilisi jõude ei leia, kes põllumajandustootmise vajadust eitaksid. Tasapisi on hakatud aru saama, et maamajandust on vaja toetada, kõige tähtsamani aga, millise konkreetse mehhanismi abil tuleb seda teha, pole jõutud.
Üksmeeleta ei edene
Maarahva kongress ühendab endas kõiki maaelu ja maamajandusega seotud erakondi, mitmesuguseid liite, ühinguid, ühendusi, seltse, teadusasutusi ja kõrgkoole - ühesõnaga kõiki neid, kes on vastutavad maaelu ja maamajanduse kriisiseisundist väljatoomise eest. Kokkuvõttes on see ju väga suur jõud, kuid see jõud ei ole end seniajani jõudnud realiseerida, sest puudub üksmeel maaelu ja maamajanduse arendamisel.
Erinevad poliitilised jõud ei suuda kuidagi kokku leppida kõige tähtsamas - millisel moel peab Eesti majandus, sh maamajandus, arenema. Seetõttu ei ole seni suudetud välja töötada ka Eesti majanduse üldist, s.t kogu riigi arengut silmas pidavat kontseptsiooni. Loomulikult ei vii ükski kontseptsioon elu veel iseenesest edasi, kuid ilma temata ei saa ka arukalt toimida.
maarahva kongressi põhieesmärk saab olla vaid selles, et tuleb läbi arutada tänane olukord maal ja teha konkreetsed ettepanekud, mis tuleb vormistada seaduseelnõudeks ja panna arutusele Riigikogus.
Tahan eriti rõhutada, et nii riiki kui maaelu saab juhtida ainult Riigikogus vastuvõetud seaduste alusel. Järelikult meie maaelu ja maamajanduse kriisist väljatoomise ainus eeldus on Riigikogus maaelu ja maamajandust soosivate seaduste vastuvõtmine.
See omakorda sõltub aga Riigikogus esindatud poliitiliste jõudude paigutusest ja nende heast tahtest maaelu probleemide lahendamisel. Seni ei ole siin erilist edu olnud märgata, kui mitte nimetada turukorralduse ja toiduseaduse vastuvõtmist.
Parteid parteikesed
Liberaalse turumajanduse idee viljelejad on seni jäänud Riigikogus peale. Maarahva elujärg on peamiselt seetõttu aga aasta-aastalt halvenenud. Kuid siiski kujutab kõige suuremat ohtu maarahva taotlustele ja püüdlustele parema elu järele, nii paradoksaalne kui see ka ei ole, tema oma poliitiline juhtkond.
Üleriigiliselt ei ole võimalik midagi saavutada seni, kuni ei suudeta kokku leppida selles, millised peaksid olema maaelu ja maamajanduse prioriteedid ja kuidas need ellu viia.
Tänaste maaparteide (parteikeste) killustatuse juures - Eesti Maarahva Erakond, Maaliit, Põllumeeste Kogu, Talurahva Erakond, Metsaerakond, mitmesugused maainimeste seltsid, liidud ja ühingud - ei ole olnud ega ole ka tulevikus võimalik kokku leppida ei ühes ega teises.
Järelikult tuleb ühineda üheks tugevaks erakonnaks. Alles siis on võimalik ellu viia maainimeste nõudmised. Selle erakonna aluseks peaks saama just Eesti maarahva kongress, kuhu kuuluksid kõik eespool nimetatud erakonnad, seltsid ja ühingud.
Kõige olulisem häda tundub olevat selles, et olemasolevate erakondade juhid - nimelt just juhid, mitte lihtliikmed - ei suuda omavahel kokkuleppele jõuda. Põhjus on ka käegakatsutav: ükski neist ei soovi loovutada oma senist positsiooni. Seega on maarahva eluolu parandamine vähemalt seni olnud maaelu juhtide lühinägelikkuse, nende edevuse ja saamatuse tagajärg. Suutmatus võimu jagada ongi meie kõige suurem õnnetus.
Maarahvale uus ühtne partei
Kui mingeid muudatusi ei toimu, ei maksa maarahval ka kurta oma halva elujärje pärast. Kui aga maarahvas tahab oma elujärge parandada, peavad nad oma esindajate kaudu moodustama Eesti maarahva kongressi baasil uue partei, mille vältimatuks eelduseks on niisuguste juhtide valimine, kes suudavad maaelu ja maamajandust tervikuna edendada.
Võidakse väita, et see on utoopia. Kas on võimalik nii lühikese ajaga ellu kutsuda uus erakond? On küll, kui ainult tahetakse. Mida rohkem sellega venitatakse, seda kaugemale lükkub maaelu kriisist väljatulek.
Õigustatult tekib veel küsimus: kas on täna maameeste hulgas olemas see liider (need liidrid), kes on võimeline (võimelised) koondama kõik maarahva jõud ühise lipu alla? Arvan, et on küll, ega mets tühi ole. Küll nad maarahva seast ise üles kerkivad.
Loomulikult tuleb maarahva kongressil arutusele ka maaelu harta, maahariduse omandamisega seotud väga tõsised probleemid, samuti tollimaksuseadus, piiril valitseva tollisüsteemi probleemid, pika laenu kehtestamise ja maksusüsteemi ümberkorraldamisega seonduv.
Raske diskussioon tuleb kindlasti Eesti võimalikust astumisest Euroopa Liitu. Ei ole ju selge, mida Euroopa Liitu astumine meile ikka annab. Keegi sellest ei räägi, mis viib omakorda reaalse järelduseni, et keegi seda ei teagi. Ise julgen arvata, et esimeses järjekorras me sinna kohe mitte kuidagi ei saa.
Eelkõige peaksid minu arvates eelseisval kongressil kõlama jääma just uue maarahva partei moodustamisega seonduvad küsimused.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
A. Lõhmuse kiri laupäevases «Postimehes» tekitas kindlasti paljudes peredes suurt rahutust. Kas tõepoolest on maksuamet otsustanud hakata inimesi lausa röövima? EVPde turuväärtus on nagunii ülimadal, nüüd tahetakse selle pisku pealt ka veel kasu lõigata.
Vanaema, kellel midagi erastada ei olnud, kandis oma RKOd või EVPd lapselapse arvele, sest temast endast pankasid mööda jooksjat ei olnud, vanus ei lubanud. Üliõpilasest lapselapsel polnud ka midagi erastada ja ta müüs EVPd maha, et ilma õppelaenu võtmata hakkama saada -võlg on ju võõra oma.
Nüüd tuleb välja, et üliõpilane peab ikkagi kibekähku õppelaenu võtma, et tulumaksu maksma hakata. Aga EVPd olid ju ometi tema omad, mitte võõrastelt äritsemiseks kokku ostetud, miks ta neid siis müüa ei tohtinud.
Kes selgitaks, miks peab kingituse pealt makse maksma.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kui keegi kingib teile kilo sinki, võiks seda siis tõlgendada altkäemaksuna? Vaatasin EV kriminaalkoodeksit. Seal ei ole sugugi määratletud, mis õieti on altkäemaks. Selge on vaid see, milliseid karistusi võib altkäemaksu andmise või võtmise eest määrata.
Nüüd on altkäemaksuga seotud vandeadvokaat Monika Mägi. On toimunud kohtuprotsess ja vandeadvokaat on õigeks mõistetud. Kas oleme aga targemad? Olen lugenud, et Mägi ei tunnistanud end süüdi altkäemaksu andmises. Kas tema käest aga üldse küsiti raha üleandmise kohta? Või küsiti vaid altkäemaksu andmise kohta? Ei tea.
Pea kõik ajaleheartiklid, mis käsitlesid seda protsessi, on sama sõnastusega. Neist on võimatu välja lugeda vastust mu küsimusele. Ja minu küsimus on: kas Mägi ise tunnistab, et ta andis raha kohtunikule?
Alles siis, kui on tuvastatud, et Mägi tõesti andis üle raha, saab ju uurida, miks ta seda tegi. Miks annab üks inimene teisele raha? Kas vaid altkäemaksuks?
Teine küsimus on aga see, miks ja kuidas tekkis kaitsepolitsei videolint. Miks on kohtule vastuvõetav tunnistusmaterjalina lint, mis pärineb väidetavale kuriteole järgnenud päevast, mitte kuriteo sooritamise päevast? Ja miks tekib nii palju kõmu selle üle, et videolindil salvestatu lekib, ent keegi ei paista olema huvitatud sellest, miks ja kuidas taoline lint üldse tekkis?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Minu arvates iseloomustavad need sõnad uut valitsuse määrust riikliku sotsiaaltoetuste maksmise tingimuste ja korra kehtestamisest. Määruses on öeldud, et ettevõtjad ja majaomanikud saavad toimetulekutoetust ainult erandkorras. Tuli silme ette vaatepilt 70-80-aastasest mutikesest, kes tassib briketiämbrit või puusületäit, et oma poollagunenud maamajas kasvõi see ettenähtud normpind soojaks kütta. Nüüd on siis ka temasugused ettevõtjatega võrdseks loetud, keda on vaja seaduslikus korras toetuse saamisest välja lülitada.
Asi ei puuduta ainult pensionäre. Meie alevis elab noor pere oma majas, sissetulek on väike ja nad said eluasemetoetust. Nüüd siis jääb see pere toetusest ilma, sest ta on eramajaomanik, aga teine samasuguse sissetulekuga pere, kes elab üürikorteris, saab edasi toetust. On see siis õiglane?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
«Postimehe» juhtkiri «Sobinguhirmul suured silmad» vaatas reaalselt olukorda. Arvatavasti ei pääse Eesti esimeses voorus NATOsse (üllatused oleks aga teretulnud). Kuid mida teevad need Eesti poliitikud, kes juba kaua lubanud NATOsse astumist. Lihtne vastus, nüüd lubavad Euroopa Liitu.
Kaua võib kesta see uusim nõks? Ärme nõuame, kus midagi nõuda ei ole. Oleme uhked selle üle, mida Eesti Vabariik on saavutanud - on palju saavutatud -, aga ärme keksi iga pisikese asja üle, eriti mitte maailma ajakirjanduses.
Meil, pagulastel, on ka loll komme iga nurga taga näha Jalta tonti. Jah, peame olema ettevaatlikud ja tasakaalukad, kuid iga kord murdjat hunti kisendada ei too ka tulemusi.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Lugedes Epp Alatalu artiklit «Tallinn mälestas märtsipommitamise ohvreid» (PM, 16.03.), tekib kahtlusi mõnede andmete suhtes.
Pole tõsi, et rünnak algas «sombusel neljapäevaõhtul». Oli hoopis selge, täiskuine, hea nähtavusega ilm. Asjaosalised mäletavad, et linna pommitati üldse enamasti kuupaistelistel öödel, niisuguste saabudes tuli karta õhuhäiret.
9. märtsi üksiksündmuste kirjeldamisel näib veel, et alati pole selge tollase ja nüüdse vööndiaja suhe. Igal juhul kestis rünnaku esimene laine kaua üle kella üheksa. Toaseinal oli pendelkell lähikonda kukkunud pommi lööklainest viltu paiskunud ja seiskudes fikseerinud ajahetke. Peale seda jätkus aga esimene laine veel tunni või enamgi, kestes vähemalt südaööni. Pommitajad tulid uuesti paari-kolme tunni pärast, mistõttu teine laine võis erinevalt vaadeldavast kirjeldusest alata tunduvalt hiljem kui kell üks. Vaikuse saabudes jäi valgeni kõigest mõni tund.
Õhurünnak ei alanud erakordselt vara. Nagu sageli Teise maailmasõja ööpommitamistel, jõudsid eskadrillid objekti kohale kohe pimeduse saabudes. Tol õhtul mängisime tollase pinginaabri Enn Nõu ja vennaga kaarte, pimendusrulood olid juba mõnda aega alla lastud. Nende vahelt esimeste plahvatuste kõlades välja vaadates peab praegugi järeldama, et pidi valitsema juba õhtupimedus ja mitte videvik.
Artikli algusesse