Esmaspäeviti kell 23.15 ja laupäeviti kell 22.05, TV 3: «Hauakambri lood» («Tales from the Crypt»), USA sari.
Ajaviitesari «Hauakambri lood» on omalaadne kummardus 50ndate õuduskoomiksitele. Selles on verest nõretavaid lugusid, mis tekitavad judinaid, ennekõike aga tubli annus huumorit.
50ndatel aastatel sai koomiksisari «Tales from the Crypt» üheks ameerika noorsoo lemmiksarjaks, kuid siis keelasid moraalivalvurid selle koos mitmete teiste sarjadega ära. Ligi 40 aastat hiljem otsustasid Hollywoodi tuntud rezhissöörid Richard Donner, Robert Zemeckis, Walter Hill, Joel Silver ja David Giler selle sarja filmilindil uuesti ellu äratada.
Vähem kui pooletunnised lood on kõik iseseisvad. Iga loo juhatab tseremooniameistrina sisse Hauakambrivalvur, kelle loojaks on tuntud eriefektide spetsialist Kevin Yagher. Tema loodud on muide ka «Elm Streeti painaja» kummalised olevused.
Teadaolevalt on selles sarjas valminud 38 lugu. Lisaks eespool nimetatud viisikule on lavastajateks teisigi mainekaid rezhissööre, nagu William Friedkin ja Tobe Hooper, aga ka näitlejaid, näiteks Michael J. Fox ja Tom Hanks. Näitlejatena teevad sarjas kaasa Timothy Dalton, Christopher Reeve, Whoopi Goldberg, Brooke Shields, Joe Pesci jt.
Tänaõhtuse loo «Tõrkuv vampiir» rezhissöör on Elliot Silverstein, kelle tehtud on näiteks vahva vesterniparoodia «Kass Ballou». «Tõrkuv vampiir» on veel üks - sedapuhku rikkaliku musta huumoriga vürtsitatud - versioon Draculast. Rezhissöör suudab vana teemat pakkuda hüva nalja saatel tempokalt areneva loona. Sealjuures teeb ta rohkeid põikeid varasematesse ekraniseeringutesse ja kasutab 50ndate aastate filmidele omaseid stiilivõtteid. Suurepäraselt istub inimverest toituva peategelase roll inglise ühele paremale näitlejale Malcolm McDowellile.
PM. Eesti Keskerakonna juhatus on otsustanud korraldada foto- ja videokonkursi seoses kümne aasta täitumisega Eestimaa Rahvarinde sünnist ja laulva revolutsiooni suvest. Tõenäoliselt koostatakse juubeliväljaanne ja tehakse film.
Aastad 1988-1991 kujunesid Eestile harukordseks võimaluseks osaleda maailma ajaloo tegemises, meie taasiseseisvumises ja nõukogude impeeriumi rahumeelses hajutamises. Unikaalne ajajärk vajab järeltulevatele põlvedele kunstilist jäädvustamist. Sellele peab kaasa aitama Keskerakonna korraldatud foto- ja videomaterjalide konkurss, seisab kirjas pressiteates.
Võistlusel osalemise tingimuseks on teemakohaste fotode, fotoseeriate või videomaterjalide esitamine, mis käsitlevad Eestimaa Rahvarinde ajalugu aastatel 1988-1993. Fotod ei tohi olla varem publitseeritud.
Korraldajatel on kavas koondada väljapaistvamad pildid kas juubeliväljaandeks või kasutada neid mõne teise trükise illustratsioonidena. Videomaterjale on kavas kasutada Rahvarinde teemalise filmi tegemisel.
Esitatud tööd kandideerivad järgmistele preemiatele (eraldi fotode ja videomaterjali osas): I koht - 5000 kr, II koht - 3000 kr., III koht - 2000 kr.
Zhüriil on õigus, arvestades esitatud töid, auhinnafondi piires preemiaid ümber jagada ning välja anda ka ergutusauhindu. Zhüriid juhib Jüri Vendelin.
Võistlustööd palutakse saata hiljemalt 20. maiks aadressil Fotokonkurss, pk 3737, peapostkontor, EE0090 Tallinn.
Fotod (fotoseeriad) ja videomaterjalid peavad olema annoteeritud (sündmus, koht, isikud, aeg jne) ning varustatud märgusõnaga. Juurde lisada kinnine ümbrik, mis sisaldab autoriandmeid. Esitatud materjale autoritele ei tagastata.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
«Kooli-TV», 16. märts, ETV.
Omaaegsest «Turniirist» välja kasvanud «Kooli-TV» keerab mõnikord vindi üle: kaob loomulikkus ja laste loomupärase intelligentsi otsimine.
Nähtud väitluse üle oleksid võibolla rõõmustanud mingite sofistide koolkonnad, kuid on vähe usutav, et lastele endile võõraste tõdede paberilt mahaütlemine midagi pakkus.
Vindi ülekeeramine tähendabki üleliigset ettevalmistamist, mis aga lõppkokkuvõttes mitte midagi ei tähendanud.
Sest otsustavad vahed tegi sisse mälumäng. Kuid sealgi oli küsitavusi. Kas tõesti peavad lapsed teadma Islandi pindala? Draamateatri lavastaja päritolu küsimine oligi loterii-allegrii: saates olnud lapsed olid ju kõik väljastpoolt Tallinna. Palju nullpunkte näitab mälumängu raskusastet ja küsimuste mõttetust.
Mälumäng oli enamvähem ka ainus saatelõik, milles lapsed polnud millekski otseselt ette valmistunud. Koduvideote puhul on ettevalmistatus arusaadav, kuid saates võiks ikka rohkem improviseerida.
Saatejuhid olid ise õnneks loomulikud ja vabad. Kui vaid «Kooli-TVsse» sattunud lapsed ka sellised oleksid. Võibolla nad oleksidki, kaamera ees seismine pole ju ületamatu takistus. Alati ei saa sõnu ja liigutusi pähe õppida.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Margisaba polegi liiga pikk
Eilsest kallines Eestis kirjade ja postipakkide saatmine, eilsest kehtivad ka uued postmargid. Tartu Postkontori direktor Jaan Ojaste ütles, et eile saadeti Tartus müügile üle 100 000 uue postmargi. Need on tähttähistusega PPE, PPR, PPI ja PPA, nominaalväärtus vastavalt 1, 10, 20 ja 40 rubla.
PPE margid kehtivad vaid Eesti piires, PPR tähitud saadetistel, PPI Euroopasse ja endistesse liiduvabariikidesse ning PPA margid väljapoole Euroopat saadetavail kirjadel.
Jaan Ojaste sõnul olid uued margid eile Tartus saadaval rohkem kui 40 kohas ja üle mõistuse pikki järjekordi ei tekkinudki. Ta lisas, et tühistatud ei ole ka eelmisi postimaksevahendeid.
«Vanemuise» teater ja «Usk ja kodu»
Mina ei olnud viimasel ajal üldse enam palju teatris käia võinud, mul ei olnud meie teatri praeguse seisu ja võimise kohta õiget ülevaadet. Aralt ja kartusega läksin palvepäeva õhtul «Vanemuisesse», arvates, et Schönherri vägevast draamast «Usk ja kodu» nüüd küll ühe moonutuse näha saan.
Olin Erni Hiire kilkamisest «Päevalehe» lisalehes ja muist kerge käega kirjutatud märkustest teistes Tallinna lehtedes lugenud, et «Vanemuise» teater nüüd allapoole iga nullipunkti olevat langenud. Ja Tartul enesel ei olnud arvustajat, kelle otsusi mõõduandvateks oleksin võinud pidada.
Täna, «Usk ja kodu» etenduse järele arvan julgesti ütelda võivat, meie «Vanemuise» teater ei ole mitte sugugi, ja ammugi mitte nii langenud, nagu sellest mõned armastavad kilgata.
«Usk ja kodu» on igale näitelavale tuleproov, ma usun, meil ei ole vaja omast teatrist sugugi nii väga häbeneda ja - tuhka neile keele peale, kes teda hoopis maha teha tahavad.
See kõik siin on muidugi minu, ei mitte sugugi mõõduandja olla tahtev arvamine. Aga minu arvates oli vaja kord meie teatri eest kosta, see ei ole nii halb, kui välju on pasundatud.
A. KITZBERG
Artikli algusesse