Endine põllumajandusülikooli rektor Mait Klaassen (42) on esmaspäevast alates haridusminister. Senist teenistuskäiku arvestades võinuks kõne alla tulla ka põllumajandusministri portfell ning oma sõnul oli Klaassen sellele ka mõelnud.
19 aastat õpetaja- ja õppejõustaazhi olid esimeseks põhjuseks, miks ta just haridusjuhi koha vastu võttis. Teiseks põhjuseks sai asjaolu, et just oli vastu võetud EPMÜ uus eelarve, mille koostamispõhimõtte eest Klaassen kümne küünega seisis. «Väga palju asju, mis olid käima lükatud, jäi pooles vinnas jooksma,» kahetses ta siiski.
Ametivahetuse üle otsustamiseks oli Mait Klaassenil vähe aega. «Siimann helistas õhtul kell pool kuus ja tahtis, et ma nii ruttu kui võimalik Tallinnasse sõidaksin,» meenutas ta. «Pool kümme olin tema juures.» Neli tundi oli siiski piisav aeg kindla jah-sõna ütlemiseks.
Kõige raskem probleem, mille Klaassen kohtumisele sõites endale selgeks tegi, oli see, et ta ei tohi hakata oma ülikooli ministriks, vaid terve Eesti omaks.
Küsimusele ministrielu majanduslikest eelistest vastas Klaassen ehtsa Tartu patrioodina: «Kui võtta alla aluseks Tallinna elukallidus, siis rahaliselt ma pigem kaotan.»
Tallinna kolida Klaassen ei kavatse, rahuldub hotellikohaga. Pere jäi ju Tartusse: abikaasa, tütar (18) ja kaks poega (21 ja 15). Ka pikemad tulevikuperspektiivid kisuvad tagasi põllumeeste suurkooli poole.
Väärib rõhutamist, et alles aasta tagasi läks põllumeeste kõrgkool põllumajandusministeeriumi haldusalast haridusministeeriumi omasse ning juba sai selle juhist minister.
EPMÜ tehnikateaduskonna dekaani Matti Liiske arvates on uus minister suuteline paljuks. «Ta on küllalt energiline ja uuendusmeelne. Iseseisev mees, kes viib tehtud otsused ka ellu,» lisas ta. Mait Klaasseni algatusel korraldati ümber EPMÜ õppekavad ning eelarve.
«Meil on kahju, et Klaassen ära läheb. Aga on ka lootusi seoses tema uue kohaga,» ütles Liiske. Ja täpsustas, et lootused on inimlikku, mitte rahalist laadi. Muuhulgas loodab tehnikadekaan, et uus minister võtab midagi ette haridusministeeriumi humanitaarala ametnikega, kes tehnikast suurt midagi ei jagavat.
Kolmapäeva õhtul kiirustas Mait Klaassen Tartusse vanade sõprade juurde tagasi. Järgmisel hommikul hakati valima põllumajandusülikooli rektori kohusetäitjat. Seda tuli teha hoolimata seni selgeks rääkimata küsimusest, kas Klaasseni rektorivolitused katkevad ministriks oleku ajaks või mitte.
Koduteel pidi vastne haridusminister kokku panema oma raadioesinemise teksti, millega ta esimese riigieksami puhul abiturientide poole pöördub.
«Mõtteid on, aga ei taha neid enne esinemist avalikustada,» ütles ta. «Aga kindlasti midagi head ja positiivset.»
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Rollide teke ja vahetus eesti nüüdiskultuuris1 paistab olevat tunnuslik 1990ndatele aastatele üleüldse - täheldub ju käesoleval sajandilõpul mängulisuse plahvatuslik kasv ühiskonnas. (See sarnastab meie ajastu renessansiajaga.) Ühest küljest toob see paratamatult kaasa mängurluse aladel, mida seni tavatseti võtta surmtõsiselt. Näiteks poliitikas kannab mängurlik uusrelativism sageli «eetika kriisi» või «korruptsiooni» «koalitsiooni» või «opositsiooni» nime. Poliitiku rolli võetakse peaga, mitte südamega. (Just seda pidaski silmas renessansi politoloog Niccolò Machiavelli teoses «Vürst» (1513), kui ta soovitas võimu kindlustaval valitsejal sarnaneda rohkem rebase kui lõviga.) Poliitikas võib tänapäeval rikkuda pigem seadusi kui mängureegleid…
Kultuuris tekitab uusmängurlus mõnevõrra keerulisema olukorra. Nimelt on väga oluline osa kultuurist - kunst - ise mänguline, jäljenduslik tegevus. Küsimusele, kuidas mängida kunsti mängu ennast, lisandub nüüd küsimus, kuidas suhtuda mängimise jäljendajatesse.2 Sest nüüdiskümnendil on imitaatorluse probleem kerkinud eriti ilmselt. (Ka vararenessansis, XV sajandi algul täheldati matkijate, s.t sharlatanide hulga massilist kasvu näiteks alkeemias, mis paikneb kunsti ja teaduse piirimail.) «Pisiblufi käsiraamat» on ka meie aja kunstielu vademeekum. Vaimukalt ennetab seda André Maurois’ novell «Meistri sünd», kus üks kirjanik õpetab oma sõbrale, kuidas näida kunstnik: ««Tead, kulla mees, kui mõni hakkab selgitust nõudma, siis pea pikk paus, süüta piip, pahvi küsijale suitsu näkku ja ütle need lihtsad sõnad: «Kas te olete kunagi jõge silmitsenud?»» - «Ja mida see peab tähendama?» - «Mitte midagi… Just sellepärast hakkavad nad sind hiiglavõimsaks pidama…»»3
Olen osavõtliku huviga jälginud filosoofi rolli hõlvet meie praeguses kultuuris: keda tituleeritakse filosoofiks (eriti agaralt on kohalike filosoofide nomineerimise ette võtnud «Eesti Ekspress» oma kultuurilisaga) ja kuidas niikaugele on jõutud. Mis paneb inimesed uskuma, et tegemist on filosoofiaga, ühe vaieldamatult kõige kõrgema vaimukandjaga meie kultuuriruumis? Kuidas omandatakse filosoofi maine ilma traditsioonilise «kaasavarata» hariduse või tekstide näol (või isegi nende vajadust eitades)? Mida selleks tehakse?
Filosoofi rollimäng ei erine palju kunstniku või kirjaniku ning eriti luuletaja omast. Juri Lotman on viimase kohta kirjutanud: ««Poeetiline isiksus» on ajastukaaslaste teadvuses käibiv ajalooliselt ja kultuuriliselt määratletud ettekujutus poeedi loomusest, tema saatusest, käitumisest ja isegi välimusest.»4 Et näiteks romantismiajal olla võetud luuletajana, ei tohtinud olla lihav (mistõttu lord Byron hakkas nälja kustutuseks tubakat närima). Poeet pidi ringi käima hajameelse, uneleva pilguga, olema riietatud kerge lohaka elegantsiga, järgima mittepaikset eluviisi, kannatama armuvalu jne.
Milline peaks aga inimene tänapäeval olema filosoofi rollis? Esa Saarise viimatine Eestis-käik püstitas selle küsimuse selgesti. Kas filosoof võib olla rikas, edukas, populaarne? Või peab ta olema vaene, riietatud silmapaistmatult (pigem halvasti kui glamuurselt), ajama arusaamatut poliitikat, solipsistlikku juttu, elama metsa serval ning oskama keeltest tõlkida…Kas filosoof tohib ideid pilduda või peab ta pigem järgima mõnd kinnisideed, mis jätab «süsteemi» mulje? Kas kehtib veel see vanade roomlaste lause: Si taciisses, philosophus fuisses. «Kui oleksid vait olnud, oleksid praegu filosoof» - esimesi teadaolevaid juhiseid filosoofi rolli etendamiseks?
Küsimust, kuidas jõutakse filosoofi rollimänguni ühiskonnas, on raske selgitada filosoofia ajaloo varal - see ei säilita mängutiitlite kandjaid.
1 Vt. «Joonlaudade murdumise aeg». Rmt-s: Linnar Priimägi: Mälestusi Euroopast. 1995 Tallinn: Vagabund, lk. 10-11.
2 Vt. Linnar Priimägi, Olev Subbi: Kunsti ehtsus. - Kultuurileht 21. II 1997, lk. 12.
3 André Maurois: Kulla needus. - «Loomingu» Raamatukogu 1963, nr. 35, lk. 78-79.
4 Kirjaniku biograafia kui loomeakt». - Rmt-s: Juri Lotman: Kultuurisemiootika. Tekst-kirjandus-kultuur. 1990 Tallinn: Olion, lk. 354.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
«Saapaid ei pruugi jalast ära võtta, põrand on liivane. Ma ei hakka ometi ajakirjanike pärast põrandat pühkima,» teatab Toomas Lunge laia naeratuse saatel. Pakutakse istet, valatakse kohvi ja manitsetakse mitte teietama. Karlova linnaosa hubases katusekorteris valitseb sõbralik õhkkond. Jututeemaks on muusika.
Kodumaise Eurovisiooni vaieldamatult omapäraseimaid laule oli Aivar Joonase ja Leelo Tungla «Perpetuum mobile», mille tausta aitasid mängida Justamendi muusikamehed. «Kodueuros ei käinud ansambel. Aivar Joonas on Justamendi endine manager, ja kui ta oli sellest kaheksasest sõelast läbi pääsenud, pöördus ta abi saamiseks meie poole. Tema demo oli tehtud alguses hästi lihtsalt, täiesti folklauluna, ja nüüd oli vaja hakata nii-öelda verd juurde kasvatama. Loole oli vaja teha nõutele vastav orkestriseade jne.»
Eestimaisest euro-konkursist on muljed hõredad
Toomas Lunge esimene kokkupuude Eurovisiooniga oli aastaid tagasi Tallinnas sugulaste juures Soomet vaadates: kas tõesti keegi viitsib sellist jura teha?! Justament iseseisvalt Eurovisioonil ei osaleks.
«Eestimaal on juba piisavalt palju inimesi, kelle elu ja töö on seotud selliste lauluvõistlustega. Need on heliloojad, kes töötavad kindlas masinavärgis, kes toodavad noori artiste. See on omaette maailm ja on täiesti loogiline, et selles valdkonnas töötavad kindlad inimesed.
Eurovisioon pole niivõrd lugude või bändide võistlus, kuivõrd riikide televisioonide konkurss.
Justamendil pole mõtet võistelda. Ei ole meie rida sellistel konkurssidel võistelda. See ei tähenda ei Eestimaale ega bändile mitte midagi. Hea küll, Maarja-Liisile oli Eurovisioon see, mis ta üles tõukas, aga ma usun, et ta on sündinud staar, nii et mingi asi oleks ta tippu tõstnud nii ehk nii.
«Mul on häbi tunnistada, aga ma pole kõiki lugusid korralikult kuulanudki. Siiski tundus, et vähemalt pildiliselt oleks kõige õigem olnud saata Koit ja Sarah. Ilusad noored inimesed, näevad kenad välja. Eurovisioon ei ole ju otseselt laulude võistlus. Kõik muu vaht, mis selle ümber käib, on palju tähtsam. Selles mõttes tuli eelmise aasta irriteeriv paar Eestile kasuks.
Lugude hindamiseks kasutab Pihel tõenäoliselt õiget nõksu, sest hindeid vaadates tuleb küllaltki selgelt välja näiteks slaavlaste või Vahemere maade eelistused. Aga võibolla ei viitsitud sel aastal ülejäänud lugusid lihtsalt kuulata,» teeb Toomas Lunge üpris intrigeeriva mõtteavalduse.
Saurust on raske üleval pidada
«Paratamatult on praegusaeg suurtele puntidele raske - nad ei mahu enam kuskile, neid ei ole vaja. Enam ei korraldata nii palju suurejoonelisi pidusid. Põhilised mängukohad on elava muusikaga kõrtsid ja restoranid, mida on õnneks juurde tekkinud. Et iga nädal pidevalt kuskil midagi toimuks, sellist asja enam ei ole.
Kahe-kolme mehe puntidel on muidugi pidevalt askeldamist, aga saurust üleval hoides kulub peaaegu kogu sissetulek taastootmiseks. Nii et kui kõik arved lõpuks kokku võtta, selgub, et teenitud pole ikka mitte midagi.
««Üksiku Poni» hotelli» sarnased ettevõtmised olid juba tollal üpris riskantsed, aga siis tehti paljutki lihtsalt entusiasmist.»
Bändi viimase aja tegemistest rääkides ei saa üle ega ümber Villu Kanguri laulutekstidest.
«Meie viiuldaja Indrek Kalda võttis ette inimsaatusi puudutava triloogia ja kui esimesele loole tegi sõnad Villu, siis loovutati talle ka ülejäänud. Ühtepidi on tal muidugi jube head sõnad, aga neil on see häda, et kui nad kõik ühe plaadi peale kokku panna, tekib väikene küllastus.
Villu tekste tuleb väga tähelepanelikult jälgida. Alguses ei saa mõnest asjast üldse arugi. Meile on ta igasse teksti välja mõelnud mingi uue sõna või väljendi. Näiteks «jõlemine» või «teeb viinatilk must vaglarokakoka». Ja kõige hullem on see, et teebki.»
Justamendilt niipea järgmist kassetti oodata ei ole.
«Eelmise aasta 28. oktoobriks - bändi sünnipäevaks - tuli välja see põtradega plaat ja ei saa ütelda, et sel just ülearu hästi läheks. Eesti muusikat lihtsalt praegu ei müü. Isegi BEST B4, kelle huvilistel peaks ju raha olema, ei osteta.
Loomulikult tuleb aeg-ajalt esineda näiteks sellises fenomenis, nagu seda on saade «7 vaprat». Lihtsalt selleks, et rahval nimi meelest ei läheks.»
Viimaseid vapraid vaadates saurusel unustusehõlma vajumise hirmu ei ole.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Kevadpüha novruz, mis juba ligi viis tuhat aastat on valmistanud kõikidele türgikeelsetele rahvastele suurt rõõmu, on kogu maailmas levinud tänu Kaukaasia või õigemini Aserbaidzhaani türklastele.
3.-2. saj eKr märkasid sumeri astroloogid kalendrit luues, et 22. märtsil kui Tiigrinimeline tähekogu tõuseb seniidi poole, kaovad silmapiiril Härja (Plejaad) ja Põdra (Kassiopeia) tähekogud. Selle sündmuse avastanud astroloogid panid veel tähele, et samal päeval (22. märts) ja samal kellaajal ärkab loodus talveunest. See oli märguandeks, et võib algust teha põllutöödega.
Seoses sellega kogunesid sumerid oma pealinna Uri keskväljakule ja võtsid pidulikult vastu uue algava aasta. Nad andsid etendusi, korraldasid mitmesuguseid võistlusi jne. Sellest üritusest osa võtnud sumeri naabritel aseritel tekkis huvi nimetatud tähtpäeva vastu ning nad tõid selle traditsiooni oma kodumaale Aserbaidzhaani. Aserbaidzhaani tuleb mõista mitte praeguse Aserbaidzhaani Vabariigina, vaid maana, mille piir ulatub lõuna poolt Iraani pealinna Tahraani ja Kurdistani piirini ning põhja poolt Kaukaasia mäestikuni, lääne poolt aga piirneb iidse Urartu ja Ibeeria riikidega ning ida poolt Kaspia merega.
Novruzi peamised atribuudid on tiiger, härg ja põder, millenimelised tähekogud mängivad sumeri astroloogide järgi väga olulist rolli 22. märtsil.
Vanaaja kunstnikud on nendele tähekogudele toetudes loonud novruzi sümboli, mida on kaks varianti: tiiger maha murdmas härga või tiiger maha murdmas põtra.
On teada, et 3.-2. saj eKr polnud Lähis-Idas aaria hõimurahvast pärslasi. Sel ajal elasid nad veel Euroopa steppides. Kui pärslased hakkasid looma Ähämänii dünastiat, siis hakkasid nad ka sekkuma Lähis-Ida regiooni ja sealhulgas Aserbaidzhaani ideoloogilistesse asjadesse. Nad nimetasid ka türklaste uue aasta tähistamise päeva novruziks, mis tähendab pärsia keeles «usu päev». Kui pärslased nägid, et kohaliku rahva kõige pidulikum päev on 22. märts, sidusid nad selle päevaga ka oma keisri valimise. Nii muutus novruzi pidupäev pärslaste poliitilis-ideoloogiliseks relvaks.
Hiljem, 8. saj m.a.j, kui araablased vallutasid Aserbaidzhaani, püüdsid nemadki muuta novruzi pidu ideoloogiliseks. Islami imaamid kuulutasid, et prohvet Muhamed on määranud 22. märtsil imaam Ali shiiitide juhiks ja seoses sellega tuleb muuta novruzi pidu Ali peoks või shiiitide peoks. Aga tänu Aserbaidzhaani türklaste tugevale vastupanule ei õnnestunud araablastelgi muuta nende ajaloolist uue aasta tähistamise traditsiooni islami mudeliks.
Nõukogude ajal seostati see püha islami usuga ja keelati pidupäeva tähistamine. Vaatamata sellele tähistasid maaelanikud salaja ikkagi oma rahvuslikku püha.
Novruz on ärkamise ja uue elu algus. Selle sümboliks pannakse paar nädalat enne pidupäeva niiske rätiku alla idanema nisuterad, mis tuuakse pidupäeval lauale. Märtsi igal teisipäeva ööl vastu kolmapäeva keedetakse riisiputru. Riisi paisumine keetmisel tähendab leiva jätkumist algaval aastal.
Sel ajal käivad ka lapsed perest perre ja neile antakse igasuguseid maiustusi.
Märkimist väärib see, et novruzi pidupäeval peavad omavahel ära leppima kõik riius või vihavaenus olevad inimesed.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
Jõuludel ja ülestõusmispühal on religioossuse kõrval tugev side loodusega - ega asjata kutsuta üht talve-, teist kevadepühadeks. Jõulud kui päikesekalendri aastalõpp ja valguse võit pimeduse üle, lihavõtted kui elule taasärkamine.
Priit Press (29) toonitab, et igas töös peab olema idee, mida lilleseadja hakkab teostama. Lihavõtteseadete idee teenistuses on vastav sümboolika ja kevadine materjal - need kokku peavad looma ainukordse, selgelt äratuntava meeleolu. Munad ja munavormid sümboliseerivad taassündi, igavesti kestvat elule ärkamist, samuti on ajakohased jänkud, liblikad, urvad ja kollane värv.
Tänavune trend väljendus juba advendi- ja jõuluseadetes: geomeetrilised vormid ja kujundid - kerad, koonused, pärjad. Mida rohkem kevade poole, seda õhulisemaks need muutuvad. Samuti on lilleseade läinud üha disainilikumaks - mitte ainult kimp, vaid ka kaunis alus või vaas, kimbust ja alusest peab moodustuma tervik. Abimaterjalina kasutatakse palju sõrestikke, karkasse, punutisi, traati, paelu, nööre.
Priit Pressi töödest oli näha, kuivõrd lihtsate vahenditega võib saada väga piduliku ja efektse seade kas tuppa, kontorisse või banketisaali - mitte üksnes laua-, vaid ka ruumikaunistuse. Koonusetaolised alused ehk kimbupesad võib keerata hästi painduvaist punakaist kontpuuokstest kas papile või ümber spetsiaalse koonilise vaasi, samuti on kenad peenemat töötlust võimaldavad peenikesed leinakase oksad. Et elusad lilled säiliksid, peavad nad loomulikult juua saama, st alusesse tuleb paigutada vaas või oasis või mõlemad.
Meisterflorist ütles, et lilleseade on käsitöökeskne, enne tegemist peaks kätte saama elementaarsed põhitõed ja tehnika. See on samuti nagu kudumisega - silm küll näeb, aga käsi ei jõua järele, viimase peal palmikuid ei saa kohe kuduma hakata. Press rääkis enda kogemusest: «70% ulatuses ma tean, milline seade peab tulema, kuid töö käigus tuleb paratamatult teha kompromisse - maksimaalne lõpptulemus on pikk kompromisside rida, mis paljus oleneb materjalist. Tegema hakates ma näen vaimusilmas enam-vähem tervikut, detailid leiutan töö käigus.»
Lihavõtteseadetes oli peamine motiiv muna ja pesa. Heinast tehtud ja kuldtraadiga kinniseotud munad, pessa sätitud ümmargused kuivatatud roosiõied - ikka munad - ja pisut kõrvalisema detailina õielehtedega kaetud medal ehk muna lapik dimensioon. Hoopiski omapärane oli kontpuuokstest keeratud läbipaistev transparentne muna, salapärases sisemuses lilled, nende hulgas tugevalt lõhnav hüatsint. Priit Pressi sõnul saab hea töö kolme liiki materjalist - looduslikest ning kasvuhoonetaimedest ja aastaajale vastavaist lilledest. Kes alles kitsil kevadisel ajal vähegi ilu tahab tuppa tuua, ei saa läbi kollaste nartsissideta, samuti on olemas kollased tulbid, võimalik on ka saada ajatatud forsüütiat. Kevadeomastele kollastele lilledele võib muidugi lisada alati õitsevaid roose. Ent domineeriv värv ja valdav materjal ei välista teisi enda kõrval.
Kodumaiste lillede ja okste kõrval oli Press oma lihavõttetöödes kasutanud pitsilist ja õhulist korallsõnajalga, värvilist kallat, sinakaid eukalüptioksi, pisikeste lilakate õitega limoniumi, hallikate kerakestega protea safarit, punakat galaxylehte, kohevat asparaagust, aralia ja leukadendroni lehti ja veel teisigi võõrapäraste nimedega taimi. Loetelust selgub võimaluste paljus, kuid kõik valikud peavad olema idee teenistuses. Muide, algaja ja professionaali vahe olevatki selles, et esimene paneb ühte töösse kümme ideed, teine püüab ühega hakkama saada.
Kimbu puhul tuleb tähele panna, et kõik, mis jääb sidumiskohast allapoole, oleks puhastatud, varred diagonaalselt viltu lõigatud. Ümar kimp peaks lõppema 90-kraadise nurga all, et püsiks kindlalt vaasis. Lillepoes tehtavad tavaliselt koonusjad kimbud «upuvad» vaasi, nad ei seisa püsti.
Samuti peab kimp olema tugevalt seotud, kui kasutatakse oasist, peavad taimed olema sellesse torgatud kindlalt, olgu siis tegu pärja, pruudi- või matusekimbuga.
Kolmandaks on oluline optiline tasakaal - suuremad materjalid keskel, mida kaugemal tsentrist, seda väiksemaks need lähevad. Samuti peab kompositsioon olema igast küljest vaadeldav, seina najale sätitud seadetest enam ei hoolita.
Professionaal peab loomulikult arvestama veel mitmete asjadega, ent algajast ei saa loota, et ta suudaks keskenduda liiga paljudele asjadele. Lilleseade ülesanne aga ongi õpetada loodust nägema ja see kunst omandatakse tasapisi.