Harju päästeteenistuse direktor Georg Ambach, kelle liikluspolitseinikud tabasid purjuspäi autoga sõitmas, peab maksma trahvi üle 2000 krooni.
Ambach jäi liikluspolitsei patrullile vahele ööl vastu teisipäeva, 10. märtsi kell 1.15 Tallinnas. Harju päästeteenistuse direktor sõitis ametiautoga Honda ning tal tuvastati alkoholijoove.
Liikluspolitsei karistas Ambachi rahatrahviga, mille suurus on «Postimehe» andmeil üle 2000 krooni.
Harju päästeteenistuse direktori purjuspäi sõitmise üksikasju keelduvad liikluspolitseinikud kommenteerimast, kuna viitavad isikuandmete konfidentsiaalsusele.
Ambach tõusis avalikkuse ette kuu-poolteist tagasi, kui ligi kolmveerandsada Harjumaa tuletõrjujat ähvardasid ametist lahkuda protestiks direktori autoritaarse ja alluvaid solvava juhtimisstiili vastu. Harju maavanem Mait Kornet aga otsustas, et Ambach jääb oma ametikohale edasi.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Ööl vastu pühapäeva oli Tartus mitmel pool seintele kleebitud Venemaa Rahvusliku Ühtsuse (Russkoje Natsionalnoje Jedinstvo) nimelise uusnatsliku organisatsiooni plakateid.
|
| Vene uusnatsliku rühmituse plakat on kaitsepolitsei hinnangul tõlgendatav reklaamina. |
Plakatil on kirjas, et organisatsiooni allüksused tegutsevad umbes 400 Venemaa linnas ja asustatud punktis ja praktiliselt kõigis endistes NSV Liidu vabariikides.
«Venemaa Rahvuslik Ühtsus - see on taassündiva venelaste ja Venemaa põlisrahvaste riigi stabiilsuse, korra ja heaolu garant,» seisab plakatil.
Kaitsepolitsei esindaja ütles «Postimehele», et plakat on tõlgendatav reklaamina ja et kaitsepolitsei selle üleskleepimise asjaoludega ei tegele.
«See organisatsioon ei ole Eestis keelatud ja tekstis ei kutsuta Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele,» nentis kaitsepolitsei esindaja. «Postimehe» andmeil on Russkoje Natsionalnoje Jedinstvo uusnatslike vaadetega organisatsioon, millesse erinevail hinnangul kuulub 14 000-16 000 inimest, osa neist on pidevalt treenivad võitlejad. 1993. aasta sügisel toetas organisatsioon mässu president Jeltsini vastu. Rühmitust juhib Aleksandr Barkashov.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
«Ma pole oma 54 aasta jooksul enne nii keerulisse loosse sattunud,» hoiatab mängurite hulgas pettumust äratanud mees, kes ühtlasi on kohaliku volikogu liige. Enda mänguraha on Vello tagasi võitnud, kuid suur osa tema kaudu mängu astunud inimesi süüdistab teda, miks mäng enam sugugi edasi ei liigu ja miks suurvõit juba käes ei ole.
Vello kavatseb uusi mängijaid veel värvata ja jätkata tänamatut, kuid vabatahtlikult võetud ülesannet, sest muud väljapääsu ta ringist ei näe.
Kogus raha ja lubas võitu
Noored Viljandi õmblejannad kurdavad, et nad olid vahendaja kaudu andnud omakorda Vellole igaüks 200 krooni mängu astumise eest ja kuus krooni pangaülekanneteks.
«3. märtsil käisime ise Viljandis mängukeskuses arvutist vaatamas, et oleme ikka alles neljandal positsioonil neljaastmelises mängus, see tähendab, et Vello ei olnud kuu ajaga mängu edasi müünudki,» räägib naine, kes enda arvates oleks võinud selle ajaga olla juba vähemalt teisel positsioonil.
Naised on ärevil seiskuma kippuva mängu pärast ja avaldavad Vellole survet. Helistatakse koju, nii et telefon huugab, ütleb Vello ise.
Keegi oli tööle ülemusele helistanud ja ähvardanud mõjuvõimsate sõprade abiga Vello kohalt lahti kangutada. Vello käis hiljuti silmast silma vastust andmas kümmekonna mängija ees. Vello ei peida end kellegi eest, sest ta ei pea ennast petturiks.
Viljandi rahamängijatest õmblejannasid ja juuksureid paneb nördima, et kõigepealt lubas Vello paar-kolme tuhande kroonist võitu seitsmeastmelises rahamängus, aga kui siis tüki aja pärast sertifikaate tooma tuli, rääkis juba, et kaotajaid peab ka olema ja temal ei ole enam mängijaid.
Needsamad naised väidavad, et Vello ei ole suli ega pahatahtlik mees, kuid samas räägivad nad veendunult ka võimalusest, kuidas Vello nende arvel endale ja sugulastele raha kätte mängib.
Umbes kolm kuud tagasi rahamängudesse sukeldunud Vello ostis ühes hiljuti alanud rahamängus endale 5400 krooni eest 27 sertifikaati, räägib ta ise salgamata. Nüüd ärritavad Vello ja tema pereliikmete nimed sertifikaatide esimestel positsioonidel hiljem mängu astunuid.
«Moraalset vastutust tunnen mõnekümne inimese ees, eelkõige kodukoha töökaaslaste ees,» pihib Vello «Postimehele». «Nendele suurtele kisajatele maksan ma raha tagasi ja mõnele olen maksnudki. Osa kaarte olen ka tagasi jaganud, et inimesed saaksid ise mängu vedada.»
Samal ajal on Vellos kui mängu vedajas pettunud naised hakanud omal käel uusi inimesi värbama ja mängupuid koostama. Nad on otsustanud usaldada teisi mängude vahendajaid.
Inimesed küllastuvad mängimast
Arveametnik Marel väidab, et ta ei mängi ega vahenda enam rahamänge, kuid temalegi on tuttavad rahulolematute mängijate nõudmised. Ta soovitab enne mängima hakkamist hoolega läbi lugeda rahamängu juhend. «Seal on ju öeldud, et levitada tuleb sõpradele ja tuttavatele. Kui inimesed hoiaksid kinni reeglitest, siis ei juhtuks ka arusaamatusi,» leiab Marel.
Viljandlased mängivad juba aasta jagu aktiivselt kõikvõimalikke rahamänge, ja et üha raskem on leida uusi mängijaid, siis lähevad mängurid hõlpsamat teed ja lasevad enda eest tegutseda vahendajatel. Vahendajad kindlustavad sellise jooksmisega vähemalt endale võidusumma, kui õnnestub vajalik hulk sertifikaate edasi müüa.
Rahamängu võidukogemusega läbinud asutusejuht Rannus rõhutab, et geomeetrilisele progressioonile rajatud mänguketid ei saa minna meeletult suureks, sest inimesi ei jätku. «Need, kes korra on juba võitnud, peaksid uuesti mängu astuma,» arutleb Rannus.
Täisvõidu illusoorsus
Võitnud mängurid kinnitavad nagu ühest suust, et mängujuhendites lubatud täisvõidud on puhas illusioon. Võita võib, aga tunduvalt vähem.
Marel peab naeruväärseks, et inimesed ei pahanda Velloga mitte sellepärast, et tagasi saada oma 200 krooni, vaid nad küsivad Vellolt, kus on nende täisvõit. Vello lisab, et mõnigi mängur on talle rääkinud, et soovib kindlal ajal teatud summat kas laenu tasumiseks või investeeringuks.
Vello ülemus on temaga koos töötanud kümme aastat ja iseloomustab Vellot vana kooliga ja hästi kasvatatud mehena. «Seitsmeastmelise mängu puhul ei saa arvestada, et kuu aja pärast hakkavad võidusummad laekuma. Olenevalt temperamendist inimesed reageerivad ja kuulajaid leidub sellistele juttudele alati,» kaitseb Vellot tema tööandja.
Vello teab, et aeg-ajalt ründavad mängijad ka teisi rahamängude vahendajaid, kui kett ei edene. Vahendajaid on aga nii palju väikeses Viljandis, et konkurentsivõitluses püüavad võistlejad teda kuulujuttudega välja tõrjuda, usub Vello. Kas pole jutt Vellost kui haledalt rahamänguvõrku jäänud mehest tulevaste konkurentide peletamiseks? Sellega Vello ei nõustu. Ta kordab, et rahamängus võidab see, kes ei karda kaotust, viimaste sentide eest pole mõtet mängu astuda.
«Ma ei näe takerduvas rahamängus petturlust, sest sertifikaadi ostnud mängijad on näiteks Viljandi heategevusmängu puhul igaüks saja krooniga toetanud Puuetega Inimeste Nõukoja maja remonti, mis on õilis tegu,» väidab Vello.
Jaanuaris alustatud Viljandi heategevusmäng on seni nõukojale toonud umbes 300 000 krooni, kui arvestada viimase väljastatud sertifikaadi järjekorranumbri järgi.
Mängurid on veendunud, et erinevad rahamängud on Viljandisse sisse toonud rohkem raha, kui välja viinud. «Viljandlased on algusest peale aktiivselt mänginud ja tõenäoliselt on nende elujärg seeläbi paranenud,» arvab arveametnikust rahamänguvõitja.
Artikli algusesse